Konstantin Päts (2)

Lähte Ühisgümnaasium
Konstantin Päts ja tema osa Eesti ajaloos
REFERAAT
Lähte 2007

Sissejuhatus

Eesti Vabariigi loomine on olnud üks väga keerukas protsess, mis on nõudnud paljude inimeste elusid . On tulnud vastu seista rünnakutele ja okupatsioonidele, kuid oleme suutnud teha seda lõppkokkuvõttes siiski edukalt. Antud tegevuse käigus on teinud märkimisväärselt suure osa Konstantin Päts. Ta on kahtlemata Eesti ajaloo silmapaistvaim poliitik ja riigimees . Kui arvata kokku tema tegutsemise vastutus-rikastes ametites peaministrina, riigivanemana ja vabariigi presidendina, siis ei leidu talle vastast. Ta oli Eesti Vabariigi kõige esimene president . Pätsi tegevus Eesti Vaba-riigi loomisel 1917-1919 oli otsustavam kui kellelgi teisel.
Nagu kõikidel teistelgi tähtsatel ja juhtivatel isikutel on ka vastaseid. Ta ei olnud mitte kõgi silmis imetlusväärne ja austatud riigimees. Tema kohta kõneldi palju halvasisulisi kuulujutte ja teda tembeldati fašistiks Itaalia ja Saksa moodi. See-vastu avaldasid väliseestlased hulganisti teoseid Päts elu kohta, kus teda ülistati ja isegi jumaldati.
Päts oli väga töökas mees. Talle meeldis õppida ja probleeme lahendada. Ta ei olnud allaandja. Alati leidus mingi lahendus. Tema töökuse ja panuse pärast eestlastele valiti ta mitmekordselt eesti riigivanemaks ja talle omistati palju erinevaid au- ja teenetemärke. Kusjuures mitte ainult Eesti poolt, vaid ka välisriikidest. See näitab ja tõestab tema osalust ka väljaspool Eestit.

Pätsi perekondlik taust

Juhan Pätsi lapselaps oli Jakob, tulevase Konstantin Pätsi isa. Ta jätkas oma isa rasket tööd, ehitamist. Ta sai väga tuntuks ehitusmeistriks ja ta hakkas ise ehitusettevõtjaks. Liivimaa talupoegadel oli väga rasked olud, kuid keiser ei teadnud sellest midagi. Kõik kaebekirjad, mis olid talle saadetud , olid hävitatud ja ükski neist ei jõudnud kohale. Tekkis talupeogade õigusi nõudev liikumine ja kuna Jakob oli abivalmis ja tark mees, siis sai temast selle liikumise juht. Liikumise eesmärk oli teavitada keisrit nende raskest olukorrast. Mõisnikud jälgisid pingsalt, et keegi ei saaks minna Peterburi kaebama .. Kõik, kes seda üritasid teha saadeti kohtu alla ja neid karistati. Jakob Pätsil õnnestus aga koos ühe delegatsiooniga minna Peterburi, kuid kaebuste edasi andmine ei õnnestunud. Oma tegevuse pärast sattud Jakob raskustesse ja tagasiteel Peterburist Viljandisse ta vangistati. Kuuldes, et delegatsiooni juht on vangistatud, tegi kohalik rahvas mässu ja sellest teadasaades vabastati Jakob. Edasi võttsi Jakob aga aja maha ja kolis põllupidajaks Pärnumaale Tahkuranda. Seal teenis ta raha ja ehtias ostetud maatüki peale endale maja.

Pätsi lapsepõlv ja kooliaastad

Juba ajal kui ta Viljandis elas, oli ta jõudnud abielluda Olgaga. Jakobit ja Olgat õnnistati kokku kuue lapsega. Neist vaid üks oli tüdruk. Konstantin sündis teise pojana 23. veebruaril 1874 . Neil oli suur pere, kuid nad elasid mere ääres ja ruumi neil jätkus.
Konstantin alustas oma kooliteed Tahkurannas. Kool asus nende talust vaid paari kilomeetri kaugusel. Koolis käis ta jala. Seal koolis sai ta käia vaid ühe aasta, sest isa otsustas kolida Pärnusse. Seal jätkas ta õpinguid õigeusu kihelkonnakoolis, mida juhatas Raudsepp . Seega kooli kutsuti Raudsepa kooliks. Õpetus koolis oli vene-keelne, isegi usuõpetus oli venekeelne . Kuna Jakob oli tark ja valgustaud mees, siis otsustas ta oma peogadele anda hea hariduse. Nii ta saatiski oma vanemad pojad, Nikolai ja Konstantini, Riiga õigeusu vaimulikku seminari .
Konstantin oli hea õpilane. Tema lemmikaineks oli kreeka keel, talle meeldis lugeda Homerose värsse. Talle meeldis ka lugeda, lisaks õpilaste raamatuhulgale võttis ta lisa ka õpetajate lugemiskogust. Juba noorelt tundis ta huvi ühiskonna ja poliitika vastu. Ju siis see tegigi ta nii armastatuks kodanikuks üle kogu Eesti, et talle endale meeldis ühiskondlike probleemide lahendamine ja ta tahtis rahvale head.
Tal oli hea huumorimeel. See väljendus tema erilisel kirjanduslikus eelistuses. Talle meeldisid paljud välismaa kirjanike1 teosed, mis sellel ajal ei pakkunud huvi aga teistele tema kaaskonnale.

Päts ülikoolis

Pärast Pärnus kooli lõpetamist aastal 1894 kevadel pani Päts ennast kirja Tartu Ülikooli, teaduskondlikuks eelistuseks oli tal õigusteadus. See polnud enam traditsiooniline saksakeelne ülikool, vaid vahepeal oli jõutud seda tugevasti venestada. Paljud õpilased olid tulnud kaugelt Venemaa teisest otsast.
Päts süvenes kogu hingega õpingutesse, nagu eelpool öeldud, talle meeldis õppida ja ennast harida. Tal jätkus väga vähe aega lõbusamale tudengielule. Sellel ajal jagunesid üliõplased kolme rühma, millest esimene oli sakslaste seltskonnaga suhtlev rühm. Teine osa oli koondunud Eesti Üliõpilase Seltsi ümber. Kolmandat rühma kutsuti radikaalseks rühmaks. See tegeles ühiskondlike probleemidega ja oli huvitatud sotsialismist. Sinna kuulus ka Konstantin Päts.
Pätsist sai jurist , õigusteadlane. Tavalisest tudengielust kõrvalejäämine aitas kaasa tema karjäärile. Ta elas askeetlikku elu ja elunautimine jäi talle vähemalt tollal võõraks. Päts lõpetas Tartu Ülikooli aastal 1898 ja seda õigusteaduse kandidaadina. Pärast ülikooli puhkas ta natukeseks õppimisest ja astus vabatahtlikuna ajateenistusse tsaariarmeesse. Teenistuskohaks oli Pihkva .

Noor jurist ja ajakirjanik

Konstantin Päts ei tahtnud aga Tartusse jääda. Ta kolis Tallinnasse, ja temast sai põhjaeestlane. Tollal olid tekkimas poliitiliselt kaks poolust: Tartu ja Tallinn. Kui Päts Tartust Tallinnasse läks, siis arvati, et ta ei suuda seal hakkama saada ja omale tööd leida. Päts sai tööd. Tema esimene töökoht oli vene advokaadi Bulazeli juures, see talle aga eriti ei meeldinud2. Tema õnneks avanesid talle aga uued võimalused. Ta hakkas tööle väga tuntud advokaadi Jaan Poska abina. Poska oli Eesti Ajutise Valitsuse kohtuminister ja Eesti välisminister ning esindas Eesti riiki Tartu rahu läbirääkimistel. Päts oli koos Poskaga töötades temaga väga tihedalt seotud. Poska jättis endale vaid kõige tähtsamad otsused, ülejäänud olid Pätsi teha. Töö Poska advokaadibüroos kestis ühe aasta.
Pätsi radikaalse kaaskonna ainsaks puuduseks oli oma ajalehe puudumine. “Tartu Postimehe” uksed olid neile suletud, ka “Valgus” ja “Eesti Postimees ” ei sobinud neile, olles natuke venemeelsed. Nii tuligi mõte koostada oma ajaleht. Radikaalid tulid Tallinnas kokku ja asutasid ajalehe “ Teataja ”. Lehe toimetajaks ja väljaandjaks sai Konstantin Päts ise. Tal oli lehega palju kohustusi: olles väljaandja, pidi ta muretsema kapitali ja otsima organiseerijad. Lisaks oli vaja leida ka lugejaskond . Oodatust raskemaks kujunes ka vene ametnikelt lehe ilmumiseks loa saamine. Lõpuks leiti kapital , nimelt leiti eestlane K.Mend, kes laenas ettevõtmiseks raha3. See raha kasutati arukalt ära ja maksti hiljem tagasi.
Ajalehe “Teataja” toimetus asus Toompea külje alla Niguliste kiriku kõrval. Esimene number ilmus 10. novembril 1901., mis äratas ülemaalist tähelepanu. Lehe heaks küljeks oli see, et seda oli kerge lugeda ja mõista, mis tuli kasuks lehe lugejaskonna suurenemisele. “Teataja” populaarsust on võrreldud isegi C.R. Jakobsoni “Sakalaga”.

Päts poliitikas

Eesti poliitiline areng 19.-20.sajandivahetusel oli märgatav. Kujunesid isegi erinevad poliitilised suunad. Tekkisid kolm suunda: mõõdukas suund, mille etteotsa oli saanud Jaan Tõnisson. Teiseks oli Revolutsiooniline suund, kuhu kuulusid sotsiaaldemokraadid , eesotsas Peeter Speek. Kolmandaks suunaks olid Tallinna radikaalid. See oli kõige julgem suund. Selle suuna eesotsas oli Konstantin Päts, koos oma “Teatajaga”. Sinna kuulusid advokaatidest veel Jaan Teemant , Jaan Poska ja kirjanikest A.H. Tammsaare ning Eduard Vilde . Igal suunal olid väljakujunenud omad vaated. Radikaalidel olid nendeks rahvuslikud vaated, majanduslikud ning poliitilised vaated. Eesmärgiks oli veel klassivõitluse tunnistamine. Kuid mitte kõikidel suunadel ei olnud eirnevad vaated, leidus ka sarnasusi . Näiteks ka mõõdukatel oli tähtsaks saanud rahvuslikud vaated.
Päts 1905.aasta revolutsiooni ajal
Juba 1902 . aastal oli Päts ühele eestlasest koolmeistrile öelnud, et midagi on tulemas. “Kas varsti?” küsis õpetaja. Päts vastas: “Millal on revolutsioon ette teatanud, et ta tuleb?” Seega tark Päts nägi ette, et varsti tuleb revolutsioon ja nii see paraku oli. Kõik sai alguse Venemaalt, kus oli probleeme kodanikuõiguste puudumisest kuni keisri piiramatu võimuni välja. Revolutsioon levis ja esimesed märgid sellest olid juba 9.jaanuaril Verise Pühapäeva näol ja Tallinnas vastukirjad. Tallinna vapustas veel karm veretöö Uuel Turul, mis leidis aset 16.oktoobril, olles väga ohvriterohke.
Revolutsioonist järgnenud mässud ja rahutused mõjutasid ka Pätsi ennast. Kui vahelpeal oli jõustunud trükivabadus, siis Päts kasutas selle kohe ära, kirjutades üha enam poliitilistel teemadel . “Teataja” toimetus jagunes kaheks, kui radikaalid alustasid üha avalikumalt rünnakut. See viis selleni , et Päts kui väljaandja anti kohtu ette. Kindralkuberneriks sai kindral P.Voronov, kellel oli olnud tülisid linnavalitsusega, siis oli tal tülisid ka eestlastega. See sai otsustavaks Pätsi ajalehele ja “Teataja” pandi kinni 10.detsembril 1905. Olgugi, et ta korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud Päts 1905. aastal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformide nõudmisega. Sellest hoolimata kuulus ta arreteeritavate nimekirja ning pidi Eestist põgenema. Rapla sõjakohus mõistis ta mässulise tegevuse eest surma. Mõnda aega peatus Päts Šveitsis. Edasi liikus ta Soome, kus võttis veidi rahulikumalt, tehes vaikselt koostööd kohalike ajalehtedega. Aastal 1909 tekkis Pätsil võimalus Rapla sõjakohtu poolt määratud surmaotsusest pääseda, kuna paljud dokumendid olid kadunud ja teda mässuga seonduvaid materjale polnud palju järele jäänud. Pärast 1909 Eestisse naasmist andis ta ennast ise üles ning talle määrati 9-kuuline vangistus Peterburi “Krestõ” vanglas 1910 –1911. Pärast vabanemist töötas ta ajalehe “Tallinna Teataja” toimetajana ning jõudis poliitikasse.

Päts Vabadussõjas

Kuna Päts oli vabatahtlikuna läbinud ajateenistuse, siis oli tal sõjalised kogemused täitsa olemas ja ta tahtis osaleda Vabadussõjas. Ta kutsuti Teise maailmasõja tegevteenistusse, kuid see kutse ei tulnud talle kohe, vaid siis kui sõda oli juba käinud poolteist aastat. Nimelt ei tahetud teha teenistusse võtta, kuna ta oli liiga vana, juba 40-aastane. Kuid ta tahtis siiski antud olukorras anda oma panuse ja nii ta pääseski teenistusse. Ta taotles enda võtmist admiral Gerassimovi juurde Peeter Suure merekindlusse juriidiliseks isikuks . See oli talle igati kasulik, sest nii sai ta jätkata oma ühiskondlikku tööd. Ta jätkas sõja ajal loodud Linnade Liidu Tallinna komitee töö juhtimist. Komiteest sai ätsi juhtimisel Tallinna ühiskonnaelu keskus.
Siis tuli aga ootamatult 1917.aasta Veebruarirevolutsioon. Päts sai kõik poliitilised õigused. Ta oli sõjaväelane ja sellena hakkas ta organiseerima Tallinna tööliste ja soldatite nõukogu. Pätsile oli eesmärgiks Eesti autonoomia saavutamine.
1917.aasta juunis toimus Tallinnas esimene Eesti Sõjaväelaste kongress . Päts valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks. Päts esindas kodanlikest rahvuslasi nende võitluses revolutsiooniliste sotsialistidega. Suvel tuli kokku Eesti Rahvuskongress. Kongress pidas koosolekut Estonia Kontserdisaalis, kui sinna tulid meeltavaldama bolševikud. Nad piirasid hoone ümber ja tungisid sisse. Suudeti trügida juhataja laua juurde, kaasas plakatid kirjaga “Maha kodanlaste Rahvuskogu!” See aga ei meeldinud Pätsile mitte ja ta hakkas plakatikandjatele vastu. Alguses sundis neid lahkuma ja siis haaras neilt selle plakati ja viskas vastu maad puruks. Rahvas läks sellest täiesti pöördesse. Kuid Päts suutis jääda rahulikuks ja läks lahtise akna juurde, et pidada väike kõne. Ta ootas, kuni rahvas jäi vaikseks ja pidas siis rahulikult , kuid enesekindlalt oma kõne. Tema etteaste mõjus rahvale rahustavalt ja rahvamass läkski laiali.
Siis jõudis asi juba iseseisvumise väljakuulutamiseni. Seoses sakslaste sissetungimisega saartelt taganes Punaarmee. Eestlased otsustasid kuulutada Eesti iseseisvaks ja moodustati kolmeliikmeline Päästekomitee4. Võeti vastu iseseisvusmanifest (1918.jaan). Päästekomitee kuulutas Eesti iseseisvaks vabariigiks. Moodustati Ajutine Valitsus. Pätsist sai Eesti esimene peaminister .
Päts oli väga aktiivne, moodustades mitmeid kordi valitsusi. Teda arreteeriti korduvalt. Ta veetis natuke aega vangilaagrites, kuid hiljem sai vabaks.

Pätsi ärielu

Pärast Eesti iseseisvumist hakkas Päts huvi tundma ärielu vastu. Tal oli väga palju töökohti. Algul sai temast panga- ja äritegelane. Aastal 1919. asutas ta koos oma sugulase A.Peedi ning M.Jaaksoni ja G.Vesteliga Harju Panga. Samal aastal sai temast ka Eesti Lloydi esimees, kuid seda aastani 1933.Ta võttis osa ka börsindusest, olles 1920-1921 Tallinnas Börsikomitee esimees. Ta oli ka üks Eesti-Vene Kaubanduskoja asutajatest, aastal 1924. Vahepeal oli ta ka selle koja esimees.
Kaubandus-Tööstuskoja organiseerimisega jõuti lõpule aastal 1925. Sellel aastal nimetati ta ka selle esimeheks. Päts võttis osa ka ühiskondlikust tegevusest. 1927 osales ta “ Fenno -Ugria” sihtasutuse rajamisel ja oli selle esimees.

Pätsi ja Laidoneri riigipööre

Konstantin Päts korraldas 12. märtsil 1934 koos Johan Laidoneriga vabadussõjalaste võimulesaamise vältimiseks ja oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks sõjaväelise riigipöörde. Niinimetatud kaitseseisukorras valitses Päts 1934–1937 riiki peaministrina riigivanema ülesannetes, seejärel 1937–1938 riigihoidjana ja 1938. aastast kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni Vabariigi Presidendina. Seda perioodi tuntakse Eesti ajaloos kui “vaikivat ajastut ”. Selle tagajärjel saadeti Riigikogu laiali ja kärbiti oluliselt kodanikuõigusi ja poliitilisi vabadusi. Aastal 1935. peatati kõigi parteide tegevus ja valiti mitmeid uusi omavalitsusi.

Pätsi lõpuaastad

 1940. aasta 23. juunil vabastati president Konstantin Päts ametist ja ta küüditati koos noorema poja Viktori perekonnaga Ufa linna. 1941. aastal Päts arreteeriti, viibides seejärel mitmes erinevas vanglas. Poeg Viktor suri ja tema Siberis lesestunud abikaasa tuli koos poja Mattiga 1946. aastal tagasi Eestisse. Nende noorem poeg Enn suri lastekodus näljasurma.
1954. aasta 18. detsembril toodi Konstantin Päts Venemaalt Jämejala vaimuhaiglasse, kuhu rahvas hakkas massiliselt annetusi tooma . Sellest kohkunud punased ametivõimud viisid president Pätsi kiiresti  Burashevo vaimuhaiglasse, kus ta 18. jaanuaril 1956. aastal, olles täie mõistuse juures, suri. 1990. maeti Konstantin Päts austusavaldustega Metsakalmistule oma abikaasa kõrvale.
Eesti taasiseseisvumise järel on president Pätsist kirjutatud nii kriitilisi kui halvustavaid teoseid. Soome ajaloolane Martti Turtola arvates oli president Päts „mängur”. Kuigi tal olid head kavatsused ja tahe teha rahvale head. Eesti ajaloolane Magnus Ilmjärv avaldas artikli, kus tegi juttu Pätsi pahest, milles väitis, et Päts olnud Nõukogude Liiduga koostööd teinud ja selle eest isegi raha saanud. Kuid see raha, mis talle sealt maksti oli ärateenitud palk, mitte altkäemaks.
Ent kõigele vaatamata võib eesti rahvas olla õnnelik, et Eesti riigi loomise ja ülesehitamise ajal oli niisugune andekas, julge ja ennastohverdav  poliitik, kui oli seda Eesti esimene president Konstantin Päts, kes oli eelkõige rahvuslane.

Kasutatud kirjandus

Adamson, A, Valdmaa S. “Eesti ajalugu gümnaasiumile-Tallinn, 2001

Kutsar, K. “Presidendi elu viimane lehekülg”

Laaman , E. “Konstantin Päts”, Stockholm , 1949

Pajur, A, Tannberg, T. “Eesti ajalugu II:20.sajandist tänapäevani”, Tallinn 2006

Raud, M. “Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu”, Srockholm

Turtola, M. “President Konstantin Päts”, Otava 2002

Sajandi sada suurkuju-Tallinn:Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002

http://www.president.ee/et/vabariik/riigipead.php?gid=81952

http://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_P%C3%A4ts

Kasutatud kirjandus

Adamson, A, Valdmaa S. “Eesti ajalugu gümnaasiumile-Tallinn, 2001

Arjakas, K. “Konstantin Pätsi viimased kirjad”

Kutsar, K. “Presidendi elu viimane lehekülg”

Laaman, E. “Konstantin Päts”, Stockholm, 1949

Pajur, A, Tannberg, T. “Eesti ajalugu II:20.sajandist tänapäevani”, Tallinn 2006

Raud, M. “Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu”, Srockholm

Turtola, M. “President Konstantin Päts”, Otava 2002

Sajandi sada suurkuju-Tallinn:Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002

Postimees, 11.sept.1999

http://www.president.ee/et/vabariik/riigipead.php?gid=81952

http://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_P%C3%A4ts
1
2
3 2000 kuldrubla
4 sinna kuulusid:K.Päts, J.Vilms, K. Konik
10