Valgejänes (0)

Võru Kreutzwaldi Gümnaasium
Valgejänes
Referaat
Gerda Narusk
4.b klass
Võru 2012
Mina valisin oma referaadi tööks valgejänese ehk lumejänese, sest nad on ilusad ja armsad . Valgejänes on suurepäraselt kohastunud eluks külmades põhjapoolsetes mäestikupiirkondades. Ta on suhteliselt suur jäneslane. Valgejäneslane on pärit Euroopast.
Valgejänes on väiksem kui halljänes , ta on ümarama kehaga . Karvkate on tal tihe ja pehme. Suvel hallikaspruun ja talvel osaliselt või üleni valge. Karvavahetus toimub oktoobri keskpaigast detsembrini, siis muutub karv valgeks. Veebruari keskpaigast mai lõpuni valgest pruuniks . Valgeks muutumine käib järkjärgult, kõigepealt saba siis tagumised jalad ja seejärel lähvad valgeks selg, tagaosa ja kõrvade esiosa . Emastel vahetub karv varem kui isastel. Sama aasta noorte jäneste karv on hilissuvel pisut teist värvi kui vanaloomadel. Valgejänese keha on piklik ja väga painduva selgrooga, mis hüppamisel kõverdub ja sirgub , see aitab tal kiiremini joosta. Joostes sooritab jänes 2-3 meetri pikkuseid hüppeid. Tema kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut sellest üle ja on painutatud. Saba on lühike ja ümar. Üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel.Käpad on üsna laiad . Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. Valgejänesed on enamasti 45-70cm pikad ja kaaluvad 2000-5800g. Sabapikkus on neil 40-80mm. Tagakäpa pikkus on 120-165mm.
Valgejänes elab Eestis peamiselt metsades ja soodes . Lääne-Eestis ka kadastikes. Magab tavaliselt metsas või põõsas kivide varjus . Vahetevahel kraabib uru poegade varjamiseks. Külmade ilmadega on väga olulised lumme kaevatud urud .
Valgejänes on hämariku –ja ööloom. Päeva veedavad nad tavaliselt kuskil varjatud kohas (nt põõsa all). Nad toituvad peamiselt rohust, erinevatest taimedest ja madalakasvulistest põõsastest. Talvel kui maas on lumi toituvad puude ja põõsaste osktest ja koorest . Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Piirkond kus nad liiguvad on erinev, isastel on 100 ha ringis , emastel 85 ha ringis. Eraldi on päevased ja öised piirkonnad. Valgejänesed on valdavalt üksiklased, kuid vahel võivad nad olla kuni 70 isendist koosnevate seltsingutena (nt eriti headel toitumisaladel, lumevälja servades). Emased jäävad imetamis perjoodil poegade lähedale. Emaloom hoiatab poegi ohu eest klõpsuvate häälitsustega (mida tehakse hammastega). Võitlemisel kasutavad valgejänesed tagakäppi ( löögid ) ja eeskäppi (poksimine). Neil on väga hea kuulmine ja hea haistmine . Nad võivad joosta kuni 64km/h.
Sigimisperiood on valgejänestel veebruarist augustini. Pesakonnas on 1-5vahel ka kuni 13 poega. Külmemas kliimas on pesakonnad suuremad. Vastsündinud poegadel on karvkate täielikult olemas ja silmad avatud. Peale poegimist lahkub emajänes kohe poegade juurest ja käib neid ööpäevas ainult paaril korral imetamas. Õhtul enne pimedust ja hommikul ennem päikese tõusu. Nii ei leia vaenlased emajälgede järgi poegi üles. Piimast võõrduvad pojad kolmenädalaselt. Eluiga on valgejänestel kuni 13 aastat. Valgejäneste suurimad vaenlased on rebane, hunt, ilves ja kaljukotkas .
Seetõttu pole midagi imelikku selles, et see jänes on pidanud kohastuma oma kaitsevärvuse ning välejalgsuse kaudu. Ta on ka jahiloomana hinnatud.
Kasutatud kirjandus:
„Euroopa Imetajad “
„Eesti elusloodus“
„Loomariigist“
google.ee
3