Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kirjanduse tõlgendamise alused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kunst, poeetika, aristoteles, teatrjanduslikrjandusteadus, lotman, poeesia, kunstiteos, žanr, klassika, jurirjandusliku, tragöödia, realis, põhimõisted, ?kunst, fiktsionaalne, endid, autorite, reet, draama, edasta, suuline, läkitus, mimesis, matkiminerjanikud, käsitlus, renessanss, arte, lõpmatu, realism, tegelikku, arne, leksikonPoeetikast ja Aristotelesest Poeetika Õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Poeesia teooriana kuulub ta kirjandusteaduse alla, meelisklusena kunstiteoste olemusest esteetikasse, kuna poeesia väljendusvahendite uurimises osas on tal puutepunkte stilistika ja retoorikaga. Normatiivne poeetika toob ära reeglid, millest selle poeetika arvates peaksid kirjanikud juhinduma Deskriptiivne poeetika kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab sellest kirjanduse seaduspärasused Immanentne poeetika Aristotelese Osaliselt säilinud käsitlus "Luulekunstist" on ilmselt esimene teos, mis süstemaatiliselt käsitleb poeesia probleeme. Teos on tõenäoliselt kirjutatud Aristotelese viljakaimal perioodil alates aastast 336. e.m.a. Ilmselt on tegemist teosega, mis oli mõeldud kitsamale ringile lugemiseks (esoteeriline), võib-olla midagi loengukonspektilaadset.
sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. - Laiem kirjanduse mõiste kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka "madalamaid" zanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide kirjutatud tekstid) 8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? - Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne - Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt - Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada - Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. - Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. - Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika - Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja
Semiootikud on küsimusele lähenenenud järgnevalt: "Teksti mõiste aluseks on ilmselt sobiv võtta järgmised määratlused. Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks." (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 93jj) ,,Inimkonda ajaloolist olemasolu on saatnud kunst. Elatist hankides, võideldes oma elu eest [...] on inimene ikka leidnud aega kunstiloominguks, on tajunud selle vajalikkust. Ajaloo eri aegadel on korduvalt kostnud hääli, et kunst on tarbetu ja koguni kahjulik." (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 8) "Kunst on üks kommunikatsioonivahendeid." (Juri Lotman:
lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas
7.Miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted? Kirjandust on keeruline üheselt defineerida, kuna see on väga mitmekihiline. Kirjanduse olemus ning väärtustamine sõltuvad eelkõige kultuurist (maailmapildist), traditsioonidest, ajastust ning isiklikest väärtushinnangutest. 8.Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? Sisuliselt samal põhjusel, miks on võimalikud erinevad kirjanduse mõisted. Tõlgendada saab mitmest süsteemist lähtudes (nt võrdlev kirjandusteadus, strukturalism, autorist lähtuv tõlgendamine jne); kasutatav meetod sõltub kirjandusliku teksti kontekstist, millal see on kirjutatud ja millal loetakse, autorist, isiklikust hinnangust jne. Kirjandusteadus on küllaltki subjektiivne, ning selle otsuseid/interpretatsioone on raske lõplikult tõestada. 9.Miks on oluline eristada teksti ja autori läkitust? See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab.
Psüühe üritab arvestada tegelikkust ja selle piiratud rahulduse saamise võimalusi. Kirjandus oleks primaarsete ja sekundaarsete printsiipide kooskõla. Retoorika Retoorika `ars bene dicendi', väitluskunst, kõnekunst. Retoorika alged juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Vana-Kreekas demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähenduse, mis tagas ka kõnekunsti õitsengu, kujunes süsteemiks. Aristoteles, Cicero, Quintilianus. Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat (formaalloogiline mõiste, praegu ka konkreetse sisuga klisee, stereotüüp, motiiv või teema) kui ka retoorilisi teksti interpreteerimise võtteid. Esteetika - kirjandus kui kunstiliik Kr keeles aisthêtikos - meelelise tajuga seotud. Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi
sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et inimene on kõigist jäljendavaim ning oma esimesed õpingud teeb ka jäljendamise abil. Jäljendused valmistavad kõigile rõõmu ning see on meile loomupäraselt juba omane. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv; me tunneme rõõmu, vaadates kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi. Tragöödia on kõige tähtsam žanr. Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omavategevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatud kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades, jäljendus, mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellest kannatustest. Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt
ära tunneme; luuletusel on ka sisemine struktuur, enamasti kuulub luuletus ilukirjanduse alla. Koomiksil on ka oma kindel väline vorm, koomiks liigitatakse madalamate zanrite alla. See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab. 1 Milliste teiste distsipliinide uurimistulemusi ja võtteid kasutab kirjandusteadus? Kirjandusteadus ja lingvistika, kirjandus kui sõnakunst, Kirjandus ja ajalugu, Kirjandus ja kunst Mis on retoorika ja miks on retoorika kirjandusteadusele oluline? Retoorika - väitluskunst, kõnekunst. Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat (praegu ka konkreetse sisuga klisee, stereotüüp, motiiv või teema) kui ka retoorilisi teksti interpreteerimise võtteid. Esteetika - kirjandus kui kunstiliik. Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist
t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile"-paljud in-d võtsid seda kui arvamusavaldust, ei suuda näha selle kirjanduslikkust, irooniat. 4) Kirjandus on erilaadne kommunikatsioon, kus on kolm elementi: AUTOR, TEOS, LUGEJA. 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus KIRJANDUSTEADUS on teadusharu, mille ülesanne on ilukirjanduse(belletristika) eripära ja arengu uurimine ning tema kunstiväärtuse hindamine. Kirjandusteadus jaguneb : 1KIRJANDUSTEOORIA 2KIRJANDUSE AJALUGU 3KIRJANDUSKRIITIKA. 1] Kirjandusteooria : uurib üldisi seaduspärasusi, kuidas kirjandustekst on üles ehitatud, millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU
Tragöödia
Aristotelese käsitluses kõige tähtsam zanr
Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud,
määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63–65, 111–135 T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine
määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus
KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, ka viimane konspekt „Postkolonialism” ja „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab).
Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms
1 FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2015, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle's, ka viimane konspekt ,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab)
tunnused on näiteks (1) tähendusühtsuse suurenemine, (2) väljendusühtsuse suurenemine, (3) uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised. Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim)
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust. Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed. Keel Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks. Poeetika Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab. Retoorika (Aristoteles) veenmiskunst
Luules väljendus autori siseelu, tema subjektiivsus. Mina eneseväljendus. Luule põhisituatsioon on isoleeritud luuletava subjekti konfrontatsioon kõigevägeva loodusega, meeleolus objekti ja subjekti vahelise piiri hägustamine. · Modernismi ajal traditsioonilisi ettekujutusi sellest, mis on luule, enam ei järgita. See puudutab eriti lauldavust, seotust muusikaga. Sellest tulenevalt muutuvad ka värsistruktuurid. Uued vormid, nagu nt visuaalne poeesia, avardavad lüürika piire. On loetletud järgmisi lüürika tunnuseid: · Lisaks värsivormile esineb muidki kõrvalekalded igapäevasest keelest. Kasutatakse riimi ja meetrikat, ent esinevad ka kõlalised iseärasused (onomatopöa), muutused sõnakujus, sõnade järjekord võib erineda tavakeelest (inversioon). · Tekst on suhteliselt lühike ja kokkusurutud. · Tekst reflekteerib iseennast ja temas kasutatud keelelisi märke. Luule tematiseerib iseennast.
ajaliselt kindlaksmääratud, kontekstid võivad olla erapoolikud, teose tähendus taandatakse antud konteksti normidele. Kriitilise teooria rakendamine. Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks. Kirjandusteaduse ajalugu. Antiik: Platon ,,Vabariigis" kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele. Hermeneutika asus tekste (peamiselt relig.) uurima hermeneutilise ringi kaudu ning kultuurilis-ajaloolisel taustal. Retoorika lõi õpetuse keele praktilisest kasutusest ning kuna see sisaldas ulatuslikku keelekasutuse süstematiseeringut, sai sellest kirjandus- ja keeleteaduses eraldi uurimissuund. Aleksandria ja Pergamoni raamatukogudes uuriti ning kirjutati ümber käsikirju. Aleksandria
olemust, ülesandeid, väärtushinnanguid) uuriv teadusharu. Uuemas kirjandusteoorias on oluline koht loomingupsühholoogial ja teose kunstilise ehituse ning struktuuri uurimisel. • Päripäeva lugemine (reading with the grain): tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst (mitte tingimata autor) pakub. • Vastukarva lugemine (reading against the grain): tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate ideede ja väärtustega, juurdleb, otsib uusi vaatenurki jms. Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. • Žanr on kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb teatud stiililiste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil. • Žanr on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. • Põhižanrid: vt 4. küsimus Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused)
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks: Tähendusühtsuse suurenemine Väljendusühtsuse suurenemine Uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine Kordused ja vastandused Ümberütlemised Keele erijooned saavutatakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on kelle kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid 1. eufooria/ kakofoonia (heakõla/ pahakõla) 2. anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon- konsonant/ assonants - vokaal/ eesriim) 3
-7. saj. eKr.) 11. rmt., 271-280. Stesichoros Thebais (7. saj.). Aischylos /Laios, Oidipus,/ Seitse Teeba vastu (467 eKr.) Sophokles Kuningas Oidipus (u. 428 eKr., Oidipus Kolonoses (401 eKr.). Euripides Foiniiklannad (u. 411/409 eKr.) Oidipus elab Teebas, Iokaste elab. Seneca Oedipus (1. saj. AD) paatoslik, vägivaldne, isa vaim. Keskaeg: Le Roman de Thèbe (1150). Renessanss: Giovanni Boccaccio De mulieribus claris (1362). L' Edipo Tiranno (Teatro Olimpico 1585.a. Vicenza). Aristotelese Poeetika mõju: sündmustik, kaastunne ja hirm (eleos, phobos), katharsis, karakterid, hamartia. Pierre Corneille Oedipe (1659) ; Voltaire Oedipe (1719); Dryden, John, Lee, Nathaniel Oedipus (1679) Heinrich von Kleist Der zerbrochene Krug (1803-4). von Platen, August Der romantische Oedipus (1829), naljamäng viies vaatuses. Hugo von Hofmannsthal Ödipus und die Sfinx (1906); André Gide Oedipe (1930) Jean Cocteau La machine infernale (1932); Igor Stravinski
sellega seoses iseseisva kultuuriloomingu puudumine. Rooma perioodi tuntuimad kirjanikud on Plutarchos, Lukianos ja Longos. Vana-Kreeka kirjanduse kõige üldisemaks tunnuseks on see, et universumi keskpunkti asetatakse jumala asemel inimene. Üldlevinuks muutus Vana-Kreeka kirjandus Rooma riigi kaudu. Ka hiljem on olnud perioode, kui kreeka kultuuri on eriti intensiivselt jäljendatud, näiteks renessanss ning klassitsism. 2. Platon ja Aristoteles Platon oli vanakreeka filosoof, kes elas ligikaudselt aastatel 427 eKr 347 eKr ning kelle filosoofia tuumaks oli tema ideedeõpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma üks on tõelise tegelikkuse ehk ideede maailm ning teine meeleliselt tajutavate ehk näiva tegelikkuse maailm, mis on kaduv ning milles esemed on alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Ideed on aga püsivad, jäävad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Samuti on meeleline maailm ideede maailmast sõltuv
annaabi.ee 
