Dramaatika zanriline klassifikatsioon (0)

Dramaatika  žanriline  klassifikatsioon
■  TRAGÖÖDIA, KOMÖÖDIA,  DRAAMA
■  Komöödia  (praegused)  alažanrid:   farss   e  jant;   vodevill ;  kõrgkomöödia;  intriigi-,
sitatsiooni-, karakterkomöödia, konversatsiooni- e salongikomöödia
Aristoteles  draamavormist
–  Pärast neid määratlusi rääkigem sellest, milline peab olema sündmuste ülesehitus, sest
see on tragöödias esimene ja tähtsaim asi.
–  Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel
on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit 
suurust.
–  Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu
paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi
teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis
paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis
on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine.
■  (tõlge Jaan Unt vt  http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/ )
Tragöödia
■  Aristotelese käsitluses kõige tähtsam žanr
–  Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud,  suurust omava tegevuse jäljendus,
 osades  erineval  kujul maitsestatud kõnega,  tegevaid , mitte  jutustades,  mis
kaastunde ja hirmu läbi  teostab  puhastuse  sellistest  kannatustest.
■  (tõlge Jaan Unt vt  http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/ )
Sellest  tulenevalt  eristab  Aristoteles  tragöödias  kuus  koostiskomponenti,  mis  tähtsuselt
järjestuvad  järgmiselt:  faabula,  karakterid,  mõtted,  sõnaline    väljendus  (tekst),  muusikaline
kompositsioon , lavaline miljöö.
Tragöödia ja komöödia eristavaid kriteeriume
  Ajaloolisus (Aristoteles: tragöödia = midagi, mis on kas ajaloos või müütides olnud,
komöödia = väljamõeldised);
   Moraalsed kriteeriumid (komöödia naeruvääristab pahesid, tragöödia kangelane seevastu
kehastab voorusi
  Sotsiaalne seisus erinev;
  Isikute kõnestiil erineb (kõrgkeel või argikeel);
  Aines (heroilised saatused või isiklikud tegevused);
  Erinev lõpp.
Tragöödiažanri nimetus ise (tragoidia) tähendab täpses tõlkes “sokulaulu” (tragos – “ sokk ,
sikk”, oide – “laul”).  Tragöödiate lähteks peetakse Vana-Kreeka dionüüsiate, kultuslike
pidustuste kõige pühalikumat osa: sokumaskides koori  esinemist  ditürambidega. Alates 6. saj
e.m.a.  lisandusid näitlejad.  
Traagilises konfliktis on kangelane vastamisi mingi   (transtsendentse) moraalse, religioosse,
sotsiaalse probleemiga,  kusjuures  vastasseis on lahendamatu, põhjustab kannatusi ning
lõppeb harilikult kangelase hukkumisega
Komöödia
Kreeka draama teine haru – leidis Ateenas  ametliku   tunnustuse  märksa hiljem kui tragöödia.
Komöödiakooride võistlused asutati umbes 488-486 e.m.a.
Termin “komöödia” (komoidia") tähendab “koomose laul”. “Koomoseks” nimetati lõbusat
lärmitsevat salka, kes pärast olengut liikus rongkäigus tänaval,   esitades  tantse, pilkelaule,
pidades sõnasõda jms.   
Draama
(kr ‘tegevus’), dramaatika põhižanre “kõrge” tragöödia ja “madala” komöödia vahel.
Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega
Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E.  Lessing )
19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks žanriks
Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on  eristatud erinevaid draamažanreid:
karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama,
dokumentaaldraama jne
Tegelaste arvu järgi  mono -, duodraamat
Inimesekujutus  draamas
Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval,
kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt
meeltega tajutav.
Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse)
põhimõte.
Samas on inimesekujutus   draamas fragmentaarsem kui eepikas.
Siseelu kujutamise vahendid
1.  Dialoog  ja monoloogid.
2.  Mitteverbaalsed  väljendusvahendid: näoilme, žestid ja  poosid , liikumine jne.
3. Tegelase siseruumi, seejuures ka raskesti väljendatavaid hingeseisundeid saab teatud
piirides nähtavaks teha teatraalsete vahenditega, mis näitlejat abistavad: valgus, helid,
muusika  jne.
DRAAMA EPISEERUMINE
Dramaatiline teater
kehastab sündmusi
Eepiline teater ( Brecht )
tõmbab  vaataja endaga kaasa, tarbides ta
jutustab sündustest
aktiivsust
teeb vaatajast jälgija, võtab talt aktiivsust
paneb tundma
paneb otsustama
vahendab  elamusi
vahendab teadmisi
vaataja elab kaasa
vaatajale näidatakse
huvi lahenduse vastu
huvi tegevuse käigu vastu
Kirjandus
Annus , Epp,  Arne  Merilai,  Anneli  Saro:  Poeetika . Tartu 2007.
Antiigileksikon. Tallinn 1985.
Aristoteles:  Luulekunstist.  Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt.
Toimetanud Ain  Kaalep . Tallinn 2003. (ka võrguteavikuna)
Epner , Luule: Draamateooria probleeme 1. [Võrguteavik] Tartu Ülikool; Epner, Luule:
Draamateooria probleeme. 2. [Võrguteavik] Tartu Ülikool
Hamacher, Bernd:  Aspekte  der Dramenanalyse. In: Arbeitsbuch: Literaturwissenschaft. Hg
von  Thomas  Eicher u. Volker Wiemann. 3., vollständig überarbeitete Auflage 2001.
Paderborn / München / Wien / Zürich 2001, S. 133-170
Ihonen,    Markku:  Sissejuhatus  kirjandusteooriasse  .  Soome  keelest  tõlkinud  Pärt  Lias.
Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1996.
Kleis,  Richard :Antiikkirjanduse ajalugu. Tallinn 1980.
Neithal  Reet ; Lehte Tavel:  Mis on mis kirjanduses : kirjandusterminite  leksikon  keskkoolile.
Tallinn: Koolibri 1999.
Vogt,  Jochen:  Einladung  zur  Literaturwissenschaf.t  München    2001.  (ka  kodulehekülg
http://www.uni-essen.de/literaturwissenschaft-aktiv/einladung.ht m)
Kordamiseks, edasi mõtlemiseks
Milline on dramaatika žanriline liigitus?
Mille poolest erineb tragöödia komöödiast ning draama omakorda neist mõlemast?
Mida mõistetakse draama episeerumise all?