võim ja katoliku kiriku vägevus. Samas oli kõrgkeskaeg ka ristisõdade ajajärk. Hiliskeskaeg tõi endaga kaasa katkuepiteemia, saja-aastase sõja Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning paavsti võim hakkas alla käima. 2 Kuigi keskajal oli tähtis roll kirikul ja riigiaparaadil oli kõige olulisem sõjavägi. Sõjaväe tugevust näitas rüütlite ettevalmistus ja relvad, mis pidid olema head ja tugevad. Aegade jooksul arenesid ka relvad. Kui algul kuulus varustusse mõõk, turvis, kilp ja piik, siis hiljem tuli kasutusele kasutusele amb ja rõngasärgist sai raudrüü. Keskaegne relvastus Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas
Keskaja sõjarelvastus Keskaegsed relvad jagunevad ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv,
rauatöötlus, tänud millele sai tehas uusi ja tugevamaid relvi. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures loomulikult väga tähtis ning tänu rauatöötluse arengule pöörati väga tugevasti tähelepanu relvastusele. Relvad olid nii võitlusvahendid kui sostiaalse kuuluvuse sümbolid. Relvad jagunesid ründe- ja kaitserelvadeks. Ründerelvad Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jagunevad veel varrepikkuse järgi kolmeks lühike vars (mõõk, pistoda), keskmine vars(kirves, vasar, nui) ja pikk vars (oda, hellebard). Kaugrelvad jagunevad ka kolmeks viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb) ja tulirelvad (püssid,suurtükid). 3 Lähirelvad Keskajal oli üheks populaarsemaks ja väärtuslikumaks relvaks mõõk, millega võitlesid enamasti rüütlid. See oli raiumise relv, millel oli lühike vars.Varasemad mõõgad olid ühtlaselt laiad ja ots
2 1. Relvastus Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid
tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn. kurdistamistehnika puhul: taoti vastase kiivrit senikaua, kuni kiiver oli mõlkis ja kumises, nii et selle kandja oli pime ja kurt. Kirved hakkasid samuti populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (umbes 1 m). Selle sajandi kirveste kohta pole palju teada, ilmselt levisid nad rohkem 15. sajandil, mil oli tekkinud juba klassikaline raudrüü. Tulirelvad võeti kasutusele alles saja-aastase sõja käigul aastatel 1337 1453. Suuremaid tulirelvi, kahureid, kasutati peamiselt piiramisel kiviheitemasinate asemel. Kahuriga sai laiali pillutada vibu- ning ammukütte
On teada ka näiteks, et mõõkadele on omistatud nimesid, kuna see oli ikkagi väga oluline ese. Neist on kirjutatud isegi ülistuslaule. Eesti kohta neid konkreetseid fakte ei ole mõõkade kohta kinnitatud, kuid see võib olla täiesti võimalik. Oluliseks muinasaja relvastuse allikaks on ka taaskehastujad, kes taaslavastavad vanu lahinguid ning katsetavad neid relvi, millega omal ajal võideldi. Ründerelvad Lähirelvad Käepide Keskmine vars Pikk vars Kaugrelvad Viskerelvad Laskerelvad (laske- ja heitemasinad) – rühm relvi, mis on keerukama konstruktsiooniga. Kõige lihtsam neist on vibu, kuid see on ka teatud mõttes eriline, kuna seda peetakse juba primitiivseks masinaks, kuna vibu abil muudetakse üht liiki energiat teiseks. Kaitserelvad Kiiver Kilp Kaitserüü 9. september, teine loeng Pistodad, sõjanoad ja mõõgad Kiviaeg
Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja nööridest, ning sellega sai visata väiksemaid kive kaugemale ja kõvemini. On leitud luust noole- ja odaotsi. Kivist relvade ja tööriistade kõrval hakkas inimene neid valmistama ka sarvest ja luust. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest
Niisiis töötati välja raske raudrüü, mis kattis kogu keha. Linnuste vallutamine oli suur osa keskaegsest sõjapidamisest. Mitte ükski vallutajate armee ei suutnud mingit ala kontrollida ilma sealseid linnuseid kontrollimata. Linnuste planeering arenes keskajal pidevalt, mis parandas üha enam linnuste turvalisust. Aga iga edusammuga kaasnes ka uus leidlik taktika või uus masin, et sellest võitu saada. Külmrelvad Rüütli tüüpiliseks relvaks oli ikkagi mõõk. Mõõk on ühe- või kaheteraline löögi- ja torkerelv mida kasutati tavaliselt lähivõitlustes. 13. Sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks, ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need võimsad mõõgad olid võimelised purustama rõngassärgi. Selleks ajaks olid paljud mõõgad muutunud ka pikemaks, selle jaoks, et kasutada pikemaid mõõki, tuli võtta appi mõlemad käed, kuna mõõga mass oli liiga suur. Neid mõõkasi kutsuti
............................................. 4 Eestlaste sõjavarustus muistses vabadusvõitluses................................................................................. 5 Käsirelvad ......................................................................................................................................... 5 Oda.................................................................................................................................................5 Kirves.............................................................................................................................................5 Mõõk..............................................................................................................................................6 Võitlusnuga ...................................................................................................................................7 Laskerelvad..................................
pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Arvukalt kasutati lahingutes kergeid heiteodasid. Nende pikkus oli umbes 20-25 cm, odaotsa roots oli sageli vindiliseks keeratud ning lõppes täisnurga all ärakeeratud konksukesega. Viskeoda varrepikkus oli umbes 1.5m, ühel sõjamehel oli kaasas mitu viskeoda. Täpselt pole teada, kuidas neid rännakul kanti. Tõhus relv oli kirves. Sõjakirveid ehk tapreid kasutati lahingutes löögirelvana. Lõuakirveid, mida kasutati enamasti sõjakirvestena, võidi kanda ka vööl, sest nende laba sees oli mõnikord auk. Laialdaselt olid levinud kolmnurkse laba, laia kaarja ja üsna õhukese tera ning nõrgalt kaarduvate külgedega lõuata kirved. On arvatud, et neid kasutati tahumistöödel, kuid haudadest leitud kirvestel puuduvad jäljed suurest kulumisest. Üsna palju leitud väikeseid lõuaga kirveid, mida võidi
Iga võistluse alguses seisavad vehklejad algasendis ja ootavad vastase rünnakut. Võitja on see, kes sooritab kõige rohkem sihtmärki tabavaid torkeid. Harilikult loetakse võitjaks see, kes 6-minutise võistlusaja jooksul torkab või lööb vastast 5 korda. Meestevõistlus kestab seni, kuni 1 osaleja on sooritanud 5 nõuetekohast torget või kui lõppeb ettenähtud 6 minutiline võistlusaeg. Naised peavad tegema 5 minuti jooksul 4 torget. Torge tähendab seda, et ühe vehkleja relv puudutab teise keha. Individuaalvõistlusel koosneb iga mat kolmest 3-minutilisest raundist, vaheajad on minutilised. Võidab see vehkleja, kes saab esimesena kirja 15 punkti või kel on mati lõpus rohkem punkte. Kui normaalaja lõppedes on vastastel punkte võrdselt, siis määratakse üks minut lisaaega ja võidab see, kes esimesena saab punkti kirja. Võistkonda kuuluvad 3 vehklejat. Mati võidab see, kes esimesena kogub 45 punkti või kes on mati aja lõppedes punktidega ees. Vehklejad
AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Relvad olid keskajal küll eelkõige võitlusvahendid, kuid neile võidi anda ka laiem tähendus. Nii sümboliseeris osa relvi teatud sotsiaalset kuuluvust: näiteks mõõga kandmist peeti vaba mehe tunnuseks ja relvade puudumine näitas isiku madalat päritolu. Mõõgal oli läbi keskaja eriline tähtsus, kuulsaid mõõku pärandati isalt pojale ja nii said nad kõige väärtuslikumateks perekonnareliikviateks. Mõõk sümboliseeris õiglust ja õigusemõistmist. Kurjategijate hukkamisel peeti kõige auväärsemaks karistusviisiks mõõgaga pea maharaiumist, eriti kui see viidi täide linna turuplatsil. Kasutusel oli spetsiaalne timukamõõk, mida ei tohtinudki millekski muuks tarvitada. Relvade liigitus Keskaegne relvastus jagunes ründe- ja kaitsevarustuseks. Viimase hulka kuulusid kaitserüü, kiiver ja kilp
kaitserüüga. Sellel perioodil muutus mõõgatera pikaks, tugevaks ja painduvaks, temast sai mitte raiumise vaid torkerelv; ratsaniku oda muutus raskemaks; täiustusid, kuid muutusid samas ka raskemaks kaitserüüd. Rüütli relvastus koosnes mõõgast ja raskest odast, millel oli pika varre otsas rombikujuline otsik. Oda oli määratud löögi jaoks, selle heitmist hobuselt ei praktiseeritud. Rüütli relvastusse kuulusid veel nui ja sõjakirves. Nui oli eelistatuim relv vaimulike feodaalide seas, kuna kirik ei lubanud mõõka haarata (kes mõõga haarab, see selle läbi sureb). Rüütli kaitserüü koosnes soomusrüüst, rõngassärgist, kiivrist, metallkinnastest ja -saabastest. Kiiver XI sajandil oli ilma tervikliku näokaitseta, oli vaid ninakaitse. XIII sajandiks kattis kiiver ka rüütli näo, jäid vaid silmapilud ja hingamisaugud. XIII sajandi rüütel oli üleni kaetud rüüga mis ei jätnud vabaks ühtegi kohta kehal.
aga küll. Käsitöötooted valmistati peamiselt ise. Nii sõjapidamiseks kui ka tavalisteks puhkudeks. Sepatöö jaoks oli tarvis soomaagist rauda sulatada, kohalikust rauast valmistati kirveid, nuge, vikateid ja teisi tarvilikke sõja- ja tööriistu. Osa relvi osteti ka Lääne-Euroopast ja Skandinaaviast, nagu kaheteralisi mõõku ja ilustatud odaotsi. Savinõu Raatvere maahaudkalmistust Kolmnurkse labaga kirves Varangult Relvastus Kõige levinumaks relvaks oli eestlastel oda. Suurem osa sõdalasi võitles jalgsi ning jalamehe relvaks ongi peamiselt oda, ka vibu. Kroonikates on üsna sageli mainitud ka linge, millega visati kive. Odad jagunevad üldiselt torke- ja viskeodadeks. Kirjalikes allikates leidub rohkesti märkusi, et viskeoda võidi käega kinni püüda ja tagasi visata. Visatud odad jäid sageli kilpi kinni ning muutsid selle kasutuks
Ründerelvad jagunesid lähivõitlusrelvadeks ja laskerelvadeks. Esimesed tulirelvad tulid kasutusele 14.sajandil algul, esialgu meenutasid need kolbi või vaasi ja neist üritati nooli lasta. Hiljem tulid kasutusele suurtükid ja püssid, Rüütlivägi ehk raskeratsavägi koosnes feodaalidest, kellel oli piisav sissetulek, et muretseda endale korralik sõjavarustus. Rüütlite ründevarustus pikk torkeoda, möök, pistoda (15.saj lisandusid sõjavasar, - kirves ja -nui). Rüütlite kaitsevarustus kilp, kiiver, kaitserüü ja hea sõjaratsu. Rüütli sõjakäik rüütlil oli iga aasta oma isandale vaja osutada kindel arv sõjapäevi. Kuna varustus oli raske tuli kaasa võtta abilisi: kilbikandja, kannupoiss, vibumees, jne. Keskmiselt oli abilisi kuus. Rüütel moodustas nendega ühe löögigrupi ehk oda. Võitlusse liiguti ühes joonrivis. Iga rüütli saatjaskond tuli tema taga, et vajadusel talle koheselt appi tormata.
labakindad. 5.5Kiivrid See oli asi number 1, mis pidi kindlalt alati olemas olema, see oli kõige tugevamini valmistatud kaitse rüütlitel. Pikka aega oli ta selline suur, raske, kui see peas oli , siis ei kuulnud midagi, kuna olid tal ainukesed pilud ju silmadel ning nina juures. 14. sajandil peeti pottkiivrit liiga ebamugavaks ning see vahetati välja kergemate, visiiri ja rõngaskaelakaitsega basinettide vastu. 5.6Relvad Rüütli peamiseks relvaks oli tema mõõk. Varem kasutasid rüütlid kaheteralisi raiemõõku, kui 13.sajandi lõpuks muutusid mõõgaotsad teravamaks ning lamedad mõõgateramikud rombikujuliseks. Need tugevamad ja teravamad mõõgad suutsid purustada isegi soomussärkide raudrõngaid. Samaks ajaks oli osa mõõku muutunud juba ka palju pikemaks- nii pikaks, et nendega võitlemiseks tuli rüütlil mõlemad käed appi võtta.Neid kutsuti pooleteisekäemõõkadeks ehk bastarditeks ning neid sai hobuse sadula külge riputada
2009 veebruar 13. RIIGIVÕIM FEODAALNE KILLUSTATUS · Riigisüsteem, kus keskvalitsus on nõrk ja riigivõimu teostavad monarhiga vasallisidemetes olevad kohalikud võimukandjad. · Kuningavõim sarnanes krahvi omaga · Nt Saksa-Rooma kuningriik kuni 19.sajand · Kapetingide-aegne Prantsusmaa · Inglismaa kõige tugevam keskvõim ° krahvkondade eesotsas kuninga ametnik serif (väeüksus, kohus, ei olnud päritav) ° vasallid vandusid truudust otse kuningale · Riigil puudus kindel territoorium, tervikuks ühendas valitseja isik. Abielu kaudu võis liita riike. VALITSEJA · Edukas: vallutas ja jagas maid vasallidele või suurendas riiki abielu teel, vallutas üha uusi territooriume · Ebaedukas: valitseja pere võis kaotada trooni teisele dünastiale (nt MerovingidKarolingid) · Poliitilist nõu andis valitsejale suurvasallidest nõukogu�
Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid (hertsogid, parunid ja krahvid) ja alamaadliks. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid
olulised kokusaamised. Turniiridel edukad rüütlid said laialt tuntuks. Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid rüütlite edevust, ajendasid neid mõttetule verevalamisele ja tõmbasid eemale õigelt teelt. Kiriku vastasseis ei andnud aga tulemusi ja kui ohvrite arv hakkas langema tühistas kirik oma keelu. Relvastus-raskerelvastatud rüütli peamised ründrelvad olid piik ja mõõk,kui rüütlilte kaitserelvastus tugevnes võeti kasutusele kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kaitserelvastusse kuulusid rõngassärk, päikese eest kaitseks tõmmati peale hele rüü. XIII sajandil lisati ka tugevndatud plaatvest. Kiiver kaitses enamasti ka nägu ja muutus järjest täiuslikumaks. Hiliskeskajal võeti kasutusele ka üles- ja allatõstetavad näokaitsed. Ka kilp muutus palju paremaks
Auli Kütt Pegasos ja Aphrodite Korintose ikonograafiast Referaat Vana-Kreeka kultuuriloost 2001 Sissejuhatus 6. sajandil e. Kr. muutusid Korintoses tavaliseks kaks sümbolit – üksik valjastatud tiivuline hobune ja kiivriga naisepea. Hobune ilmus sajandi algul ning esines nii vaasidel kui müntidel, naisepea ilmus sajandi lõpul ning esines ainult müntidel, kuna vaasimaal oli selleks ajaks tasapisi välja suremas. kujundite kasutus viitab asjaolule, et need olid Korintose sümboleiks. Arvatavasti kasutati neid muuhulgas ka poliitilistel eesmärkidel. Kiiverdatud naisepea motiiv on arvatavasti laenatud ateenlastelt, kes kasutasid Pallas Athena kujutisega münte. Ent miks? Athena ei olnud Korintose kaitsejumaluste seas. Võimalik, et mündil kujutatu on hoopis Aphrodite, Korintose peamine kaitsejumalanna. Kas tiivuline hobu on identifitseeritav Pegasosena? Motiiv kujunes ilmselt linna logoks. Probleem seisneb selles, kas mütoloogiast laenatud kujundite sümbollik kasutamine oli t
Kaitserüüde arendamise põhjustest 13. 17. sajandini 1. Mida kujutasid endast soomusrüüd ja rõngasrüüd? Kes ja millal neid kandsid? Soomusrüü kujutab endast väikeseid metallplaate, mis on ühest otsast alusnaha külge kinnitatud (needitud tavaliselt ühe või kahe neediga) sedasi, et kinnituskoht on järgmise soomuse poolt kaetud, meenutab kalasoomust. Frangi riigi ajal hästi levinud. Pidas paremini nooli, samas on see väga palav. Rõngasrüü on omavahel kinnitatud väikesed (10-15mm sisediameetriga) rõngad, rõngad on otstest kinnitatud kas needi või sepakeevisega. Kuna on paremini õhku läbilaskev kui soomusrüü, muutus ristisõdade ajal populaarseks ja levis siia ka, Eestisse tulid ristisõdijad juba rõngassärkidega. Rõngassärgi valmistamine kestis kuni aasta, särk oli väga kallis. Kandsid ainult rikkurid. 2. Kuidas ja millal kujunesid plaathõlstid ja plaatvestid? Kas need olid tuntud ka keskaegses Eestis? 13. sajandi keskpaiku hakati arendama ri
Aravete Keskkool Õpimapp Koostaja:----------- 11.kl Juhendaja:------ Aravete 2009 Kiviaeg Kiviaeg on muinasaja periood enne metallitöötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu enamasti kivist.Kivi, mida tööriistade valmistamiseks kasutati, võis olla tulekivi, obsidiaan, mõni kiltkivi või mõni kristalliline kivi. Tööriistade vorm oli põhijoontes samasugune nagu praegustel tööriistadel. Tüüpilised on väikesed tulekivist riistad (mikroliidid, mida kasutati keerukamate tööriistade (näiteks saagide) osadena. Eristatakse väga väikestest teradest (mikroteradest) mikroliite ja geomeetrilisi mikroliite, mida valmistati suuremate terade sihiliku katkimurdmise ning järgneva retuseerimise teel.. Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid.Kiviaja iaja kronoloogi
Olid eoliidid (veerekiviriist), kivist oli kild ära löödud, tekkisid teravad servad. See on kasutusel olnud ka raieriistana. Nimetati ka chopperiks ehk raienoaks. Homo habilis kasutas ka muid tööriistu, mis olid mittesäilivast materjalist nt puust kepid * Acheuli kultuur (1,4 mln kuni 200 000 a tagasi). Seotud homo erectusega. Uus esemeliik oli pihukirves. Tagumine ots on ümar, esimesest teravast otsast on ära löödud mitmeid kilde ja on tekkinud terav ots. Oli võimalik valimistada paremaid puukeppe. Homo erectus tarbis toiduks liha, selleks oli vaja raiumis - ja lõikeriista. Samuti luu purustamiseks. Pihukirved on enamast tehtud tulekivist. Keskpaleoliitikum (Euroopas iseloomulik neandertaallastele) *Moustier`i kultuur (200 000 kuni 40 000 a tagasi). Neandertaallastel oli juba 3 - 4 erinevat tööriista, ka uus leiutis. Tulekivist löödi ära kettalaadne kild, kettast lüüakse omakorda väiksemaid kilde ära. Moustier`i kultuuris
Arvuti kannab erinevad peegeldus astmed kohe kaardile. Rakendatud Tartus, Pärnus ja Viljandis. Peab rentima aga kallis. 4. Metallidetektor võimalik otsida nii tavalist, värvilist kui ka väärismetalli. Kuna metallidetektorid on vabalt müügil, siis asjahuvilised on rüüstanud kalmeid, muistiseid. Selle vastu võidelda on keeruline kuna leiukohti on palju, üle 6000 ja asuvad üksildastes paikades. Viikingiaegne mõõk müüdi Soomes 50 00 kr eest. Virumaalt leitud kalmest mõõk, mis on 11. sajandi lõpust 12. saj algusest, ilusate hõbekaunistustega ja Eestis suht haruldane(kuulub 50 ilusaima mõõga hulka) ning avastati põlluharimise käigus. Põletusmatusel hauda kaasa pandud. Esemete juures on tähtis, kust ja koos milliste esemetga on leitud. Proovikaevamine selgitab välja kas on kultuurikihti või muistist. Arheoloogiline kaevamine
2.Põllumajanduse arengu põhjused 1)temperatuuri tõus soosib põllumajanduse tootmist soodsad kliimaolud 2)põllumajandustehnoloogia arenguued põllumajanduslikud võtted(üleminek kolmeväljasüsteemile) 3)põllumajandustehnika arengnt hõlmikader(pöörab mulla pinna ka ümber, aitab huumusrikast kihti üles tõsta, õhutab, umbrohutõrje, kuid nuhtluseks kivide välja tulek pinnale) 3.Tähtsamad kaubanduspiirkonnad,Hansa Liit Euroopas: PõhjaItaalias Lombardia ja Toscana maakond Madalmaades: tänapäeva Holland ja Belgia Hansa Liit: kujuneb 1316saj. Pealinnaks Lübeck. Sinna kuuluvad Põhja ja Läänemere äärsed linnad. Linnad elavad ühesuguste seaduste alusel. Eesti hansalinnad: Tln, Trt, Pärnu,Viljandi. Jõukaim linn oli Riia. Rajati hansa kaubanduskontoreid. Läänemere ääres veel: Hamburg, Bremen. IdasNovgorod. 6.Ristisõdade tulemused *Paavstivõimu positsioon muutus. Esialgne edu ristisõdades tõstis paavsti autoriteeti. Ristisõdade läbikukkumine aga kasvatas p
Mesoliitikumi lõpus võisid tekkida aasta ringi kasutatavad asulad. TÖÖ- JA TARBERIISTAD kivist, luust, sarvest, puust.kivimitest parim tulekivi, annavad lõhestamisel lõikamistöödeks teravaid servi. Tulekivi leidus Eestis vähe, kasutati kvarsti. Mõlemast valmistati suhteliselt väikesi tööriistu. Tarvitati lõikamiseks, kraapimiseks v puurimiseks.suuremad tööriistad moondekivimist. Kivikirved ebakorrapärase kuju ja konarliku pinnaga, lihvitud enamasti vaid tera. Silmaauke polnud, kirves puuvarre küljes nahkrihmaga. ELATUSALAD kalastamine ahingutega suuremad kalad. Kalatõkked, algelised võrgud ja mõrad,luust õngekonks.Jaht: põtru, kopraid, linde, veelinde.Jahiriistad: Viskeodad, vibud, nooled, püünised, lõksud.Rannarahva tegevusala hülgekütmine ja veel loodusannid taimed, juurikad, marjad, pähklid, seened. 3. VANEM PRONKSIAEG (1800-1100eKr) Vanimad pronksesemed: Muhust leitud odaots, võrtsjärve lähedalt kivisaarest sirp. +11 kirvest. TÖÖRIISTAD
Pärisorjus kaotati Venemaal 1803., 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga. Neist viimane jõustus 3. märtsil (vkj. 19. veebruaril) 1861 ja seda peetakse pärisorjuse kaotamiseks Venemaal, kuid mitmel pool Venemaa keisririigis, peamiselt Kaukaasias, toimus see hiljem ja näiteks Kalmõkkias alles 1892. aastal. Aadlite elulaad Aadli elulaad ja rüütlikultuur K Edgar T Relvastus Sõditi peamiselt hobustel. Relvadeks põhiliselt piik , mõõk , hiljem kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kanti metallist rõngassärki, heledat rüüd. Kasutusel olid loomulikult ka kiiver ja kilp. Sõjas osalesid ka jalamehed , kes kasutasid piike ja kilpe või vibusid ja ambe. Põhiliselt abistati siiski rüütliväge. Võitlusviis Taktika oli enamasti kindel, väga lihtne: väed rivistusid pikkadesse viirgudesse, seejärel liiguti kiirenevas tempos teineteisele vastu. Vastast ei (vähemalt püüti) tapetud vaid
Mõnel pool varanduslik tsensus kodanikeks jõukamad mehed. Mittekodanikud Naised Orjad Võõramaalased Poliitika polise asjadega tegelemine: Rahvakoosolek Kodanike kõrgeim riigiorgan, kus otsustati tähtsamaid küsimusi. Nõukogu Alaline võimuorgan, mis moodustati rahvakoosolekul. Ametnikud Valiti rahvakoosolekul. Sõjavägi koosnes linnriigi kodanikest, kes hankisid ise relvastuse: Rikastest ratsavägi. Peajõuks oli keskjõukatest raskerelvastusega jalavägi (oda, mõõk, kilp, kiiver). Vaestest kergejalavägi (vibud, lingud) Faalanks lahingurivistus üksteise taga pikkade viirgudena. Vilepillide saatel liiguti tihedas rivis vaenlasele vastu. 2.Valitsemisvormid a. Aristokraatia võim on koondunud aristokraatide kätte: Nõukogu ja ametnikud valiti nende hulgast. Valitses tumedal ajajärgul, kuid püsis ka hiljem. Tuntuim oli Sparta aristokraatia. b. Demokraatia rahvavõim (kr.k. demos+kratos= rahvas+võim):
Mõnel pool varanduslik tsensus kodanikeks jõukamad mehed. Mittekodanikud Naised Orjad Võõramaalased Poliitika polise asjadega tegelemine: Rahvakoosolek Kodanike kõrgeim riigiorgan, kus otsustati tähtsamaid küsimusi. Nõukogu Alaline võimuorgan, mis moodustati rahvakoosolekul. Ametnikud Valiti rahvakoosolekul. Sõjavägi koosnes linnriigi kodanikest, kes hankisid ise relvastuse: Rikastest ratsavägi. Peajõuks oli keskjõukatest raskerelvastusega jalavägi (oda, mõõk, kilp, kiiver). Vaestest kergejalavägi (vibud, lingud) Faalanks lahingurivistus üksteise taga pikkade viirgudena. Vilepillide saatel liiguti tihedas rivis vaenlasele vastu. 2.Valitsemisvormid a. Aristokraatia võim on koondunud aristokraatide kätte: Nõukogu ja ametnikud valiti nende hulgast. Valitses tumedal ajajärgul, kuid püsis ka hiljem. Tuntuim oli Sparta aristokraatia. b. Demokraatia rahvavõim (kr.k. demos+kratos= rahvas+võim):
Mõnel pool varanduslik tsensus – kodanikeks jõukamad mehed. Mittekodanikud Naised Orjad Võõramaalased Poliitika – polise asjadega tegelemine: Rahvakoosolek – Kodanike kõrgeim riigiorgan, kus otsustati tähtsamaid küsimusi. Nõukogu – Alaline võimuorgan, mis moodustati rahvakoosolekul. Ametnikud – Valiti rahvakoosolekul. Sõjavägi koosnes linnriigi kodanikest, kes hankisid ise relvastuse: Rikastest ratsavägi. Peajõuks oli keskjõukatest raskerelvastusega jalavägi (oda, mõõk, kilp, kiiver). Vaestest kergejalavägi (vibud, lingud) Faalanks – lahingurivistus üksteise taga pikkade viirgudena. Vilepillide saatel liiguti tihedas rivis vaenlasele vastu. 2.Valitsemisvormid a. Aristokraatia – võim on koondunud aristokraatide kätte: Nõukogu ja ametnikud valiti nende hulgast. Valitses tumedal ajajärgul, kuid püsis ka hiljem. Tuntuim oli Sparta aristokraatia. b. Demokraatia – rahvavõim (kr.k. demos+kratos= rahvas+võim):
Paleoliitikum 2,6/2,5 milj aastat tagasi 9500 a eKr Varapaleoliitikum: · Olduvai kultuur (2,6-1,4 milj aastat tagasi) Siin on chopperid (lõikenoad/raienoad) ja eoliidid (veerekiviriistad), olid kasutusel ka nt puidust asju, aga neid alles ei ole. · Acheuli kultuur (1,4 milj 200 000 a tagasi) Seostatud peamisel Homo Erectusega, kõige iseloomulikum tööriist on pihukirves. Sel on sarve otsa abil toksitud ära väiksemad killud kivilt ja nii on moodustatud terav osa. Need ei levi ühtlaselt. Keskminepaleoliitikum · Moustier'i kultuur (200 000- 40 000 eKr) Neandertaallaste kultuur, Levallois' tehnika, võetakse suur tulekivi kamakas, millest lüüakse tükk ära ja hakatakse tükki töötlema. Tükist lüüakse teise kiviga veel väikseid kilde ära ja nii valmistatakse tööriistu. Hilispaleoliitikum · Tööriistade arv kasvab väga kiiresti. Tänu sellele oli võimalik töödelda ka juba paremini sarve ja luud
15 a. - kannupoiss rüütli relva kanmine, saatmine, võitlusvõtted. 20 a. - rüütliks ristimine Vaimulikud rüütliordud Ristisõdade ajal rajati paavstile alluvad vaimulikud rüütliordud, mis kaitsesid ristiusku. Liikmed andsid mungatõotuse ja loobusid ilmalikust elust. Esimene - Johanniitide e. hospitaliitide ordu Templiordu Saksa ordu Mõõgavendade ordu Aadli elulaad ja rüütlikultuur Peamised ründerelvad olid piik ja mõõk, seljas kanti rõngassärki, hiljem lisati ka plaatvest. Peas oli kiiver ja oluline osa oli kilbil. Kilbil oli perekonna vapp. Kilbi kuju muutus aja jooksul aina väiksemaks kuni lõpuks kadus üldse ära, sest raudrüü täiustus niivõrd, et kilpi polnud enam vaja. Väikerüütlid elasid tornlinnustes puust või kivist torn, mille ülakorrusel asus rüütel oma perega ja allkorrusel sulased ja tagavarad. Suurnikel olid aga kindluskompleksid, mille eesotsas oli lossiülem e. kastellaan.
· Pühendus ristiusu kaitsele. c. Tähtsamad ordud: · Johanniitide ordu Püha Johannese hospidali järgi Jeruusalemmas. · Templiordu ammu purustatud Jeruusalemma templi järgi. · Saksa ordu. · Hiljem jätkati tegevust Euroopa paganate ristimiseks (s.h. 1202.a. loodud Mõõgavendade ordu). Aadlielulaad ja rüütlikultuur 1. Relvastus a. Ründerelvad: · Piik vastase sadulast paiskamiseks. · Mõõk lähivõitluses. · Sõjakirves ja nui. b. Kaitserelvastus: · Algul metallplaatidega nahast soomusrüü. · Hiljem metallist rõngassärk (ristisõdade ajal). · Kiiver. · Kilp c. Ratsaväele lisaks jalamehed: · Relvadeks piigid ja kilbid või vibud ja ammud. · Ülesandeks rüütliväe abistamine. 2. Võitlusviis a. Rivistuti pikkadesse viirgudesse: · Liiguti kiirenevas tempos teineteise vastu.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
