...................................................... 3 3.2 Areng............................................................................................................................3 4.Sarvekandja ehk isasloom....................................................................................................4 5.Metskitsed talvel.................................................................................................................. 5 METSKITS Metskits (ka kaber ja kabris; ladinakeelne nimetus Capreolus capreolus) on hirvlaste sugukonda metskitse perekonda kuuluv sõraline. Metskits on Eestis üks tavalisimaid ulukeid, kes on Eesti aladel elutsenud juba ligi 10 000 aastat. 2008. aasta loenduse järgi elab Eestis 63 000 metskitse, tegemist on väga paigatruu liigiga. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. 1. Välimus Metskits on meie metsade üks ilusaimaid ja graatsilisemaid loomi. Tal on sihvakas keha ning
(Eestimaa fauna. Metssiga) Et Läänemaal on piirkonniti väga kõrge metssigade arvukus, siis ei ole mõtekas ka jahihooaega piirata. Küll aga suhtuvad jahimehed täie tõsidusega olukorda, kus lastud täiskasvanud siga võib osutuda emiseks ja küttimise tulemusena võib jääda pesakond põrsaid ilma emata. Täiskasvanud metssigade küttimist praegusel aastaajal juba välditakse jahimeeste poolt. (Läänemaa portaal metssead juba poegivad) Metskits (metskits google pildi otsing) Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. (Eesti imetajad) Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab
Metskits Capreolus capreolus Kaur Aare Saar Karl Kiur Saar Välimus • Metskits on väike, kerge ja graatsiline hirvlane • Sageli peetakse teda meie metsade kõige graatsilisemaks ja ilusamaks loomaks • Tal on pikad kõrvad ja lühike saba, mis on karvade sees • Saba ümber on valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. • Selle järgi liiguvad kitsetalled, kui nad põgenevad koos emaga vaenlase eest Välimus • Tal on peened ja pikad
Välimus - Metskitsel on kerge keha ning tugevad, kuid peenikesed jalad. Soojadel aastaaegadel on metskitse karvastik punakaspruun, talvel hallikas. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Sokud kannavad enamuse aasta jooksul kahe harulisi sarvi, millega uhkustatakse paaritumisperioodil. Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud. Isaseid metskitsi nimetatakse sokkudeks, emased on lihtsalt kitsed. Toitumine - Suvel toitub metskits enamasti rohttaimedest, talvel okstest ja võrsetest.Metskits on taimtoiduline,
Koorimine toimub kevadel ja sügisel, kui on leebe talv, siis ka talvel. Arvukuse kindlaks tegemine Loendada kevadel (mai alguses) lume sulamisel põdra pabulaid Jahtimine Põdrale võib jahti pidada 15.septembrist kuni 15.detsembrini. 2 Metskits (Capreolus capreolus) Hirvlane Päris eestikeelne nimi on kaber. Metskitsede alla kuuluvad Siberi ja Euroopa metskits. Välimus Keskmine kaal on 20-30kg. Suvel ja sügisel on sarved peas. Mida noorem loom, seda püstisemalt ta pead/kaela hoiab. Elab keskmiselt 5-6. aastaseks, maksimaalselt 10-aastaseks. Euroopa sokk omistab 1,5 aastaselt sarved. Umbes 500st 1 on ka emaskitsel sarved peas. Sarved kasvavad ja arenevad talvel. Sarve arengut mõjutavad ilmastik, toidufaas ja ka ta enda tublidus. Sarved on turniirirelvadeks. Metskitse levik
emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud
üldistatult elupaikade mahutavuse suurendamist. Seda peaks tegema selleks, et jahikõlvikutele rohkem ulukeid ära mahuks. See on jahimeeste huvides. Ulukihooldeviise on palju, kuid tähtsamad on: Lisasöötmine selleks viiakse metsa või mujale ulukite elupaikadesse sööta. Seda tehakse enamasti talvel, kui loodusliku toidu kättesaadavus on halb. Sööda paigutamiseks ja kättesaamiseks ehitatakse mitmesuguseid rajatisi. Lisasööta saavad kanalised, jäneselised, metssiga, metskits, hirv ja karu. Söödapõldude rajamine söödapõldudelt leiavad ulukid toidulisa põhiliselt vegetatsiooniperioodil, s.o. ajal, kui enamasti pole puudust ka looduslikust toidust. Seega rajatakse neid pigem ulukite suunamiseks, et vähendada põllukahjustusi ja hõlbustada jahti. Söödapõllud rajatakse metsadesse, külapõldudest eemale. Levinud kultuurid on raps, söödakapsas, rukis, kaer, nisu, hernes. Haabade langetamine peaks toimuma novebmrist aprillini ja kokkuleppel maaomanikuga
glaerolus), juttselg-hiiri (Apodemus agrarius) ja kaelushiiri (A. flavicollis) (Kukk, Kull 1997). Üldiselt võib öelda, et nii selgroogsete kui ka selgrootute arvukus on puisniidul väiksem kui metsas või niidul, kuigi leidub üksikuid liigirikkamaid rühmi (Kukk, Kull 1997) Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud.
Kõik kommentaarid