Keskaja kunst Eestis (1)

12.- 13. sajandil hakkas koos ristiusu ja feodaalkorraga Eestis levima professionaalne visuaalne kunst . Eesti vallutamine Saksa ja Taani poolt tõi siia Lääne- Euroopa arengu ja läänemaise kunstistiili, seega on raske ka eristada keskaegset kunsti Eestis ja Eesti oma kunsti. Erinevusi keskaegses Põhja- ja Lõuna- Eesti arhitektuuris põhjustas poliitiline killustatus, oli mitu kunstikoolkonda ja mitu erinevat " kohalikku stiili". Üheks erinevuste põhjusteks sai ka ehitusmaterjal. Põhja- Eestis ja Saaremaal oli selleks neutraalne hall paekivi, kuid Lõuna- Eestis kasutati punast tellist ja põllukivi. Mujal Eestis saadi põhilised eesmärgid ja vahendid Läänest, Lõuna- Eestis aga arenes arhitektuur tihedas seoses Põhja- Lätiga.
Ajastu ideaalsed visuaalsed sümbolid olid kirikud ja kloostrid , mida aga praegu leidub esialgsel kujul vaid mõnes väikses maakirikus. Suuri linnakirikuid ehitati korduvalt ümber kas tulekahjude ja sõjapurustuste tõttu, enamasti oli põhjusteks siiski koguduse suuruse ja jõukuse kasvu või ehituslike ideaalide muutumine. Näiteks Valjala kirik Saaremaal ehitati algselt väikseks kabeliks, siis muudeti seda romaani stiili järgi, mida hiljem täiustati gooti stiiliga ning sellest sai lõpuks kindluskirik. Tornid Lääne- Eesti kirikutel esialgselt üldse püüdusid. Neid on mõnele kirikule hiljem juurde ehitatud.
Lööve oli Lääne- Eesti ja Saaremaa kirikutel üks või kaks, Lõuna- ja Kesk- Eestis ja Virumaal ehitati kolmelöövilisi kodakirikuid ning Põhja- Eesti lääneosas ühelöövilisi, erandiks vaid 14. sajandil ehitatud kahelööviline Keila kirik ja selle 19. sajandist pärit torn.
Tallinna kirikutes on säilinud 14. sajandi ilme vaid Pühavaimu kirikus, mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega. Kõrvallööv oli määratud alamat sorti rahvale. Teised kolm Tallinna suurimat kirikut- Niguliste, Toomkirik , Oleviste- on esialgselt tehtud väikeste ja madalatena, ning aja jooksul ümber ehitatud suurteks ja kõrgeteks basiilikateks.
Üldiselt on ehitiste ilme lihtne, kaine , enesekindel ning mujal Euroopas hilisgootikale omane vormirikkus ja peenutsemine siin ei levinud.
Teine tähtis osa keskaegsest arhitektuuripärandist on militaarsed ehitised.
Neid hakkasid vallutajad Eestis püstitama kohe pärast maa alistamist 13. sajandil. Linnuste hulgas saab eristada kolme põhitüüpi:
Äralõikelinnus e. neemiklinnus- ehitati müür piki mäeharja või eraldati müüri ja kraaviga mõni osa suuremast küngastikust. Müür kulges enamasti korrapäratult looklevana. Sellised linnused paiknesid näiteks Otepääl ja Lihulas .
Tornlinnused olid suured kivist tornid, mis sobisid rohkem väiksematele kaitsemeeskondadele. 13. sajandil ehitati sellisena Paide linnus ja 16. sajandil Kiiu torn.
Kastell -linnus oli korrapärase nelinurkse müüriga piiratud ala. Taoline oli näiteks esialgne Mõõgavendade linnus Tallinnas.
14. sajandil sai valisevaks korrapärane linnusetüüp- konvendihoone , mis oli pärit Preisimaalt, kus valitses Saksa Ordu. Konvendihoone oli nelinurkse sisehooviga, mida ümbritsevad neli hoonetiiba. Need olid tavaliselt kolmekorruselised. Tihti ümbritses siseõue ristikäik nagu kloostris. Eesti alal ehitati konvendihoone mõnikord kastell-linnuse sisse ning viimane muutus seega eeslinnuseks.
Kindlusearhitektuuris hakkas uus ajajärk, sest tuli arvestada kiiresti täiustuvate tulirelvadega. Kahurikuulide vastu ehitati müürid paksemad ja varsti tuli neid hakkata ka varjama muldvallide taha. Tallinna kaitsesüsteemis omandasid erilise tähtsuse võimsad suurtükitornid, mida on Tallinna vanalinnas võimalik ka tänapäeval näha- Kiek in de Kök 15. sajandist ja Paks Margareeta 16. sajandi algusest.
Keskaegsete elamute ja ühiskondlike hoonete ehitusstiilile avaldasid mõju vajadus kokku hoida müüriga piiratud pinda ja püüe vältida tulekahjusid. 1433. aastal loobuti puuehitistest ning neid püstitati veel vaid eeslinnades väljaspool müüri.
Majad erinesid keskajal üksteisest vähe, sest ajastule oli individualism võõras ja omapäratsemist peeti häbiväärseks. Õige oli ehitada nii, nagu teised samast seisusest inimesed olid juba ehitanud. Majad olid praktilised ja asjalikud, kuid fassaadide kujundamisel kordusid mõned detailid, mille ülesanne oli kaunistada. Üks selliseid motiive oli kõrge teravkaareline nišš. Kui maja ukseni viis trepp, siis seisid selle kõrval sageli etikukivid, mis kandsid omaniku nime, vappi, majamärki või mõnd sümboolset teksti või kujutist. Dekoreeritud võisid olla ka mõned majasisesed ukseavad.
Iga ajastu jälgi, kuid eriti palju just hiliskeskaja pärandeid, on Eestis näha Tallinna vanalinnas. Nii üldilme kui ka detailide poolest esindab Tallinn Põhja- Euroopa gootikat paremini, kui ükski teine linn ning on seetõttu rahvusvahelise tähtsusega kunstimälestis.
Piltidel ja kujudel oli keskaegses kultuuris teistsugune roll kui tänapäeval. Põhiliselt valmistati neid selleks, et jagada inimestele usu- ja moraaliõpetust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal vaid seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine , sealhulgas ka esteetiline . 12. sajandi teoloog Honorius Autunist kirjutas, et maalimisel oli kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majadele ja kolmandas meenutus neist, kes varem elanud. Keskajal kuulusid kunstnikud käsitööliste hulka ning nad ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist, ja on seega ka enamasti anonüümseks jäänud. Käsitöölised olid keskajal rändurid ning rändasid riigist riiki, täites tellimusi ka kaugel asuvatele tellijatele. Tähtis osa Lääne- Euroopa kunstimaitse Eestisse jõudmisel võis olla ka riiki külastanud palveränduritel.
Kuna ka keskajal taheti moes olla, siis arenes Eesti keskaegne kunst tihedais sidemeid Euroopaga, eriti Saksamaa ja Skandinaaviaga. Eesti valmistatud teoste kõrval levis siin ka sisseveetud kujutavat kunsti, mille osatähtsus on kunstiliigiti erinev.
Vanimad säilinud skulptuuri- ja maaliteosed pärinevad 13. sajandist ning on romaanipärased( Valjala kirik, Haapsalu toomkirik). 13. sajandi lõpul levis Eestis gooti stiil, mida iseloomustab hästi puuskulpuur istuvast Maarjast Kristus-lapsega Kaarma kirikus Saaremaal. Gooti stiili kiviskulptuuri esimesed silmapaistvad teosed asuvad Karja kirikus Saaremaal. Väga suurejooneliseks keskaegse kunsti pärandiks on Tartu Jaani kiriku 14. sajandil loodud terrakotaskulpuurid. On arvatud, et skulptuurid kujutavad Viimse Kohtupäeva stseeni, mis esines sageli prantsuse kõrggooti katedraalide fassaadidel, kuid pole levinud Ida- Euroopas ning seda üllatavam on sellise teose leidumine Tartus. 14. sajandi puuskultuuri silmapaistvam teos on elusuurune Kolgata- grupp, mis paiknes Harju- Risti kirikus. Kaarjas poos ja keha peitev riidevoldistik on tüüpiliselt kõrggootilikud, kusjuures vormitöötluse peenus ja hingeelu kujutamise väärikus viitab seostele prantsuse kunstiga.
Kõrgelt olid keskaja Tallinnas, eriti 15. sajandil, arenenud kullasepakunst. Valmistati nii kirikuriistu, kui ka ilmalikke ehteasju. Eesti kuulsaim sellelaadne teos on rohkem kui meetrikõrgune, gooti kiriku torni meenutav kullatud hõbedast Ryssenberchi monstrants, mille Tallinna kirik 18. sajandil kinkis Peeter I soosikule Mensikovile ning nüüd asub see Peterburi Emiraažis.
15. sajandil arenes Itaalias juba renessansikunst - loodust jäljendav ja inimese individuaalsust rõhutav kunst- mille stiil jõudis Eestisse Saksamaa ja seal, Lübeck`is, töötavate meistrite Hermen Rode ja Bernt Notke kaudu. Tallinna telliti teoseid mõlemalt nimekalt lüübeklaselt. Tallinna ja Lübecki tihedaid sidemeid põhjendab ka see, et Notke isa oli sündinud Tallinnas. 1481 . aastal toodi Hermen Rode töökojast kohale tiibaltar Niguliste kirikusse, mis jutustab Püha Nikolause ja Püha Viktori elust ning märtrisurmast. Madalmaade kunsti eeskujul on maalingute stseenid kujutatud peenmaalitehnikas ja loodust jäljendavalt.
Paar aastat hiljem saabus Tallinna Bernt Notke töökojast Pühavaimu altar , mis kujutab Püha Vaimu väljavalamist. Notkelt on Tallinnas säilinud veel teinegi suurteos- 7,5 m pikkune osa hiigelmaalist "Surmatants". Hilisgootika ajal oli see elu kaduvust ja kõige surelikkust rõhutav teema väga populaarne . Säilinud fragmentil on kujutatud just kõige suursugusemad isikud ( paavst , keiser jt.) vaheldumisi skeletitaoliste surma allegooriatega. Meisterlikus peenmaalitehnikas on teostatud niihästi suurnike luksuslikud riided kui ka lüüriliselt mõjuv maastik , mis paistab figuuride tagant.
Keskaegne kunst aitab hästi mõista Eesti ajalugu. Suurem osa Eesti keskaegsest kunstipärandist on koondunud kirikutesse, kuid erinevalt tänasest ei hinnanud tollased inimesed maalinguid ja skulptuure nende esteetilise väärtuse pärast. Valikute aluseks olid eelkõige kultuslikud ja liturgilised vajadused, ent tihtipeale oli pühakoda ka poliitilise propaganda edastamise kohaks.
Aja jooksul on kirikuruum muutunud: keskaegsete ruumide vahel peetakse luterlikku jumalateenistust ning sellega seoses on kunagised katoliiklikud sisustuselemendid oma kohta vahetanud või hoopis hävitatud. Nii ongi meil praegu väga raske saada ettekujutust keskaegsest kirikuruumist ning mõista olemasolevate kunstiväärtuste algset tähendust.
Kuigi säilinud on vaid väike osa keskajal valminud kustiteostest, on ikkagi nii arheoloogiline kui ka kunstiajalooline materjal selle perioodi kohta tunduvalt rikkalikum kui kirjapandu ning räägib ka mõneti teistsugust keelt. Pildikeel funktsioneeris keskajal iseseisva meediana.
Seega kõnelevad meie kunstimälestised siinsetest oludest selgemat keelt, kui kirjapandud tekst.
Kasutatud kirjandus:
"Lühike Eesti kunsti ajalugu" Sirje Helme, Jaak Kangilaski , 1999, lk. 9- 37
"Kunstikultuuri ajalugu" Jaak Kangilaski, 2003, lk.152- 172
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3007:eesti-keskaegne-visuaalkultuur&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3104
http://www.loodusajakiri.ee/horisont/artikkel642_624.html