Reisikiri (0)

Gertrud Tamm, 10A
Reisikiri
11. juuni õhtul väljus lennuk marsruudil Tallinn-Sydney. Kõik reisijad, kaasaarvatud mina, olid väga ärevil, kuna enamus polnud nii kaugel varem käinud. Sõit möödus sujuvalt - inimesed olid rahulikud ja magasid sügavas unes, oli öö.
Vaatamata sellele, et 12. juuni hommik oli suhteliselt tuuline ja lennuk rappus järel pidamatult, ei teinud kaasreisijad sellest välja ja sõitsid häirimatult edasi. Vahemaandumine toimus Indoneesias, kus mina ja ülejäänud Sydneysse sõitjad istusid ümber väikelennuki peale. Lennukit vahetas peale minu vaid 3 reisijat ja lisaks neile oli pardal ka kaks pilooti ning üks stjuardess . Kokku oli meid seitse. Pärast ümberistumist oli aga kõik väga ebatavaline . Lennuk ei rappunud enam ja inimesed istusid hääletult . Nagu vaikus enne tormi…
13 reede oli aga õudusunenägu. Me ärkasid suure paugu ja hirmsa rappumise peale. Aknast välja vaadates oli näha kuidas tiiva ots oli murdunud ning leegid katsid lennuki kandepinda. Alla laius aga suur ookean. Järgmised sündmused olid kiired ja segased . Seejärel käis plahvatus ning silmade eest läks mustaks.
Lennuk oli teinud hädamaandumise üksikul saarel, mis asetses keset ookeani. Hädalised ärkasid rannal kui kuum päike kõrvetas nende katkist ja marraskil nahka. Päeva jooksul proovisime leida abi ja asustusi, kuid kõik see oli tühi töö. Me olime saarel täiesti üksi.
Õhtul istusime seitsmekesi nukralt lõkke ääres. Kuna keegi polnud veel õnnetusest toibunud, otsustasin laulda midagi, et mõtteid eemale saada. Kuna öö oli väga tuulevaikne, hakkasin laulma:
„Tuulevaiksel ööl, tean mismoodi lööb
udukell su laevaninas, paigal püsib aeg
tuulevaiksel ööl, süda kiirelt lööb
oodanud sind olen kaua, veidi jäänud veel.
::Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel,
tuulesuund on nord , nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames. ::
Tuulevaikne öö , udukell vaid lööb
käed, mis tahtsid rooliratast tahavad nüüd sind
kumer silmapiir , lahku meid kord viis
sina otsid valget purje , mina otsin maad.
::Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel,
tuulesuund on nord, nüüd on minu kord
teha tormi sinu südames.::“
Järgmine päev oli meie jaoks väga raske. Olime vähe maganud, kuna olime sündmustest siiani traumeeritud. See päev möödus peamiselt toitu ning joogivett otsides . Meie õnneks ei osutunud see väga raskeks, kuna mets oli üsna viljakas. Kui lõpuks õhtu kätte jõudis, olime rampväsinud. Istusime taaskord lõkke äärde ning piloot hakkas jutustama:
„Egiptuse sultan Saladinil oli ühel päeval vaja laenata suurt summat. Alguses ei teadnud ta kelle poole pöörduda, kuid valis lõpuks Aleksandrias elava Melkisedeki. Sultan tahtis viimast üle kavaldada nii, et ta oleks nõus laenu andma.
Saladin mõtles välja kavala plaani ning läkski Melkisedeki jutule. Ta esitas talle ühe küsimuse. Nimelt tahtis ta teada, milline usk meeldib Melkisedekile kõige rohkem. Valida oli judaismi, saratseeni ja ristiusu vahel. Kuigi Melkisedek ise oli juut , et valinud ta judaismi. Ta oli piisavalt kaval, et Saladini plaani läbi näha. Niisiis rääkis ta sultanile hoopis ühe loo kolmest sõrmusest. Ta hakkas kõnelema: „Ühes kuningriigis oli üks kallis ja hinnaline sõrmus. Juba põlvest põlve pärandasid isad seda oma poegadele edasi, kuna sõrmus andis omanikule võimu. Kuid ükskord jõudis see mehe kätte, kellel oli kolm poega, keda ta võrdselt armastas . Ka lubas ta igale poegadele, et annab sõrmuse just talle. Peale mõtisklemist otsustas isa kullassepal veel kaks samasugust sõrmust teha lasta. Kui need valmis said, olid kõik kolm sõrmust nii sarnased, et keegi ei teinud neil vahet. Isa andis igale pojale ühe sõrmuse. Üks poeg sai just selle õige sõrmuse omanikuks, kuid keegi ei tea siiamaani milline.“
Kui Melkisedek oma jutu lõpetas, seletas ta Saladinile, et nii on ka uskudega. Nimelt keegi ei tea, milline neist on õige, milline mitte. Egiptuse sultan pidas Aleksandria juuti väga kavalaks ja targaks meheks ning otsustas talle ära rääkida, milleks tal raha vaja on. Melkisedek võttis selle kuulda ning oli nõus raha laenama.“
Kolmas päev oli meie jaoks väga nukker. Tegelesime taas abi otsimisega, kuid see katse läks samuti aia taha. Ka see õhtu istusime lootusetult praksuva lõkke ääres. Sõime värsket kala, mille püüdis neljakümnendates mees, kes istus lennukis minu kõrval. Ta oli murtud südamega ja elutüdinenud meesterahvas ning tema luges meile tol õhtul nutuse luuletuse :
„Lakkab see mõttetu melu,
see jooksu- ja tantsupiir,
mis saadab jultunud Elu.
Kui tumeneb silmapiir,
Ihar öö end maale laotab,
Mis äkki on murest prii ,
Ja nälja ja häbi kaotab.
„Lõpuks!“ poeet sõnab nii:
„Mu vaimul ja selgrool vaja
pole muud kui puhkust vaid;
hing sünge on kogu aja;
ma ootan su kardinaid
öökambrisse tihedaid,
oh pimedus, kosutaja!“
Neljandal päeval oli eelneval õhtul esitatud luuletuse tõttu raske ärgata. Vaatamata sellele olime me end välja maganud. Jällegi läksime me toidujahile. See ei röövinud meilt palju aega ning seetõttu saime me veel natuke aega abi otsimisega tegeleda. Kui kell sai nii palju, et oli aeg lõkke ääres sööma asuda, oli aga ilm kahjuks halvenenud. Mustad äikesepilved lähenesid ning tuul tõusis. Tegime asemed lennukivrakki, et tormi eest varjuda. Neiu , kes istus lennukis minu taga, rääkis õhtusöögi lõpetades, et olid koos vennaga teel Austraaliasse vanavanematele külla, kuhu jäävad aastaks elama. Ema luges enne minekut neile ette järgneva õpetliku monoloogi „Hamletist“:
„Need vähesed nõuanded meeles pea:
sa ära kanna oma mõtteid keelel
ja teoks neid ära uisapäisa tee.
Sa ole lahke , aga mitte libe.
Need sõbrad, kes on proovi läbi teinud,
seo hinge külge terasvitstega,
kuid ära kätt tee tuimaks, teretades
vasthautud verisulis uljaspäid.
Sa hoidu riiust , ent kui satud sekka,
siis teotse nii, et vastane sust hoiduks.
Kõrv ava kõigile, suu – vähestele,
nõu kuula kõigilt, oma – hoia varuks.
Nii kallilt riides käi, kui kukkur lubab,
kuid alpimata; rikkalt, mitte räigelt,
sest rõivastest võib tihti tunda meest
ning Prantsusmaa suurtsuga härrastel
on selles valituim ja peenim maitse.
Ja ära laenu võta ega anna:
laen tihti ise kaob ja sõbra kaotab
ning võlg teeb tömbiks kokkuhoiu tera .
Eelkõige ole ustav endale,
sest sellest järgneb nagu ööle päev,
et ei või olla teiste vastu võlts.
Head teed – mu õnnistus sind saatku selles!“
Lennuõnnetusest oli möödas juba neli päeva ja algas viies, aga keegi polnud meid veel leidnud. Paljud meist igavlesid, sest süüa oli küllaga ja abi otsimisega polnud mõtet tegelda. Väiksemgi lootuskiir oli kustunud.
Õhtul taas lõkke äärde kogunedes jutustas eelmisel ööl jutustanud neiu vend meile oma lemmik raamatust:
„Minu lemmik raamat on Hemingway teos „ Vanamees ja meri“. Vanamees Santiago on juba kaheksakümmend neli päeva käinud merel kalal , aga on iga kord tagasi tulnud kaladeta. Esimesel neljakümnel päeval käis temaga kaasas alles kalapüüki õppiv poiss, kuid vanemad keelasid tal edaspidi vanamehega kalal käia. Niisiis, vanamees läks üksi merele . Pikkade saakideta püükide järel õnnestus tal kätte saada mariin , mis oli pikem kui vanamehe paat. Santiagol oli palju probleeme kala kinnihoidmisega, sest paati teda ei saanud ega jõudnud tõmmata ning kala muudkui vedas paati avamere poole. Mariin tõmbas ka vanamehe peopesad katki. See oli vanamehel ka ainus võimalus teda kinni hoida ( liiniga ). Õnneks suutis ta kala paadi külge siduda. Kuna vanamehe peopesad olid katki ja merre oli sattunud verd, liginesid vanamehe paadile haid . Kuigi ta käed olid katki ning üks käsi kiskus veel krampi, suutis ta esimese mariini ründava hai harpuuniga ära tappa. Harpuun vajus koos haiga merepõhja ja enam ei olnud vanamehel millegagi teisi haikalasid ära ajada. Haid muudkui sõid Santiago püütud kala. Lõpuks koduranda tagasi jõudes polnud mariinist järgi mitte midagi peale pea ja luukere . Mulle meeldib see teos just sellepärast, et see tundub olevat psühholoogiline jutustus, kus jutustatakse inimeste vahelistest suhetest, sellest kuidas inimene lõpuks peab ikkagi looduse vägevusele alla vanduma.“
Saabus kuues päev. Ka sel päeva sõime kala ja puuvilju, mis metsast leidsime. Kõigil oli sellest juba kõrini ning unistasid magusatest kookidest ja uhketest praadidest. Kui me sel teemal tule ääres rääkisime, hakkas eakam stjuardess jutustama:
„Kohe kui meid siit päästetakse, lähen ja küpsetan oma lemmikut toorjuustukooki vaarikatega. Küpsetusaeg on suhteliselt pikk, kuid seevastu on lõpptulemus suurepärane. Kindlasti kutsun ka teid proovima. Kõigepealt tuleb purustada küpsised ja segada see sulatud võiga. Seejärel suruda segu koogivormi ning see ahjus läbi küpsetada. Samal ajal tuleb kausis kokku mikserdada toorjuustu, jahu, suhkru, munad ja hapukoore. Ka see tuleb koogivormi valada ning sinna peale vaarikad asetada. Siis tuleb see ahju panna ja pärast 40 minutit tuleb seda külmkapis jahutada.“
Pärast seda ei mõelnud mitte keegi millestki muust kui sellest koogist.
Seitsmenda päeva hommikul ärkasime kõik võõraste häälte peale. Jooksid ruttu varjualustest välja ja seal nad olid – päästjad. Me istusid paadile ja hakkasime Austraalia poole sõitma. Teel hakkas teine piloot laulma:
„Ei tea, kas merele ma teel või randa,
kuid tean, et kallas kaugel veel.
Mu räbaldunud saabas kraabib kanda
ja paadi põhi läbi laseb vee.
Ei tea, kas kiire mul või küllalt aega,
kas liialt ma ei vaata tagasi.
Kas olin teel, kui päike tõusnud taeva
või rändasin ka siis kui magasin .
Ei tea, kas jaksan oma reisipauna kanda,
kolm südant, mis ei ole jahtunud
ja mida ma ei raatsi ära anda,
on vaikselt minu pauna mahtunud.
Ei tea, kas merele ma teel või randa,
kuid tean, et kallas kaugel veel.
Mu räbaldunud saabas kraabib kanda
ja paadi põhi läbi laseb vee.“
Istusime rahulolevalt soojade tekkide sees, vaatasime päikesetõusu ja hakkasime kaasa ümisema. Me olime päästetud.
Kasutatud kirjandus:

Jaan Tätte „Tuulevaiksel ööl“

Giovanni Boccaccio „ Dekameron “

Charles Baudelaire „Päeva lõpp“

William Shakespeare „Hamlet“

Ernest Hemingway „Vanamees ja meri“

Marina Neri „Hõrgud ja ahvatlevad koogid2

Jaan Tätte „Minemine“