August Gailit (1)

AUGUST GAILIT ( 9. jaanuar 1891 – 5. november 1960)
Gailiti elulugu uurides märkame, et kirjanik vältis enese isikule tähelepanu osutamist, varjates oma elulugu ja viimastel elupäevadel isegi tõendeid hävitades. Selline käitumine tõi kaasa legendide ja lugude leviku, mis praeguseni hoiavad elus mitte üksnes tema loomingut, vaid ka looja isikut.
Päritolu
Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas. Mõnes tema teoses on aimata Liivi päritolu. Näiteks novellis ”Kas mäletad, mu arm?” on järgmised read: ”Sul on tunne, nagu oleksid sa naabri poole külla palutud, kuid sa oled sinna päriseks jäänud, sina, liivlaste viimane võsuke, koos temaga võõrsile kolinud – mitmendat korda sa tuiskliiv, oled juba vahetanud oma kodumaad ja rahvust?”
Gailit oli oma juurte tõttu tihedalt seotud Lätiga. Gailit jälgis Läti kirjandust ning tundis elavat huvi selle vastu. Paljud Gailiti teosed on tõlgitud läti keelde, kusjuures suurem osa tema paguluses avaldatust tõlgiti otse käsikirjast. Gailitil oli hulgaliselt kontakte nii Läti kirjanike kui ka avaliku elu tegelaste hulgas.
Gailit oli üks neid piirialade inimesi, kelles pole ülekaalus ühegi rahva veri . Temas oli segunenud liivi, läti, saksa, eesti ja võimalik, et hollandi veri, mistõttu temas olid kätketud erinevad keeled ja kultuurid. Koduseks keeleks oli läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt. Koolis omandas ta vene keele. See kõik teeb Gailitist ainulaadse kirjaniku eesti kirjanduses.
Kirjaniku ristiisaks sai Sangaste krahv Berg . Gailiti isa oli lätlasest puusepp, kes oli tegev Sangaste ja Laatre mõisa ehitamisel .
Ehitushooaegadel tegi ta sageli pikki tööreise Lõuna-Eesti mõisatesse (Paju, Koikküla jt) kuni üle Koiva jõe. Ka noor August Gailit puutus isa töömeestega kokku ja on viidanud sellele kui inimtüüpide varasalvele.
Gailiti ema Agnes Stamberg pärines Koiva taga asuvast Vana-Annemõisast. Stambergi nime varjul pidi perekonnapärimuste järgi peituma üks tuntud aadlikunimi, samuti olevat sinna sulanud Saaremaalt toodud eestlanna ja ühe Põhja-Läti mõisates töötava hollandlase verd.
Vaatamata kirevale päritolule pidas Gailit ennast eesti kirjanikuks ja eestlaseks, kelle elutöö kuulus Eestile. Valides Eesti ja Läti kultuuriruumi vahel, jäi Gailiti sõnul määravaks see, et vaimne Eesti tõmbas rohkem enda külge ning oli arenenum, julgem, avatum.
Gailit abiellus1932 operetinäitlejanna Elvi Vaher -Naderiga. 1933 sündis neile tütar Aili .
„Gailis“- nukk läti keeles
„Gailitis“- nukuke.
Gailiti haridustee
1899. a astus Gailit Valga läti kihelkonnakooli, seejärel Valga linnakooli, kuid ei lõpetanud seda. 1905–1907 käis Tartu linnakoolis, kuid ei lõpetanud ka seda. Ta astus eelviimasest klassist välja, et iseõppimise teel – nagu paljud tol ajal – end harida ja gümnaasiumi eksam ära teha. Gailit võttis Treffneri gümnaasiumi õpetaja Nevzorovi juures eratunde ladina keeles ja üliõpilase Czapkovski juures kirjanduses ja teistes ainetes. Ebastabiilsete olude tõttu jäi Gailitil küpsuseksam sooritamata. Ta kuulas Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid ei saanud atestaati küpsuseksami puudumise tõttu. Gailit omandas selle iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni 1911. a.
Gailiti ametikäik
1911. a asus ta Riias tööle ajakirjanikuna, saatis ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917. a lõpul asus Gailit tööle Tartu Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid.
Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 1920–1922 oli ta Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatašee, viibis seejärel 1922–1924 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932–1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle.
Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi.
August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust – Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes.
Gailit paguluses
Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi. Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks.
Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata.
See tõde väljendus 1951. aastal avaldatud episoodromaanis “Üle rahutu vee”, mis kirjeldab kodumaalt põgenemist väikeses paadis. Selles on Gailit kirjeldanud, et oht ja pagemine ei pruugi õilistada inimest, vaid pigem vastupidi – toob välja ta halvemad iseloomud ja varjatud egoistlikud instinktid .
Ka edaspidi ilmunud teostes pöördub kirjanik oma teostes ikka ja jälle tagasi kodumaale.
Gailit suri 1960. a Rootsis ning on maetud Örebro kalmistule.

Looming

Gailit oli väga tagasihoidlik öeldes, et tähtis pole mitte kirjaniku isik, vaid ta looming.
Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad ( romaanid "Muinasmaa" (1918) ja " Purpurne surm" (1924) ning novellikogud " Saatana karussell " (1917) ja "Rändavad rüütlid" (1919)). Samast ajast pärinevad vaimukad kultuurikajalised följetonid (kogu " Klounid ja faunid " (1919)).
1920. aastatest pärinevad novellikogud "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927).
Juba esimestes novellikatsetes on Gailitile iseloomulik erandlike karakterite ja harukordsete psüühiliste seisundite kujutamine romantilises laadis. Romantilise, traagiliselt lõppeva armastuskolmnurga loo esitab tema esimene raamat "Kui päike läheb looja" ( 1910 ). Gailiti ilukirjanduslik proosa aastaist 1917 – 1924 näib esimesel pilgul ajakaugena. Tegevuspaigaks mõni eksootiline saar tegelasteks fantastilised olevused. Tegelikult väljendab Gailiti novell ajajärgu meeleolusid küllalt täpselt. Nii teostusstiililt kui ideelise suunitluse poolest on novellistikale väga lähedane romaan "Purpurne surm" (1924). Suure osa romaanist võtavad enda alla filosoofilised arutlused. Omaette seisab esimese perioodi teoste hulgas romaan "Muinasmaa"(1918). Romantilistes novellides "Toomas Nipernaadi " (1928; film "Nipernaadi" (1983)) on tegelaskujud senisest realistlikumad ja lüürilisemad, Gailiti loomingule tunnuslik grotesksus on neis mahenenud.
See boheemlasromaan avab Gailiti küünikumaski.
Följetone viljeles Gailit kuni 20-ndate aastate keskpaigani. Tema vestelooming puudutas peamiselt kirjanduse, kunsti ja kultuurieluga seotud probleeme. Teise rühma Gailiti vesteloomingus moodustavad oma aja kultuuripoliitikat, erakondade väiklast omavahelist võitlust ja kodanliku riigiaparaadi bürokraatlikkust piitsutavad följetonid.
Romaan " Isade maa" (1935) kujutab Vabadussõda.
Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid " Karge meri" (1938; film 1981), "Ekke Moor " (1941) ja " Leegitsev süda" (Vadstena 1945).
Romaanis "Üle rahutu vee" (Göteborg 1951) ja mitut proosažanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" (3 köidet; Lund 1951– 1959 ) kajastub kodumaa kaotamise traagika.
Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923 - 1927 ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu.
1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju – vagabundi ja romantilise seikleja . Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust.

Teosed

• "Kui päike läheb looja" (jutustus), 1910
  
• "Saatana karussell" ( novellikogu ), 1917
  
• "Muinasmaa" (romaan), 1918
  
• "Klounid ja faunid" (följetonid), 1919
  
• "Rändavad rüütlid" (novellikogu), 1919
  
• "August Gailiti surm" (novellikogu), 1919
  
• "Purpurne surm" (romaan), 1924
  
• "Idioot" (novellikogu), 1924
  
• "Vastu hommikut" (novellikogu), 1926
  
• "Aja grimassid" (följetonid), 1926
  
• "Ristisõitjad" (novellikogu), 1927
  
• "Toomas Nipernaadi" (romaan novellides), 1928
  
• "Isade maa" (romaan), 1935
  
• "Karge meri" (romaan), 1938
  
• "Ekke Moor" (romaan), 1941
  
• "Leegitsev süda" (romaan), 1945
  
• "Üle rahutu vee" (romaan), 1951
  
• "Kas mäletad, mu arm?" (ühendab mitut proosažanri), 1951–1959
  

SIURULASTE KODUTÜLI
Kirjandusliku rühmituse „SIURU“ lööklause oli „:Naudi hetke!“
Vaieldamatult on kõige kuulsam följeton „ Sinises tualetis daam “- paradoksid luulest ja Marie Underist. Lugu on suunatud Underi ja Adsoni ilutseva luule pihta ja oma varjamatu irooniaga tekitas see omal ajal kirjandusliku skandaali. Följetoni peetakse ka Siuru rühmituse lagunemise üheks põhjuseks.
Under kõneles oma sonettides niivõrd intiimselt ja häbematult,et ta sonettide vastu hakkasid huvi tundma ka kauged luuleinimesed. Küllap oli sajandialguse eesti lugeja ehmatav selline avameelsus:
Underi sonett „Sinine terrass“
Oh neid sukki, mis lõppeda ei taha!
Kuis otsib hingeldes mu põlev suu,
Et läheneks ju kord see võrratu
Batist- ja pitsivaht. Kui valge vaha
Sul läigib ihu. Maitsen sooja naha
Siidisiledust ja, nagu õlmepuu
Kõik helbed kevad-tormi, sama ju
ma sajan suudlusi su pääle maha.
„Sinises tualetis daam“
Marie Under oli Siuru printsess . Eks hakanud travapilgulisele Gailitile silma alatine Underi ja Adsoni kudrutamine, millele laviinina lisandus mõlema poeedi sules ilutsevad armastusluuletused.
Följetinis kirjeldab Gailit üht tavalist karnevali, kus teiste hulga tantsib ka Marie Under oma paažiga.
„Vaatlen poetessi huvitusega. Ah see ongi see sonettide autor, pitside ning sukkade ja sokkide luuletaja, kes on söönud me nooruse kui rooste , kelle värsse õpitakse pähe kui evangeeliumi, kelle laulud on levinud sada epigooni keskkoolidest; keda isegi ametlik arvustus on tunnistanud kui andekat ja omapärast lüürikut ja seadnud eeskujuks teistele poeetidele. Ah see ongi see daam, kelle laulud on saanud meile Taaveti ülemlauluks, mida kanname ette igal juhul ning mida trallitades ja vilistades viidame omi päevi ning öid//--//
Kui naine luuletab, siis on see loomulikult tühine koketeni, edevus demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad ada ainult enesest ja enesele. Hääks väiteks sellele on Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, omalõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab naiselikke iseärasusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma saja-versta pikkuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõppegi temal . Muidugi, seda ainult selleks, et sukkade pikkust oma silmaga läheksid järele vaatama. Under laulab batistist ja pitsivahust, väga hästi teades, et see naise garderoobi juures samane imelik mööbel, mis mehe pää purju paneb. Ning kõik see on lihtne edevus koketeni, kaunis odav reklaam.“
Arusaadavalt ei tekkinud Underil ja Adsonil seda lugedes Gailiti vastu sõbralikke tundeid. Siurulaste kodutüli ja avalik skandaal oli paratamatu. Gailitile Sekundeeris vapralt sõber Visnapuu, kes kutsus üles avama Siuru-daami buduaari aknaid, et lasta sinna sisse värsket sõnniku lõhna.
Gailit ja Visnapuu lahkusid Siurust.
TEOSTE OMAPÄRA:

• romantiline maailmanägemus:väärtustab unistusi ja vabadust
  
• loomulikkud- kasuahnus on põlastusväärne
  
• Gailitit köidab kõik erandlik - groteskini viidud omadustega tegelased ja pöörded
  
• iseloomulikud on meeleolumuutused ning ootamatud dramaatilised pöörded
  
• lausete kõlalisus ja rütm. Võrdlused ja metafoorid
  
• romantiline proosakirjanik, kelle looming viib inimesed eemale hellist argipäevaelust
  
• kogu looming on üles ehitatud peamiselt vastandusele: ilus ja inetu, hea ja kuri, soe ja külm.
  
• Gailit oli novellilaadse romaani rajaja.
  
• novellid olid romantilis- sümbolistlikud
  
• följetoni sisu oli seaotud kirjanduse, kunsti ja kultuuri probleemidega.
  
• romaanis oli alati igatsus millegi kauge, kättesaamatu, imepärasema, kõrgema ning jumalikuma poole.
  

„Ekke Moor".
Läks iseennast ja lahtisi allikaid otsima . Ta läheb maailma avastama. Sooviks on olla teistest erinev ning mängida elus uusi rolle
Ent samal hetkel hakkab hobukastani ladvas kägu kukkuma. Neenu Moor on üllatusest rabatud - kägu otse akna all, kas see ei tähenda peatset surma ja hukatust? /---/ Neenu Moor astub nüüd puu alla ja silmitseb, ent nähes latva liikuvat, on tal selge, mis linnuga on tal tegemist.
     "Ekke, roni alla!" hüüab ta pahuralt.
     Säärane logard poisinolk, ikka kiigub ta mõnes puuladvas, kükitab mõnes põõsas, varjub mõne kivi taga - ja siis võid kuulda igasuguste lindude siristamist ja häälitsemist. Adra taha ei astu, püügile ei lähe, võrgud tekitavad talle tülgastust, ent hüpata oravana ühelt puult teisele, see on talle südame järgi. Kellesse ta küll on sündinud, see roju? Teised pojad künnavad kaugeid meresid, saadavad aeg-ajalt vanale emale mõne dollari või naela , kuid see pesamuna on nagu kägu poetunud võõrasse pessa - mida tahad sa selle päevavargaga teha? Kas nuhtle või sõima - see tekitab talle ainult naeru. Vitsad ei tee talle midagi, aga sõim jookseb  nagu vihm räästast alla. Ning seda lakkamatut lugemist - kui tuleb Ingelandist, on ta paat täis raamatuid. Vahel katsub ka ise kirjutada värsse ja saadab neid kirjades üksildastele tütarlastele, naistele ja peamiselt Eneken Üüvele. Ühe pikema soperdise lähetas koguni ajakirjale. Ja kui see trükiti, naeris poiss kaua ja lõbusalt, ent loobus kohe sellisest kõlvatusest.
     "Ekke, roni kohe alla!" hüüab Neenu uuesti ning haarab paraja rooviku. " Oota aga, sa poisinolk! Seekord sa ei pääse nii kergesti." /---/
     "Memm, memm, sa jääd laadale hiljaks !" hüütakse äkki ülalt puu otsast.
     Neenu Moor ei vasta, või on ta tukkuma jäänud? Silmadki õhtusest kuumast päikesest kinni vajunud, pea kaldunud ettepoole . Ainult roovik pole ta käest libisenud, see oleks nagu sinna manu kasvanud.
     Ekke Moor hobukastani ladvas muutub tähelepanelikuks - tõepoolest, nõnda need asjad nüüd ongi: tema vana memm on päris tobe . Valvas ja valvas puu all kükitades, kuni jäigi magama. /---/
     "Memm, memm!" hüüab Ekke Moor uuesti. Kuid ka nüüd ei tule mingit vastust. Poiss laskub mõne oksa allapoole ning jääb kuulatama. Kas ei kostnud nagu tasast norskamist? Kirju rättki langenud õlgadele ning hall pea vajunud maa ligi. Pisut nagu liiguksid õlanukid magava inimese hingamise taktis? Vaene vana memm, pole sinust enam asja ega talitajat, jääd pineval hetkel tukkuma ja nõnda libisebki saak sinu küüsist?
     Ekke laskub allapoole, ühelt oksalt teisele kui orav kergelt ja sujuvalt . Nii, nüüd on ta alumisel oksal, nüüd vaid kätega kinni hoida, ja jalad ongi maas . Juba tunnevad varbad kuuma liiva kõditust. Nüüd vaid jalgadele tuld, hüpata kas või sauna katusele ja sealt hüüda, kuni vanainimene ärkab. Vaene memm, ei saa sinust täna karistajat, see üllas rõõm jääb sul nägemata!
     "Hei, sa koerapoeg, või arvasid mind magavat!" hüüab äkki Neenu püsti karates , ning roovik käib kärmesti üle poja selja. Rohkem küll ehmatusest kui valust langeb poiss pikali.
     "Või hiilib nagu kass vargsi alla," hüüab raevunud ema, "ning arvab , et ega ma ei märka midagi! Vaata, see on sulle käo kukkumise eest, ja see on Enekeni eest, ja see on muidu mu heast südamest, pojuke, et armastan sind ja oled mu südamele kallis. Et sind koerad pureksid ja sandid sööksid, sa soomülka ussipoeg! "
„Toomas Nipernaadi“
 Naistegelased
/---/ „Ütle mulle, armas Tralla , kes õpetas sind vaatama kõõrdi. Kas sa õpetaks ka mulle, see on nii kena.“/--/ - Nipernaadi oskas inimeste puuduseid voorusteks lugeda
Nipernaadi idee tekkis Gailitil berliinis teatritükki vaadates rütmilise elamusena, ühe mehe sammude kajana: mingisuguse „tam-tam-taa“ meloodiana.
Nipernaadilikkuse all võib mõista: iseloomu, eluviisi, vabadust, hullust, armastust
 
Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine . Ta ütles: “Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.” Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö “ naistega vabalt ümber käis”. Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid – eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada. Naisi ta pettis ja valetas neile, kuid ennekõike tahtis ta neile ikkagi head. Vahel tundus, et naiste armastamine ja piinamine üheaegselt pakkusid talle mingit naudingut. Ta andis lubadusi, mida ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et Nipernaadile meeldis riskeerida ja näha, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Aga loomulikult – läbikukkumise korral…: “Aga kus siis meie kallis sugulane on?” Toomas Nipernaadi oli suurepärane valetaja. Valetamine aga tundub siinkohal liialt karm sõna olema. See, mida ta tegi, on midagi tõe ja vale vahepealset. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Ta justkui ei teinud seda teadlikult. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta nö uskus oma valesid ja talitas nende järgi. Ta seletas: “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos . Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /…/ Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees , selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule, et saada vähekse tubakat ja pitsi viina . /…/ Mina olen nimelt muinasteadlane!” Teos “Nipernaadi” tervikuna ei ole kindlasti realistlik teos. Igale juturaamatule omaselt esinesid siin väga kontrastsed tegelased. Enamus neist oli Nipernaadi kui mõtleva ja arutleva inimese kõrval muidugi täielikud puupead, kes ei osanud arvatagi, et too madrus -rätsep-muinasteadlane tegelikult mõnda järjekordset väljamõeldist esitab. Kuid tihti sattusid Nipernaadi teele ka veidi intelligentsemad persoonid, kes juba jutustajale silma vaadates aru said, et tegemist on kõige muu kui sellega, millest jutt käib. “Sina? Aga sa pole ju kalamees ning merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.” “Head ööd!” ütles Nipernaadi seepeale ning tõmbas ukse enese taga kinni. Toomas Nipernaadi oli töömees. Kindlasti raske töö mees. Ta tegi oma tööd kindlasti sama osavalt ja kiirest kui ta mõtles välja oma väga reaalsena tunduvaid luiskeid. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja, kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Kuid oma naise vastu ta ei saanud, tema vastu oli ta kindlasti aus. Kuid seega ei saanud Nipernaadi oma naist ka nii hästi kohelda, kui ta kohtles oma nö ohvreid. Neile võis ta ju valetada. “Kuid nüüd oled sa näinud minu Katarina Jeed , eks ole? Ning ka temal on vali käsi küllalt ja ta paneb mulle nagu vaadile vitsad ümber ning õpetab piitsaga mind koormat vedama.” Nipernaadi oli nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut kuni selle ajani, mil ta jälle tõisma hakkas. Või siis jälle seisis ta mererannas külma tuule käes ning kuulas merekohinat, tundmata mingit ebamugavust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus.
„Kui päike läheb looja“
Ha, ha, ha, ma karjun, karjun kui trehvatud metsloom, aga see karjumine ei suuda soojendada sinu jääga kaetud südant, ei suuda leida sinu silmist kaastunde pilku.
-Ära karju !
-Ma karjun!
-Sa teed mind hulluks!
-Ha, ha, ha, seda ma tahangi!. Kannata, kui mina kannatan, nuta , kui mina nutan!