Pegasos ja Aphrodite (0)

Auli Kütt

Pegasos ja Aphrodite

Korintose ikonograafiast
Referaat Vana-Kreeka kultuuriloost
2001

Sissejuhatus

6. sajandil e. Kr. muutusid Korintoses tavaliseks kaks sümbolit – üksik valjastatud tiivuline hobune ja kiivriga naisepea. Hobune ilmus sajandi algul ning esines nii vaasidel kui müntidel, naisepea ilmus sajandi lõpul ning esines ainult müntidel, kuna vaasimaal oli selleks ajaks tasapisi välja suremas. kujundite kasutus viitab asjaolule, et need olid Korintose sümboleiks. Arvatavasti kasutati neid muuhulgas ka poliitilistel eesmärkidel.
Kiiverdatud naisepea motiiv on arvatavasti laenatud ateenlastelt, kes kasutasid Pallas Athena kujutisega münte . Ent miks? Athena ei olnud Korintose kaitsejumaluste seas. Võimalik, et mündil kujutatu on hoopis Aphrodite, Korintose peamine kaitsejumalanna.
Kas tiivuline hobu on identifitseeritav Pegasosena? Motiiv kujunes ilmselt linna logoks. Probleem seisneb selles, kas mütoloogiast laenatud kujundite sümbollik kasutamine oli tolle aja Korintoses loogiline ning kas ülalmainitud motiivil oli Korintose jaoks sümboolne tähendus. Antiik-Kreekas kasutati sellise sümboli kohta sõna σήμα; terminit kasutasid juba Homeros ja Hesiodos. Üksiku looma kujulised märgid kaunistasid minoilise ja Mükeene perioodi pitsateid. Selliseid pitsateid on leitud Peloponnesoselt, Kreetalt ja Küklaadidelt.

Valjastatud tiivuline hobune

Pegasose müüt

Pegasos hüppas koos oma venna Chrysaoriga välja Medusa kehast, kui Perseus Medusa pea maha lõi. Korintose kuningapoeg, Eurynome ja Glaukose (või Poseidoni) poeg Bellerophontes ihaldas Pegasost endale. Ta läks Korintose targa Ephyra soovitusel Athena templisse ning heitis seal magama. Unes ilmus talle jumalanna, käes kuldne ese. Bellerophontes ärkas ning leidis põrandalt kuldsed valjad, millega pidi saama Pegasose kinni püüda. Ta läks aasadele hobust otsima ning leidis oma eesmärgi joomas Peirenest, allikast. Bellerophontes lähenes loomale ettevaatlikult, kuid too ei kartnud üldse ning laskis end rahulikult valjastada – Athena võlujõud oli mõju avaldanud. Nüüd oli Bellerophontes kauni Pegasose peremees.
Bellerophontes pagendati erinevate müütide järgi kas isa või venna surmas kahtlustatuna Korintosest. Ta rändas Argosesse, kus jäi peatuma kuningas Proitose juurde. Proitose naine Anteia armus Bellerophontesesse, ja kui noormees talle selja pööras ja kuningannaga mingit tegemist teha ei tahtnud, pöördus too vihahoos oma mehe poole ning kaebas, et külaline on teda häbistanud ning peab surema. Proitos sai maruvihaseks, ent ei tihanud Bellerophontest oma käega tappa, kuna too oli kuningaga ühes laus istunud ning ta külaline. Proitos haudus välja kavala plaani. Ta saatis noormehe kirjaga Lüükia kuninga juurde Aasiasse. Kirjas soovis ta kulleri surma. ka Lüükia kuningas ei tihanud oma kätt külalise elu külge panna, kartes Zeusi karistust, sestap saatis ta noormehe seiklema, palus, et too läheks ja tapaks Chimaira, võitmatuks arvatud koletise , kes oli eest lõvi, tagant madu ja keskelt sokk.
Bellerophon täitis ülesande kergesti – lendas Pegasosel Chimairast üle ning tappis koletise nooltega ilma eriliselt riskimata.
Kui Bellerophon Proitose juurde tagasi jõudis, pidi too midagi uut välja mõtlema. Ta saatis noormehe võitlema solüümide, vägevate sõjameeste vastu, ning kui Bellerophon oli need võitnud, siis amatsoonide vastu. Ka see võitlus läks Pegasose abiga korda. Proitos hakkas tublit noormeest austama ning andis talle oma tütre naiseks .
Bellerophon elas tükk aega õnnelikult; siis aga ajas ta jumalad vihale. Bellerophon hakkas soovima, et ta võiks koos jumalatega Olümposel elada – oli tal ju jumalik hobune. Nii püüdis ta Pegasosel Olümposele ratsutada, lootes saada paika surematute hulgas. Jumalad aga nii ei arvanud; ka ratsu oli targem – ei tahtnud keelatud paika lennata ja paiskas Bellerophoni sadulast. Too hulkus üksinda ringi, kuni suri.
Pegasos leidis peavarju Olümpose taevalikes tallides, kus hoolitsetakse Zeusi hobuste eest. Poeetide jutu järgi oli just Pegasos see, kes tõi kohale kõue ja piksenooled, kui Zeus neid kasutada tahtis.
Pegasose jala puudutusest tekkis Helikonil, muusade mäel, allikas Hippokrene – ‘hobuseallikas’. Seetõttu sai Pegasosest hiljem luulehobu.

Hobune Korintose vaasimaalis

Üksik valjastatud tiivuline hobu ei ole Korintose vaasimaalis eriti levinud nähtus: von Heland leidis 2 450 uuritud vaasist seda kujundit ainult kuuel. Teine uurija Schmitt leidis veel neli motiivi. Amyx on arvamusel, et valjastatud hobune kujutab alati Pegasost. Ühel vaasil on hobu koos Bellerophoniga. Neeft on avastanud veel kaksteist vaasi, mis maalingute poolest võiksid kuuluda Pegasoste gruppi.
Võib arvata, et üksiku valjastatud lendhobu motiiv Korintose vaasidel on küllalt haruldane.

Kas see on ikka Pegasos?

Kreeka mütoloogia järgi kasutavad Pegasost ja teisi tiivulisi hobuseid peale Bellerophontese ka tema sugulased ning mõnikord ka jumalad. Pegasos ilmub mütoloogiasse küllalt hilja. Homeros ei maini teda üldse; Hesiodosele oli loom siiski tuttav. Kui on õige, et Homeros ei teadnud Pegasosest midagi, ilmus hobu mütoloogiasse alles 8. saj. lõpul; juhul, kui ta ilmus enne, siis ainult kohaliku tähtsusega olendina.
Amyxi kirjeldatud kahel vaasil võitleb Bellerophontes Pegasose seljas Chimairaga. Mõlemal juhul on Pegasos valjastatud, teda on kujutatud laiendatud horisontaalasendis just nagu läbi õhu lendamas. Esijalad on ette sirutatud. Saba on kujutatud horisontaalselt keha lähedal, suurem osa sellest langeb sirgelt alla, pole välja sirutatud, nagu võiks arvata. Väljasirutatud saba on Korintose kunstile üldse äärmiselt ebatüüpiline.
Valjastatud tiivuline hobu on Kreeka kunstis unikaalne nähtus. Kreeka vaasidel leidub see-eest palju pilte valjastamata tiivulistest hobustest. Kas valjastel on hobuse identifitseerimisel tähtsust? Mõne müüdi järgi saab Bellerophontes Pegasose Athenalt juba valjastatud kujul, teise (ülalmainitu), Pindarose versiooni järgi peab ta hobuse püüdmiseks ise vaeva nägema. Selle variandi allikas pole teada, kuid sel peab olema Korintosega mingi seos, kuna Pindaros kasutab müüti ülistuslaulus olümpiamängude võitjale, Korintosest pärit Xenophonile. Kui Korintose vaasikunstnikud oleksid seda müüti teadnud, oleks nad kindlasti kujutanud Pegasost valjastatuna. Seega võiks valjad, mis ilmusid esimesena Korintoses, olla ikonograafiliseks sümboliks , viitamaks Korintose Pegasosele.
Pegasos esineb valjastatult ilma ratsanikuta vaid müüdi selles osas, kus on heitnud seljast Bellerophontese. Seega võiks ka ratsanikuta valjastatud hobuse lugeda Pegasoseks.
Kuuendal sajandil e. Kr. sai valjastega tiivuline hobu sümboliks Korintose müntidel. Seda hobust peetakse üldiselt Pegasoseks. Varaseimatel müntidel kujutatakse teda Peirene allikast joomas; Bellerophontes koos temaga. Hiljem hakatakse Pegasost kujutama õhkuhüppel.
Müntide põhjal võib arvata, et Pegasos oli Korintose linna oluliseks sümboliks.
On olemas veel tähtkuju Pegasus, mida kujutatakse tiivutu valjastamata hobusena ja terve kehaga . Teadaolevalt ei kasutatud antiikajal selle kohta nime Pegasos. Aratos nimetab tähtkuju ‘ΙΠΠΟΣ ning väidab, et hobu polnud mitte neljajalgne, vaid keskelt poolitatud; näha oli vaid esiosa. Seda tunti püha hobusena ning on äärmiselt ebatõenäoline, et kuuenda sajandi tiivuline hobu võiks kujutada seda tähtkuju.
Vaasidel esinevat valjastatud tiivulist hobust võib seega Pegasoseks pidada järgnevatel põhjustel:

• Korintos kasutas Pegasost müntidel linna sümbolina;
  
• valjad ilmnesid esmakordselt Korintoses ning neid peeti linna oluliseks sümboliks;
  
• vaasidel esinev hobune on valjastatud ning kujutatud samamoodi nagu müntidel;
  
• ratsanikuta Pegasos pole vastuolu müüdiga, kuna ta viskas Bellerophontese maha;
  
• on ebatõenäoline, et tiivuline hobu esindaks tähtkuju.
  

Kiivriga naisepea Korintose müntidel

Uue sümboli kasutuselevõtt

6. saj. teisel poolel e. Kr. muutus Korintose müntide teine pool. Samal ajal võeti kasutusele ka uus müntimistehnika. Tridrahmidel hakati endise geomeetrilise sümboli asemel kujutama kiivriga naisepead. Pegasos esiküljel jäi alles.
Algul kujutati naisepead nelinurkses raamis, kuid raam kadus üsna ruttu käibelt. Tekib küsimus, kas uue motiivi ja tehnika samaaegset kasutuselevõttu põhjustasid samad tegurid või mitte.
Umbes samal ajal hakati väiksemate müntide vermimiseks kasutama samuti uut tehnikat . On kahte liiki drahme ja hemidrahme: ühtedel on kujutatud kiivriga, teistel kiivrita naisepead. Stiil on sama; pole mingeid märke sellest, et nad esindaks kaht eri jumalannat. Ka pöördel olev hobune on samasugune . On siiski üks erinevus: kiivriga naisepead ümbritseb ruudukujuline raam, paljapäiste naistega müntidel seda ei esine. Väiksema väärtusega mündid vermiti samuti arvatavasti ilma sisemise raamita. Raamiga münte peetakse vanemateks; seega ka kiivriga münte. Ateenas vermiti samal ajal münte, mille ühel küljel oli jumalanna Athena kiivriga pea, vastasküljel aga paljapäi kaelakeed kandev Artemis.
Pea Korintose müntidel on esitatud profiilis, juuksed langevad mööda kaela alla, mõnikord lokkidena. Mõnel mündil esineb ka viinamarjakobarakujuline kõrvarõngas. Punktirida on tolle aja müntide juures tavaline, tähistadespiirjoont, figuuri kontuuri vms.; mõnikord on raske eristada kaela alumist piiri kaelakeest. Hiljem ilmub pea taga mingi sümbol – kuu, kolmhark , merekarbid või joonia sammas.
Kiivril on põse- ja ninakaitse, erinevalt Ateena tüüpi kiivrist, millel neid ei esine. Ateena kiivri kandja nägu on näha isegi siis, kui kiiver on kaitse-eesmärgil pähe tõmmatud. Athena kiiver Atika müntidel on alati selline – ilma ninakaitseta.

Võimalik kehastus – Athena

Korintose müntide kiivriga naisepead on enamasti peetud Athenaks, kuna Ateenas kasutati müntidel samuti kiivriga naisepead. Mõned iidse allikad viitavad jumalanna Athena kultusele Korintoses, mis jagunes kolmeks.

Athena Chalinitis (Χαλινιτις) oli see, kes andis Bellerophonile valjad (Χαλινός), et too saaks taltsutada Pegasose. Athena Chalinitise kultuse olemasolu kohta Korintoses arhailisel perioodil pole ühtki veenvat tõestust. Pausaniase külaskäigu ajal oli linnas jumalanna pühamu , kuid selle ehitamise aeg on teadmata, samuti pole leitud pühamu jäänuseid. Ainukeseks tõendiks pühamu olemasolust on Hadriani ajal vermitud münt, millel on kujutatud Athena Chalinitist valjastega paremas ning oda ja kilbiga vasakus käes.

Athena Hippia (‘Ιππία) esineb Pindarose müüdiversioonis, mille kohaselt Bellerophon pidi ise Pegasose valjastama ning vajas selleks Athena abi. Väidetavalt olevat Bellerophon peale valjade saamist Athenale tänutäheks altari pühendanud. Võimalik, et hiljem Chalinitis ja Hippia ühendusid, viidates mõlemad Athenale kui hobuste ja ratsutamise jumalannale.

Athena Phoinike (Φοινίκη) ei ole üldaktsepteeritav epiteet , kuigi väidetavalt polnud Korintose peatempel Templimäel pühendatud mitte Apollonile, vaid Athenale. Phoinike viitab pigem talvekuule Phoinikaiosele, mil peeti Athena auks pidustusi.
Lykophroni järgi olnud Athena sümboliks palm enne oliivipuud, ent ta võis mõelda ka hoopis Aphroditet , kui kirjutas Φοινίκη, mis peaks tähendama ‘Phoeniciat’ ning viitama ida päritolu jumalannale.
Athena asemel oleks võinud müntidel kujutada Aphroditet, Apollonit või Poseidonit, kes olid kõik Korintoses tähtsad jumalad. Aphrodite kultus oli linnas olemas enne, kui seal üldse münte vermima hakati. Kuid üldaktsepteeritava interpretatsiooni kohaselt valiti linna peajumalanna (Aphrodite) kaunistama ainult mõningaid vähese väärtusega münte. Samas võiks Poseidon, linna peajumal , tähtsuse poolest müntidel figureerida; pealegi oli ta Pegasose isa. Alles aastaid hiljem ilmub müntidele tema kolmhark. Veel pole avastatud ühtki head põhjust, miks korintlased oleks pidanud eelistama Athenat.

Veel üks võimalus – Aphrodite

Aphrodite oli Korintose tähtsaim jumalanna. Teda hüüti ka Uraniaks. Aphrodite kultus oli pühendatud ühiskonna kaitse tagamisele. See seletaks relvastatud Aphroditet – Aphrodite hoplismene, nagu Pausanias kirjeldas linna külastades üht seal nähtud kuju.
Küprosel paisab Aphrodite olevat olnud müüriga ümbritsetud linnade jumalanna. Mylasas, Iasoses ja Erythrais on tuntud Aphrodite Strateia, Smürnas Aphrodite Stratonikis, vägede vallutaja.
Korintoses asuv Aphrodite peatempel paiknes arvatavalt Akrokorintosel, kuid templi varemed on väikesed, nõnda arvati, et püha (templi)prostitutsioon toimus hoopis all-linnas. (Templiprostitutsioon on Uku Masingu arvates mõeldud selleks, et sundida jumalat tulema võõra kujul ja sigitama messia .) Tempel ehitati arvatavasti 6. või 7. saj. e. Kr. Aphroditele oli linnas pühendatud teisigi templeid.
Arvatakse, et Aphrodite koos idast laenatud Astarte ja Urania joontega tuli Kreekasse Küproselt, kus Aphroditest kujunes armastuse ja viljakuse jumalanna ning sõjakas linnade kaitsejanna. Astarte (Aštarte) oli Foiniikia ja Süüria muistne viljakusjumalanna, kelle babüloonia vaste oli Ištar . Teda austati kogu Lähis-Idas (Väike-Aasiast läbi Süüria ja Egiptuse Lõuna-Araabiani), mainitud on teda ka Vanas Testamendis (Aštoret). Süüria kaupmeeste vahendusel jõudis Astarte kultus Küprosele, Kreetale, Sitsiiliasse (Eryx) ning Kartaagosse. Kreeklased seostasid teda Adonise- ja Europe -müüdiga. Astartel oli selgelt sõjakas ja kaitsev funktsioon, mis võis mõjutada Aphrodite kultust Korintoses. Aphroditet on peetud ka indoeuroopa koidujumalanna edasiarenduseks. Homeros ei maini Aphroditega seoses Korintost, ka mitte jumalanna sõjalist külge.
Arese ja relvis Aphrodite vahel on leitud seoseid . Aresel oli Korintoses pühamu. Pindarose järgi olid nad mõnes mõttes paar.
Aphrodite võib olla seotud ka hobustega. Ateenas oli väike pühamu, milles teda kutsuti epiteediga epi Hippolyto. On püütud leida seoseid Aphrodite ja Hippolytose vahel, ent viimane seostub rohkem Artemisega.
Aphrodite ja Pegasose vahel on seos täiesti olemas. Teda olevat austatud kui ‘hobusetaltsutajat’, ‘ratsutajat’ ja ‘jumalannat kuldohjadega’. Sophokles annab Aphroditele epiteedi κρυσάνιος, ‘kuldohjadega’, mida jumalanna jagab Arese, Artemise ja Demeteriga. On ka arvatud, et just Akrokorintosel, kus asus Aphrodite tempel, suutis Bellerophontes Pegasose valjastada.
Pindarose müüdi järgi on mõned eelnevad seosed veidi üllatavad. Nii näiteks sobiks Sophoklese antud epiteet pigem Athenale. Kuid järeldada võib ikkagi seda, et Korintoses pole seoses Aphrodite ja Pegasose vahel mingeid vasturääkivusi. Seda suhet on lihtsalt vähe uuritud ning pole veel täielikult mõistetud.
Aphrodite välimus Korintose müntidel langeb kokku ta literatuursete kirjeldustega – kannab kaelakeed, mida Athena kohta kunagi väidetud pole; samuti on müntidel näha jumalanna kael kogu ulatuses, mida ei saa öelda Ateena Athenat kujutavate müntide kohta.
Arhailisest ajast on Aphrodite tuntud võitleva jumalannana. Relvastatud Aphrodite kannab harilikult kiivrit või on see läheduses. Mõnikord on tal peas pärg – isegi lahingus, või kannab pärga keegi ta lähedal või on tema juuksed pärjakujulises soengus. Athena juuksed, vastupidi, on enamasti hobusesabas või langevad sümmeetriliste lokkidena. Samuti kannab ta nina- ja põsekaitseta kiivrit, mida Korintose müntidel kordagi näha ei ole.

Missugune Aphrodite?

Millist Aphroditele iseloomulikku joont pidasid silmas korintlased, kui otsustasid valida ta pildiks oma müntidele? Teisisõnu, milliste epiteetide järgi nad teda tundsid?
Euripides kirjutab Akrokorintosest kui Aphrodite pühast mäest . Selline kohtlemine annab jumalannale samasuguse positsiooni, nagu oli Athenal Ateenas. Teoses Symposium teeb Platon vahet harilikul (πάνδημος) ja taevasel (ουρανία) Aphroditel. Neist esimese kirjeldus jätab jumalannast mulje, nagu võiks ta olla kiivrit kandev linna kaitsejanna. Pausanias kasutab samu epiteete kui Platon, lisaks veel ‘αποστρφία – see, kes pöörab ära, ning ωπλισμένη– relvastatu. Viimane näib olevat hilisem, seepärast pole tõenäoline, et seda oleks kasutatud müntidel oleva Aphrodite iseloomustamiseks. Pausanias kasutab ka väljendit Aphrodite melainis – tumedajuukseline Aphrodite. Kuna seegi on hiline lisand ning ei näi kuidagi kirjeldavat Aphroditet kaitsjannana, ei ole siinkohal oluline seda meelde jätta.
Mõnes kohas on jumalannale viidatud kui Aphrodite Promachosele (kaitsjanna aspekt). Samuti on kasutatud epiteeti πειθώ, veenmine. Teisal on seda tõlgitud kui ‘tõelist jumalikkust’
Aphroditet on seostatud Korintose tiivulise hobusega , kujutatud tiivuliste hobuste seltskonnas säilinud pronksist peeglialusel, mida võib tõlgendada ratsutava Aphroditena (‘έφιππος), kuid see epiteet ei esine varasemates tekstides.
Pindaros on Aphroditet nimetanud ka hõbejalgseks (άργυρόπες’ ‘Αφροδίτα), kuid see ei aita meid kiivriga pea juures. Oletatavalt olnud Aphrodite tiitel Korintoses ikkagi ουρανία. Platoni järgi oleks πάνδημος kohane epiteet jumalannale, kes tegeleb peamiselt templiprostitutsioonikultusega. Tõenäoliselt oli ta (ja pidigi olema) ουρανία Korintose linna patronessi ja Akrokorintose jumalannana. Talle kui taevajumala tütrele on ουρανία ka täiesti vääriline epiteet.
Ülaltoodud epiteetidest kasutati 500. aasta paiku e. Kr. Korintoses ilmselt ainult ouraniat. Korintose müntide teises generatsioonis, kus Aphrodite esineb katmata peaga, leiame tema aspekti armastusjumalannana.

Kokkuvõte

Näeme, et pole tõenäoline, et korintlased valisid Athena näe kaunistama oma münte. Aphrodite oleks olnud kohane valik. Aphrodite oli linna kaitsejanna; ta oli kindlustatud Akrokorintose võimas jumalanna; samuti oli ta rannikuäärsete kindluslinnade jumalanna; tal oli seos Pegasosega, kes ilmub Korintose müntide teisel poolel. See seos toimis väga ammu. Kui Korintos tahtis näidata, et temast on saanud Ateena liitlane , kuid ta on siiski iseseisev, sõjaliselt võimas, kaubanduslikult heal järjel ning väga tähtis linn, siis oleks relvastatud Aphrodite olnud ideaalne linna sümbol. Ateenale sarnaselt oleks Korintos valinud omaenda peajumalanna ja kaitsjanna müntide sümboliks. Seos Ateenaga on näha ka müntimistehnika jäljendamises.
Atika ja Korintose müntide ja neil kujutatud kiivrite võrdlus näitab, et tegemist on kahe erineva isikuga. Atika müntidel on naine Ateena kiivriga ja ilma kaelakeeta; Korintose müntidel seevastu on algusest peale kujutatud naisepead Korintose kiivriga, kusjuures kogu kael on nähtaval, kaelas helmekee. Naine on kujutatud atraktiivsena, kuid samas ka jõulise ja võimsana.

Kasutatud kirjandus

Antiigileksikon. Tallinn, 1985
Blomberg, Peter E., On Corinthian Iconography. Uppsala, 1996
Hamilton , Edith , Antiikmütoloogia . Tallinn, 1975
Petiška, Eduard , Vanakreeka muistendid ja pärimused. Tallinn, 1983