Marie Underi ja Henrik Visnapuu loodusteemalise luule võrdlu (1)

Linnulaul meie hinges
Marie Underi ja Henrik Visnapuu loodusteemalise luule võrdlus
Marie Under (1883 - 1980) - eesti luuletaja. Under on eesti suurimaid lüürikuid. Tema sisendav ja tundeid täis looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust.
Henrik Visnapuu (1890 - 1951) oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Tema luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses 1908. aastast. Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid .
Mõlemad luuletajad on väga palju tuntust kogunud ka ajakirjanduses ja nad kuulusid rühmitustesse. Under on kogunud tuntust väga palju ka loodusteemaliste luuletustega, kuid Visnapuu on jäänud selle mõttega rohkem tagaplaanile. Luuletajad kirjutasid ilusaid ja kauneid värsse loodusteteema jäi mul seekord kõige rohkem südamelähedasemaks.
Marie Under armastas Eestimaal ümbritsevat loodust, kuna see oli omapärane ja kaunis. Kõige rohkem jäi talle südamesse kevad, mis peegeldab looduse puhtust, sära ja tärkamisrõõmu. „/ On surnuks pistnud talve kevadine virgus, / sest veretavad pajustikus piigid / ja kostab linde võidurõõmus kirgus / .“ („Varakevad“) Talv ei olnud just kõige meeldivam aeg ning kevade saabumisest olid inimesed väga rõõmsad ja õnnelikud.
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
Ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
Ning minu lapse sasipääkest väikest.
(„Kevad“)
Kindlasti armastati ka kevadet väga Henrik Visnapuu luuletustes . Kuid ta kirjas luuletusi palju tõsisemalt ja süngemast poolest, kuid see ei paistnud väga hästi välja. Underi luuletused on kerglaslikumad ja lapselikult armsamad. Visnapuu luuletus „Kevad“ räägib samuti sellest, kuidas kevad lõpuks Eesti maadele kohale hiilis.
Imelikult astub alla
Kevad kellukesi tilistades,
Paneb aralt maale ühe talla ,
Teine tald jääb õhku kumisema.
Ning siis läheb rõõmsalt vilistades,
Ikka õhus üks jasiis teine maas ,
Järgi vilistab ja õitseb aas,
Hakkab kõikjal särama ja sumisema.
(„Kevad“)
Nagu alati, siis järgmine aastaaeg on meil suvi. See kõik mõnusam ja toredam aeg, kui ei pea käima koolis, saab tunda mõnus soojadest ilmadest ja käia ujumas. Suvest unistavad kindlasti kõik, et see ikka ruttu ruttu jälle kohale jõuaks. Marie Under kirjutab suvest üsna positiivselt ja ka sellest, kui romantiline aeg on suvi. See on aeg, kus võib kohtuda inimesega, kelle avastad enda jaoks väga kalli ning parima inimesena siin ilmas.
Klaasrõdus vara ootasin ma sind,
Kui üle läve päikse kuldne king
Arg-aralt astus. Nagu kirju lint
End keris üle aia lõhnaving.
Sa tulid läbi valge õilmemöllu.
Mis sädeles kui liblikate ring.
(„ Suvine mälestus“)
Visnapuul oli märksa vähem kirjutatud suveteemalisi luuletusi. Kuid ma leidsin ühe, mis jäi mulle silma selle päevana suvel, mis on rahulik ning meeldiv ja vaikne aeg. „/ Ma tukub. Unes kivid , puud ja teed. / Üks sära valuleb veel vaiksel veel. / Siin-sääl veel laulahtu, üks vaikne kuisk. / Öö saabub. Magab reha , puhkab luisk. /“ („Suvine öö“)
Vähem käsitletud teemad Underil ja Visnapuul olid sügis ja talv. Kaks aastaaega , mil ei ole tulemas midagi head ega sooja ja ilusat . Võib-olla sellepärast oli ka neid teemasi vähem sisse toodud. Visnapuul oli neid luuletusi Underist ka märksa vähem, aga üks luuletus räägib kaunist sügisest Euroopas. „/Lehti puudelt sajab / põhja pool maa vööd, / tali endale teed rajab, / aasta juhatab sisse polaarööd. /“ („Euroopa sügis“)
Võrreldes Visnapuuga, meeldis Underile sügisluule rohkem kui talveluule. Sügisestest tormidest ja marudest on hea rääkida, kuid samalaajal on loodus nii ilus ja kaunis. Näite mille ma leidsin näitab sügise katastroofilisemat poolt, kuna sügis ei ole aeg, kus ei toimuks mitte midagi.
Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
Mühistes metsadest läbi ja vilistes ladvus,
Kohutab tigedalt hirmunud lindusid pesas,
Karustab kadaka käharaid, kolletand põõsaid,
Kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda,
Kitkub ja katkub veel viimaseid külemtand lilli,
Hullab ja möllab ja tantsib ja ulud kui hunt üle nurme .
(„Sügisemaru“)
Kuid teemaks ei ole ainult aastaaegade luuletused. Mõlemate kogutud luuleteostes leidub ka palju looduses pesitsevatest saladustest ja iludest. Seda kõike saab nautida maal, kuskil väljas linnast. Sealt tulebki Marie Underi armastus looduse vastu, kuna aastaid tagasi elati enamjaolt siiski pigem maal. Kõige kaunimaks muudab looduses hääled, eriti linnulaul. „/ Laula , laula / oma lühikest laulu, / heida , heida / heledat häält./“ („ Laululind “)
Sel ajal oli ka probleemiks juba maakera säästmine ja selle mitte reostamine , kuid iga aastaga on järjest hoolimatuks muututud. Inimesed muudavad laisaks ja ei viitsita teha natukenegi midagi, et meie maakera päästa täieliku hävingu eest. „/ Pidage, härrad! Maakera ei hinga enam! / Maakera süda ei tuks ! / Maakera silmade laup – kustund! /“ („Maakera on mürgitet“)
Loodus on alati ettearvamatu ja kunagi me ei oska öelda, kui suur ja karm võib tulla järgmine katastroof. Aga loodus on siiski enamjaolt rahulik ja tore aeg, kus mõtiskleda oma mõtete üle ja nautida seda ilusat, mis ümbritseb meid. Ootamatusest rääkides on lumi maha tulnud isegi varakevadel . „/ Videvikul maha leemendas pehmet lund. / Mõtted ise tõusvad eneses, kui on tund. / Nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus . /“ („ Nüüd on öö ja kuu“)
Marie Under ja Henrik Visnapuu on mõlemad väärtkirjanikud ja kogu eesti rahvas on kohustatud neid mäletama, kui väga sõna osava ja vapsutavate inimestena ning nende teadmine väärib minekut põlvest põlve. Kuna igal eestlasel on kord ja kohus teada, kuhu ta on sündinud ja kes on teinud väga palju, et muuta seda kohta paremaks, kui ta oli ennem. Visnapuu ja Under on mõlemad kaks väga väärtuslikku luuletajat , kes kirjutasid väga kauneid loodusluuletusi, mis väärivad kindlalt mäletamist ja läbilugemist ka edaspidigi minu vanustel õpilastel. Marie Under kirjutas loodusest rohkem pehmemal ja lapselikumal muljel, kuidas ta suutis olla ka piisavalt karm. Henrik Visnapuu aga kirjutas minu arvates rohkem tuimemalt nendest ja karmimalt, kuid sees oli ka väga palju positiivseid motiive .