Hendrik Visnapuu Elulugu ja Luuletused 10 tükki ! (6)

Luuletajale paslik: sooserval asuv külkaküla Ahunapalu, kus elas ja töötas HendrikVisnapuu ca 100 aastat tagasi. - Kaido Einama ( admin )
HendrikVisnapuu elulugu
Henrik Visnapuu sündis 2.01. (21. 12.) 1890 Viljandimaal Helme kihelkonnas talusulase perekonnas.
Ta õppis kõigepealt Reola vallakoolis, seejärel Ropka ja Sipe ministeeriumikoolides ning Tartu linnakoolis. 1907. aastal sooritas ta Narva gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami , töötades pärast seda õpetajana erinevates koolides . 1916. aastal sooritas Visnapuu eksternina küpsuseksami Aleksandri gümnaasiumis, pärast mida oli mõnda aega üliõpilane Tartus ja Berliinis.
1917. aastal töötas Visnapuu ajakirjanikuna "Tallinna Teataja " toimetuses. 1935. aastani oli ta vabakutseline ajakirjanik, seejärel aga asus tööle riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna Tallinnas. Ta oli ka "Uus Eesti" toimetuse liige ja ajakirja " Varamu " toimetaja . 1944. aastal emigreerus Visnapuu Eestist, jõudes 1949. aastal Ameerikasse.
Henrik Visnapuu suri 3.04.1951 New Yorgis .
Henrik Visnapuu on avaldanud järgmised luulekogud: Amores (1917), Jumalaga , Ene! (1918), Käoorvik (1920), Hõbedased kuljused (1920), Talihari (1920), Valit värsid (1924), Ränikivi (1925), Maarjamaa laulud (1927), Puuslikud (1929), Tuulesõel ( 1931 ), Päike ja jõgi (1932), Saatana vari (1937), Põhjavalgus (1938), Kaks algust (1940), Tuule-ema (1942).
Laske Mul Olla kuri
Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on
kingitus meile siin. Kurbust kõigile! On
südamen õnn ja piin . Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest,
nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Sina, ken oled nüüd,
sina, ken läksid jo. Vaiki kurbusen nüüd,
tund on õnnis ning maa. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Kurbusen jumala hääl
kõneleb minule hääd. Vaikne jumala hääl
hinge kui helin jääd. Laske mul olla kurb.
Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest,
nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb.
Esimene Kiri inglile
Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää.
Suur kuldne päike kuldseks muudab pori .
Vastärgan kärbes, kuulen , ajab jori
ja peksab tiivuga. On ime hää!
On imeliselt kerge! Nagu õhku
mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku.
Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu.
Ma temaga nii nagu iga aasta
kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta
nüüd vuliseden jõkke paastukuu .
Ja vankriga mind linnan siia-sinna
viib voorimees . Ah, voorimees, las minna!
Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade. õhk nagu viin
mind joovastab. Kui tulen väljult koju,
täis päikest juuksed, väsind nagu roju,
siis oleks nii, kui oleks sina siin,
et käte vanikutel võtta vastu
veel enne, kui saan kotta sisse astu.
Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad jälle ülev, uus.
Kas armastan sind, ei ma seda tea,
kas armastad , ei selles aru pea —
kõik olen päiksen, õhun, muun.
Ja sina minuga. Ja sa kui vesi
mind kannad kevadine. Kahekesi!
Ah, Ing! Nüüd tuleb ta. See valgub nagu kosk
nüüd väljadelle maha, tänavalle.
Lään, joobund lahtikäsi vastu talle,
sääl päiksen seisatan, kun lehtkiosk.
Ah Ing! Nüüd tuleb kevad. Kevadelle —
tee valla! Valla tee nüüd südämelle!
Teine kiri
Nüüd tuleb kevade. On otse pöörast midagi ja hullu !
Päev meeletumalt raiskab päikest, miljon vaid rakette!
Vett koskedena lahkab, on kui upuksime vette.
Nii palju vett! Nii palju päikest! Püssiroht, mis langeb kullu:
nii tuleb kevade, et Issand heida armu !
Nüüd tuleb kevade. Ööd kahu enam ei too tänavalle.
Ööd läbi peksavad nüüd puid ja kive vihma piisad,
et oleme kui ujutusen märjad nagu kiisad.
Kiirrongid vett nii vahun ojad kihutavad madalalle.
Nii tuleb kevade, et Issand heida armu!
Nüüd tuleb kevade. Jo urbepäiv ja ülestõusmine.
Mis nüüd võib olla nurmil, niidel, jõgeden ning järvin!
Hellsinist sinet taevan, sinist igan silma värvin.
Las olla! Olla kuskil sõda, verevalamine,
ja siiski kevade, et Issand heida armu!
Nüüd tuleb kevade. On lõppemata pori, kõntsa, saasta.
Mis sest, mis sest, kui tulen üle porine ja lige.
Hää eit, mo hoolitsei, saan andeks, ära ole tige :
kord ainult kevade, las olen porine; kord iga aasta
nii tuleb kevade, et Issand heida armu!
Nüüd tuleb kevade. Nüüd on mul Ing. Mul enne oli Ene.
Või Ene nüüdki. Mõlemad mo südamelle kallid.
Nüüd on veel Ing. Kas Enet oma kõrval sina sallid ?
Oo, armas tütarlaps, oo käoorvik viieleheline!
See kevad nii, et Issand heida armu!
Kolmas Kiri
See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu-tiu! ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru , linde lille 't hoi!
Ja päikest, meeletumalt päikest.
Ih ah ah haa! ah haa! Ih ah! Oh oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest:
mürr mürr! mürr mürr! trahh ! trahh!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa mo sõrmed sadavilli:
tuut tuut! tutt tutt! tuut tuut!
Kõik metsad , niidud ainult hullata!
Sind magatan siinsääl kui susi .
Kui palju õhtu päev võib kullata,
sa jagada võid kallistusi:
tiu tiu! tiu tiu! Ssu ssu!
Ja öö on ainult väike valgusring,
mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
mind laulikut ja sind mo Ing.
Kun peatab, mil seisatab, ken teab?
Hoi tii! hoi tii! hoi tii!
See aasta tuleb kevad teisiti,
tiu tiu! ja teisiti, see aasta teisiti,
ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
tiu tiu! ja teisiti ning hoopis teisiti.
Neiljas Kiri
See õitsmine mind võtab tappa,
üks meri vahutav, üks õite torm .
Ma olen jõvvetu, ma olen orb
ja õitsmine mind võtab tappa.
Kõik korraga, sirel ja toom.
Käin kun, pää täis mul õunapuie lund.
Sind igatsen, sind ooten ei saa und,
tuul mett on täis, sirel ja toom.
Ma paindun, murdun kummargille
kui roosast õitsemisest raske oks.
Ah, miks see jaotus, miks on mind kaks,
et paindun, murdun kummargille.
Ning öö on kuldne kauge ring,
mis laotusen veerleb vaid.
Päev ainult paistab, paistab maid.
Sind armastan, sind ihkan Ing!
Ja õitsmine mind võtab tappa,
üks meri üle mu, üks õite torm.
Ma olen jõvvetu, ma olen orb,
ning õitsmine mind võtab tappa.
Viies kiri
Oi, imelik päev! oi, imelik öö!
Päikene istun on taeva jaspisest telgedelle,
otspoolid purpurist koet hakan on tantsitama,
lõime kullased vihid vilavad sugadelle.
Pilved valgetel süstadel kangaid läin laotama:
rohelist lillaga, kollast ja sinist punasega
maale ja merele , metsa ja nurmele saotama.
Päev ajab hommikust õhtusse kuldse hobusega.
Oi, imelik päev! oi, imelik öö!
Hõbedast odasid heitvad, kive lingutavad
taevased sõdurid ilmadest ilmadesse,
võidetud kuulmata murret käsi ringutavad,
verisel pilgul vaatvad võitja silmadesse.
Hääleta veereb hõbene jäistelle sildadelle.
Vanavanker ehitet säravaisse helmetesse.
Ootmata tõugatakse kuupaat taeva randadelle.
Kuldkollane laul

Kuldkollane on park, kuldkollane on süda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
Kaks käijat kuldsen kõnelusen,
kuldkollane on süda nagu sügis.
Kaks sammu kuldsen kõnelusen,
kaks südant kuldsen kõnen nagu sügis.
Kaks südant kuldsen kõnen, kuldsen unen ,
üks ühen, teine teisen kollendusen.
Üks mino süda oman kuldsen unen
ja teine sino teisen kollendusen.
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, kuldkoldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?
Seitsmes kiri
Kui värvilist konfetti lehti maha pillub tuul.
On tõest jo sügis, küsib silm ning huul .
On tõest jo sügis toonud kuldsed plekid puule?
Jääb vastus kurku, kurblik võru käima suule.
On kahtepidi pandud käima terassaag,
on keegi hirmus kägistanud tule paagi.
On elu kahtepidi tallat kahekordne vaag.
Kas on veel midagi siin pääle poomiskaagi?
Ing, meie armastusse tilgub meie sõpru verd,
alla me armatsuse aseme, see valgub, alla kere
ning värvib merevahu, teotab sinu merd .
On õudne olla õnneline keskel selle sõja pere.
Kaheksas Kiri
Pää päiksest, juuksed pedajate hõngu,
kas mäletad, Ing, kuidas saime koju?
Sa naerden tõrjusid näolt kuldseid lõngu,
mis sügisesse vedan ämblikroju.
Pedastik kulda, kulda kanarbik .
Veretid pajud soil ja männijässid
kuletan kõive keskel rohetasid,
ümber sa enda kirju räti mässid,
kui järvele sa alla kohetasid.
Kirendav rätik so ka järv ja soo.
Musträästaid parv siis laskus ranna roogu,
need, mäletad, kuis siukatasid tsirgud
ja pilliroogu hällitasid loogu?
Päev olid päiksen, õhtuks mulle virgud.
Me järgi undama jääb öhe rehepeks.
Üheksas Kiri
Järve pääl on mitu rada, teed.
Kui sa tuled, millist rada tuled?
Maha pudenen kõik lumilinde suled,
saotand kõik rajad helbed need.
Täna tuiskab väljän, sulalt mühiseb.
Tuled läbi tuule, tuisu sina?
Soonin veri nagu voolaks tina,
istun siin ja ootan , pää vaid ühiseb.
Täna olen õnnetum kui kunagi:
tahan sulle, armas, laulu säädä,
aga sõna sõnna kinni'i taha jääda.
Kumiseb ja kuumab pää kui eilegi.
Mitu korda avan akna, mühinasse
kuulan, ainult oma süda taob.
Järv ja männik silmapiirilt kaob
külma kaugusse ning pimedusse .
Ah sa armas! Olen jälle kurb ja ramp.
Kurbust laest ja seinast hajub tuba.
Armastan sind. Oled siin vast juba?
Ootan sind ja ootab laual lamp.
Kümnes Kiri
Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina lääd.
Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.
Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?
Ühel ristteel lumme sa
laskusid mino endaga.
Mäletad, veersime alla mäest
võet kinni kaelast ja käest?
Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt "armas" eest.
Kuused õlid kui suhkrupääd.
Suhkrupäie sean sina lääd.
Nüüd olen sinota siin,
südämen sõnata piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minota teed?