Kolm kultuuriloolist kohta Eestimaal (0)

Kolm kultuuriloolist kohta Eestimaal
Kolm kohta Eestimaal,milliseid kindlasti tahaks tutvustada oma sõbrale:
1.Maarjamäe loss
Pirita tee 56
10127 TALLINN
Telefon  6228600 
Faks 6228601
post(at) ajaloomuuseum .ee
Maarjamäe loss on avatud:
kolmapäevast pühapäevani kell 10–17
Piletihinnad Maarjamäe lossis:
Täiskasvanud:   3 €
Sooduspilet: 1,50 € 
Perepilet:   5,50 €
Tasuta külastuspäevad:
Iga kuu viimane neljapäev
Rahvusvaheline muuseumipäev, 18. mai
Maarjamäe loss
Maarjamäe nimeline koht asub Tallinna lahe idakaldal, teel kesklinnast Piritale astangutena tõusval Lasnamäe eelvallil. Esimesed teated suvemõisast Maarjamäel, toonase nimega Strietberg (ka Streitberg), pärinevad 17. sajandist. Nime seostatakse Liivi sõja ajal toimnud kokkupõrkega Tallinna Mustpeade vennaskonna väesalga ja linna piiravate venelaste vahel, mille järel lahingupaika hakati kutsuma 'Riiu- või Võitlusmäeks'.
Strietberg — suvituskoht ja tööstus
1811. aastal ostis Strietbergi kaupmees Johan Gottlieb Clementz, kes rajas siia suhkruvabriku. Sellest perioodist on tänaseni säilinud kivihooneid ning osa piirdemüürist. Majanduslike raskuste tõttu lõpetas suhkruvabrik töö 1837 . aastal. Seejärel ostis koha omanimelise kaubahoovi omanik Christian Rotermann , kes kohandas Strietbergi hoonestiku tärklise- ja piiritusevabrikuks. 1861. aastal ehitati vabriku juurde auruveski, mida peetakse esimeseks tolleaegses Eestimaa kubermangus. Rotermanni tööstusettevõtte tegevuse Strietbergil lõpetas 1869. aastal vabriku hävitanud tulekahju. Tööstusettevõtte olemasolule vaatamata ei loobutud paiga kasutamisest puhke- ja väljasõidukohana. Tallinn oli 19. sajandi alguses kujunenud üsna populaarseks supellinnaks, kuhu sõideti puhkama Venemaalt ja mujaltki. 1820. aastatel asus Strietbergil vene kirjaniku Nikolai Karamzini salong, kus liikus mitmeid tuntud isikuid. Strietberg on jäädvustatud ka paljude kunstnike loomingus.
Marienberg. Orlov -Davõdovite suveresidents
1873. aastal ostis Peterburi krahv tsaari õukonna talliülem kindralleitnant Anatoli Orlov-Davõdov (1837–1905) Chr. Rotermanni pärijatelt krundi Maarjamäel koos seal asuvate hoonetega. A. Orlov-Davõdov pani kohale nimeks Marienberg nähtavasti oma abikaasa Maria Jegorovna Tolstoi või Maria nimelise tütre auks. Nime eestipärane variant — Maarjamäe — läks käibele 1930. aastate lõpul. Krahv lasi Marienbergil asunud vanade hoonete kõrvale ehitada suvemõisa peahoone ja mereni ulatuva trepistikterrassi. Projekti tegi Peterburi Kunstiakadeemia professor arhitekt Robert Gödicke, ehitustöid juhatas Peterburi Kunstiakadeemia kasvandik ja alates 1872. aastast Tallinnas arhitektina tegutsenud Nikolai Thamm vanem. Hoone valmis arvatavasti 1874 . aastal.
Historitsistliku peahoone dominant on pseudogooti vormis alt nelinurkne , ülalt kaheksatahuline neljakorruseline paekivist torn. Torni fassaadi ilmestava uhke portaali kohale oli kinnitatud Orlov-Davõdovite vapp deviisiga Fortitudine et constantia. Vapist on originaalina säilinud ümbritsev kartušš.
Enam suvitajatele ruume välja ei üüritud ja mõisa kasutas krahvi perekond, kes suvitushooajaks sõitis koos teenijatega Marienbergi. Aastaringselt elasid mõisas vaid mõisavalitseja ja kärner oma abilistega. Lossiomanikel käis palju külalisi Peterburi kõrgemast seltskonnast, kelle hulgas olevat olnud ka tsaari perekonda kuuluvaid isikuid. Lossi ümber kujundati vabaplaneeringuga park. Krundi tagaosas, Lasnamäe nõlvaku all paiknesid tenniseväljakud. Nende lähedal oli madal palkseinte ja õlgkatusega talutare tüüpi majake — krahvinna maalimisateljee. Praeguse Maarjamäe memoriaalkompleksi territooriumil asus ühekorruseline paekivist müüridega kasvuhoone ning selle lähedal aed tiigiga. 1910 . aastal ehitati insener Voldemar Lenderi projekti järgi peahoonega harmoneeruv veetorn .
Maarjamäe. Suvituskohast restoraniks
1920. aastatel emigreerus Orlov-Davõdovite perekond Prantsusmaale ning mõnda aega kasutas lossi suvituspaigana Hollandi konsul Eestis. Aastail 1926–28 rajati trepiterrassi ette mere äärde praegune Pirita tee, mis katkestas senise otseühenduse merega.
1932. aastal avati suvemõisa peahoones restoran Riviera - Palais . Tõenäoliselt Jaan Martinsonile kuulunud äri aitasid juhtida tema tütar Rosalie Lehr koos oma abikaasaga — restorani Marcelle asutaja ja ärijuht sakslase Bernhard Lehriga. 1935. aastal võttis Riviera-Palais üle Johannes-Heinrich Valdt, kes avas siin esimese järgu restoran-öölokaali, mis töötas ööpäevaringselt. 1936. aastal reklaamiti Maarjamäe lossi kui Tallinna elegantseimat väljasõidukohta, kus õhtuti pakuti rikkalikku kabareeprogrammi nii lossi saalides kui pargis . J. Valdti juhitud restoran töötas Maarjamäe lossis 1937. aastani, mil asutus kolis kesklinna.
Lennukool
1937. aasta jaanuaris ostis kinnistu 187 000 krooni eest Eesti Vabariik ja sama aasta novembris asus siia Eesti Vabariigi Sõjaväe Lennukool. Sõjaväeline asutus muutis tunduvalt Maarjamäe ilmet, enamik hooneid sai uue funktsiooni. Peahoone fassaadi ilmestanud veranda ja rõdu lammutati. Orlov-Davõdovite vapikilp asendati lennukooli omaga , millel oli kujutatud kotkas mõõgaga ja vapikiri Pro patria ad astra. 1938. aastal sai kogu territoorium uue planeeringu — rajati sümmeetriline, sirgete kõnniteedega regulaarpark. Senistele tenniseväljakutele lisati võrk- ja korvpalliplatsid.
Muuseum Maarjamäel
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 29. aprilli 1975. aasta määrusega anti Maarjamäe suvemõisa hooned Eesti Ajaloomuuseumile. Määrus kinnitas ka tulevase ekspositsiooni suunitluse — eesti töörahva revolutsioonilise võitluse, Nõukogude armee lahingukuulsuse ja NSV Liidu rahvaste vennaliku sõpruse kajastamine. Koos kõrvalasuva memoriaalkompleksiga pidi muuseum lülituma kavandatavasse Rahvaste Sõpruse parki ( pargi projekt koostati 1975. aastal Alar Kotli , Henno Sepmanni ja Hugo Sepa poolt). Loss pidi olema juurdepääsetav igast küljest, tema taha kavatseti rajada Sõpruse allee , mis oleks ulatunud Lauluväljakust kuni memoriaalini. Maarjamäe lossi taastamisprojekti autorid on arhitekt Jüri Renter ja kunstiajaloolane Silvi Lindmaa. Sise- ja ekspositsioonikujunduse tegid kunstikombinaadi "Ars" kunstnikud Helle Gans ja Malle Sasi . Kuna Maarjamäe oli pea ainus enam-vähem tervikliku ansamblina säilinud suvemõis Tallinnas, siis lähtuti taastamisel eelkõige tervikliku ansambli, s.t. hoonestuse ja pargi säilitamisest ning juhuslike hilisemate ehituste lammutamisest. Lossikompleksi esimene järk renoveeriti Poola firma PKZ Wroclavi osakonna restaureerijate poolt aastatel 1983–1988. Hoonete välisilme koos suurejoonelise trepistikuga taastati vanade fotode ja jooniste järgi, kuid sisemus ehitati ümber muuseumi vajadustest lähtudes. Valmis ka juurdeehitus , kus paiknevad läbi kahe korruse ulatuv kinosaal , mida dekoreerivad Ants Mölderi pronksskulptuurid „Tööline“ ja „Kolhoositar“, ja mõned täiendavad näituseruumid.
Lossi endisesse suvesaali telliti tolleaegse kultuuriministri poolt ajastu vaimule vastav pannoo „Rahvaste sõprus“ (tempera, 1987), autoriks Evald Okas. Loss ühendati galerii kaudu 19. sajandi esimesest poolest pärineva klassitsistliku kõrvalhoonega, kuhu ehitati tööruumid. 1987. aasta lõpus avati Revolutsioonimuuseumi nime saanud lossis püsiekspositsioon, mis tutvustas Eesti ajalugu 19. sajandi keskpaigast tänapäevani.
See oli viimane Eestis avatud püsiväljapanek, kus veel oldi sunnitud jälgima tolleaegse EKPKeskkomitee ideoloogide otseseid korraldusi.
Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel uuendati kiirkorras kogu endine püsiekspositsioon. Maarjamäe kaldarinnatisel olevad kõrvalhooned renoveeriti muuseumi hoidlateks ning järge ootab kogu territooriumi heakorrastatamine. 2008. aastal uuendati II korruse püsinäitus, kus avati Eesti Vabariigi 90. aastapäeval pühendatud suurnäitus " Iseolemise tahe . 90 aastat Eesti Vabariiki". Lisaks toimuvad lossis ajutised näitused, korraldatakse kontserte, loenguid, pidulikke vastuvõtte jmt.

lapsevanker 1930ndatel
Vene vorm.II maailmasõda. Saksa vorm.II maailmasõda.

2. Vihula Mõis

Vihula Mõis
Vihula, Lääne-Virumaa
45402 Estonia

Asukohakirjeldus:  Vastrenoveeritud ajalooline Vihula mõis asub Lahemaa Rahvuspargis, vaid 90 km autosõidu kaugusel Tallinnast. Viitnalt 20 km, Rakverest 30 km, Palmse mõisast 15 km, Sagadi mõisast 6 km, mere randa 4 km.
Majutus : Mõisakompleksis kokku 47 tuba ja sviiti.
Elegantne 16. sajandist pärit Vihula mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta - nii puhkuseks , loominguliseks tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike pidustuse läbiviimiseks.
Vihula mõisa öko-SPA on boutique -spa, mis kombineerib mõisalikku ajaloolist hõngu ja luksust, traditsioone ja kaasaegseid mugavusi, öko-teadlikkust ja iidseid spa rituaale.
Pakume mitmesuguseid võimalusi oma vaba aja nautimiseks mõisamaadel ja Lahemaa Rahvuspargi maalilises looduses - jalgrattamatkad naabruskonnas, giidiga ekskursioonid Lahemaa mõisatesse, tennisemänguvõimalus mõisa uuel tenniseväljakul, korvpalli ja minijalgpalli väljak.
Ajalugu
Esimene kirjalik viide Vihula mõisa kohta pärineb 1501. aastast, mil Vihula (Vyoll) mõis kuulus parun Hans von Lodele. Taanist pärit von Lode perekond kuulus Eesti vanimate aadliperekondade hulka.
Eesti Rüütelkonna arhiivis on säilinud ürik 16.sajandist, mis kinnitab, et perekonna esiisa, Taani rüütel Odvard von Lode saatis Taani kuningat Canute VI tema ristikäigul paganliku Eesti vastu aastal 1197 ning vastutasuks oma teenetele Taani kuningakoja ees omistati talle suured maa-alad Põhja-Eestis. Tõenäoliselt sai Odvard von Lode ka Vihula piirkonna alade omanikuks ja asutas seal mõisa 12. sajandi lõpus, seega Vihula mõisa ajalugu võib alata juba 300 aastat enne esimest kirjalikku mainimist 1501. aastal.
1531 . aastal said Vihula omanikeks perekond Wekebrod. 1605. aastal pärandas Ewert Wekebrod Vihula mõisa oma tütrele Britale, kes oli abiellunud Melchior von Helffreichiga. Helffreichide pere, Saksamaalt pärit Württembergide järeltulijad, olid mõisaomanikud rohkem kui kaks sajandit.
1703. aasta septembris, Põhjasõja ajal (1700-1721), laastati ja põletati nii mõis kui ka selle ümbrus. Millal mõis pärast sõda taas üles ehitati, selle kohta täpne informatsioon puudub. Vanim säilinud hoone mõisas on nn. Tagamõis, mis on ehitatud 18. sajandi teisel poolel, mil see oli ainuke kivihoone – kõik teised ehitised olid puithooned.
Säilinud on 1800. aastal maamõõtja S. Dobermanni poolt koostatud hoonete nimekiri. Nimekirja kohaselt olid sel ajal olemas mõisahoone, viljaait, saun , sepikoda ja kolm puidust rehielamut. Lisaks sellele veel kaks paviljoni, hobusetall , viinavabrik, härjalaut ning kivist vesiveski.
19. sajandi alguses oli mõisaomanike majanduslik olukord väga raske; tipnedes võlgadesse langemisega ning seetõttu olid nad 1809. aastal sunnitud mõisa oksjonil maha müüma. 23. veebruaril 1810. a. sai Vihula omanikuks Alexander von Schubert . Schubertite perekond oli pärit Elbingist Lääne-Preisimaalt. Alexander von Schuberti isa oli pastor ning hiljem Venemaa tsaari Paul I kojanõunik.
Vihula ehitati tänapäevasel kujul üles von Schubertite ajal.
Historitsistliku peahoone ehitamine lõpetati 1880ndatel, kuid enamik teisi hooneid ehitati 1820-1840.
Peamiseks sissetulekuallikaks von Schubertite ajal oli piiritusetootmine ja puidumüük.
1917. a. novembris, revolutsiooniliste aegade pöörises, laastas mõisa Punaarmee. Mõisas asunud mööbel purustati, veski põletati maha ning kasvuhooned rikuti.
Pärast I maailmasõda Vihula mõis natsionaliseeriti ning kahe maailmasõja vahel toimis see riikliku suurfarmina. Aastatel 1941-1944 asus mõisas Saksa vastuluure luurekool. Pärast II maailmasõda sai mõisast Ubja sovhoos . Aastatel 1951-1982 asus mõisahoones vanadekodu . 1982. a. leidis mõisas aset laastav tulekahju, pärast mida anti hooned üle Viru kolhoosile.
Alates 01.07.1991 on mõisa omanik ja majandaja aktsiaselts Vihula Mõis.
Mõisakompleksi kõikide hoonete pindala on kokku üle 8000 ruutmetri, kogu mõisaterritooriumi suurus on 47,97 hektarit. Mõisahooneid ümbritseb suur park, kus on sajandeid vanu puid ja mis sarnaneb suurelt jaolt ümbritseva loodusega. Mõisa sissekäigul on kaunid kivist sambad, millel ilutsevad von Schubertite perekonna vapid .
2008. aastal algas kogu mõisakompeksi põhjalik renoveerimine ning 2012. aastaks restaureeritakse kogu mõis täielikult. Restaureerimise eesmärgiks on maksimaalselt säilitada mõisakompleksi ajaloolist ning looduslikku väärtust, andes samas hoonetele ja kogu mõisaalale kaasaegse funktsionaalsuse.
3. Kadrioru park
Aadress: A. Weizenbergi tn, Tallinn
Kadrioru park on silmapaistvaim kunstpark Eestis. Algselt ligi sajal hektaril laiunud park ei ole tänaseks terviklikult säilinud. Sa saad jalutada pargi populaarseim koha, sümmeetrilise Luigetiigi ääres ja Luigetiigi kõrvalt lossi juurde viival promenaadil, mille äärde jäävad mitmed lossi kõrvalhooned. Lossi külalistemaja ning pargipaviljon ruumides asuvad praegu Eesti Kunstimuuseumi restaureerimistöökojad. Lossi väravate vastas asub väike vahimajake ning sellele järgnevad lossi köögimaja ning jääkelder.
Lasnamäe klindi jalamile tõid 17. sajandi II poolel kultuurhaljastuse viis jõukat tallinlast , kes said loa ehitada sealsele linna karjamaale oma suvemõisad. 1714. aastal omandas selle ala keskse krundi Peeter I.
Top of Form
Bottom of Form
1718 a, olles veendunud oma edus Põhjasõjas, värbas Peeter I Roomast Vene teenistusse arhitekt Niccolo Michetti ning ühiselt valiti 22. juulil 1718 välja sobiv koht uue lossi ja seda raamiva pargi jaoks. Itaalia-prantsuse-hollandi sugemetega regulaaraiad hõlmasid vaid osa pargist. Lossiümbruse mitmetasandiliseks lahenduseks andsid eelise kolm looduslikku, mere poole langevat astangut. Lossi ette planeeriti Alumine aed, mille taha, poolkunstliku astangu servale paigutati loss ja tiibhooned otsekui poodiumile. Aiaosi lossi taga kahel astangul nimetati Ülemiseks aiaks.
Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised , seega oli keiserlik park algusest peale avalik park.
Keerukaima kompositsiooniga Alumine aed oli ristkülikukujuline, kolme pikiallee ning nendega nurga all ristuvate alleedega. Lossi ette rajati kümme musterpeenart. Ülemine aed ehk nn. Lilleaed moodustas lossitaguse sisehoovi, mille küljed olid piiratud võrestikkäikudega. Ülemise aia kõrgemale astangule rajati dekoratiivselt kujundatud piirdega (balustraadiga) ümbritsetud Miraaži tiik. Peeter I plaanide kohaselt pidanuks parki ilmestama kunstipärased veetrepid kaunistatuna rohkete skulptuuride ja vetemängudega. Paraku ei  huvitunud Vene õukond pärast Peeter I surma (28. jaanuar 1725) reformaatori suurejooneliste kavade täielikust realiseerimisest.
Sellest hoolimata kujunes Kadrioru lossi- ja pargiansambel kõige suurejoonelisemaks ja stiilsemaks barokkrajatiseks Eestis.
Pargi algne plaanilahendus säilis 19. sajandi lõpuni.Top of Form
Bottom of Form
1897 . aastal koostas Riia aedade ja parkide direktor G. Kuphaldt projekti pargi uuendamiseks. Inglise pargistiili kohaselt eelistati vabakujunduslikku lähenemist.
Bottom of Form
Eesti Vabariigi aegne, 1924. aastal esitatud pargi perspektiivse planeerimise ja rahvapargi loomise kava nägi parki ette võimalikult vähe hooneid, maksimaalset tähelepanu tuli pöörata haljastuselementidele. Suuremad ümberkujundused toimusid Ülemises aias. Likvideeriti Miraaži tiik. Teedevõrk kujundati uusbaroksena, madalamale terrassile rajati purskkaev ja Roosiaed. Terrasside tugiseintesse projekteeriti orvad Eesti presidentide büstide tarvis. Ülemise aia lõpetuseks ehitati presidendi kantselei hoone, mille autoriks on arhitekt A. Kotli. Presidendi kantselei ja lossi vaheline ala ümbritseti piirdega. Alumises aias aeti kinni kanalid ning mätastati osa diagonaalteid. Lossi lähiümbrus ümbritseti sepispiirdega.
Haljastustöödeks toodi mulda pargi kirdeosast. Tekkinud süvendisse kujundati püsililledega ümbritsetud Kirdetiik, kuhu juhiti kivirikka nõlvaga oja – Väike Hundikuristik .
Kokkuvõtlikult – Kadrioru pargis näeme 18., 19. ja 20. sajandi  iseloomulikke pargikujundusvõtteid.
Top of Form
Bottom of Form
1990. aastal moodustas Tallinna linn Kadrioru Pargi Väikeettevõtte, mille juhtimisel hakati parki korrastama ja renoveerima. Täielikult uuendati Mere ja Kaarna allee, Kirdetiik ja Luigetiik koos ümbrusega. Lossi restaureerimisjärgsel taasavamisel kunstimuuseumina 2000. aastal avati ka taastatud lossitagune Lilleaed koos purskkaevudega. Miraaži sein taasehitati paar aastat hiljem ning 2005. aastal paigaldati kaskaadiorva M. Karmini pronksskulptuur „Poseidon”. Samal aastal taastati Kontsertväljak ja loodi kunagise kiviktaimla asemele  roosiaed (5600 roosi) ning taastati purskkaev. 2006. aastal paigutati Ülemise aia  terrasside tugiseina orvadesse presidentide K. Pätsi ja L. Meri büstid, nii nagu seda nägi ette 1938. aastast pärit pargikujunduse projekt. Samal, 2006. aastal korrastati ka Luigetiigi ümbrus. 2007. aastal taasavati korrastatud Noortepark.
KASUTATUD ALLIKAD:
http://www.ajaloomuuseum.ee/et/eesti-ajaloomuuseum/muuseum-maarjamae-loss
http://fotki.yandex.ru/users/fotosergs/view/397098?page=0
http://www.vihulamanor.com/ee/rikas-ajaloo-poolest.html
http://www.kadriorupark.ee/Pargist.html