Konstatin Päts referaat (1)

KONSTANTIN PÄTS
23.02. 1874 – 18.01. 1956
Referaat
Tallinn 2007
Sisukord
Sissejuhatus 3
Konstantin Päts - Eesti Vabariigi looja 4
Võitlus eestlaste õiguste eest 5
Konstantin Päts - riigivanem ja esimene presient 8
Konstantin Päts kui isiksus 10
Konstantin Pätsi elutee lõppes nõukogude vaimuhaiglas 11
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 13

Sissejuhatus

Eesti tuntud riigimeeste hulgas on kahtlemata üheks suurkujuks Konstantin Päts, mees, kes pikki aastaid pidas võitlust võõraste võimudega Eesti vabaduse eest ja kelle juhtimisel 1917/1918 aastate tormikeerises loodi Eesti Vabariik. Pätsi elulugu ja isikliku elu sündmused on tihedalt läbi põimunud Eesti vabadusvõitlusega ja iseseisvuse saamislooga, aga samuti Eesti riigi ülesehitusega. Tema nimi on kustumatult kirjutatud Eesti ajalukku.

Konstantin Päts - Eesti Vabariigi looja

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874. aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas ehitusmeistrist talupoja teise lapsena. Kohalikud inimesed mäletavad, et tema ema Olga pidi Konstantini sünnitama ühes teeäärse talu laudas, sest ei jõudnud enam arsti juurde.
Koolitarkust hakkas Päts omandama Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonna koolis. Peagi aga kolisid Pätsi vanemad Raeküla alevisse ja noore Konstantini õpingud jätkusid Pärnu Nikolai koolis. Siit siirdus ta edasi õppima Riia vaimuliku seminari , kust ta aga enne lõpetamist lahkus ja jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumi.
1898 . a. lõpetas Päts Tartu Ülikooli õigusteaduse kandidaadi kraadiga. 1900.a. asus noor jurist advokaadina tööle Jaan Poska abilisena. Sajandivahetuseks oli Tallinn kujunenud suureks sadama- ja vabrikulinnaks, kus oluliselt oli suurenenud eestlastest elanike arv. Kuid nende olukord oli raske. Kogu linna keskvõim oli venelaste käes, kohalikes omavalitsustes aga valitsesid sakslased . Eestlastest haritlasi oli Tallinnas vähe ja need ei suutnud avalikus elus esile tõusta. Puudus ka eestikeelne ajakirjandus . Pätsile sai selgeks, et eestlaste olukorra parandamiseks on eelkõige vaja asutada võitlusvõimeline eesti ajakirjandus.

Võitlus eestlaste õiguste eest

Oma abilisteks lehe toimetamisel kutsus Päts rea noori abilisi, nende hulgas kirjanikud Eduard Vilde ja E. H. Tammsaare, kes hiljem edendasid Eesti elus silmapaistvat osa. Uus ajaleht Teataja ilmus 1901. aasta lõpul. Selle ilmumine mõjus värske tuulepuhanguna tolleaegses kopitunud õhkkonna. Peamist rõhku pani ajaleht rahva elujärje parandamisele. Kuid samas algas äge „sulesõda” Tallinna ja Tartu vahel, kus Tartu aatemehed alustasid oma Postimehes sõjakäiku Teataja majandusmeeste vastu.
Pätsi Teataja populaarsust see aga ei vähendanud ja ajaleht jätkas ägedat võitlust sakslaste eesõiguste vastu, püüdes kohalike linna omavalitsuste juhtimist allutada eestlastele. 1904 . a. linnavolikogu valimistel saavutas eesti-veneblokk ülekaaluka võidu ja 60 kohast saadi 48 kohta. See oli suur rahvuslik võit, mida pühitseti üle kogu maa. Tallinna eeskujule järgnesid varsti ka teised Eesti linnad. 1905. a. valiti K. Päts Tallinna abilinnapea ja juhtis samal ajal linna volikogu.
Pätsi võitlus eesti rahva eluõiguste eest jõudis tulipunkti 1905. aastal, kui ta organiseeris valdade poolt märgukirjade saatmise Venemaa siseministrile, nõudes vabade valimiste teel rahvasaadikute kokkukutsumist, kodanikele vabaduste kindlustamist, Eesti- ja Põhja- Liivimaa ühendamist üheks kubermanguks ning suuremaid õigusi eesti keelele.
See Pätsi rahvuslik võitlus ei jäänud Vene ametivõimudele muidugi märkamata ja kui 1905. a. lõpul algas Venemaal revolutsiooniliste liikumiste mahasurumine, andis kindral -kuberner käsu Pätsi arreteerimiseks. Kuid Pätsil õnnestus oodatava sõjakohtu eest põgeneda ja ta mõisteti surma tagaselja.
1901. aastal abiellus Konstantin Päts Pärnus neiu Helma (Vilhemine) Peediga. Pätsi maapakku minekul jäi abikaasa koos esimese poja Leoga Eestisse. Tema teine poeg Leo sündis maapaos oleku ajal.
Esimesed paar aastat elas Päts Šveitsis, kus ta uuris maa- ja sotsiaalküsimusi, töötas välja esimese Eesti autonoomia eelnõu ja tegi kaastööd vabameelsetele Peterburi ajalehtedele. Hiljem asus Päts elama Soome, Ollilasse, kuhu tuli ka tema perekond. Soomes valmis tal mitu raamatu käsikirja, pidades samaaegselt tihedat sidet Tallinna jäänud poliitiliste sõpradega. Pätsi eestvedamisel hakkasid Peterburi eestlased välja andma eestikeelset ajalehte, olles ise selle põrandaalune toimetaja . 1910. aastal, kui olukord paranes tuli Päts tagasi Tallinna, kus ta mõisteti üheks aastaks kindlusvangistusse, mille ta Peterburi Krestõi vanglas ära istus. Enne vanglasse minekut saatis ta oma abikaasa Šveitsi ravile , kelle kopsuhaigus oli võtnud ohtliku pöörde. Vanglas oleku ajal abikaasa suri ja tema matustele Päts ei pääsenud.
1911. aastal tuli Päts tagasi Tallinna, kus ta jätkas tööd 1905. aastal suletud ajalehe Teataja järglase Tallinna Teataja toimetajana. 1917. aastal, kui tsaari võim Venemaal lõplikult kokku varises, sai Pätsil selgeks, et on saabunud aeg, kus tuleb kiiresti tegutseda ning kasutada kõiki võimalusi, et rebida Eesti Venemaa küljest lahti. Ta kutsus Tallinna kokku kõigi Eesti seltside esindajad kes moodustasid Eesti Liidu, mis võttis endale kuni rahvaesinduse loomiseni eesti rahva huvide kaitsmise Venemaa keskvalitsuse ees.
Seejärel töötas Päts välja maaomavalitsuste korraldamise seaduse eelnõu, mille Vene valitsus 1917. aastal ka kinnitas. See oli esimene suur võit, sest selle seadusega loodi ajutine maanõukogu (Maapäev), mis omas edaspidises võitluses Eesti iseseisvuse saavutamisel väga suurt rolli. Sama aasta juunis kutsus Päts kokku Eesti rahvuskongressi, kus määrati kindlaks Eesti poliitilised sihtjooned ja rahvusliku võitluse edaspidine taktika .
Samal aastal kutsus Päts kokku Eesti sõjaväelaste kongressi, kus ta valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks ja tõstatas üles Eesti rahvusväeosade loomise mõtte. Siitpeale hakkas tsaariarmees teeninud eestlasi massiliselt Eestisse tulema ja 1917. aasta detsembris oli moodustatud juba esimene Eesti rahvuslik diviis.
1917. a. aasta sügisel valiti Päts Eesti Maavalitsuse esimeheks. Kuid siis haarasid Eestis võimu enamlased ja Päts pandi kahel korral vangi, mille järel ta kadus põranda alla. Vene riigi pidev lagunemise tingimustes tuli Päts ja teised juhtivad tegelased otsusele, et Eesti ainsaks teeks saab olla Venemaast lahku löömine. Seda sundis tegema ka Saksa vägede lähenemine, kes valmistusid Eestit okupeerima.
19. veebruaril 1918 tuli salaja kokku enamlaste poolt laiali saadetud Maapäeva vanematekogu , kes valis kolmeliikmelise päästekomitee koosseisus , Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 24. veebruaril, vaid päev enne Saksa vägede jõudmist Tallinna, kuulutas Päästekomitee välja Eesti iseseisvuse. Saksa okupatsioonivõimud vangistasid Pätsi ja saatsid ta Kuramaale Friedrichhofi laagrisse ja hiljem Poolasse. Vangilaagrist pääses Päts Saksamaal alanud revolutsiooni ja Baltimaades Saksa okupatsiooni kokkuvarisemise tõttu. Järgnenud Vabadussõja ajal oli Päts alates 1918. a. novembrist kuni 1919 maini pea- ja sõjaminister.
1919. a. kaotas K. Pätsi juhitud Maaliit Asutava Kogu valimised, kuid saavutas uue erakonna Põllumeestekogud eesotsas võidu Riigikogu I koosseisu valimistel. Seejärel oli Konstantin Päts korduvalt valitsuse eesotsas, olles pikima staažiga valitsusjuht Eestis.
1934. aastal, nähes ette, et Eesti esimese presidendi valimisel saavutab võidu vabadussõjalaste [vapside] kandidaat Andres Larka, korraldas K. Päts koos Joh. Laidoneriga riigipöörde, koondades kogu võimu enda kätte. Siitpeale algas n.n. "vaikiv ajastu", mille käigus kehtestati Eestis autoritaarne riigikord .

Konstantin Päts - riigivanem ja esimene presient

1938. aasta 1. jaanuaril jõustus Eesti kolmas põhiseadus, mis kehtestas seni riigijuhi kohustes olnud ühitatud peaministri ja riigivanema ametikohale Eesti Vabariigi presidendi. Sellega oli lõpule jõudnud pikaajaline võitlus, mille sihiks oli parlamentaarselt tasakaalustatud riigikord Eestis. Presidendi staatuse kehtestamine oli selle arengu viimaseks lüliks.
Senini esindas Eesti riiki riigivanem (ka riigihoidja), olles samaaegselt ka valitsusejuht. Kuna sagedaste valitsuskriiside ja pikale veninud poliitiliste kauplemiste tulemuseks oli uue valitsuse moodustamine, mistõttu vahetus ka riigijuht, kahjustas see tugevasti rahva hulgas nii riigivõimu kui riigihoidja autoriteeti. Uus põhiseadus sätestas riigijuhi kohale riigivõimust sõltumatu presidendi.
Valimiskogus, kuhu vastavalt põhiseadusele kuulusid Riigivolikogu , Riiginõukogu ja omavalitsuste esindajate kogu, oli kokku 240 liiget. Ja kuna kõik nimetatud instantsid olid esitanud presidendi kandidaadiks ainult ühe kandidaadi, kelleks oli Konstantin Päts, siis vastavalt Põhiseadusele, mis sätestas, et kui presidendi kandidaadiks on üles seatud vaid üks kandidaat, valib presidendi valimiskogu .
Valimiskogus pidi presidendi kandidaat saama salajasel hääletamisel kolm viiendikku valimiskogu seadusliku koosseisu häältest, ehk vähemalt 144 häält. Vähema arvu poolthäälte puhul tulnuks presidendi valimine panna rahvahääletusele.
Valimiste läbiviimine oli vastavalt Põhiseadusele pandud Riigivolikogu esimehe Jüri Uluotsale. Iga valimiskogu liige sai kaks sedelit, kus ühele neist oli kirjutatud „poolt” ja teine sedel on tühi. Kõik valimiskogu liikmed kutsuti valimiskasti juurde tähestiku järjekorras ükshaaval. Häälte lugemine toimus valimiskogu nimekirjas tähestiku järjekorras olevat viie esimese liikme poolt.
Valimiste lõppedes tegi Riigivolikogu esimees Jüri Uluots teatavaks valimiste tulemused. Valimiskogusse kuulunud 240st liikmest võttis valimistest osa 238 liiget. Sama palju oli ära antud ka valimissedeleid. Presidendikandidaadi Konstantin Pätsi poolt hääletas 219 valimiskogu liiget. 19 hääletamissedelit olid tühjad. Seega sai Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Päts.

Konstantin Päts kui isiksus

Konstantin Päts oli andeks kõnemees ja iseloomult alati lahke ja sõbralik kõigi vastu. Maal sündinud ja kasvanud oli tal suur armastus maa vastu. Ta lõi Tallinna külje alla poolmetsistunud soosse ühe kaunima maakodudest Eestis. Jäänud noorelt leseks, ei abiellunud ta enam. Tema poegi kasvatas abikaasa vallaline õde Johanna Pung .
President Pätsi kantseleiülem Elma Tambek kirjutab oma mälestusraamatus kuidas Päts võimaluse korral püüdis kõiki hädalisi aidata, eriti, kui tegemist oli lastega. Selleks oli loodud riigikantselei juurde eraldi fond, kust president paljulapselistele peredele toetusi jagas. Isegi oma taskust andis ta ära viimase krooni. Tema adjutant kolonel Grabbi kandis presidendi ootamatute annetuste jaoks alati kaasas 200 krooni sularaha.
Tambek meenutab, kuidas presidendi sünnipäevadel algkooli esimeste klasside õpilased Kadrioru lossi õnne soovima tulles nagu mesilased presidendi käte otsas tantsisid ja libedal parketil liugu lasksid. Eriti ootas Päts abiturientide päeva, mil lossiaed oli täis kilkavat noorust. Pärast 1939. a. toimunud abiturientide päeva olevat ta öelnud: „Oli jälle tore päev. Sai noorte keskel noor olla ja hallide argipäevade jaoks uut jõudu koguda!” Ka armastas Päts teha varahommikusi jalutukäike, kus ta siis tänavaid pühkivate kojameestega sõbralikult juttu vestis.

Konstantin Pätsi elutee lõppes nõukogude vaimuhaiglas

1940. aasta 23. juunil vabastati president K. Päts ametist ja küüditati koos noorema poja Viktori perekonnaga Ufa linna. 1941. aastal Päts arreteeriti, viibides seejärel mitmes erinevas vanglas. Poeg Viktor suri ja tema Siberis lesestunud abikaasa tuli koos poja Mattiga 1946. aastal tagasi Eestisse. Nende noorem poeg Enn suri lastekodus venna Matti käte vahel näljasurma.
1954. aasta 18. detsembril toodi Konstantin Päts Venemaalt Jämejala vaimuhaiglasse, kuhu rahvas hakkas massiliselt annetusi tooma . Sellest kohkunud punased ametivõimud viisid president Pätsi kiiresti Burashevo vaimuhaiglasse, kus ta 18. jaanuaril 1954. aastal, olles täie mõistuse juures, suri. 1990. maeti Konstantin Päts austusavaldustega Metsakalmistule oma abikaasa kõrvale.

Kokkuvõte

Eesti taasiseseisvumise järel on president Pätsist kirjutatud nii kriitilisi kui halvustavaid teoseid. Soome ajaloolane Martti Turtola arvates oli president Päts „mängur”. Eesti ajaloolane Magnus Ilmjärv, tuginedes endise N. Liidu arhiivimaterjalidele, ei jäta Pätsist „kivi kivi peale”. Eesti vanema põlvkonna suhtumist Eesti riigi ühte rajajasse need üllitised ei ole suutnud muuta.
Ent kõigele vaatamata võib eesti rahvas olla õnnelik, et Eesti riigi loomise ja ülesehitamise ajal oli niisugune andeks, julge ja ennastohverdav poliitik , kui oli seda Eesti esimene president Konstantin Päts.

Kasutatud kirjandus

Raud, M. 1991, “Kaks Suurt”, Tallinn
Runnel , H. 1999, “Minu Elu”, Tallinn
Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
http://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_P%C3%A4ts
Eesti Vabariigi President: Konstantin Päts
http://www.president.ee/et/dokument.php?gid=81952
Päts, Konstantin 1874 - 1956
http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=165&ItemID=257
13