Vana-rooma perekond (0)

Rocca al Mare Kool
Moon Ree Jalakas
Ingel Prii
Mona Isolde Lassmann
6.cklass
Vana- Rooma perekond ja igapäevaelu
uurimustöö
Tallinn 2014
Vana- Rooma perekonna
elu
Kõige tähtsam pereliige oli Roomas pereisa . Temale pidid alluma kõik pereliikmed ( naine, lapsed, orjad ja täiskasvanud pojad ja nende perekond). Isa võis vastavalt oma pereliikmeid karistada ja isegi tappa. Järgmisel kohal oli kindlasti ema. Tema ülesandeks oli tegeleda koduse majapidamisega. Võrreldes kreeklannadega oli roomlannadel rohkem õigusi: kui saabusid külalised , oli pereema oma mehe kõrval. Samuti ka külaskäikudel sõprade juurde olid naised meestega koos. Roomlannadel ei olnud aga kodanikeõigusi, nad ei pääsenud kunagi riigi etteotsa.
Algkooli mindi 7-aastaselt. Algkoolis käisid poisid ja tüdrukud koos. Õpiti lugema, kirjutama ja arvutama. Kõigepealt õpiti tähti, siis õpiti neid lugema ja alles siis hakati kirjutama. Harjutused muutusid järjest keerulisemaks, lõpuks jõuti etteütlusteni ja õpiti grammatikat. Arvutati peast ja sõrmede abil.
Peaaegu igaüks võis hakata algõpetajaks, mingit ametlikku luba selle jaoks vaja ei läinud. Seetõttu peeti algkooli õpetajaid inimesteks, kes millegi muuga hakkama ei saa. Õpetaja palk oli väga väike, selle raha eest pidi ta rentima ka ruumi, kus lapsi õpetada. Tihti oli see ruum vilets, sest õpetajal ei jätkunud parema ruumi rentimise jaoks raha.
Algkool kestis 5 aastat. Et saada vägevaks riigimeheks, pidid rooma poisid käima kolmes kooliastmes. Grammatiku kool tuleneb sõnast grammata-raamatud. Nagu nimigi ütleb, tegeleti grammatiku koolis raamatutega. Õpetajateks olid grammatnikud, nad olid tunnustatud õpetajad, tavaliselt olin nad kreeklaste poolt vabaks lastud orjad. Grammatiku koolis õppisid harilikult aristokraatide pojad. Grammatnikud õpetasid noormehi õigesti kõnelema ja kirjutama, loeti klassikalist kirjandust, kirjutati kirjandeid ja kommenteeriti ning analüüsiti loetut. Grammatiku koolis õpiti üks või kaks aastat ja sealt lahkuti 13-14-aastaselt.
Retoorika e. kõnekunsti tõid Roomasse kreeklased ja ka nemad hakkasid seda õpetama. Retoorikakooli ei pääsenud igaüks, kes soovis, sest pidi kõnelema kreeka keelt. Selline kool oli ka väga kallis. Mõnes mõttes oli retoorikakool erialakool, mis koolitas välja kõnemehi ja advokaate. Retoorikakool sarnanes natuke grammatiku kooliga , kuid oli raskemal tasemel. Õpilased pidid kirjutama etteantud teemadel , nad pidid kas ümber lükkama või kinnitama mõnda sündmust. Koolis korraldati väitlusi ja arutlusi. Koostati endale tekst, õpiti see pähe ja esitati avalikult klassile ja vanematele. Retoorikakool lõpetati 15-16 aastaselt.
Mõlemas riigis oli perepeaks meesoost isik. Naistel oli väga vähe õiguseid nad pidid enamasti koguaeg koduseid töid tegema ja kodus passima. Kreeka ühiskonnas otsustati abielu peigmehe ja tema tulevase äia vahel ning sisuliselt oli see kokkulepe , mille kohaselt naine siirdus isa käe alt mehe eestkoste alla. Poolte kokkuleppel võis abielu ka lahutada – sel juhul sai naise suguselts tema kaasavara tagasi ja naine läks taas oma isa või mõne lähedase meessugulase eestkostele. Mõnigi aristokraatlikke suguvõsade liit kinnitati abielu teel, kusjuures abikaasade vastastikused tunded ei pruukinud selles mingit rolli mängida. Sageli polnud peigmees ja pruut enne abielukokkuleppe sõlmimist teineteist näinudki. Omas majaski toimuvatel pidudel viibis naine vaid siis, kui külalisteks olid lähedased sugulased.  Lihtrahva perekondades puutusid mees ja naine oma igapäevast elu korraldades ja tööd tehes teineteisega paratamatult märksa rohkem kokku ja said seega lähedasemaks. Rooma ühiskonnas kuulus perekonnapeale piiramatu võim. Need olid tema naine, vallalised tütred , pojad koos oma naistega , poegade lapsed ja kõik muud kodakondsed kuni orjadeni välja. Ka täiskasvanud ja abielus pojad allusid seega isa eluajal temale ning kogu nende varandustki luges seadus isa omaks. Abilelu, mis sõlmiti tavaliselt kohe tüdruku murdeea lõppedes, tähendas seega tema üleminekut isa eestkostelt abikaasa eestkostele. Ometigi suhtuti Roomas naistesse mõneti vabameelsemalt. Nad polud avalikust elust täiel määral kõrvale jäetud. Pereema osales kodus korraldatud pidusöökidel, viibides külaliste seltsis oma abikaasa kõrval aukohal , ja tegi koos abikaasaga vastuvisiite. Oli ka avalikkuses tuntud ja väga lugupeetud naisi.
Perekond
Ootused lapsele olid päris karmid , sõltuvuses lapsevälistest asjaoludest.
Isa roll ja lapse kasvatamine perekonnas.
Kui perre sündis laps, oli ema lapse pärast hirmul selle hetkeni, kui isa tema jalge ette
asetatud imiku oma kätele tõstis. See rituaalne žest kinnitas, et isa tunnistab sündinu oma
seaduslikuks lapseks. Isa otsustas, kas laps üles kasvatada, ära heita, müüa voi lihtsalt tappa.
Isa võis last mitte vastu võtta. Siis visati laps lihtsalt välja. Vigased lapsed visatigi alati ära,
sest juba nende sündimine oli perekonnale halb enne. Sageli tapeti ka lapsed, kes juhtusid
sündima mõnel õnnetul päeval, näiteks valitseja või kangelase surmapäeval. Lapse ellu jätmine oli isa otsustada.
Äraheidetud maimukesed (kui neid kohe ei lämmatatud) toodi Rooma juurviljaturule ja
asetati spetsiaalsele samba jalamile. Sinna toodi ka terveid imikuid ja keegi nad üles korjas,
muutusid nad kasvataja orjadeks. Esines juhtumeid, kus sääraseid lapsi meelega sandistati ja
saadeti siis kerjama.
Isa otsustas oma laste käitumise üle, karistades neid nii, nagu pidas vajalikuks ja seda
oma surmani. Poeg võis olla juba kõrgel ametikohal, olles ammu ise pereisa, kuid allus ikkagi
oma isa korraldustele. Rooma ajaloos on küllalt teada juhtumeid, kus isa andis korralduse
reeturist poeg tappa. Elu andja võis ka elu võtta. ”Mina su sünnitasin, mina su ka tapan” – see
vorm arenes roomlaste õigussüsteemi osaks ja seda nimetati isa võimuks. Seega oli isa võim
midagi vääramatut, kaljukindlat, looduse ja seaduse pühitsetut. Ühelegi teisel rahval polnud
oma laste üle nii suurt voimu kui roomlastest pereisadel.
Perekond oli isa au ja uhkus. Väärikalt kasvatatud pojad, kes oskasid õigesti käituda,
allusid seadustele , täitsid oma kohust, kutsusid esile kogukonna heakskiidu ja seda pidas iga
isa suurimaks tasuks.
Lapsepõlv
Kui isa oli sündinud poja voi tütre kätele tostnud sai lapsest hetkega pere täieõiguslik
liige. Talle pandi nimi. See oli pidulik päev ja sel puhul kogunesid sugulased õnnitlustega.
Roomlased ei teinud erilist vahet tütre ja poja sünni vahel. Mõlemate üle rõõmustati.
Lapsepõlve kujutati tavaliselt süütu rõõmsameelse olemisena, rooma autorid on
kirjeldanud ka laste mänge, mis olid tollal populaarsed . Need olid mitmesugused pallimäng ja
osavus- või äraarvamismängud. Laste hauakividel on kirjad, mis peegeldavad vanemate
armastust ja suhtumist lapsepõlve.
Vanad roomlased pidasid ka õigeks, et last toidab ema, mitte ämm, kuigi vabariigi
lõpus muutusid ämmad tavaliseks. Poisile määrati varakult meeshoidja, kes mängis lapsega,
karastas teda, jälgis tema käitumist, parandas, kutsus korrale ja, kui vaja, ka karistas. Õed -
vennad mängisid ja kasvasid esimesed seitse aastat koos. Mängud ja mänguasjad olid neil
sarnased meieaegsete laste mänguasjade ja mängudega.
Poisid
Kui poiss sai seitsme aastaseks, algas tema kasvatamine meheks. Siis pidi isa temaga
tõsiselt tegelema hakkama. Isa pidas oma auasjaks kasvatada poeg isiklikult heaks kodanikuks
ja sõduriks, kes oleks väärt kandma roomlase nime. Kui poiss juba koolis käis, tutvustas isa
talle majapidamist , põllumajandust, agrotehnilisi võtteid ja ratsionaalse majapidamise
küsimusi, lootes pojast arukat järglast. Praktilise õpetuse kõrval oli poiss pidevalt isa kontrolli
all olevas kõlbelises keskkonnas. Koos teadmistega, õppis ta hea ja kurja vahel vahet tegema,
harjus konkreetsete ja pidevate eeskujude najal õigesti käituma, häbenema ja teiste jaoks
heakskiitu taotlema, õppis olema väärikas roomlane. Kasvatamine oli auasi. Poiss oli isa
pideva järelevalve all. Poiss võeti kaasa ka siis, kui isa läks kuhugi pidulikule lõunale. Seal
kõneldi aktuaalsetest probleemidest, vaieldi, arutleti ja peeti silmas, et pojad jälgivad iga sõna.
Räägiti kangelastest , ülistati neid ja poegadele oli see parim ja mõjuvam patriootiline. 
Tüdrukud
Tüdrukud pandi Roomas varakult mehele ( 14-18 eluaasta vahel ). Mees oli tavaliselt
oma naisest tunduvalt vanem – esines juhtumeid kus mees kinkis oma lapseohtu naisele
nukke. Mees oli nüüd see, kes tutvustas naist majas ja väljaspool toimuvaga, õpetas teda ja
hoolitses ka tema hariduse eest. Vanuse ja teadmiste vahe soodustas naisepoolse
lugupidamise ja austuse tekkimist. Lapseohtu naine vaatas oma vanemale ja targemale mehele
alt üles ja pidas teda suureks autoriteediks. Abielu sõlmimise toiminguid oli mitmesuguseid.
Kõige tugevamaks liiduks loeti confarreatio. See oli pidulik abielusõlmimise tseremoonia , mis
toimus kümne tunnistaja juuresolekul ja mille sõlmis peapreester. Lihtsamad
abielusõlmimised oli coemptio – pruudi ost . Viie tunnistaja juuresolekul lõi peigmees, hoides
pruudi käest kinni, mündiga vastu klaaskaussi ja kuulutas pruudi omaks. See polnud aga sama
omand mis orjatari ostmine, vaid peigmees küsis pruudilt, kas too tahab saada tema perekonna emaks . Pruut vastas, et tahab. Seejärel küsis pruut, kas mees tahab saada tema perekonna isaks, mees vastas samuti jaatavalt. Koige lihtsam ja levinum abiellumine oli usus– kui naine oli mehe kodus elanud üle aasta, tunnistati abielu kehtivaks. Abielu sõlmimise päev oli väga tähtis, et abilelu oleks pikaajaline, lasterohke ja õnnelik, oli tarvis valida jumalatele
meelepärane päev. Hoiduda tuli päevadest, mis olid seotud rahvuslike õnnetustega, sõjajumal
Marsile pühendatud päevadega, surnutekultusega seotud päevade ja muude halba ennustavate
päevadega. Esimese lapse sündides oli nooruke naine oskamatu ning vajas toetust ja juhatust.
Seepärast mängisid laste kasvatamisel olulist rolli vanaisad ja eriti vanaemad.
Vana-Rooma naised
Pereemast, kes juhtis kodust majapidamist, peeti sügavalt lugu. Temalt oodati, et ta oleks väärikas abikaasa ja samas ka hea ema. Kui tavaliselt korraldas kõiki tähtsaid asju pereisa, kellele kõik allusid siis majapidamise eest pidi hoolt kandma pereema. Kui perekonnale tulid külalised, istus pereema oma abikaasa kõrval aukohal.
Tüdrukuid hariti ainult esimese tasemeni ja paljusid tüdrukuid ei haritud üldsegi. Tüdrukud pidid abielluma enda isa väljavalitud mehega. See, et tüdruk oli abielludes neljateistkümne aastane oli täiesti normaalne, aga seitsme aastased ei tohtinud veel abielluda , sest siis olid nad veel liiga noored, et isegi teada, mis abielu on. Abielludes kolis alati naine mehe juurde ja mitte vastupidi. Roomlaste perekonnasidemed olid tugevad ja abielludes sooviti, et kooselu oleks põsiv ja kindel.
Roomlannad käisid tuttavaid külastamas, sisseoste tegemas ja viibisid ka avalikel üritustel palju sagedamini kui kreeka naised. Siiski polnud Rooma naistel kodanikuõigusi . Nad ei saanud hääletada rahvakoosolekutel, ei pääsenud riigiametisse ega senatisse. Ka kohtus esindas naisi mõni mees, tavaliselt naise isa või abikaasa. Ajapikku muutusid need nõuded lõdvemaks ja ei piiranud enam kuigi suurel määral naiste tegevust. Tähtsate senaatorite ja riigimeeste abikaasade seas oli naisi, kes mõjutasid oma meeste kaudu tugevasti Rooma poliitikat.
Rooma naised tegutsesid innukalt usuelus. Preestritaridest ja Vesta neitsitest peeti väga lugu. Mõned vabad Vana-Rooma naised töötasid ka õpetajatena, sekretäridena ja müüginaistena. On olemas mõned tõendid naissoost arstidest ja ka väga kummalisel moel on paar tõendit naisgladiaatoritest. Roomas oli ka naisorjasid. Naisorjad töötasid tavaliselt teenijate või talutöölistena, perenaise isikliku teenijannana ning ka majapidajannadena.
Paljud Vana-Rooma naised meikisid ennast. Kuna kahvatu jume oli moes kasutati kriidipulbrit ja pliivalget, et seda saada. Põsepunaks ja huulevärviks kasutati punast ookrit ja silmi meigiti segudega, mis põhinesid söel või animoniilil. Mõned kosmeetika tooted oli mürgised . Naised kasutasid ka ehteid . Tihti kanti kõrvarõngaid, käevõrusid ja kaelakeesid. Enamus ehteid tehti odavast pronksist ja vahel ka klaasist. Paljudel naistel olid kõrvad kõrvarõngaste jaoks augustatud. Neil olid ka ehitud prossid, mis hoidsid riideid üleval .
Pereliikmete ülesanded
Pereisa korraldas perekonna kõige tähtsamaid asju ning talle allusid naine, lapsed, majateenijad, samuti täiskasvanud pojad oma perekondadega. Pereisal oli ka õigus pereliikmeid enda äranägemise järgi karistada ja tema õigekspidamisel isegi tappa. Pereisa õpetas ka enda lapsi.
Pereema hoolitses majapidamise eest, õpetas ja kasvatas oma lapsi ning juhendas orjade tööd. Enamus riideid sellel ajal olid tehtud villast ja linast, et nendest materjalidest riideid saada olid tähtsad tööd õmblemine , ketramine ja kudumine ning need tööd jäid ka tihti peale naiste teha.
Rõivastumine
Ehtne Rooma kodanik  pidi kandma toogat, mis oli ametlik riietusese, mis koosnes ühestainsast valgest raskest villase riide tükist, mida oli  tülikas seljas pidada. Mugavam oli tuunika, mis koosnes kahest kokkuõmmeldud riidetükist ja kinnitati keskelt vööga. Tuunikat kandsid ka naised. Senaatorid kandsid Rooma kodaniku ametlikku rõivast toogat, mille serva oli kootud lai purpurivärviline vööt, jalas kandsid nad punaseid pükse. Sõrmes oli neil ametitunnusena kuldsõrmus. Naised kandsid kandadeni ulatuvat stoolat, mis olid vöökohalt kinni seotud. Idamaa siid ja puuvillane riie muutsid Rooma naiste riietuse kirevamaks ja kergemaks kui meeste oma. Peaagu koik kandsid sandaale.
Roomlaste toit: Vaesemad sõid enamasti leiba ja jahust valmistatud putru, sekka aeg-ajalt ka kala, juur - ja puuvilju . Jõukamate menüüs olid olulisel kohal lihatoidud. Joodi tavaliselt veega lahjendatud veini.
Kasutatud allikad
https://www.youtube.com/watch?v=TVgInLlYF-0 (19.05.2014)
Dr. Simon James. Ancient rome.
Kõiv, Mait . Vanaaeg. II osa.
http://www.tribunesandtriumphs.org/roman-life/roman-women.ht m (20.05.2014)
https://sites.google.com/site/vanarooma/kunst-ja-arhitektuur/kus-magada-ja-sueuea (20.05.14)
http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fwww.annaabi.ee%2FKooli-ajaloo-referaat-Kasvatus-ja-kool-Vana-Roomas-m58393.html&h=HAQFx8Psj (20.05.2014)
http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fwww.historytoday.com%2Fray-laurence%2Fchildhood-roman-empire&h=HAQFx8Psj (20.05.2014)
http://www.syg.edu.ee/uus/syg/index.php?option=com_content&view=article&id=334&Itemid=9 (21.05.2014)