Marie Underi ja Henrik Visnapuu loodusteemalise luule võrdlu (0)

Talveunest kevadesse uue energiaga
Marie Underi ja Henrik Visnapuu loodusteemalise luule võrdlus
Aasta rõõmsam pool algab esimeste märtsikellukeste ning sooja päikesega. Pungad, mis okstel tärkavad, kiirgavad uuest elujõust, mida tajub iga elusolend, kes korrakski värskesse kevadesse astub . Nii Visnapuu kui ka Under on avaldanud luulet, mis on inspireeritud kevadest. Nende loomingus on looduse tärkamine tihedalt põimitud inimeste taasärkamisega, kuigi mõlemal värsimeistril on teemale erinev lähenemine.
Marie Under armastas Eestimaal teda ümbritsevat loodust, kuna see oli omapärane ja kaunis. Kõige rohkem jäi talle südamesse kevad, mis peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. „/ On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus / .“ Talv ei olnud just kõige meeldivam aeg ning kevade saabumisest olid inimesed väga rõõmsad ja õnnelikud.
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
Ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
Ning minu lapse sasipääkest väikest.
(Marie Under)
Kevadet armastas ka Visnapuu samuti, kuigi ei oodanud seda aastaaega nii tuliselt kui nais poeet. Underi luuletused on kerglaslikumad ja lapselikult armsamad. Visnapuu luuletus „Kevad“ räägib sellest, kuidas kevad lõpuks Eestimaa kohale hiilis.
Imelikult astub alla
Kevad kellukesi tilistades,
Paneb aralt maale ühe talla ,
Teine tald jääb õhku kumisema.
Ning siis läheb rõõmsalt vilistades,
Ikka õhus üks ja siis teine maas ,
Järgi vilistab ja õitseb aas,
Hakkab kõikjal särama ja sumisema.
(Henrik Visnapuu)
Nagu looduses ikka on järgmine aastaaeg suvi. Päikeserattast unistavad paljud, kuid sellele iseloomulikke luuletusi lõi pigem Under. “ Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / … / Istub katusel kui lind, / uued suled kohevil.” Poetess kirjutab suvest üsna positiivselt ja ka sellest, kui romantiline aeg on suvi. See on aeg, kus võib kohtuda inimesega, kelle avastad enda jaoks väga kalli ning parima inimesena siin ilmas.
Klaasrõdus vara ootasin ma sind,
Kui üle läve päikse kuldne king
Arg-aralt astus. Nagu kirju lint
End keris üle aia lõhnaving.
Sa tulid läbi valge õilmemöllu.
Mis sädeles kui liblikate ring.
(Marie Under)
Visnapuul oli märksa vähem kirjutatud suveteemalisi poeeme. Leidsin ühe luuletuse . See meenutas mulle ühte suvepäeva, mis oli rahulik ja vaikne. „/ Ma tukub. Unes kivid , puud ja teed. / Üks sära valuleb veel vaiksel veel. / Siin-sääl veel laulahtu, üks vaikne kuisk. / Öö saabub. Magab reha , puhkab luisk. /“
Vähem käsitletud teemad Underil ja Visnapuul olid sügis ja talv. Kaks aastaaega, mil nende meelest ei ole tulemas midagi head: sooja ega ilusat . Visnapuul oli neid luuletusi Underist ka märksa vähem, aga üks luuletus räägib kaunist sügisest Euroopas. „/Lehti puudelt sajab / põhja pool maa vööd, / tali endale teed rajab, / aasta juhatab sisse polaarööd. /“
Võrreldes Visnapuuga, meeldis Underile sügisluule rohkem kui talveluule. Sügisestest tormidest ja marudest on hea rääkida, kuid samal ajal on loodus nii värvikirev ja lummav. Kuigi üheks paremaks viinakuu luuletuseks võib pidada „Sügisemaru“
Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
Mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus,
Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas,
Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid,
Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda,
Kitkub ja katkub veel viimaseid külemtand lilli,
Hullab ja möllab ja tantsib ja ulud kui hunt üle nurme .
(Marie Under)
Kuid teemaks ei ole ainult aastaaegade luuletused. Mõlemate kogutud luuleteostes leidub ka palju looduses pesitsevatest saladustest ja ohtudest. Seda kõike saab nautida maal, kuskil linnast väljas. Sealt tulebki Marie Underi armastus looduse vastu, kuna aastaid tagasi elati enamjaolt siiski pigem maal. Kõige kaunimaks muudab looduses hääled, eriti linnulaul. „/ Laula , laula / oma lühikest laulu, / heida , heida / heledat häält./“
Sel ajal oli ka probleemiks juba maakera otstarbekas kasutamine ja selle mitte reostamine , kuid juba siis hakkasid inimesed mugavduma:. „/ Pidage, härrad! Maakera ei hinga enam! / Maakera süda ei tuks ! / Maakera silmade laup – kustund! /“
Loodus on alati ettearvamatu ja kunagi ei oska me öelda, kui suur ja karm võib tulla järgmine katastroof. Vabas looduses olla on siiski rahulik ja meeldiv, kus mõtiskleda oma mõtete üle ja nautida seda ilu, mis meid ümbritseb. Ootamatusest rääkides on lumi maha tulnud isegi varakevadel . „/ Videvikul maha leemendas pehmet lund. / Mõtted ise tõusvad eneses, kui on tund. / Nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus .
Marie Under ja Henrik Visnapuu on mõlemad väärt kirjanikud ja oleks hea, kui kogu eesti rahvas neid mäletab, kui väga sõnaosavate ja meeli rikastavate inimestena ning nende teadmine väärib minekut põlvest põlve. Marie Under kirjutas loodusest rohkem pehmemal ja lapselikumal toonil, kuid ta suutis olla ka piisavalt otsekohene . Henrik Visnapuu väljendas end aga karmimalt, tuues välja oma mehelikku poolt, milles ilmestus just temale omased iseärasused.
Marie Under - „Varakevad“, „Kevad“, „Käik valgusse”, “ Suvine mälestus”, “ Laululind ”
Henrik Visnapuu - „Kevad“, „Suvine öö“, „Euroopa sügis“, „Maakera on mürgitet“, „Nüüd on öö ja kuu“