Henrik Visnapuu (0)

Henrik Visnapuu sündis 2. jaanuaril 1890 aastal sulase pojana. Ta pidi enda perega palju mööda Lõuna-Eesti talusid ringi rändama ning tänu sellele jäi talle külge palju erinevaid murdeid. Ülikoolis õppis Eesti filoloogiat ning hiljem töötas kooliõpetajana, mille kõrvalt tegeles pidevalt enesetäiendusega. Ta osales väga tihedalt igasuguses kirjanduslikus tegevuses. Ta kuulus „Siuru” rühmitusse, oli ajalehe „Uus Eesti” toimetuse liige ning ajakirja „Varamu” toimetaja . Henrik Visnapuu on üks olulisemaid 20. sajandi luuletajaid. Ta on teinud suure panuse Eesti isamaalisesse luulesse. Tema esimesed värsid ilmusid 1908. aastal „Postimehes”.
Visnapuu looming on selgelt mehelik ning ta stiil erineb teistest märgatavalt. Ta ei hooli eriti keelereeglitest ning tihtipeale mõtleb ka ise uusi sõnu. Algperioodil on ta luule spontaanne, kerge ja kirglik.
Henrik Visnapuu esimene luulekogu ilmus 1917 aastal ning selleks oli Siuru väljaanne „ Amores ”. Tema luuletusi ilmus väga mitmetes grupiväljaannetes. !909-1920 aastad märgivadki tema esimest loomeperioodi.
Visnapuu esimese ajajärgu luule on väga meloodiline, rütmiliselt paigas, mitmekülgse sõnakasutusega.
Esimeses luulekogus „Amores” on selgelt näha, et tegemist on noore inimesega. Luuletused räägivad armastusest, kevadest ja kõiges ilusast. Visnapuule on iseloomulik jõuline vastandumine, mida leiab kergesti luuletuse „ Igavesti ” esimeses salmis:
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell , olla karm.
Aavklikke uudisvorme, mis on tihtipeale ta enda väljamõeldised, on märgata näiteks kolmandas ja neljandas salmis:
Oh, mu kevadkuld,
Lilletet kõik muld .
Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
Tema luuletuste puhul ei olegi oluline niivõrd sõnade tähenduslik pool, kuivõrd nende kõla, meloodilisus ning rütm. Visnapuu ideaalis pidi ta luuletusi laulev-retsiteerivalt ette kandma, et tuleks välja nende kõlaline pool.
Tema kirg väljendub väga ilmekalt armastusluuletuses „Valged,valged”, kus Visnapuu räägib kaunist valgest põhjamaisest naisest ning rõhutab, et lõunamaise naise lõõm ja kirg ei ole midagi väärt võrreldes põhjamaise naise elurõõmuga.
Oo, põhjamaine armas valge neid,
Jasmiin ja loidap, ööpik, toomeleid!
Kes sinuga, kes suudab maadelda.
Oo valged, roosad, valged ööd ja a´ad!
Naist
Ma valget arman unistuseni
Ei võlu meel ihalduseni
Maist
Noist kirglik naine, lõunaraad.
Ah asjata ta pronks, ta keha lõõm.
Sest ainult valgest, valgest hoovab rõõm.
Samas on aru saada, et tal on unistus ka oma maast, oma pere ja kodu loomisest.
Ma olen võinud kaua unista
Maist
Keskpäikselisest, kuumist, vilusaist,
kuuskhaljas kodu rannus ilusaist,
maist
Võimalik, et 1917 aasta lõpupoole ta hakkas jõudma oma elus sellesse perioodi, kus hakkab tekkima tüdimus noorusaja maailmaavastamise ja erinevate naiste vastu ning tahetakse oma ellu midagi kindlat ja püsivat. Kuigi järgmistes luuletustes on näha, et tegelikult ei ole temast kuhugi kadunud nooruslik kirg ja armastus, on tunda igatsust mingi kindla pidepunkti vastu.
Ei enam joobumist, ei taha kirge,
Ei suudlemisest niiskeid huuli.
On kustund otsimise heitlik valu,
Mis oli käies naiste jälgi.
Ei enam ma tost ilust nälgi,
All teise päikse seisab minu talu.
Tema luulekogu „Amores” lugedes tundub, et nooruses on tal olnud palju armumisi ning erinevaid kauneid naisi. Väga mitmed luuletused on lahkuminekust ja viimasest kohtumisest ning siis jälle uuest armumisest ja kaunitest kevadöödest. Terve esimene luulekogu käsitlebki Visnapuu pidevalt vahelduvaid tundeid: sügavat kiindumust ning kohutavat lahkumisvalu.
Näiteks luuletuses „Ühele tütarlapsele, keda nii väga armastasin ” kirjeldab ta järjekordset lahkuminekut.
Must sügise öö oli välja pääl.
Me seisime kalmude ääres sääl.
Surm valuga jaheda udu sees
Käis meie taga ja asuts ees.
Sa vaikisid, aga sind mõistsin ma,
Et kalmud jo maet magama
on kadunud nooruse armastus.
Luuletuses „Kui tuleb unung” arvab ta, et õnnest saab ainult siis rääkida, kui see juba läbi on ning paratamatult on iga õnn mõeldud lõppema. Ei ole olemas igavest õnne. Kui siis ainult kaunites romanitilistes luuletustes.
Ei vara veel sust laulda , armas.
Liig teravad veel sinu näojooned,
Liig selgelt kuldsed alles meeles hooned,
Kus veetsime päevad tooned:
Ei, vara veel sust laulda, armas.
Luuletuses „Laul sest jäledast” on tunda eriti valusat petta ja lüüa saamist. Siin väljendub eriti selgelt tema mehelik pool ning vastandumine naistele.Ta on vallanud väga tugevad emotsioonid . Siin kasutatud väljendid on äärmiselt jõulised ning mõjuvad
Oo, idioot, kes usub: armastada
Võib naine, et ta südameid ei murra.
Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu!
Oo, surmgi pole väärt siin ilusat luua.
Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua,
Et raipeist haiseks jumalate padu.
Henrik Visnapuu teine periood algab 1920. aastal luulekoguga „Talihari”, kus ta kirjutab kodumaast ja sõja jubedustest. Ta kirjeldab seda valu, mida tekitab teadmine, kui kodud on võõraste käes ning maal, mida armastatakse, valatakse verd. Selgub Visnapuu põlgus linna ja linnaelu vastu. See on mõnes mõttes ka mõistetav kuna ta on pärit maalt ning üles kasvanud maaelu tingimustes. Ta ei ole rahul ka Eesti Vabariigi riigieluga ning võimude otsused ei vasta Visnapuu lootustele. Sõja teemat on selgelt näha luuletuses „Jääb inimene ikka, ikka meil veel velleks” ja „Ärge tapke inimest”
Nii valus , valus meek, et tuleb venda tappa,
Verd kuuma nõrisada musta mulla kappa.
On ikka, ikka inimene veel meil velleks.
Mul on valus ja häbi.
Ajal, millal magasin, tapeti inimest,
Millal katsin end vaibaga, poodi inimest,
Süda pisteti läbi.
„Taliharjas” on mitmed luuletused üles ehitatud just kõla ja meloodilisust jälgides, mis tekivad tänu sõnakordustele ja lihtsatele rea lõpus olevatele riimidele. Näiteks luuletus „ Sireli ” ja „Meie aeg”:
Sireli torkas püssirauda.
Sireli, sireli.
Palju sõpru langend hauda.
Sireli.
Meeletus ja õud.
Surm ja katk ja põud.
Täis on aja nõud.
Luulekogus „Hõbedased kuljused”, mis ilmus samuti 1920. aastal, käsitleb ta jumala eksistenti küsimust. See sisaldab poeemi „ Kõnelused issandaga”, kus ta mõtiskleb inimese pahede üle ning arutleb, miks on loodud nii, et inimene ei ole korralik ja püha olend , vaid vireleb pattude ja pahede keskel. Poeemis küsitleb ta issandat, miks on ta loonud inimesele võimaluse teha halba iseendale ja teistele samas kui issand ise on jalutu, käsitu, silmitu, kõrvutu, suuta ja kõhuta, ninatu.
Issand, ma ei mõista üldse, miks sa oled annud
Inimeste lastel´ käed.
Et see õnnetuseks, et see hukatuseks,
Issand, seda kas sa näed!
Miks mina haistma pean kõige sündimist, kadu
Raipeid ja roose,
Määndumist, õitsemist, astuma rögaste radu
Tuberkuloose.
Sina aga, Issand, sa kes? Oled ninatu.
Poeemi lõpus jõuab ta avastuseni, jumal on kõik temas endas ja looduses.
Jalad ja käed ja silmad ja kõrvad ja nina,
Suu minu, meeled- see kõik olen mina!
Sina, keda otsisin , Issand – see kõik olen mina!
Käokübara kellad ja taeva sina!
Väljaspool silmi ja käsi ja kõrvu ja jalgu .
1920. aastal avaldab ta veel ühe luulekogu, mille pealkirjaks on „Käoorvik. See sisaldab kirju ta naisele Ingile ning annab kokku tervikliku armastusluule kogumiku. Seal on kirjeldatud aasta möödumist ning kõiki aastaaegu nende ilus. Kevad on täis positiivsust, päikest ning õitsemist. Visnapuu annab väga hästi edasi kauaoodatud kevade saabumist, päikest, lume sulamist ja kevadvete voolamist . See on aeg, kus kõik tundub lootustandev ja kaunis. Sõja koledused ei paista enam nii lähedal olevad ka õudsed, kõik tundub justkui parem.
Hellesinist sinet taevam, sinist ihab silma värvin!
Las olla kõik! On kuskil sõda, verevalamine,
Ja siiski kevade, et Issand heida armu!
Sügist kirjeldab ta nagu midagi kuldset, värvilist, viljakat .
Kuldkollane on park, kuldkollane on sõda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
Kaks käijat kuldsen kadumisen.
Talve kirjeldus on täis igatsust Ingi ja kõige hea järele. Ta meenutab neid aegu, kui ta oli veel Ingiga koos.
Mäletad, Ing, seda alleed,
Seda õksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
Suhkrupäie all sina läed.
Järgnevad luuletused on kurvatoonilised ning nukrad. Ta on õnnetu enda elukäigu üle ja leinab taga häid aegu koos Ingiga.
Selles kogumikus jõuabki ta oma armastusluules kõrgpunkti. Tegemist on väga kirglike, igatsevate, armupuhanguid täis luuletustega ning on näha, et tegemist ei ole vaid ühekordse hetkelise armumisega, nagu eelnevalt, vaid millegi püsivaga. Lõpuks on ta leidnud selle kindla pidepunkti enda elus.
Selle tõestuseks on järgnevad aastad (1925-1932) ta elus kõige viljakamad loomeaastad ning ta on jõudnud oma loomingus küpsusjärku. Sellel perioodil avaldab ta viis luulekogu: „Ränikivi”, „ Maarjamaa laulud”, „ Puuslikud” „ Tulesõel” ja „ Päike ja jõgi”. Nendes teostes on näha, et vähenenud on murdelise keele kasutus, oma väljamõeldud sõnu ei leidu enam nii rohkelt kui enne. Vähem on tunda varasemat musikaalsust ja rütmilisust. Luule on muutunud läbimõeldunumaks ning kirglikkus ei ole enam nii märgatav. Siiski on ta säilitanud enda omapära ning on teistest luuletajatest kindlalt eristatav.
Kogumikus „Ränikivi” hakkab ta arutlema eksistentsi ja olemise igaveste küsimuste üle, elust ja surmast, ideedest ja tundetõdedest, maapealsest ja kosmilisest. Ta võtab surma kui midagi, mis paneb inimest õigesti elama. Ise on ta öelnud nii: „Surm on suur peremees ! Surmaga lakkab inimese olemasolu. Kuid see punkt on ka inimese vaimse sünni punkt, Eimiski juures hakkab inimene mõtestama seda Miskit, mis peaks olema oluline enne surmapunktini jõudmist inimese elus.” Seega tuleb elada nii, nagu oleks iga hetk viimane, tuleb eristada oluline ebaolulisest ning sellele rohkem tähelepanu pöörata.
Armastusluule asendub isamaalise ja loodusluulega. Ta kirjutab palju kodumaa kaitsmises ning sellest, et tuleb teha kõik võõrvõimu eemale hoidmiseks. Jälle toob ta sisse ka oma sallimatust linnaelu vastu ning poolehoidu maaelu suhtes. On tunda Visnapuu sügavat muret Eestimaa pärast. Hästi väljendub see näiteks luuletuses „Laul vabadusest”
Aost aoni tallab sinu jalg.
Ütle, ekllele sõtkud leiba?
Mina näen, võõra mehe see jälg,
Üle astub mis lapse laiba
Sinu süda on see, minu kodumaa,
Mis öösiti sõidab halli.
Su valust ja häbist nutta saan,
Südamega kui lüükase palli.
Sellel perioodil on väga suur osa ka loodusluulel. Seda ei ole Visnapuu varasemates luulekogudes eriti olnud, kuid nüüd suur rõhk just looduspiltidel. Eriti domineerivad need kogus „ Päike ja jõgi”, kus on rohkelt emotsionaalseid ja tundelisi loodusmuljeid. Näiteks luuletus „ Metsas”:
Keset kõrgeid mände leegib tuli,
Suits kui kütises all tüve laiub,
Aurab nagu lubjaahju suust .
Kuuse sammaöhabemen on tali ,
Jäisi purikaid ja lumepuru
Ripub alla nagu jõulupuust.
Rähn- üks kena kirvemees- see raiub,
Kuni leiab kätte tõugu peidet uru.
1940. date aastate teisel poolel põgenes ta välismaale. 1941. aastal suri ta armastatud abikaasa ning võibolla oli ka see üheks põhjuseks, miks ta Eestist lahkus.
Pagulusperioodil oli ta väga suure loomejõuga, ta suunas oma kurbuse ja emotsioonid luulesse. Ta avaldas kuus luulekogu: „ Tuuline teekond ”, „ Esivanemate hauad” „ Ad astra ” „ Periheel ” „Mare Balticum” ja „ Linnutee ”.
Lugedes Visnapuu selle aja luuletusi, on võimalik täpselt jälgid ta teekonda läbi Austria ja Saksamaa kuni Ameerikani.
Luuletus „ Emigrant ”
Kui raskes pohmeluses mingis
Ma küpsen rõdul, hulgun linnas
Eesmõrgita ja raugelt ringi
Kui võõras keas oks või pinnas.
Mäed piiravad kui vanglamüürid
Mind igalt poolt. All orus lipud
Kui tuuletuses tühjad tüürid
On unustatud vardais rippu.
Luuletus Ameerikast : „ New York ”
Ma armastan uita üksinda
Suurlinna põlises laanes.
Ees tänavadm sillad vetega
Ja ülal hahke taevas vaane.
Linn sumiseb päeval kui pärnapuu
Täis õisi ja mesilinde.
Kui õhtuti süttib tuhat kuud,
Siis pillub õhk tuliseid pinde.
Enamus selle aja luulest rääkis isamaa-armastusest ning kodumaast ja ta teekonnast põgenikuna. Ta julgustas inimesi võõrjõudude vastu võitlema ning mitte lootust kaotama. Ta manitseb säilitama enesekindlust ja usku peatsesse vabanemisse. Valitseva võimu vastu suhtub ta hukkamõistvalt ning neab neid maapõhja. Seda kõike teeb ta väga kujundlikult.
Ilus kodumaa luule näide on „ Mul on sinu pärast nii kitsas ”
Mul on sinu pärast nii kitsas,
Sina mu kodumaa.
Kägu kukkus küll leivavitsas-
Kuidas kätele sooja saad?
Luuletus „ Ju pandud on verine tapper ” on emotsionaalne ja hea näide Visnapuu isamaalisest ja lootustsisendavast loomingust.
Ju pandud on verine tapper
Me elupuu juurele.
Ja tõuseb me kodumaa vapper
Üles teole suurele.
Ei looda me pimesi imet ,
Maailma ei juhi võim.
Me tunneme tuleva nime-
See inimsoo vaba vaim.
Luulekogu „ Periheel” on keskendunud ta abikaasa mälestamisele, see sisaldab kauneid, kuid süngeid luuletusi Visnapuu leinast ning kaotusvalust. See on kogumik varasemast Ingi- romaanist ning tundeküllastest mälestuslauludest. Seal kajastub Hendriku vajadus läheduse, soojusee, toetuse ja mõistmise järele.
Luuletus „ Melankoolia”
See algab ju, kui lehtpuu urbub
Ja luhas laiali on veed .
Siis juba varitseb mu teel
Tumm pruunisilmaline kurbus .
Luuletus „ Periheel”
Mid läbi varjutuste
Viib kalmistule ring,
Kui taga suletud uste.
Sind pole enam, Ing!
Nii raskelt vastu nägu
Lööb tuisu rõske rätt.
Ees harvikud ja nõgu,
Kuid ühtki sooja kätt.
Mõne aja pärast, 1951. aastal 3. aprillil sureb ka Visnapuu ise. Oma viimased eluaastad veetis ta Ameerikas, jõudmatagi tagasi oma kodumaale , Eestisse.
Henrik Visnapuu jättis Eesti luulesse sügava jälje oma mehise armastuslüürikaga ja isamaluuletustega. Ta on 20.saj esimese poole üks olulisimaid kirjanikke ning ta on teinud suure panuse Eesti kultuuri edendamisse.
HENRIK VISNAPUU
Luulekogu „ Mu armastus ja ahastus” analüüs