Odavise Esimesed odaviske võistlused toimusid Vana-Kreekas, kus see oli üks pentatloni aladest. Oda oli metallotsaga puitoda, mille pikkus ei olnud tavaliselt suurem kui 2m. Oda keskkoha ümber keriti nahkrihm, mille otsas olevast aasast pisteti läbi nimetis- ja keskmine sõrm. Viskamisel pani rihm oda pöörlema, tänu millele see suutis kaugemale ja ühtlasemalt lennata. Esimestel kaasaaegsetel olümpiamängudel, mis toimusid 1896, 1900 ja 1904.a, odaviset kavas ei olnud. Samas aga soomes toimusid need juba enne Ateena olümpiamänge 1896.a. Visati enamasti parema käega. Algusess odaviske rekordeid maailmarekorditesse ei registreeritud.
auku. Osades kohtades olid ka oma regiooni kirjud mustritega õlarätid moes. Naistel oli oluline kohta ka sõlgede ja kaelakettide jaoks. Meeste rõivad Mehed olid liikuvama eluviisiga ja kohanesid kiiremini ka rõivauuendustega. Meeste ülikond on olnud alati vähem seotud vanade traditsioonidega kui naiste rõivas. Samuti polnud mehe rõivaste järgi võimalik külas määrata selle kandja perekonnaseisu. 19. Sajandi rõivakomplektis olid: särk, püksid, vatt, pikk-kuub, kasukas, rüü, nahkrihm koos nahktaskuga, lambamustad sukad, pastlad või mustad kingad, lambamust pehme viltkaabu. Särgid olid meestel lühemad, kuid vastupidavamad. Meeste särgid olid sageli rohkem kaunistatud, sest nad liikusid suvel rohkem särgi väel kui naised. Kasukas oli külma ilma kehakate, mis õmmeldi nagu naiste kasukaski valgeks pargitud lambanahkadest või nende puudumisel vasikanahkadest. Nii naised kui ka mehed kandsid pastlaid, mille nöörid seoti risti ümber jala.
mille hulk ja tugevus mõjutavad pilli tämbrit. Trummi kõlavärv ja helikõrgus varieeruvad ka selle järgi, milliseid trummipulki kasutatakse (kõvad või pehmed) ja kontaktpinna suurusest. Trummi kõla oleneb ka kohast membraanil, kuhu lüüakse. Esimesed trummikiled tehti nahast, kuid looma nahk reageerib tugevasti õhuniiskuse muutumisele ja seepärast kasutatakse tänapäeval tehismaterjale. Väikeste trummide kile pingutati V-kujuliste nööridega, iga V tipus oli nahkrihm, millega nöörid tõmmati kõvemini pinguli, et kile poleks lõtv. Trummipulkade pead jagunevad kõvadeks, keskmisteks ja pehmeteks. Roopillid Roost keeltega puhkpilli heli saab alguse keele võnkumisest, mis paneb võnkuma pillitorus oleva õhusamba. Roost on kujunenud kaht tüüpi pilliosad: · Lesthuulikud jagunevad omakorda ühekordse-(klarnet) ja kaksiklesthuulikuga (fagott) pillideks. Üks vanimaid lesthuulikuga pille oli Antiik-Kreeka aulos, mida mängiti juba 2800 eKr.
kõigest ühe spordialaga paljudest, mis alati on olümpiamängude kavas olnud. 708. aastal e.m.a. võeti olümpiamängude kavva veel maadlus, mille võitmiseks tuli vastane seljatada kolm korda ning viievõistlus, mis koosnes jooksust, kaugushüppest, odaviskest, kettaheitest ja maadlusest ka need alad on ajakohasemal kujul meie päevilgi säilinud. 688 e.m.a. lisandus rusikavõitlus väga verine ja eluohtlik ala, sest rusika ümber mähiti metallist ogadega nahkrihm, mis tekitas tõsiseid haavu. Kaotaja oli suure tõenäosusega peale võistluse kaotanud ka elu. Tänapäeval pannakse kätte ohutumad poksikindad. 680 e.m.a alustati võiduajamisega hipodroomil, mis mõnikord enamusele võistlejaist õnnelikult ei lõppenud. On teada võiduajamine, mille neljakümnest kaarikusõitjast pääses eluga vaid üks. Nüüdisajal on hipodroom märgatavalt turvalisem paik, mis kogunud populaarsust ka kihlveosõlmijate seas. Aastatel 648 e.m.a. ning 520 e.m.a
rahad ja mitmesugused klaashelmed. Püstkrae kinnitamiseks kasutati preesi või väikest vitssõlge meenutavat kuhiksõlge ja suurema rinnaehtena preesi või kuhiksõlge rinnalõhandiku kinnitiks. Kanti ka mitmesuguseid sõrmuseid. Meeste rõivad Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, sukad, kindad, pastlad ja lambamust kõvast vildist kaapkübar. Tarvastu mehe särk õmmeldi valgest labasest linasest riidest. Kaelaauk ääristati püstkraega, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused tagid, pilud, ristikud ja kõverikud tikiti valge linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 millimeetri laiuselt sissepoole. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes.
tulemused. 2. AJALUGU 2.1 ANTIIKMÄNGUD Mükeene ja Rooma impeeriumi vahelisel ajal kasutati viskoda peamiselt ründerelvana. Kuna viskoda oli tavalisest odast kergem, andis see võimaluse vastast kaugemalt rünnata. Sportlased hakkasid kasutama odasid, mis olid sõjas kasutatud viskodadest veelgi kergemad. Põhjuseks oli soov demonstreerida visete pikkusi, mitte niivõrd sportlaste paremusjärjestust. Peamine vahe antiikmängude ja tänapäevase oda vahel on nahkrihm, mis oli keritud oda keskosa ümber. Sportlased hoidsid selle kaudu oda ning kui oda käest lahti lasti, rullus lahti ka rihm ning pani oda õhus keerlema. 2.2 XX SAJAND Odavise on alati olnud väga populaarne Skandinaavias ja Põhja-Euroopas. 69'st välja jagatud odaviske olümpiamedalist on võitnud Norra, Rootsi või Soome odaviskajad. Soome on ainuke riik, kes seni võitnud ametlikelt olümpiamängudelt ühel võistlusel kõik kolm medalit,
Rooma isad ei heitnud õpetajatele liigset karmust ette, vastupidi, nad pelgasid, et pehme kasvatus hellitab nende lapsed ära. Pealegi põhjendati õpetaja vihapurskeid tema tõelise pühendumusega oma töösse : kui vihastab küllap tahab anda parimat. Kui see ei aidanud võttis õpetaja appi oma põhilise töövahendi pika joonlaua. Kool ja joonlaud olid lahutamatud mõisted. Lapsed pidid sirutama käed joonlaua löökide alla. Tõsisemate karistuste puhul läks käiku nahkrihm. Rooma koolis oli karm sõjaline distsipliin, kaasaegsed hakkasid selle vastu protestima, kirjutati kooliõpetuse liigsest karmusest ja koolihirmus, kuid vanade traditsioonide vastu ei aidanud miski. Kehaline karistus oli tavaline, mitte üksnes rooma algastme koolides. 7 KOKKUVÕTE Perekonnapea absoluutne võim õpetas noori maast madalast alluma, isiklikku initsiatiivi ega ei saanud noortel olla
arheoloogilise ja kunstiajaloolise materjaliga. 12. sajandi mehed kandsid veel väga rohkesti ehteid, 13. sajandi matustes on aga meeste haudades ehteid suhteliselt vähe. Võimalik, et neid polnud lihtsalt enam kombeks hauda kaasa panna. Vast kõige silmatorkavam osa mehe rõivastuses oli pronks- või hõbenaastudega ilustatud nahkvöö. Naastudega vöö ühes otsas oli pannal, teine ots hargnes aga enamasti kaheks, millest üks haru oli lihtne nahkrihm, mis tõmmati läbi pandla. Teine haru, mis lõppes rihmakeelega, oli pealistatud naastudega ning jäi vabalt rippu. Mitmel pool vöö küljes võis rippuda veel täiendavaid ilunaaste. Nahkvöö külge kinnitati noatupp, mille servad olid sageli pronksiga ääristatud. Nii naiste kui ka meeste puhul tuleb arvestada, et ilmselt olid erinevad eri- sotsiaalsetesse kihtidesse kuuluvate inimeste rõivad ja ehted. Lisaks sellele, et kallid
annaabi.ee 
