KIRJANDUS ANTIIGIST 19. SAJANDINI AJASTUTE KIRJANDUSE PÕHJALIK ISELOOMUSTUS (0)

Antiikmütoloogia
Antiikaeg (aastatuhat eKr – 5 saj pKr) - Vana-Kreeka ja Vana-Rooma orjandusliku korra ajajärk (1 aastatuhat eKr kuni 5. sajandini pKr)
Antiikmütoloogia on vanakreeka ja vanarooma müütide kogum ja selles sisalduv maailmavaade.

• Näitab, millised mõtted ja tunded valdasid inimest aegade hämaruses ja kuidas loodusega tihedas kontaktis elanud inimesest sai loodusest eemaldunud tsiviliseeritud inimene. (NB! Inimese maailmapilt sõltub paljuski sellest, mida ta usub.)
  
• Kreeka mütoloogia kui “Kreeka ime” – inimene sai universumi keskpunktiks, universum muutus mõistusepäraseks. Kreeklased lõid jumalad enda näo järgi. Kreeka ime on humaanne maailm, kus inimene on vabastatud halvavast hirmust kõikvõimsa teadmatuse ees.
  
• Kreeka müüdid on pigem algaegade teadus kui religioon .
  
• Kreeka mütoloogia järgi loodi enne maailm ja alles siis ilmusid jumalad.
  

Kreeka kirjandusloo perioodid
1) arhailine ajajärk: 8.–6. saj eKr
2) klassikaline e atika periood: 5.–4. saj eKr (levis atika dialekt )
3) hellenismi ajajärk: 3.–1. saj eKr (sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedest
ja seda iseloomustab kreeklaste e hellenite kultuuri levik ida suunas)
4) Rooma impeeriumi periood: 1.–6. saj pKr
Komöödia osad
proloog – tegevuse sissejuhatus, mille esitavad näitlejad (näitleja);
parodos – avalaul, mille esitab lavale saabuv koor;
episoodid (vaheldusid stasimonidega) – näitelejate kõnelised dialoogid omavahel või kooriga, neid eraldasid koorilaulud;
stasimonid (vaheldusid episoodidega) – koorilaulud episoodide vahel;
eksood – viimane episood ja koori lahkumine .
Tuntuim kirjanik
Sophokles
KESKAEG (5-15saj)
Varakeskaeg 5.–10. sajand
Klassikaline keskaeg 11.–15. sajand
Hiliskeskaeg ehk renessanss 16.–17. sajand
5.–10. sajand – pimedad sajandid
Euroopa hõivavad germaani hõimud: ida- ja läänegoodid, burgundid, vandaalid , frangid
Kuningriikide piirid on muutuvad, pidevad pealetungid lõuna ja ida poolt: slaavlased, Balkani rahvad
Neil sajandeil

• rahvaste rändamine
  
• sõjad, vallutused
  
• kõrgkultuur puudub (antiikkultuurist järel varemed)
  
• keskaja algul linnad koolide ja raamatukogudega hävinud
  
• üldine kirjaoskamatus (ainsad kirjaoskajad vaimulikud)
  
• suhtumine antiikkultuuri eitav (üle võeti vaid ladina keel)
  
• suhtumine inimesse : inimese maapealne elu on vaid ettevalmistus hauataguseks eksistentsiks
  
• Euroopa hõivavad germaani hõimud: ida- ja läänegoodid, burgundid, vandaalid, frangid
  
• Kuningriikide piirid on muutuvad, pidevad pealetungid lõuna ja ida poolt: slaavlased, Balkani rahvad
  

11.-12. sajand on Euroopa kultuurilise ärkamise ajajärk
Välja on kujunenud Euroopa rahvad ja keeled

• Eurooplasi ühendab ristiusk
  
• Jätkuvad vallutus- ja kodusõjad, kuid riigipiirid on stabiilsemad
  
• Ristisõjad
  
• Linnad, kloostrid, ülikoolid
  
• Gooti stiilis katedraalid
  

MAAILMAPILT
Segunevad ratsionaalsus ja müstika:

• Võrdväärsed teadused on teoloogia , matemaatika, grammatika, astronoomia, astroloogia , alkeemia.
  
• Arvudel ja värvidel on maagilised ja sakraalsed (religiooniga seotud) tähendused.
  
• Sümbolite, unenägude, ilmutuste, ennustuste tähtsus.
  

kirjasõna

vaimulik kirjasõna – kloostrites; pühakute elulood , imeteod, jutlused

ilmalik kirjasõna – rahvaeepika (Euroopa äärealadel, kus kristluse mõju kõige väiksem) (nt Ossiani kangelaslaulud , „ Vanem Edda ” ,saagad e sugukonnakroonikad)
RÜÜTLIELU REEGLID
11. ja 12. sajandil

• rüütlid rikastusid,
  
• ehitasid uhkeid losse ,
  
• oma moraal ja elulaad, käitumiskultuur, uus elutunne, uued ideaalid;
  
• lihtsakoelised kangelaslaulud ei vastanud enam nende maitsele
  

Rüütlit pidi innustama üksnes au ja õiglus – au aga tuli hoida rohkem kui elu.
Tuli kuuletuda vanematele rüütlitele ja elada vennalikus sõpruses omasugustega.
Ei tohtinud minna mitmekesi ühe vastu ega rünnata maaslamajat.
Ei tohtinud võtta vastu aunimetusi ega tiitleid võõraste riikide valitsejatelt.
Pidi hoiduma igasugusest pettusest ja valest ning ei tohtinud panna enne relva käest kui endale võetud kohustus on täidetud.
Vangilangenuna pidi tasuma kokkulepitud ajaks lunaraha või tulema tagasi vangipõlve.
RÜÜTLIVOORUSED

ratsutamine

ujumine

vehklemine

oda ja vibu käsitsemine

maadlemine

kabemäng

luuletamine (galantsete värsside sepitsemine ning ettekandmine oma südamedaamile)
linnakirjandus (alates 13. sajandist)

• linnalüürika
  
• linnaeepika (lühivormid, narrikirjandus, romaanid
  
• draama (kiriklikud draamad , õpetlikud ja moraliseerivad lood, koomilised näidendid
  

Suurim keskaja linnalüürik Francois Villon
Kuulsaim truväär Chrétien de Troyes
Surmatants (Bernt Notke) 1633
RENESSANSS (14-16saj)
Renessanss märgib

• hiliskeskaega ehk uusaja algust
  
• klassikalisele keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest huvitunud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas
  
• kunstivoolu ehk -suunda, sealhulgas kirjandusvoolu
  

Kirjandusvoolu ajajärgul kirjanike tuginevad teoste idee on sarnane; ühtemoodi saadakse aru sellest, mis on hea ja ilus, stiilis on ühiseid jooni.
Renessansi põhijooned:

pöördumine antiikkultuuri poole

humanism inimese ja inimlikkuse kaitse, ideaaliks sai maapealne õnn ja harmoonilise isiksus

võitlus inimese kui isiksuse eest, usk inimesse kui teovõimsasse, oma elu juhtivasse olendisse, individuaalsuse rõhutamine

aktiivne vastuseis inimese ahistamisele

mõistuse vabanemine – inimene ei pea midagi pimesi uskuma, vaid peab oma mõistuse abil jõudma tõeni ja usuni

pöördumine looduse poole – loodus on lõpmatu ja harmooniline, inimene on osake loodusest, seega samuti harmooniline, ilus
Renessansi negatiivsed jooned:

individualism e saamahimu, mis viisid moraalikriisini (nt orjastati Ameerika põlisrahvad)

ägenes inkvisitsiooni (katoliku kiriku kohtu- ja politseiorganisatsioon 12.–19. saj) pealetung , sest ketserlus oli vaja välja juurida

vaimuelu lõhestasid sisepinged (ühelt poolt maisuse ülistamine, teiselt poolt levis antiikfilosoofi Platoni õpetusest lähtuv nn platonism, mis taunis maiseid kirgi, seksuaalsust)
4) 16. saj II pooleks asendus usk inimesse ja loodusesse skepsisega – kahtlemisega kõigis ja kõiges
KUULSAD KIRJANIKUD

• Dante Alighieri (1265–1321) – itaalia,
  
• Francesco Petrarca (1304–1374) – itaalia, uusaegse luule looja, sonetimeister,
  
• Giovanni Boccaccio ( 1313 –1375) – itaalia, novelližanri rajaja,
  
• William Shakespeare (1564– 1616 ) – inglise näitekirjanik
  

SHAKESPEARE LOOMING

• vastuolud inimeses endas, vastuolud inimese ja ühiskonna vahel
  

• inimene on vastuoluline – inimhing on keeruline, seal on hea ja halb koos
  
• inimese väärtuse mõõdupuu on tema tegevus ühiskonna heaks
  
• ühiskond on hinnatav selle alusel, kuivõrd see soodustab inimese vaba arengut
  

RENESSANSIAJASTU TEATER

• naiste osi mängisid mehed (enamasti poisikesed)
  
• dekoratsioone ei kasutatud ( lavakujundus oli tinglik )
  
• kasutati lavaefekte (hääled lava tagant, muusikaline saade)
  
• kostüümid uhked , väga kallid, rikaste patroonide annetatud
  
• teatris võis publik süüa, juua, juttu ajada, ringi liikuda
  
• levinumad draamažanrid olid tragöödia ja komöödia (tragöödias võis olla ka koomilisi episoode)
  
• teater oli dünaamiline (ajas ja ruumis kiiresti liikuva süžeega)
  
• tragöödiad ja komöödiad kirjutati 5-vaatuseliste värssteostena (vaid üksikutes episoodides kasutati proosat )
  
• kasutati blankvärssi (korrapärase lõppriimita )
  
• tragöödiate teemad olid enamasti kas ajaloolised või mütoloogilised
  

BAROKK JA KLASSITSISM
BAROKK levis Hispaania , Itaalia
Baroki märksõnad:

• äärmuslikkus,
  
• emotsionaalsus,
  
• üleküllastatus,
  
• tasakaalutus,
  
• raskepärasus,
  
• iseäratsemine,
  
• skeptitsism (kahtlemine kõiges),
  
• pessimism
  

Peamine teema: maise elu tühisus ja kaduvus (moraalikriis sillutas sellele teed: moraal ja kombed mandusid; ideaalid olid jäänud kättesaamatuks)
KLASSITSISM (17.saj) levis Prantsusmaal

• normeeritus-reeglistatus,
  
• mõistusepärasus (tundeid ja neist tulenevaid kirgi peetakse madalamaks tahtest,
  
• peamine vastuolu ongi mõistuse ja tunnete vahel),
  
• selgus,
  
• loogilisus,
  
• täpsus,
  
• õpetlikkus (kunst pidi olema õpetlik: ülistama voorusi ja võitlema pahede vastu),
  
• skemaatilisus (inimkaraktereid ei kujutata enam nende keerukuses, vaid vaatluse alla võetakse üksikud iseloomujooned)
  

klassitsismi hääbumine

• suurte ja tähtsate teemade rõhutamine viis selleni , et hakati ülistama kuningat;
  
• liigne kasvatuslikkus viis selleni, et kirjandus muutus kuivalt moraliseerivaks;
  
• kirjandus mandus liiga rangete reeglite küüsis (paljude elujõuliste žanrite , nt novelli, romaani, draama ignoreerimine viis selleni, et järgnevatel sajanditel arenesid just need žanrid).
  

Prantsuse klassitsiste:

• Pierre Corneille
  
• Jean Racine
  
• (Molière) Jean- Baptiste Poquelin
  

VALGUSTUS (18.saj)

• (Et maailma nähtusi paremini mõista, tuli neid selgitada, valgustada)
  

Tekkis, sest Klassitsism seadis inimesest kõrgemale riigi, (inimene pidi loobuma isiklikust õnnest ja teenima riiki), kodanlike suhete arenedes ei rahuldanud niisugused arusaamised enam inimest.
Ühiskondlik taust, mis tingis valgustusliikumise tekke:

• kodanluse vastuseis absolutismile
  
• demokraatlike ideede levik
  
• materialismi ja ratsionalismi levik
  
• võitlus kiriku ja poliitilise reaktsiooniga
  
• filosoofia sekkumine ühiskonnaellu
  

ISELOOMULIKUD JOONED

võitlus parema ühiskonnakorra eest (riigi etteotsa valgusideede vaimus kasvatatud valitseja )

vabaduse ja võrdsuse ideede levitamine

mõistuse kuulutamine kõige mõõdupuuks

ideaaliks loomulik inimene

valgustusideid hakkas levitama ajakirjandus

ilukirjandus kui ideede propageerimise tribüün, ideoloogilise mõjutamise vahend

kogu valgustuskirjandust läbivad humanismiideed: üldjuhul uskusid valgustajad inimloomuse headesse algetesse – kõik halb tuleb keskkonnast
JAGUNEMINE

valgustusklassitsism – oli suurte ühiskondlike ideede ja poliitiliste kirgede teenistuses, antiikkirjandus jumalustati; Voltaire , Goethe, Schiller

valgustusrealism – püüd läheneda kaasajale, näidati lihtsat inimest elukeskkonnas; hüljati klassitsismi reeglid; reaalne ühendati ideaalsega, näiteks üks tegelane ideaalne; Diderot Montesquieu

sentimentalism – märgib valgustusideede kokkuvarisemise algust; üleskutse: eemale tsivilisatsioonist looduse rüppe; klammerduti tundeellu; Rousseau (pr) Richardson(ingl)
Tähtsaim kirjanik J.Swift
ROMANTISM (19.saj)
19.saj esimene pool

• rahulolematus olemasolevaga, pettumine kaasajas, maailmavalu, kogu maailma ebaõiglus
  
• ebamääraste ideaalide loomine – paratamatu lõhe tegelikkuse ja ideaalide vahel
  
• taandumine kaasajast
  
• tundmuste, jõuliste elamuste, fantaasia eriline rõhutamine (eksootika, salapära); kangelased on kirglikud, uhked, ümbritsevaga vastuolus
  
• melanhoolia (arusaamatu kurbus )
  
• rahvuslikkus, pöördumine oma rahva ajaloo ja rahvaluule poole
  
• vabaduseülistus
  
• looduseülistus (looduse kujutamises heiastus inimese hingeelu )
  
• tundetooniline stiil
  
• üleva ja madala, koomilise ja traagilise ühendamine
  
• vastandamised (vabadus – vangistus , armastus, elukihk – surm, taevas – põrgu)
  
• romantiline kangelane
  

ROMANTILINE KANGELANE

• individualism
  

eraldunud kogu maailmast, sest teda ei mõisteta ja kiusatakse taga, üksildane ja elu pettunud – kannatav egoist

• mässumeelsus
  

passiivne mäss: romantik loobub igasugusest kontaktist eluga ja süüvib oma unelmatesse
aktiivne mäss: mäss muutub teokaks vastuhakuks, kuid see on alati seotud maailma põlgamisega

• vastuoluline suhtumine rahvasse
  

võitleja maailma kurjuse vastu, prohvet, rahvajuht, näeb samal ajal rahvas vaid passiivset, mõtlemisvõimetut massi
Oma elu rahva eest ohverdades põlgavad romantikud rahvast.
Tähtsaim kirjanik Merimee