Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs (12)

Luuleanalüüs -Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules.
Kevadest ei saa loodusluules üle ega ümber, samuti kui ühel luuletajal näib võimatu ignoreerida täielikult loodust kui kõik alust, algust ja tuge. Nii Henrik Visnapuule kui Marie Underile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ja alustumise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev.
Underi jaoks on talv suur uinumise ja kevadeootuse aeg, periood, “kus kurb ja pime ootamas mu tuba.” Ta elab kevade ootusest teise kevade ootuseni: “Mu kevad algab pääle jõulu juba!/Nüüd külvab oma esimese idu / ja viinakuuni kestab siis see pidu - / nii kaua maitseda mul antud luba!” Elujaatavalt kiidab ta taevani kevade, imetleb suve ja talvel jääb puutumata selle hallusest, peites end unistustes. “ Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan.”
Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega, tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu. Ta rõõmustab kui laps, kui “on surnuks pistnud talve kevadine virgus” ja “aknasse kliriseb kiirtemurd”.
“Kõik päevad kihutavad tantsujalga
vast hingeldades kevadelle vastu,
kes juba punab läbi pajusalga./… /
Kui oja ennast alla hõiskab kingust,
siis lumi paberina rebeneb:
veed lendavad kui linnud , pääsnud lingust.”
Päike näib Underile olevat tähtsaim kevade sümbol. Seda isikustades loob ta pildikesi, mis on küll veidi naljakad, aga samas kevadele vägagi iseloomustavad. “ Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / … / Istub katusel kui lind, / uued suled kohevil.” (“Käik valgusse”); “Ees päikese suu on pärani - / ta hingeõhk on valgus. / Kõik on nii vastne ja verisoe - / ma tunnen , see on Algus” (“Sõit hommikusse”); “ noorest päiksest / kuldudarlisest piima voolab toites, / et pakateleb muld kui tabat äiksest.” (“Varakevad”) ja “Kevadeutoopia” - “Päike kõliseb taevas / veed karand püsti kraavides, / lõhuvad joosta mis hirmus . / Iga lomp saanud peegliks: / tuleb üle hüpata taevastest / nii ja nii mitu korda.”
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin /… /
Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama - /… /
End laotand üle minu vaikse aia
on rohelised õndsad lootused
ja igas väikses põõsas suured ootused -
kui kuulatades seisab kogu maja.
Kevad äratab luuletaja taas ellu pärast talvist uinumist, ta on inspireeritum kui ühelgi teisel aastaajal - või tundub sellisena, pärast talve staatilisust. Taas rohkem päikest ja rohkem rõõmu detailidest on piisav kontrast , et panna luuletama ka inimene, kes seda muidu ei tee. Andega kirjutajale on aga taasärganud värviküllus isegi nagu kerge kohustus luuletamiseks.
Mu süda laulab: laula ! Sõnu sööstab suhu !
Nad tikuvad mu sulge kogelusest, ürgsest kisast,
Neid sipleb silpidena ärevuses: kuhu?
Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks,
Neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks.
Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan.
Lisaks kirjutamistuhinale, mõjub kevad Underile ka teistmoodi, nagu kirjeldab “Sirelite aegu”: “Ja öösiti nüüd ei ma enam maga: / mu süda õhetab kui hõõguv ääs - / Ah, sirelite õitseaeg on käes! / Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga !” või “Jürikuu hõiskamine” - “Kuidas, kuidas paigal seista / ega mitte käega puutu / sesse punga leheksmuutu? / Kuidas mitte õhku tõusta?”
Pärast emigreerumist Rootsi on kevad talle valguseks, lohutuseks ja - tundub ka et uueks jõuks elada. “Võõrsil” väljendab seda nii: “Ripub värisevaid pungi / üle väravate / juba tunnen aga tungi silmilt tõsta kate. / Õunapuude õite valgus / valgemaks teind tunni, / ons see jälle mingi algus?… / Elama end sunni !”
Underi looduskirjeldused annavad kevadele tema luules erilise sära, mingi salajase hõõguse, mida kaugeltki igaüks kevades ei näe. Tekib isegi väike kadedus - temale oli kevad ilusam? Igatahes on see kaunis aastaaeg ka raamatulehtedelt elamus , kui lugeda Marie Underi luulet. Üks piltlikumaid on stseen “Stantsidest” -
Kui lõhnav roosa siidist päevavari
mu üle kummardumas õunapuu;
ning sõstrapõõsas herneshaljas mari
on koorund õiest alles maigutu;
ning sirelite riisivalge sari
end lõhnanõrgel painutamas ju;
võililledes on rohtu langend tähti,
mis talvel taevas virvendamas nähti.
Henrik Visnapuu ei väljenda niiväga suurt ootust seoses kevade tuleku ja veteminekuga, pigem ta lihtsalt kirjeldab südamelähedasi pildikesi ja juba saabunud kevade mõju, kuigi esimeste kevade märkide saabudes ka tema “süda pööripäeva rühib”. Liigutavalt kirjeldab ta märga varakevadet: “Maa silmadeks on loigud,/ silmateradeks kuud./ Ümber lumised laigud, / vetes jalutsi puud.” Või haletseb nõrka oraseliblet, esimest … “Üsna nurganaise moodi, / kahvatu kui haige voodist , / lumest välja sulab oras. / Vesi künnivaos veel vilgub, / ning siis mulla sisse valgub / aegamööda mõttes aras.” Ja manitseb mõistmatut päikest, kes optimistlikult oma kiirtesadu lumisele, külmunud maale kulutab .
Kuis mõistmatult sa oma õitsmist pillud
kesk luhalodu, ümber mil on hanged ,
kui unes puude rohelised hinged
ja vete all veel metsad , niidud, põllud?
Ühe kaunimatest looduskirjeldustest annab “Kevad”. Visnapuu kirjeldab vastse kevade arglikkust, tema esialgset ettevaatust talve tugevuse ees ja, kui kord võim endale saadud, tema hoogsat ruttamist õitsemise ja päevasäraga käsikäes.
Imelikult astub alla
kevad kellukesi tilistades
paneb aralt maale ühe talla,
teine tald jääb õhku kumisema.
Ning siis läheb rõõmsalt vilistades,
ikka õhus üks ja teine maas ,
järgi vilistab ja õitseb aas,
hakkab kõikjal särama ja sumisema.
Üks visnapuulikumaid jooni seoses kevadega loodusluules on loodushäälte imiteerimine hoogsalt ja elavalt , matkides linde, vetevulinaid, päikest; mida iganes…:”sulsulin vulin mulin / tuult ruuli huuli kuulin / … / ää-öö / müü-möö / lii-laa / lii-lüü”. Heaks näiteks on ka sõnamänguline “Kolmas kiri Ingile”: “See aasta tuleb kevad teisiti, / tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti, / ja kevad teisiti ja tuleb teisiti, / tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti. / … / Kui palju lahkuv päev võib kullata, / sa jagada võid kallistusi: / tiu-tiu!tiu-tiu! Ssu-ssu!” Lisaks on Visnapuule iseloomulik enda mõningane samastamine kevadise õievahus kirsipuuga (visnapuuga, murdes). “Nüüd on lehekuu / õitseb visnapuu. / Olen Visnapuu. / Ssu! Ssu!” Kohati tundub aga kirsipuu õitsemine olevat lihtsalt kevade sümbol, tõestus, et see on tõepoolest kohale jõudnud.
…Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää.
Suur kuldne päike kuldseks muudab pori .
Vastärgand kärbes, kuulen , ajab jori
ja peksab tiivuga. On imehää!
On imeliselt kerge! Nagu õhku
Mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku.
Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu.
Ma temaga nii nagu iga aasta
kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta
nüüd vulisedes jõkke paastukuu …
Kevadega seostub ka Visnapuu suhtumine sõtta, milles pole midagi keerulist - ta eitab seda. J Sõjast naasenud, palju sõpru kaotanud sõduri sireli püssirauda pistmine on kui kindel otsus - ei mingit sõdimist enam. Lilled, päike ja kevad on teema, mida luuletaja vastandab sõjaga. Seda väljendab ka hulga hilisem luuletus - “Sirelid õitsevad siiski”, kus taas on kasutet sama motiivi. “Betoonil teras raskelt täriseb / sünk sõjamasin raskelt raksub. / Müür majal aluseni väriseb, / kui tankilint maad mööda laksub / … / Jalgteele peletatud suurelt teelt, / ma seisan üksi varjatud alleel / bensiini suitsus. Äkki tajub / üht leebet hoovust minu meel: / oo, sirelid, te siiski õites veel! / Võim vägivaldne põrmu vajub.”
Näib, et seoses Ingi-tsükliga või tema isikuga üldiselt kaob Visnapuu kevadeülistus. Luuletusest “Vihkan kevadet” tuleb selle põhjuski välja.
Kui leppadele pruunid urvad
end riputand kui pikse penid,
ma talun kevadet veel seni. / … /
Kui pärna ladval päiksen mahelt
kuldnokad leebelt vidistavad -
need surmakellad tilistavad.
Üks kevad korra võetud kahelt ,
kes armus ulatanud käed.
Miks kukuvad veel kuusel käod?
Sama mõtet kannab “Melankoolia” - “See algab ju, kui lehtpuu urbub / ja luhas laiali on veed. / Siis juba varitseb mu teel / tumm pruunisilmaline kurbus .” Kevad oleks nagu tema jaoks oma mõtte kaotanud, selle rõõmusõnumi, mida ta varemalt niiväga kiitis - tagasihoidlikult, kuid siiski võib aimata, mida ta tegelikult kevaditi tundis. Muutus saabub luuletuses “ Aastaajad (4)”: “See kevadine raske lumelang / ses on nii palju liigutavat, hella / … / kesk viletsust ja videviku hallust / ma kahtlesin ju kevadises jõus, / jääkilde ujus minu verenõus / … / nüüd valgus soojusega ühes nõus / nii palju raiskab hüljatulle hellust. / Ma usun taas, et saabub ülestõus.” Sama, rahunenud meeleolu jätkab ta oma elu lõpuni, ka viimases kirjutatud luuletuses, kus ta küll ei jäta oma vastusteotsimist, kuid sõlmib maailmaga rahu.
See õitsmine on mulle raske kanda
kui sammuksin ju üksi Toone randa
peol peieroog.
Ma muretumalt vilistades lähen
ning puistab õielehti mulle pähe
üks tuulehoog .
Miks peaksin elust lahkuma ma mures,
kui kõik, mis õitseb, möödumatult sureb ,
ei tea, miks kust?
Mu ahastus ja armastus siin ilmas
saab leidma armu igaviku silmas,
sääl teispool ust.