gulliveri reisid (0)

Kodu ja keskkonna mõju
Perekond on lapse ja nooruki psüühilise arengu tähtsaim keskkond. Perekonna erakordne tähtsus väljendub selles, et inimese võime ennast teostada ja luua olulisi inimsuhteid on alati seotud peresuhete ja perekonnasisese vastastikumõju iseloomu ja vormidega. Arusaamad perekonnast, mis on perekond ja kes sinna kuuluvad, sõltub kultuurist ja ajastust. Funktsioneerivas perekonnas on reeglid ja kokkulepped ja neid järgitakse. Reeglid muutuvad koos laste kasvamise ja vajaduste muutumistega. Vajaduste korral arutatakse reeglite üle. Perekond on arenev süsteem peab lahendama igale arengufaasile tüüpilisi ülesandeid. (Laukkanen, Marttunen, Miettinen & Pietikäinen, 2008, 33-35.)
Kindlate reeglite püstitamine ning jälgimine on kasvatuse alus. Kui ei ole reegleid, võib lapsest kujuneda välja inimene, kes arvab , et talle on kõik lubatud ning välja kujuneb üleolev, vastutustundetu ning kohusetundetu inimene. Õpilasena on sellised lapsed kindlasti käitumisprobleemidega õpilaste riskigrupis.
Pärast lapse sündi võivad tema arengut soodustada või pidurdada väga mitmed keskkonna mõjutegurid, millest tähtsaim on vanemate (ka kasvatajate ja õpetajate) arendav tegevus. Ühelt poolt on erakordselt raske mõõta last ümbritseva keskkonna (kodu, sõbrad, tuttavad, kool jne) mõju lapse arengule. Teisalt on psühholoogid jõudnud mõningate üldiste seisukohtadeni. Kuid individuaalsed erinevused võivad olla väga suured ja sõltuvad eelkõige keskkonna iseloomust. ( Leppik , 2008, 144.) „Täiesti normaalsed lapsed võivad olla sageli primitiivsel moel vaenulikud, hävitavad ja isekad, samas jällegi primitiivsel moel lahked, koostööaldid ja isetud. Peamine nende kahte tüüpi käitumise suhtelist segadust määrav põhimõte näib olevat selline, et oma turvalisuse, armastuse, kuuluvuse ja eneseaustuse vajaduses ebakindel, olemuslikult tõkestatud või ähvardatud laps ilmutab rohkem isekust, viha agressiooni ja hävitavust. Vanemate poolt tõeliselt armastatud ja austatud lastel peaks esinema vähem hävitavust.“ ( Maslow , 2007, 183.)
Tulles kooli, toob väike laps kaasa sellesse nõudlikku sotsiaalsesse keskkonda kaasa juba hulga kogemusi. Tema perekonnamudel, tunnete maailm, kõiksugu õppimiskogemused ja väärtushinnangud on aidanud tal valikuliselt tõlgendada oma sobivust teiste hulka. Oluliseks tuleb pidada koduseid väärtushinnanguid. Vanemad peaksid olema autoriteedid ning eeskujud. Laps näeb kodus kõike, ka konfliktisituatsioone, oluline on kas ja kuidas need lahendatakse. Lapse kiitmine ning ka karistamine on tähtis. ( Rogers , 2008, 25). Lapsevanemaks ei ole sündinud mitte keegi, see roll vajab õppimist ja ettevalmistust, mis omakorda algab lapsepõlvest. Suurema riskiteguriga on need pered, kus vanemad ei suuda ise hakkama saada oma stressi või konfliktiolukorraga, on liialt egotsentrilisteks, sotsiaalses isolatsioonis huvipuuduse, ükskõiksuse või elukoha eraldatuse tõttu. Lastel aga on piiratud võimalused meile oma probleeme teatavaks teha. Kui nad ise ei leia selleks sõnu, kasutavad nad käitumist kui suhtlemisviisi. (Nõmme, 2009, 61.) Vanemate liigsed nõudmised lapsele võivad aga negatiivselt mõjutada tema närvisüsteemi. Vanematel on oma lapsele sageli niivõrd kõrged ootused, et selle varju jääb laps ise. Oleneb lapsest, kas ta muutub sõnakuulelikuks, tuimaks või hakkab vastu mässama. Agressiivsete ilmingute korral on lapsel vaja õppida käituma teisiti ning arvestama ja mõistma, mis juhtub siis, kui ta käitub inetult. Näiteks agressiivsete laste tekkimise põhjus ongi:

• piiride purunemine – kui laps on piiridesse pandud;
  
• peresisesed konfliktid – laps püüab oma käitumisega viia tähelepanu pereprobleemidelt kõrvale;
  
• konkurents peres – agressiivsus võib olla pööratud kellegi vastu (näiteks noorem õde või vend peres). (Nõmme, 2009, 62.)
  

Lapsed võtavad kooli kaasa kodus omandatud väärtushinnangud ja hoiakud, samuti vilumuse etendada kindlaid sotsiaalseid rolle, mida nad on harjunud oma vanemate ning õdede-vendadega suheldes (Walton & Powers 2001, 6-7). On lapsi, kelle kordarikkuv käitumisviis tulenebki tugevast emotsionaalsest patoloogiast: pere lagunemisega seotud traumast, emotsionaalsest hooletussejäetusest ja ärevusest peres toimuva pärast (kaasa arvatud kuritarvitamine). Vähimagi kahtluse puhul selliste eeltingimuste mõjust koolikäitumisele tuleb toimida meeskondlikult ning perega suhtlemisel kasutada spetsialisti tuge (Rogers, 2008, 196).
Käitusprobleemide algeks võib olla ka vanemate ükskõiksus. Vanemad koormavad end liigselt tööga, et tänapäeva ühiskonnas kuidagi hakkama saada ning aega huvi tunda oma lapse tegemiste ja toimingute vastu lihtsalt ei jätku. Rikkamad pered püüavad kompenseerida seda asjade ja rahaga .
Laps ei õpi hindama tegelikke väärtusi ja tal jääb arusaam, et kõik siin maapeal on ostetav - ka haridus . Tähtis on aga mõista, et lapse arendamine on eelkõige lapsevanemate käes. Seejuures esmatähtis on mitmekesine tegevus lastega. (Leppik, 2008, 147.)
Lapsed ei kasva ega arene ise, et lapse arengut toetada, tuleb temaga suhelda ja tegeleda, mitte asendada vanemlikku hoolitsust ja armastust materiaalsete asjadega, mis annavad lapsele küll tegevust, kuid inimlikust suhtlemisest ning lähedusest jääb vajaka. Käitumisprobleemide alge võib olla ka hoopis sotsiaalne, vaesus . Ei ole võimalik soetada riideid , koolitarbed. Eriti probleemne on see just teismeliste eas. Et mitte naerualuseks sattuda, hakkab laps kooli vältima. Vanemate uhkus aga ei luba tulla klassijuhatajaga või sotsiaaltöötajaga rääkima tulla ning lõpuks kannatabki kõige enam laps.
Nii nagu ka enne juttu on olnud, mõjutab lapse arengut ja loomulikult käitumist keskkond. Suurt rolli mängib see, millises keskkonnas laps elab, kellega suhtleb, millised on tema sõbrad. Perekonnas võib ju kõik väga kena näida ja ongi, ent ümbruskonnas on lapsel tekkinud kahtlased sõbrad. Sõbrad, kes üritavad last ära kasutada ning kui lapsel puudub enda mina ning maailmapilt ja väärtushinnangud ei ole veel paigas – on kerge sattuda valele teele.
„Ilma sõpradeta oled sama hästi kui surnud“ See, kes ennast sõprade maailmas mugavalt ei tunne, riskib kas regresseerumisega või sellega, et teda hakatakse kiusama . Nooremad lapsed peavad tavaliselt kohanema vanemate lastega. Valitseb kõige tugevam ja tuleb ette altkäemaksu. „Kui sa ära kaebad, saad tappa, kui oled vait, saad pepsit.“ (Mangs & Martell, 2000, 251.)
Nii mõnigi noor inimene on väga mõjutatav. Kui sõpruskonnas liigub alkohol , narkootilised ained, sigaretid on see kindlasti oht noorele inimesele. Risk hakata suitsetama ja tarbima alkoholi ning proovima narkootilisi aineid on suurem. Need noored on aga paraku ka just õpiraskuste ning käitumisprobleemidega laste riskigrupis.
Mare Leino kirjutab oma artiklis probleemsetest lastest, olles vaadanud alaealiste asjade komisjoni toimikuid. Kajastamisel on just eesti elu sotsiaalsed probleemid. Sõnad: vaesus, tööpuudus, hälbimus on meie kõnepruugis märkamatult tavaliseks saanud. Alaealiste komisjonile laekunud materjalid peegeldavad elu keerdkäike: pere- ja koolikriise, järelvalvetust, tõrjutust, vähest hoolivust, jõuetust laste kaitsmisel ning annavad üldistava pildi lastekaitsest, kus sõnad ja teod sageli ei kattu. (Leino, 2001.)
Oluline on lapse kasvatamisel lapsevanema kasvatusstiil . Arvatakse, et kui lapsevanem omab võimu lapse üle, siis kasvab temast eeskujuliku käitumisega, täiskasvanuid austav inimene või vastupidi, olles järeleandlik ning malbe – siis kasvab lapsest südamlik, loominguline ning vaimselt vaba, tolerantne isiksus. Kahjuks see nii ei ole.
Autoritaarses ja järelandlikus süsteemis on kurja juur võim – lapsevanema võim lapse üle või lapse võim lapsevanema üle. Võim võib ainult kohustada või takistada teatud viisil käitumast.
Kõige mõjusam taktika probleemidega võitemiseks lapsevanemana oleks koostöö. Selle taktikaga välditakse liigset autoritaarsusest või liigset järelandlikkusest tulevaid tagasilööke. Koostöö saavutamiseks tuleb mõelda lapsevanema poolt kasutatava kasvatusstiili ja nende tulemuste üle ( Davis , Fanning & McKay, 2000, 235-242.)
Lapsevanemate kasvatusstiilid ja nendest tingitud käitumismudeleid:

• Autoritaarsed vanemad (autoritaarne kasvatusstiil) – ranged , hindavad oma lastes sõnakuulelikkust. Kasutavad karistusi, on jäigad ja järeleandmatud. Selliste vanemate lapsed kalduvad olema konfliktsed, emotsionaalsete häiretega. Käitumist iseloomustavad sõnad: kartlik, kõhklev, tasane , õnnetu, kergesti ärrituv, passiivselt vaenulik või salakaval, stressitundlik, tusane, sihitu.
  
• Minnalaskvad vanemad ( minnalaskev kasvatusstiil) – järelandlikud ning nõuavad lastelt vähe ja /või pole oma nõudmistes järjekindlad. Selliste vanemate lapse käitumist võivad iseloomustavad järgmised sõnad: täiskasvanutele vastuhakkav, puuduliku enesekontrolliga, agressiivne, madala eneseusaldusega, nõrga saavutustele orienteeritusega, vahelduvate tujudega, impulsiivne , võimutsev.
  
• Juhtivad vanemad (juhtiv kasvatusstiil) – kindlate reeglite kehtestamine, püüdes neid lastele arusaadavaks teha. Aitavad lastel eesmärke seada, toetavad ja julgustavad. Selliste vanemate lapse käitumist iseloomustavad järgmised sõnad: sõbralik, hea stressitaluvusega, ennast usaldav , ennast kontrolliv, energiline, aldis uutele situatsioonidele, kergesti juhitav, sihikindel, saavutustele orienteeritud. ( Krips , 2010, 80-81.)
  

Olles arvamusel, et kodul on kiirelt muutuvas ühiskonnas üha raskem täita kasvatusfunktsioone, jääbki see ülesanne pigem kooli ja õpetajate kanda. Kui kool aga ka seda teha ei suuda, siis milline näeb meie ühiskond välja siis 20 aasta pärast?
Postmodernses ühiskonnas sotsialiseerimisprotsess killustub. Perekondade lagunemise tõttu kodude kasvatav mõju kaob. Abielulahutused ja uuspered võivad olla lastele ängistavad ja tundeelu põhjalikult vapustavad kogemused. Võib juhtuda, et perekond ei ole enam lapse jaoks kasvatuslik ja emotsionaalne keskkond. Vanemlikkus võib osutuda ebapiisavaks kolmel põhjusel: vanemad ei oska; ei jaksa; ei taha. (Laukkanen jt, 2008, 31.) Olles ema või isa on tõeline ime ja samas looduse seadus: sinu ja sinu väljavalitu korduvus sinu lastes, võimalus koos nendega kasvada – areneda, anda ja saada, ohverdada ning võita, eksida, kuid olla lunastatud. Mida vanemaks laps saab, seda raskem on tema soove täita, tujusid rahuldada, seda raskem on ümber kasvatada, uut käitumismalli kujundada. Kahjuks on inimese tahtmises üsna vähe kaassündinut. Kogu tahtmine on piiritletud kolme mõõtmega: tegu, selle mõtestatud ja moraal . Lapse arendamine algab sünnist, murdeiga on rohkem juba viljade kogumise aeg. (Niiberg & Urva, 2009, 218-219.)
Uskudes siiralt, et kõik lapsevanemad armastavad oma last, lihtsalt väljendus on erinev, on hea vanemluse ja kasvatuse eelduseks kasvatusalased teadmised. Iga lapsevanem peaks ennast kasvatuse valdkonnas harima. See, et vaid käskude ja keeldudega saab õpetada last, on väär. Laps peab mõistma, miks on teatud piirangud tema nõudmistel ja soovidel. Eelkõige tema enda turvalisuse huvides. Suur viga tehaksegi just seetõttu, et keelatakse, kuid ei selgitata, miks seda tehakse. Liigne järeleandlikus muudab lapse lõpuks manipuleerivaks. Õpetama peab seda, et igal teol on tagajärg. Laps peab seda mõistma ja tundma. Kindlad piirid ja kohustused tulevad ainult kasuks. Oluline on oma tunnete näitamine lapsele, laps peab teadma, et teda armastatakse. Kui lapsevanemad kasvataksid lapsi lähtuvalt eelnevalt kirjutatust, oleks käitumisprobleemidega õpilasi kindlasti vähem.