Feodaalkord ja rüütliseisus (0)

Feodaalkord ja rüütliseisus

• Feodaalkorrale pani aluse Karl Martelli sõjaväereform, milles tehti panus raskelt relvastatud rüütliväe loomisele. Me nägime, et rüütli varustus oli väga kallis, kuid see polnud veel kõik. Pikema sõjakäigul oli rüütlil tarvis rohkem kui ühte hobust, ta vajas abi oma varustuse (piigi, mõõga, kiivri, kilbi) käsitlemiseks ja kandmiseks. Selleks peeti kannupoissi, kes lahingus rüütlile relvad kätte andis ja teda abistas ning teenrit, kes varustuse korras hoidis. Lisaks neile vajas rüütel 1-3 kerges relvastuses ratsanikku luureks jm kiirust nõudvate ülesannete täitmiseks ja 1-3 jalaväelast valvuriteks. Kuna rüütli varustus ja kaaskonna ülalpidamine oli väga kallis, pidi rüütel saama valitsejalt väärilise tasu. Selliseks tasuks oli maa, ainus jõukuse allikas naturaalmajanduse tingimustes. Maa andis rüütel talupoegadele, kes pidid selle eest maavaldajale makse maksma ja koormisi tegema. Vastutasuks kaitses rüütel oma talupoegi vaenlaste kallaletungide eest. Seega, valitsejad jagasid rüütlitele maad selleks, et need saaksid muretseda endale sõjavarustuse ja kaaskonna. Selle eest olid rüütlid kohustatud valitseja kutsel oma relvade ja kaaskonnaga sõjaretkele tulema .
  
• Lääne-Euroopa feodaalses hierarhias maksis põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall", mis tähendas, et kuningas võis esitada nõudmisi oma vasallidele, so hertsogitele ja krahvidele, kuid ei tohtinud esitada nõudmisi nende vasallidele, so parunitele ja rüütlitele.
  
• Vasall peab andma senjöörile:
  

• Senjöör peab andma vasallile:
  

• Tegelikkuses on feodaalsuhted keerulised ja vasalli truuduses ei saa sugugi kindel olla. Osad vasallid võtsid maad mitmelt senjöörilt, seega ei saanud ta enam vaid ühele truu olla. Kui feodaalid läksid tülli, tekkis küsimus, millisele isandale tuleb truu olla.
  

• Pidevad kodusõjad feodaalide vahel: kuningavõim nõrgeneb, poliitiline ebastabiilsus suureneb. Kõrgkeskajal jooksul muutus madalamast päritolust meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujuneb järk-järgult pärilik seisus - aadel. Ristisõdade ajal kujunevad Pühal Maal kättevõidetud valduste kaitseks vennaskonnad ehk vaimulikud ordud. Liikmed korraga nii mungad kui rüütlid!
  

• Andnud mungatõotuse. Ei tohi rajada perekonda. Kogu oma elu pühendab võitlusele valeusuliste ja uskmatutega. Orduvendadele tehti rohkelt kingitusi (maa, raha, lossid jne)
  
• Vaimulikud ordud : Johanniitide ordu, Templiordu , Saksa ordu, Mõõgavendade ordu
  

Pärisorjus  

• Pärisorjus ehk  pärisorjuslik sõltuvus on isiku kui pärisorja feodaalse sõltuvuse raskeim aste.
  
• Pärisorjust iseloomustab feodaalide politsei ja kohtuvõim, talupoegadest pärisorjade  sunnismaisus  ja  teoorjus , nende müümine maast ja perest lahus ning omandiõiguste kitsendamine:  andami  nõudmine abiellumise puhul ja surnud käe õigus. Mõnes riigis praktiseeriti esimese öö õigust.
  
• Euroopas tekkis pärisorjus  varakeskajal  orjandusliku korra üleminekul feodalismile. Orjandusliku korra lõpus maaharimisega tegelenud  orjad  (servid) muutusid esimesteks pärisorjadeks. Pärisorjadeks muudeti Euroopas ka enamik vabu kogukonnatalupoegi nende sunnismaisteks muutmise tagajärjel 8.–10. sajandil Prantsusmaal, 8.–11. sajandilSaksamaal ja 10.–11. sajandil Inglismaal. Prantsusmaal moodustasid pärisorjad 11.–13. sajandil rahvastiku enamuse. Pärisorja tapmist hakati käsitlema seaduserikkumisena ja selle eest oli ette nähtud trahv ehk meheraha, mida maksti omanikule. Pärisori erines orjast õiguse poolest abielluda vabalt valitud elukaaslasega, seega omada perekonda. Pärisorjal oli õigus omada  vallasvara .
  
• Lääne-Euroopa valitsejad hakkasid pärisorjust piirama või koguni lõpetama pärast 14. sajandil toimunud suuri talurahvaülestõuse, mille hulka kuulusid Wat Tyleri ülestõus Inglismaal ja žakerii Prantsusmaal. Saksamaa idaosas tugevnes pärisorjus eriti 16.–18. sajandil, kui kasvas vilja tarbimine, mille tagajärjel suurendati  teorenti . Kuigi Lääne-Euroopas algas pärisorjusest vabaksostmine juba 13. sajandil, oli näiteks Prantsusmaal veel 1789. aastal 7% talupoegi pärisorjad. Pärisorjus kaotati enamikus riikides ajavahemikul 1721–1820,  Rumeenias  1864. aastal. Viimase piirkonnana Euroopas kaotati pärisorjus Bosnias ja Hertsegoviinas 1918. aastal. Soomes, Norras ja Rootsis ei ole pärisorjust olnud.
  
• Eestis hakkas pärisorjus tekkima 13. sajandil, kui pärast vallutamist andsid maahärrad oma vasallidele kodukariõiguse ja  1315 . aastal kõrgema kohtuvõimu õiguse Harju- ja Virumaal. 14. sajandil tekkisid sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg , kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi . 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma ja sõlmiti ka vastastikuseid kokkuleppeid talupoegade tagastamiseks.  1458 . aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud . 15. sajandil sai alguse talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis talupoegadel küll omandiõigus vallasvarale, kuid 16. sajandi algusest piiras seda peale feodaalkoormiste ka mõisnike ostueesõigus , samuti eirati talupoegade pärimisõigust. Samal ajal muudeti sunnismaisus üldiseks.
  

• Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja tulemusel läksid Eesti alad Rootsile. 1671. aastal anti välja maapolitseikorralduse seadus, mis suurendas veelgi mõisnike õigusi. Seoses Rootsi ajal toimunud mõisate reduktsiooniga määras Rootsi riigivõim kindlaks riigimõisate talupoegade koormised . 1681. aastal andis Rootsi kuningas Karl XI välja edikti Liivimaale ja Eestimaale kroonumõisate talupoegade senise staatuse muutmiseks, kuulutades kroonumõisate talupojad 14. sajandist kujunenud rüütlimõisate mõisnikest olulises sõltuvuses olevast pärisorjusest priiks, kuulutades nad vabaks analoogselt Rootsi talupoegadega ning lubades neil vabalt valida tegevusala ja asuda õppima koolidesse. Kroonutalupoegade pärisorjus likvideeriti eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilisid sunnismaisus ja seotus mõisaga. Pärisorjusliku elukorralduse likvideerimise ajaks oli Rootsi riik reduktseerinud 5/6 maast Liivimaal ja 1/2 maast Eestimaal.
  
• Riigimõisa rentnike ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Nende alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale kuni kuningani välja. Riigimõisate talupoegade õigused Rootsi aladel tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus - ja pärimisõigust praktikas. Tegelikkuses ei jõudnud rootslaste alustatud reformid juurduda, kuna Põhjasõjaga läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal.
  
• Põhjasõja järel Venemaa keisririigiga liidetud Eesti alal jätkus 18. sajandil pärisorjuse tugevnemine ja seda toetas 1739. aastal välja antud Roseni deklaratsioon. Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid paljud pärisorjusega kaasnevad igandid, näiteks teoorjus. Liikumiskitsendused (likvideeriti alles 1863. aasta passiseadusega), piiratud kodukariõigus (muudeti ära aastal 1865) ja  raudvara . 1868. aastal keelustati teoorjus. Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaisteks muudeti. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil. 1497. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest jüripäeva sudebniku loal, makstes endisele mõisnikule lahkumisandamit. 16. sajandil pärisorjastamine lõpetati, kehtestades keeluaastad ja määraastad.
  
• 1649. aasta Maakogu seadustik  vormistas pärisorjuse Venemaal seaduslikult ja muutis mõisa kirjetesse kantud talupojad mõisniku pärandvaraks. 18. sajandi algul levis pärisorjus ka Ukrainasse. 1760. aastal said mõisnikud õiguse oma vastuhakanud talupoegi karistuseks Siberisse saata. Pärisorjus kaotati Venemaal  1803 ., 1842. ja 1861. aasta talurahvareformiga. Neist viimane jõustus 3. märtsil (vkj. 19. veebruaril) 1861 ja seda peetakse pärisorjuse kaotamiseks Venemaal, kuid mitmel pool Venemaa keisririigis, peamiselt Kaukaasias, toimus see hiljem ja näiteks Kalmõkkias alles 1892. aastal.