Kadrioru loss (0)

Kadrioru loss on Tallinna kesklinnas, Kadrioru asumis Kadrioru pargis asuv barokkstiilis loss. Seal tegutseb Kadrioru kunstimuuseum , mis on Eesti Kunstimuuseumi filiaal .
1714. aastal ostis Peeter I kohalikult Drentelnide suguvõsalt nende suvemõisa ja ligikaudu sada hektarit maad Lasnamäe nõlva all. Nii sai temast ka endise raesekretäri Heinrich Fonne 17. sajandist pärineva suvemõisa omanik.
22. juulil 1718 mõõtis arhitekt Niccolò Michetti koos Peeter I-ga maha lossi ja aia plaani. Michetti planeeris pargi ja lossi kolmeosalisena Itaalia villade eeskujul.
1719. aastal said katuse alla tiibhooned, 1720–1721 ehitati lossi peahoone ja põhiosas valmis loss 1725. aastal. Loss on paigutatud tõusvale pinnale ning esiküljest on loss kolmekordne, tagant kahekordne. Peahoone kaunistuseks on poolsambad ehk pilastrid, värvideks kalliskivipunane valgega.
Kadrioru lossi ülalpidamiseks omandas Peeter I - Aruküla, Peningi, Kostivere mõisa ja teised ja kinkis need Jekaterinale apanaažiks. Lossi juurde rajati lossi ehitajatele ja teenijaskonnale Kadrioru sloboda , pargist edelapoole oja äärde ning seal asusid majad kahes reas koos juurviljaaedadega. Pargiväravate juures lõunasuunal (tänapäeva Weizenbergi tänav kohal) asus nn vahimaja, põhjasuunal aga puhkemaja . Lossi majandushooned: köök, aidad ja jääkelder asusid lõunasuunal, teiselpool tänapäeva Weizenbergi tänavat. Lossi tallid asusid kunagise Noortepargi alumise sissepääsu lähedal, sepikoda asus vahimaja taga (tänapäevaks hävinenud). Nimi Katharinenthal ( Kadriorg ) võeti senise Fonnenthali asemel kasutusse alles 1740 . aastatel.
18. sajandi keskel lasi keisrinna Anna Ivanovna viia lossipargist Peterhofi paleei parki viia raidkujud ja purskkaevud ning Kadrioru loss jäi edaspidi kasutamata ja hooletusse.
Kadrioru lossi paremad päevad saabusid pärast keiser Aleksander I külaskäiku Tallinnasse 1804. aastal, pärast mida anti korraldus Eestimaa kubernerile korrastada loss ja ehitati tänapäeva Koidula tänav äärde lossi ülevaataja elumaja , kus tänapäeval asub Eduard Vilde Muuseum , kuid aja jooksul jäi loos jällegi keisriperekonna tähelepanuta. 1837 . aastal külastas Tallinna uus Vene keiser Nikolai I, kes andis korralduse lossi korrastamiseks ning andis lossi Eestimaa kuberneri suveresidentsiks. 1917. aasta kaksikvõimu ajal Eestis asus Kadrioru lossis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee. 1921. aastast asus lossi Tallinna Eesti Muuseum, mis reorganiseeriti 1928. aastal Eesti Kunstimuuseumiks.
1929. aastal võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938. aastast presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 1933–1934 ja 1938. aastal valmis tema juurde Alar Kotli projekti järgi ehitatud Kadrioru administratiivhoone . Arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitati juurde ülemise aia terrassile banketisaal ning arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi kujundati mõned ruumid ümber rahvusromantilises stiilis. Alates 1946. aastast on loss jälle Eesti Kunstimuuseumi käsutuses. 22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Kadrioru kunstimuuseum.
Kadrioru lossi peasaal on üks väheseid säilinud Peeter I aegseid barokkinterjööre, kuna Peterburi, Peterhofi ja Strelna losside omaaegne välimus on sõjakahjustuste tõttu või hilisemate ümberehituste käigus oma algse kuju kaotanud. Peasaali dekoori valmistamine algas 1721. aasta septembris. Krohvi- ja figuuritöid juhtis Riiast pärit Matthias Seidtinger, kelle tehtud on ka saali neli allegoorilist tondot: Ganymedese röövimine, Justitia , Poseidon ja Danae . 1725. aastal Steidtinger vallandati, peasaali võlvlagede dekoreerimine jäi Antonio Quadri hooleks.
Tiivulised geeniused valmistas 1723 . aastal rootslane Salomon Zeltrecht, tema eestvedamisel ehitati peasaali ka dekoratiivsed kaminad . Peasaali laemaalide tegemiseni jõuti alles 1746. aastal seoses keisrinna Jelizaveta peatse külaskäiguga. Laemaalingu ja neli väikest plafooni tegi Tallinna meister Londicer noorem. Laemaaling kujutab Ovidiuse "Metamorfoosidest" tuntud lugu jumalanna Dianast ja jahimees Aktaionist, mis sümboliseerib Peeter I võitu Karl XII üle Põhjasõjas. Kadrioru lossi fuajees asub Milo Veenuse marmorkuju koopia, kuju valmistati 1858. aastal Itaalia marmorist ja kuju tegi Antonio Canova.
Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi saja hektari suurune. Alumine ja ülemine lossiaed kujundati ranges Prantsuse stiilis (geomeetriline). Lossist mereni ulatuv pargi osa aga Inglise stiilis. Pargi keskosa oli plaanis taastada Itaalia-Prantsuse regulaarpargi kujul. Kuni 18. sajandi lõpuni puid pügati, kuid enam seda ei tehta . 18. sajandi eeskujudel on renoveeritud lossitagune Lilleaed, korrastamisel on fassaadipoolne Alumine aed