Kõre ehk juttselg-kärnkonn (0)

Gustav Adolfi Gümnaasium
 
Referaat
Kõre  ehk juttselg - kärnkonn
Koostas: Egerd Enok
Klass: 7.B
Juhendaja : Helina Reino
Tallinn 2015
Sisukord

Sissejuhatus 2
1. Kõre levik ja arvukus Eestis 3
2. Elupaik 6
6
2.1 Talvitumine 7
3. Tunnused 8
4. Sigimine 9
5. Vaenlased ja ohutegurid 10
6. Toitumine 11
7. Rahvapärimus 12
Kokkuvõte 13
Kasutatud allikad 14

Sissejuhatus

20. sajandi esimesel poolel oli kõre e juttselg-kärnkonn (Bufo calamita) väga iseloomulikuks liigiks Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel. Viimase 50 aasta jooksul on kõre arvukus Eestis pidevalt langenud. Kõre hääbumise peamiseks põhjuseks võib pidada liigile sobivate elupaikade kadumist. Eestis on kõre asustanud enamasti rannaniite, eriti rannakarjamaid (Kõre kaitsekoraalduskava, 2004 a).
Kõre ehk juttselg- kärnkonn on kahepaikne , kes sarnaneb väga tavalise konnaga. Jalad on tal lühemad kui konnal , liigub aeglasemalt ja pigem kõnnib kui hüppab . Kärnkonna nahk on kuiv ning sageli ka krobeline. Silmade taga ja veel mitmes keha piirkonnas on käsnad, kus asuvad mürginäärmed. Kärnkonna mürk on inimesele ohutu, kuid mõne väiksemale loomale võib see mürk olla ka surmav (Dozo-van der kar, 2004).
Antud teema valik oli minu jaoks juhuslik. Valida oli mitme teema vahel, kuid kõre hakkas teemade nimekirjast esimesena silma. Olime hiljuti bioloogia tundides rääkinud kahepaiksetest, seal hulgas ka kõrest. Tundus huvitav ja seeepärast ka selline valik.
Referaadi tegemisel loodan enamt teada saad kõre levikust Eestis. Kuidas teda looduses ära tunda, kus on nende pesitsuspaigad, millest nad toituvad ja kuidas siginevad.

1. Kõre levik ja arvukus Eestis

Eestis on kõre oma levila kirdepiiril, leidudes peamiselt saartel ja Läänerannikul (vt Joonis 1), (vt Joonis 2).
Kõige arvukamalt Manilaiul ja Ruhnus. Elujõuline asurkond on teada ka Tallinna lähistel (Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik).
Viimase 50 aasta jooksul on kõre arvukus pidevat langenud. 2004. aastal oli Eestis teada 14 kõre asurkonda , millest vaid kaheksa olid võimelised end ise taastootma.
1960.–70. aastatest alates hakkas tema arvukus aga vähenema mitte ainult Eestis, vaid enamikus riikides. Praegu on ta paljudelt endistelt levialadelt kadunud. Hääbumise peamine põhjus – hävisid kõrele sobivad elupaigad : liivaluited metsastati, nõmmedel ja niitudel ei peetud enam kariloomi, rannaniitudele mõjusid hävitavalt nii maaparandusest tulenev veereþiimi muutus kui ka väetised .
Nõukogude ajal kraavitati Eestis laialdaselt rannaäärseid rohumaid, mille tagajärjel kõrele kudemiseks sobivate veekogude hulk vähenes märgatavalt. Väetiste liigkasutamine pani vohama roostiku. Pärast seda, kui ulatuslikel rannaniidualadel lakkas loomade karjatamine ja heina niitmine , hakkasid need kulustuma, roostuma ja võsastuma ning neil olevad madalad rannikulohud ja veesilmad kinni kasvama: kui karjatamiskoormus on väike, asuvad märjematesse nõgudesse tarnad, mida kariloomad meelsasti ei söö. Nii ladestub aasta-aastalt surnud taimede kiht ning madalad veesilmad ummistuvad, mudastuvad ning lõpuks kaovad sootuks. Kõrekulleseid hakati endistesse elupaikadesse taasasustama 2000.a alates. Esimesteks kohtadeks olid Kabli ja Saastna (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 a).
Joonis 1. Kõre levik 20. saj 1. poolel
Joonis 2. Kõre levik Eestis pärast 2000.a

2. Elupaik

Kogu oma levila piires esineb kõre avatud maastikel, kus leidub kaevumiseks sobivat pinnast ning madalaid veekogusid kudemiseks. Kõre elupaikade geoloogilises struktuuris domineerivad tihti liiv või kiviklibu. Liival või kivisel pinnasel kasvab kidur taimestik ning pinnase struktuur võimaldab kärnkonnadel maasse kaevuda. Kõre kudemisveekogud on sageli ajutised ning madalad. Sellistes veekogudes püsib vesi lühikest aega.
Kõre on elutingimuste suhtes väga valiv, eelistades avatud päikesepaistelist elupaika, mille läheduses on head talvitumistingimused. Viimane tingimus muutub eriti oluliseks levila põhjapoolsetel aladel, sh Eestis (levila kirdepiir), kus on suhteliselt külmad talved . Kui üks elupaigatingimus on liigile ebasobiv, muutub kogu elupaik sobimatuks.
Kõrele kõige sobivaim on elupaik, kus leidub nii kerge liivase pinnasega kohti päevaste varjepaikade kaevamiseks, tasaseid päikeselisi madalmuruseid või hõreda taimestikuga alasid toitumiseks ning madalaveelisi vähese taimestikuga veekogusid kudemiseks. Kõre talub peale mageda vee ka vabalt riim- ning soolast vett. Sobivate kivide, puurontide, lauajuppide või muu taolise olemasolu korral eelistavad kõred päeval nende alla peitu pugeda. On öise eluviisiga, päevaks peitub niiskesse pinnasesse või kivide alla. Talvel on talveunes , kaevudes Kõre elutsükkel koosneb kevadisest ja suvisest aktiivsusperioodist ja sügistalvisest talvitumisajast. Eestis kestab kõre aktiivsusperiood tavaliselt aprilli teisest poolest oktoobrini. Selle aja jooksul rändavad kõred talvitumiskohtadest sigimisveekogudesse, pärast kudemise lõppu siirduvad nad toitumisaladele, mis tavaliselt asuvad sigimisveekogude läheduses. Septembris-oktoobris toimub tagasiränne talvitumiskohtadesse pinnasesse (Peksar, 2015).

2.1 Talvitumine

Kõred asuvad talvitumiseks sobivaid kohti otsima septembri lõpus. Kõre kasutab talvitumiseks kiviaedu ja -hunnikuid, mitmesuguseid ehitisi ning keldreid. Samuti võib see liik talveks kaevuda kõrgemasse liivasesse pinnasesse või luitenõlvadesse. Manilaiul talvitub kõre peamiselt keldrites. Liivakarjäärides ning mitmel pool Pärnumaal (Häädemeeste, Rannametsa, Soometsa , ka Manilaid) talvituvad kõred pinnasesse kaevunult. Karjäärides kaevuvad kõred paralleelselt maaga karjääri seina, mujal eelistavad nad talvitumiseks kaevuda kobedasse pinnasesse põllu- või aiamaal . Kirjanduse andmetel võib kõre kaevuda kuni 3 meetri sügavusele (KÕRET kaitstakse buldooseri ja lehmaga , 2012 a).
Joonis 3. Kõre lombis (Ader, 2015)

3. Tunnused

Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk. Emasloomad on isastest suuremad. Jässaka keha ja lühikeste jalgadega loom liigub maapinnal ronides või joostes , meenutades seetõttu pigem hiirt kui konna. Keha ülapoolel on kõre veidi kobruline nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega. Ärritunud konnal muutuvad täpid eriti erksaks. Keha alapoole hallikasvalgel nahal on tumedad (pruunikad või kollakad) laigud. Kõre ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas . Isasloomadel on kurgu all sinakas kõlapõis, mis täispuhutult võib küündida pea suuruseni . Erutatud olekus eritab kõre valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab tugeva kihelustunde. Et kõre on videviku- ja ööloom , tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv peibutushäälitsus “krrr-krrr” meenutab mopeedi põrinat või öösorri laulu. Siit ka liiginimetus. Teine nimetus – juttselg-kärnkonn – osutab aga väga silmapaistvale välistunnusele: piki selga kulgevale kitsale säravkollasele triibule (KÕRET kaitstakse buldooseri ja lehmaga, 2012 b).
Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist. Kõrekontsertide tipphetked on mais, kui isasloomad võimsa lauluga emasloomi meelitavad, mis kestab 45...55 päeva.
Joonis 4. Kõre (Fischer, 2015)

4. Sigimine

Kõrel on väljakujunenud ainulaadne sigimisstrateegia, mis võimaldab kudeda ajutistes veekogudes. Sigimine kestab aprilli lõpust juuli alguseni. Kõre kudemine ei ole ühekordne hetk ega ka pidev tegevus. Sõltuvalt sellest, kuidas sademed täidavad sobivaid lompe ja üldse sademetest tingitult koevad nad mitu korda. Samas soojätkamise tipphetked on ikkagi mais. 
Paaritumine leiab aset madalates kuni 35 cm sügavustes lompides või merelahtedes, kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb ühe kudemisega 1,5-1,8 m pikkuse kudunööri, milles on keskmiselt 3000-4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale, kust 3-7 päeva pärast kooruvad vastsed . Vastsed on 7-8 mm pikkused ning nende areng noore konnani kestab sobivates oludes 45-55 päeva.
Talvitumiskohtadest lahkuvad esimesena isasloomad. Nende aktiivsust mõjutab öine õhutemperatuur ja -niiskus. Emasloomad alustavad kudemisrännet mõni päev hiljem. Sigimisveekogudesse jõudnud isased alustavad emaste ligimeelitamiseks häälitsemist. Häälitsemine algab tavaliselt peale päikeseloojangut. Emasloomad saabuvad sigimisveekogude juurde 0.5-3 tundi pärast isasloomade häälitsemise algust ning veedavad veekogus paar tundi. Mida suurem isane , seda tugevamat häält ta teeb ja seda atraktiivsem on ta emasele. Samas, kui isane on valinud viletsa lombi krooksumiseks, siis emane läheb targemat otsima, kui antud isendile tähelepanu pöörab.
Suguküpseks saab kõre kolmeaastaselt. Sellesse ikka jõuab kõige rohkem kümme konna ühest kuduketist (Kõre kaitsekoraalduskava, 2004 c).

5. Vaenlased ja ohutegurid

Rannaniidul on tihti palju linde kes võivad ohustada kulleste ja moonde läbinud kõrede ellujäämist. Linnud ei tarvita reeglina tervelt, vaid nokivad tühjaks. Rannaniidu kulustumise, roostumise ja võsastumise tõttu suureneb ka nastikute mõju kõreasurkondadele, kuna nastikud eelistavad kõrgemat taimestikku. Kõre rebastele ja mäkradele väga ei maitse, kuna on mingil määral mürgine ja läheb loosi ainult siis, kui midagi paremat pole hulka aega silma puutunud. Kulleseid söövad ujurite ja kiilide vastsed, kalad ning vesilikud . Sigimisajal maksavad kärnkonnad maanteede ületamise eest ränka hinda - väga palju loomi hukkub autorataste all (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 b).
Kõrede levikut ning arvukust, ohustavad liigi püsimajäämist eelkõige elupaikadega seotud ohutegurid:
- Elupaikade kvaliteedi halvenemine või elupaikade hävimine traditsioonilise maakasutuse muutumise tõttu
- Elupaikade hävimine kuivendamise ja maaparanduse tagajärjel
- Kudemisveekogude hävimine või kahjustumine traditsioonilise maakasutuse muutumise tõttu
- Rannikumere eutrofeerumine
- Taasmetsastamine
- Elupaigakompleksi hävimine
- Kudemisveekogude kuivamisest tulenev kulleste suremus
- Merevee mõju kudemisveekogudele
- Intensiivne põllumajandus (Kõre kaitsekoraalduskava, 2004 d).

6. Toitumine

Kõre koonerdab toiduga väga palju. Suur söödik kõre ei ole. Toitub putukatest (eelkõige sipelgad) ja tigudest. Sigimisperioodil ei toitu kõred üldse. Kullesed on taimtoidulised , toitudes peamiselt kivide ja taimede külge kinnitunud vetikatest (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 c).
Toiduotsingule siirduvad kõred kohe peale pimeduse saabumist. Eestis on kõresid toitumas nähtud niitudel, põldudel, aedades ja mereäärsetel liivastel ja taimestikuvaesetel aladel. Kõre pole saakloomade suhtes eriti valiv. Üritatakse püüda kõiki neid saakloomi, kellest jõud üle käib. Põhiliselt mõjutab saagi liigilist koosseisu kärnkonna suurus, aastaaeg, elupaik ning selle geograafiline asend. Rannaniitudel on kõre peamiseks saagiobjektiks näiteks kiletiivalised (Hymenoptera). Lisaks nägemisele kasutab kõre saagi avastamisel ka haistmismeelt. Seda peetakse üheks võimalikuks seletuseks asjaolule, et kõre saagi hulgas leidub üsna suurel määral ka rõngusse ning molluskeid (Kõre kaitsekoraalduskava, 2004 e).

7. Rahvapärimus

Rahvapärane nimetus hiirkonn on tulnud sellest, et kõre reeglina ei hüppa, vaid jookseb kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt. Mõnedki on teda esmasel kohtumisel segamini ajanud hiirega. 
Lisaks sellele, et kõre nahk sisaldab mürgist ainet, eritab ta erutatud olekus kaitseks valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab ebameeldiva kiheluse. 
Kudemisveekogude madal veetase pole kõre jaoks oluline mitte ainult vee kiire soojenemise tõttu. Isane kõre häälitseb reeglina ainult vees olles ja häälepõis võib õhuga täitunult paisuda ta pea suuruseks. Kui kõre sooritaks oma laulu sügavamas vees, kus jalad põhja enam ei ulataks, siis see lõpeks suure tõenäosusega tasakaalu kaotusega ja selili asendiga (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 d).
 

Kokkuvõte

20. sajandi esimesel poolel oli kõre e juttselg-kärnkonn (Bufo calamita) väga iseloomulikuks liigiks Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel. Viimase 50 aasta jooksul on kõre arvukus Eestis pidevalt langenud. Liik on juba paljudest levila osadest kadunud. Kõre hääbumise peamiseks põhjuseks võib pidada liigile sobivate elupaikade kadumist.
Referaati tehes sain kõrede kohta teada väga palju uut ja huvitavat. Kurb tõsiasi, et kõrede levik Eestis iga aastaga väheneb ja seda eelkõige ebasobivate elupaikade pärast. Sain teada, et viimastel aastatel püütud väga palju nende kaitseks ära teha. ·Säilitada olemasolevad rannaniite- ja rannikuasurkonnadi, tagada arvukuse tõus nendes asurkondades ja säilitada elujõulised asurkonnad.
Kuna Eestis on kõre asustanud peamiselt rannaniite, siis on väga oluline jätkata olemasolevate rannaniitude hooldamist, samuti alustada võsastunud ning roostunud rannaniitude taastamist.

Kasutatud allikad

Dozo-van der kar, G.L (2004) Loomade Atlas . Tallinn: Sinisukk .
Kõre ehk juttselg- kärnkonn. (2002) (a)
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=155 (03.04.2015)
Kõre kaitsekoraalduskava. (2004) (a)
http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kore_kaitsekorralduskava.pdf (03.04.2015)
Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik.
http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/BUFCAL2.ht m (02.03.2015)
KÕRET kaitstakse buldooseri ja lehmaga. (2012) (a)
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=149&id_a=135 (01.04.2015)
Ader, A. Kõre lombis [Foto].
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9809/kore.jpg (05.04.2015)
KÕRET kaitstakse buldooseri ja lehmaga. (2012) (b)
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=149&id_a=135 (02.04.2015)
Fischer, C. Kõre [Foto].
http://g2.nh.ee/images/pix/285x185/QCwVR8CKbEU/file34365909_c96f30a1.jpg (05.04.2015)
Kõre kaitsekoraalduskava. (2004) (b)
http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kore_kaitsekorralduskava.pdf
(31.03.2015)
Kõre ehk juttselg- kärnkonn. (2002) (b)
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=155 (01.04.2015)
Kõre kaitsekoraalduskava. (2004) (c)
http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kore_kaitsekorralduskava.pdf
(30.03.2015)
Kõre ehk juttselg- kärnkonn. (2002) (c)
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=155 (03.04.2015)
Kõre kaitsekoraalduskava. (2004) (d)
http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kore_kaitsekorralduskava.pdf
(4.05.2015)
Kõre ehk juttselg- kärnkonn. (2002) (d)
http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=155 (05.04.2015)
Kõre levik 20. saj 1. poolel.
[Foto]. http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kore_kaitsekorralduskava.pdf
(04.04.2015)
Kõre levik Eestis pärast 2000.a.
[Foto]. http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kore_kaitsekorralduskava.pdf (04.04.2015)
Kõre kaitsekoraalduskava. (2004) (e)
http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/kore_kaitsekorralduskava.pdf
(05.04.2015)