Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Keskaegne relvastus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
relv, image, kirve, kirves, mõõk, rüütlid, turvistik, vibu, medieval, sõjakirves, ammu, löök, nool, hellebard, piik, relvastus, külmrelvad, laskerelvad, piigivõitlused, taktika, armee, kanti, haamri, kilbi, soomus, kindad, masinad, products, shield, armor, relvaks, selga, vart, pulga, käepide, raudrüüd, kaitsmed, visati, püssi, arkebuusRüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Rüütel pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastasid, seda suurem oli tema au. Rüütlilt nõuti mehisust, ja süüdistus selle puudumises oli kõige rängem solvang. Kartus saada kahtlustatud arguses viis nii mõnigi kord kõige lihtsamate sõjapidamisreeglite rikkumiseni, mis lõpuks põhjustas rüütli hukkumise. Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad see käis ka vaenlaste kohta. Näiteks Karl Suure sõdades araablastega kutsuti üks tema väejuhte kahevõitlusele, enne aga võeti kavaluse abil vangi. Siis andis selle väejuhi tulevane vastane, araablasest rüütel, end vangi Karli vägedele, et teda saaks välja vahetada frangi rüütli vastu. Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne ja helde. Parem oli tülli minna kui endale ihnuskoi hüüdnime teenida. See ei kehtinud muuseas suhtlemises kaupmeestega
Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jaotatakse varre pikkuse järgi kolmeks: lühikese varrega e. käepidemega (mõõk, pistoda), keskmise varrega (kirves, vasar, nui; vars kuni 1m) ja pika varrega (oda, hellebard; vars kuni 2m). Kaugrelvad: viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb), tulirelvad (püssid, suurtükid). Kaitserelvadeks alla kuulusid kilp, kiiver ja kaitserüü. Mõõk keskajal kõige levinum relv. Kaitserelvastuse täiustumisega muutus ka mõõk (kaheteralisest kolmeteraliseks). Pooleteisekäe mõõkade teraviku pikkus oli 120-140 cm, kaal 3kg. Kahekäemõõga pikkus 160-180 cm, põhiliselt jalamehe relv, olulisemaid funktsioone lahingu alguses vastase jalaväe odade puruks raiumine. Timukamõõgal oli ots kumer/lame, teradel oli tekst (,,Jumal aitab mind vaest patust." ,,Kui ma mõõga tõstan, siis soovin patusele igavest elu."), ratta või võllamärk; mõõgaga
2 1. Relvastus Keskaegsed relvad jagunesid kaitse -ja ründerelvadeks. Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid
KESKAEGSED RELVAD JA SÕJANDUS 25. 29. AUGUST 2009 EKSAM Kontakt ain.mä[email protected] Ajavahemik 13. 16. sajand. Peamiselt eesti kohta aga ka lääne ja ida naabrite kohta. Selleks ajaks, kui välja kujunes täis raudrüü, siis enam rüütlid tavaliselt lahingutes enam eriti ei osalenud. Rohkem oli piiramisi ja rüüsteretki, selliseid välilahinguid kahe ratsaväe vahel oli tunduvalt vähem. Ka tänapäeva arvutimängud võivad asju sassi ajada, sest seal on relvi ja vahendeid, mis alles nüüd spetsiaalselt välja mõeldud ja pole kunagi eksisteerinud, kuid see või ajus kinnistuda. Leitud originaalrelvad, mida on aga väga vähe. Ürikud ja kroonikad, kus tekib relva mõiste
Ratsuga hoo sisse saanult võis odaga kohutava löögi anda, selline sõjapidamisviis oli Euroopas kaua levinud: õigel hetkel pidi selliste odadega varustatud rüütlisalk lahingusse tormama ja otsustava hoobi andma. 14. sajandil kohtas selline sõjapidamisviis võrdset vastast: ammu- ja vibukütid võisid sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Samuti jalameeste ettesirutatud piigid võisid otse pealetormavad rüütlid hävitavalt purustada. rüütli kaitserüü koosnes mitmetest osadest: rõngasrüüst, põlvede, säärte, reite, küünar- ja õlavarte peale kinnitatud metallist kaitsmetest, kõhukaitsest, seljakaitsest ja rinnakilbist. Relvastus keskajal Keskaja relvastus oli hästi mitmekesine, ning muutus järsult võrreldes eelnevate perioodidega. Üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga
võim ja katoliku kiriku vägevus. Samas oli kõrgkeskaeg ka ristisõdade ajajärk. Hiliskeskaeg tõi endaga kaasa katkuepiteemia, saja-aastase sõja Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning paavsti võim hakkas alla käima. 2 Kuigi keskajal oli tähtis roll kirikul ja riigiaparaadil oli kõige olulisem sõjavägi. Sõjaväe tugevust näitas rüütlite ettevalmistus ja relvad, mis pidid olema head ja tugevad. Aegade jooksul arenesid ka relvad. Kui algul kuulus varustusse mõõk, turvis, kilp ja piik, siis hiljem tuli kasutusele kasutusele amb ja rõngasärgist sai raudrüü. Keskaegne relvastus Relvastus oli keskaegsete sõjavägede juures väga tähtis, sellest sõltus väga palju. Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas
Ründerelvad Ründerelvad jagunevad lähirelvadeks ja kaugrelvadeks. Lähirelvad jagunevad veel varrepikkuse järgi kolmeks lühike vars (mõõk, pistoda), keskmine vars(kirves, vasar, nui) ja pikk vars (oda, hellebard). Kaugrelvad jagunevad ka kolmeks viskerelvad (ling, viskeoda), mehaanilised laskerelvad (vibu, amb) ja tulirelvad (püssid,suurtükid). 3 Lähirelvad Keskajal oli üheks populaarsemaks ja väärtuslikumaks relvaks mõõk, millega võitlesid enamasti rüütlid. See oli raiumise relv, millel oli lühike vars.Varasemad mõõgad olid ühtlaselt laiad ja ots ei olnud eriti terav. Rauatöötluse arenguga arenesid ka mõõgad. Põhiosaks on mõõgal tera. See puudeti pikaks, tugevaks ja painduvaks. Mõõk peeti tihti vaba mehe tunnuseks. Üha populaarsemaks said sõjanuiad, mis olid eelistatuim relv vaimulike feodaalide seas, kuna kirik ei lubanud mõõka haarata
Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadli kohta: Inglismaal sai esimene nimetuseks lords (lordid e. isandad) ja teine gentry, Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Saksamaal vastavalt Herr (härra) ja Ritter (rüütel), Prantsusmaal baron (parun) ja chevalier. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest ministeriaalid -, mis sulas hiljem alamaadli sekka. Ka need rüütlid, kes vallutasid 13. sajandil Eestit, pärinesid suurelt osalt just ministeriaalide hulgast. Üheks aadliku rahuaegseks ülesandeks oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas ta sageli oma asemikule, kuid kõrgema astme kohtu instungitel, näiteks senjööri või Inglismaal krahvkonna kohtus, osales ta isiklikuklt. Aadlikultuur etendas tähtsat rolli kogu keskaegses kultuuris teised seisused üritasid aadlist eeskuju võtta nii eluviisi kui ka kommete poolest.
õppis ta võitlust ja kombeid. Teismelisena sai noormees kannupoisiks, ta käis oma isandaga võitluses kaasas. Tema ülesanneteks oli kanda rüütli kilpi, varurelvastust ja lisahobust. Ta pidi kaitsma lahingus oma isandat, kui too peaks viga saama ja valvama isanda vange. Vabal ajal käis pidev treening tulevaseks elukutseks. 21 aastaselt oli kannupoiss valmis saama rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonia oli täis sümboolikat.Iga ese, mis rüütlile anti, sümboliseeris midagi. Mõõk, millega ta rüütliks löödi, oli altaril pühitsetud ja esindas lojaalsust ning õiglust. Tulevane rüütel andis vande täita kõiki rüütliseadusi ja senjöör või valitseja lõi talle mõõgaga 3 korda lapiti õlale (kaks korda paremale ja üks kord vasakule). Rüütlile kinnitati kuldsed kannused, mis tähistasid tema pühitsetust ning talle anti kogu ülejäänud 1
aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel
............................................. 4 Eestlaste sõjavarustus muistses vabadusvõitluses................................................................................. 5 Käsirelvad ......................................................................................................................................... 5 Oda.................................................................................................................................................5 Kirves.............................................................................................................................................5 Mõõk..............................................................................................................................................6 Võitlusnuga ...................................................................................................................................7 Laskerelvad..................................
5-13saj. See aeg on rüütlide õitseaeg. Kõige levinum turvisetüüpidest oli Rõngasturvis. Kuna selline turvis kaitseb lõikehaavade eest aga ei kaitse luumurdude pärast, on relvad brutaalselt rasked. Rüütel sai osaleda maksimum 4-5s lahingus, seejäral oli ta kas surnud või lihtsalt invaliid. 13l sajandil hakati kasutama uuesti plaatturviseid, kuna nad peatavad löögi täielikult, erinevalt rõngasrüüdest kuid rõngasrüüd jäid veel püsima. Kuna rüütlid olid eelkõige ratsaväelased siis võitlustehnika põhines raiuvatel hoopidel suunaga ülevalt alla. Selliste löökide puhul sai võrreldes roomlastega, kehva füüsilise tervisega rüütel kasutada relva inertsi ja massi löögi mõju suurendamiseks. Ainukesed, kellel mõõklemiskunst oli rohkem arenenud, kui rüütlitel olid slaavlased, viikingid kes sõdidid põhiliselt jala ning sellest olid ka tingitud parem füüsiline vorm
Tallinna Kuristiku Gümnaasium Ksenija Poletajeva 10.b RÜÜTLIKULTUUR Referaat Õpetaja: Ülle Piibar Tallinn 2014 Sisukord 1.Sissejuhatus Minu referaadi teemaks on rüütlikultuur. Just selle teema valisin ma sellepärast, et see oli ainuke, kõigest loetelust, mis mulle huvi pakkus. Minu arvates on rüütlid ja rüütlikultuur väga salapärane ja huvitav. Kõik iseloomustavad rüütleid kui vapraid ja ilusaid mehi, kuid keegi ei tea kui palju vaeva nägi ta, et saada rüütliks. Minu töö eesmärgiks on tutvuda rüütlikultuuri ja eluviisiga. 2.Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine
Iga võistluse alguses seisavad vehklejad algasendis ja ootavad vastase rünnakut. Võitja on see, kes sooritab kõige rohkem sihtmärki tabavaid torkeid. Harilikult loetakse võitjaks see, kes 6-minutise võistlusaja jooksul torkab või lööb vastast 5 korda. Meestevõistlus kestab seni, kuni 1 osaleja on sooritanud 5 nõuetekohast torget või kui lõppeb ettenähtud 6 minutiline võistlusaeg. Naised peavad tegema 5 minuti jooksul 4 torget. Torge tähendab seda, et ühe vehkleja relv puudutab teise keha. Individuaalvõistlusel koosneb iga mat kolmest 3-minutilisest raundist, vaheajad on minutilised. Võidab see vehkleja, kes saab esimesena kirja 15 punkti või kel on mati lõpus rohkem punkte. Kui normaalaja lõppedes on vastastel punkte võrdselt, siis määratakse üks minut lisaaega ja võidab see, kes esimesena saab punkti kirja. Võistkonda kuuluvad 3 vehklejat. Mati võidab see, kes esimesena kogub 45 punkti või kes on mati aja lõppedes punktidega ees. Vehklejad
ole mõõkade kohta kinnitatud, kuid see võib olla täiesti võimalik. Oluliseks muinasaja relvastuse allikaks on ka taaskehastujad, kes taaslavastavad vanu lahinguid ning katsetavad neid relvi, millega omal ajal võideldi. Ründerelvad Lähirelvad Käepide Keskmine vars Pikk vars Kaugrelvad Viskerelvad Laskerelvad (laske- ja heitemasinad) – rühm relvi, mis on keerukama konstruktsiooniga. Kõige lihtsam neist on vibu, kuid see on ka teatud mõttes eriline, kuna seda peetakse juba primitiivseks masinaks, kuna vibu abil muudetakse üht liiki energiat teiseks. Kaitserelvad Kiiver Kilp Kaitserüü 9. september, teine loeng Pistodad, sõjanoad ja mõõgad Kiviaeg Need on relvad, millel on väga lühike vars ehk lihtsalt käepide. Mõõk kui relv kujuneb alles pronksiajal ning kujuneb pistoda muutmise läbi. Pistoda muutub nii
12. sajandi teisel poolel odaotste valmistamise tehnoloogia lihtsustus. Järk-järgult loobuti damaskimisest ning kaunistustest, relva leht tehti paksem, rombilise ristlõikega. Raatvere kalmest on leitud mitu odaotsa, mille säilinud odavarrejuppide ümber oli spiraaliks keeratud pronkstraat. See leid lubab arvata, et oda külge võidi kinnitada ka mingi tähis või lipp. Lipp kui väeosa tähis ei olnud tundmatu ka Eestis. Esimeste relvade hulka kuuluvad ka vibu ja nool. Vibunööriks tarvitati loomasoolt, nooleotsaks - teravat kivikildu või konti. Selliseid relvi on leitud mitmelt poolt eelajaloolise inimese koopast. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides. Vibukaar 5 valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast
mis ka kuninga tapsid. Ristisõdade tagajärjed: paavstivõimu tähtsuse muutumine, kuningavõimu tugevnemine Lääne- Euroopas, kaubateede ümberpaiknemine, süvenes vaen Lääne-Euroopa bütsantsi ja islamimiriikide vahel, araabia teaduste ja tehnika levik Euroopasse. Peatükk 18 Aadlik vaba mees, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadli jagunemine: *kõrgaadel eesotsas kuningas, lisaks hertsogid, parunid ja krahvid. *alamaadel rüütlid. Aadlike ülesanded: sõdimine ja rahu ajal kohtumõistmine. Linnuse funktsioonid kaitsefunktsioon ja esindusfunktsioon linnus sümboliseeris feodaali võimu kohaliku territooriumi üle. Turniirid harjutamine sõjaks, relvad olid ohtumad (nürid, tömbid relvad), sportlik, pidulik üritus, Rüütlite kasvatus kuni 7 eluaastani viibis poisslaps kodus, peale seda saadeti ta kõrgemalseisva feodaali juurde, kus temast sai paaz
Poola&Ungar kuulutatu aadlivabariigiks. 18. AADEL AADEL KUI SEISUS · Vaimulikkond teenis kõigi eest jumalat, oli nende töö. Aadel kaitsmine. Talupojad kogu ühiskonna toitmine · Linnade arenedes ka linnakodanike seisus. · Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Vabad mehed, kes olid üksteisega seotud vasalliteedisidemetega. · Kõrgaadel kuningas, suurfeodaalid (hertsogid, parunid, krahvid) · Alamaadel rüütlid · Varakeskajal tekkis ka lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest ministeriaalid (hiljem sulasid alamaadli sekka). Rahuajal mõisteti rahuajal, talupoegade kohtupidamise usaldas enamasti asemikule. LINNUSED · Linnuste rajamine 9.sajandi Frangi riigi kuningavõimu nõrgenedes. Ehitati enamasti raskesti vallutatavale mäetipule, ümbritseti vallikraaviga, varustati toidutagavaraga. Lisaks kaitsele oli neil ka esindusfunktsioon.
· Oma valduste ja pühapaikade kaitseks loodi 3 rüütliordut (Johanniitide-, Teutooni- ja Templiordu). · 1187 vallutas Egiptuse valitseja Saladin Jeruusalemma tagasi. · Ristisõdijate katsed Jeruusalemma tagasi võita ebaõnnestusid. · IV ristisõda (1202-1204) viis aga Konstantinoopoli vallutamise ja rüüstamiseni ristisõdijate poolt, mis kahjustas nende mainet. c. Sõdade tagajärjed: · Lõppesid feodaalsõjad Euroopas, kuna rüütlid said oma seiklushimu ja vallutusiha välja elada Idamaades. · Veneetsia ja Genova said poliitilise ja kaubandusliku ülevõimu Vahemerel tänu Konstantinoopoli kui konkurendi rüüstamisele 1204. · Laienes eurooplaste silmaring. Euroopasse levisid Idamaadest uued tavad ja ideed. · Sõjad õhutasid Euroopas usulist vaimustust rüütlid nägid end Kristuse eestvõitlejatena paganate vastu. 5
S'i naine Kriemhild kättemaksu. Ta abiellub Etzeliga, meelitab S'i tapja tolle kotta ja laseb nad seal verises võitluses surmata.Niebelungide aare jääb kättesaamatuks. *kuningas Arthuri loodrüütliromaanide keskne kangelane Briti kun Arthur oli Suure rahvasterändamise perioodil valitseja. Arthurit kujutati ideaalse kuningana, keda ümbritsesid samavõrd täiuslikud kaaslased 12 ümarlauarüütlit. Lugude pealiin oli: rüütlid käisid seikluslikel retkedel, kus tuli tappa lohesid,saada jagu halbadest rüütlitest ja päästa hädas olevaid aadlidaame. *trubaduuride luuleprantsusmaa poeete ja laulikuid nim trubaduurideks. Nende looming oli mitmekülgne: lisaks armastuslauludele lõid ka rüütliromaane. Rõhutasid daamikultust. Rüütel pidi olema truu väljavalitule. Põhiline ülev kirg ja hingeline truudus. Mõneti ebareaalne ideaalpilt. 18.Talupoegade ellusuhtumise konservatiivsus,kirjaoskamatus,usklikkus
vastased püüdsid teineteist suure hoo pealt kokku põrgates piikidega sadulast maha paisata. Võitja sai kaotaja relvastuse. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Turniiridest said erinevate aadlisuguvõsade, senjööride ja nende vasallide, aga ka lihtrahva olulised kokusaamised. Turniiridel edukad rüütlid said laialt tuntuks. Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid rüütlite edevust, ajendasid neid mõttetule verevalamisele ja tõmbasid eemale õigelt teelt. Kiriku vastasseis ei andnud aga tulemusi ja kui ohvrite arv hakkas langema tühistas kirik oma keelu. Relvastus-raskerelvastatud rüütli peamised ründrelvad olid piik ja mõõk,kui rüütlilte
kümneid aastaid hiljem ajast, mil neid esmakordselt esitati, ja sõnu on aja jooksul muudetud. 2.3 Kenningid Poeetilise eneseväljenduse tõttu on viikingite tekstid teinekord raskesti mõistetavad. Skaldid suurustasid omapärase poeetilise sõnavaraga igapäevastest asjadest rääkimisel, eriti kui jutt käis lahingutest, mis muidu oleksid muutunud igavaks nimekirjaks pussitamistest ja surmadest. ,,Mõõkade tants" viitas lahingule, ,,kaan" oli mõõk ning ,,kaelakee regi" naine (nimetati ehte järgi, mida ta kandis). Mõningaid viikingite kaudseid väljendeid on praktiliselt võimatu mõista: ,,Säravad peegelduse omanikud tumedusest, tormis osav hobune luige voodist" Inimesed, kellel on säravad asjad ja kes on liikumisvahendil, mis hõljub veel (sõdalased) ,,Tihti öösel reisiv Yggi naise hobune või jõeluu" Elukas, millega ratsutas legendaarne Yggi naine (hunt)
Mõnel pool varanduslik tsensus – kodanikeks jõukamad mehed. Mittekodanikud Naised Orjad Võõramaalased Poliitika – polise asjadega tegelemine: Rahvakoosolek – Kodanike kõrgeim riigiorgan, kus otsustati tähtsamaid küsimusi. Nõukogu – Alaline võimuorgan, mis moodustati rahvakoosolekul. Ametnikud – Valiti rahvakoosolekul. Sõjavägi koosnes linnriigi kodanikest, kes hankisid ise relvastuse: Rikastest ratsavägi. Peajõuks oli keskjõukatest raskerelvastusega jalavägi (oda, mõõk, kilp, kiiver). Vaestest kergejalavägi (vibud, lingud) Faalanks – lahingurivistus üksteise taga pikkade viirgudena. Vilepillide saatel liiguti tihedas rivis vaenlasele vastu. 2.Valitsemisvormid a. Aristokraatia – võim on koondunud aristokraatide kätte: Nõukogu ja ametnikud valiti nende hulgast. Valitses tumedal ajajärgul, kuid püsis ka hiljem. Tuntuim oli Sparta aristokraatia. b. Demokraatia – rahvavõim (kr.k. demos+kratos= rahvas+võim):
Mõnel pool varanduslik tsensus kodanikeks jõukamad mehed. Mittekodanikud Naised Orjad Võõramaalased Poliitika polise asjadega tegelemine: Rahvakoosolek Kodanike kõrgeim riigiorgan, kus otsustati tähtsamaid küsimusi. Nõukogu Alaline võimuorgan, mis moodustati rahvakoosolekul. Ametnikud Valiti rahvakoosolekul. Sõjavägi koosnes linnriigi kodanikest, kes hankisid ise relvastuse: Rikastest ratsavägi. Peajõuks oli keskjõukatest raskerelvastusega jalavägi (oda, mõõk, kilp, kiiver). Vaestest kergejalavägi (vibud, lingud) Faalanks lahingurivistus üksteise taga pikkade viirgudena. Vilepillide saatel liiguti tihedas rivis vaenlasele vastu. 2.Valitsemisvormid a. Aristokraatia võim on koondunud aristokraatide kätte: Nõukogu ja ametnikud valiti nende hulgast. Valitses tumedal ajajärgul, kuid püsis ka hiljem. Tuntuim oli Sparta aristokraatia. b. Demokraatia rahvavõim (kr.k. demos+kratos= rahvas+võim):
Mõnel pool varanduslik tsensus kodanikeks jõukamad mehed. Mittekodanikud Naised Orjad Võõramaalased Poliitika polise asjadega tegelemine: Rahvakoosolek Kodanike kõrgeim riigiorgan, kus otsustati tähtsamaid küsimusi. Nõukogu Alaline võimuorgan, mis moodustati rahvakoosolekul. Ametnikud Valiti rahvakoosolekul. Sõjavägi koosnes linnriigi kodanikest, kes hankisid ise relvastuse: Rikastest ratsavägi. Peajõuks oli keskjõukatest raskerelvastusega jalavägi (oda, mõõk, kilp, kiiver). Vaestest kergejalavägi (vibud, lingud) Faalanks lahingurivistus üksteise taga pikkade viirgudena. Vilepillide saatel liiguti tihedas rivis vaenlasele vastu. 2.Valitsemisvormid a. Aristokraatia võim on koondunud aristokraatide kätte: Nõukogu ja ametnikud valiti nende hulgast. Valitses tumedal ajajärgul, kuid püsis ka hiljem. Tuntuim oli Sparta aristokraatia. b. Demokraatia rahvavõim (kr.k. demos+kratos= rahvas+võim):
Tänapäeva mõistes oli talupoegade elu raske ja üksluine. Suur osa sellest möödus kurnavas töös, millesse tõid siiski vaheldust mitmed pühad. Kodukülast kaugemale jõudsid talupojad harva. Rüütlikultuur Rüütlid olid kõik aadlikud alates keisrist väikerüütlini. Nad erinesid selle poolest, et neil oli erinev võim, aga üksteisesse pidid nad suhtuma kui võrdne võrdsesse. Seda reguleeris rüütli aukoodeks: nt pidid rüütlid olema ausad ja truud senjöörile ning südamedaamile.Veel pidid rüütlid olema ustavad ja helded naiste vastu ja samas ka väga vaprad. Feodaalid elasid kindlustatud elmautes ehk linnustes. Linnused rajati enamasti juba looduslikult hästi kaitstud paika: kõrgele künkale, jõekääru või jõesaarele. Kõige lihtsam ja odavam oli tornilinnus. Suuremates linnustes rajati peatorni või --hoone ümber ringmüür koos väiksemate tornidega. Kogu linnust piiras sagely
Seejärel saadeti ta kõrgemal seisva feodaali juurde, kust temast sai paaz. 15 aastane noormees sai kannupoisiks ja võis kanda isikliku relva. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel. 18-21 aastane noormees löödi pidulikult rüütliks. Relvastus ja sõjaline kultuur Täis raudrüüd tulid kasutusele 15ndal sajandil. Keskaja lahingutes oli surmasaanute arv väike. Keskajal peeti mõõgakandmist vaba mehe tunnuseks. Relvastus jagunes ründe ja kaitse varustuseks. Varakeskajal kasutasid rüütlid enda kaitseks soomusrüüd. Ristisõdade ajal hakati kasutama õhku läbilaskvaid rõngassärke. Ülekuumenemise vältimiseks tõmmati sinna peale pikk valge mantel. Kasutati põlve ja küünarnuki kaitsmeid. 14 sajandil leiutati tulirelvad. 3. 6 Linnuste ja linnade piiramine Rüütli vägi 8-9 sajandil kujunes peamiseks väeliigiks raskeratsavägi. Kuna relvastus kaalus palju, siis pidi rüütel muretsema endale mitu hobust ja võtma kaasa abilisi. Jalavägi
kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav, milles voolas vesi ja üle selle tõstesild. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri linnuses. Rüütel sõdis ratsa. Rüütli peamised relvad olid oda ja kahe teraga mõõk. Kaitseks oli rüütlil käes kilp, peas rauast kiiver soomusrüü. Kuigi rüütlit kartsid paljud ja ta oli hästi välja õpetatud, oli ta oma raske relvastuse tõttu küllaltki kohmakas. Rüütliväed olid tavaliselt väikesed. Nad liikusid lahinguväljal algul aeglaselt ning mida ligemale vaenlasele, seda kiiremaks muutus galopp. Kui vaenlasega kokku põrgati, leidis igaüks omale vastase, keda püüdis hobuse seljast maha lükata. Vastast, keda
Tavaliselt kasutasid põhjaosa võitlejad peamiselt jalgu ja lõunaosa võitlejad käsi. Samuti olid põhjaosa võitlejate löögid pikemad. Enamasti võitsid põhjaosa võitlejad. Alates 1953.a. on Hiinas turniirid olnud rahvusliku iseloomuga. Võitlus pole aga lubatud ja enamuses võib näha sooloesinemisi. 1959. aastaks töötas riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomisjon välja standardid viie wu-shu põhivormi jaoks: 1. changquan, mille all on kõik wushutüübid 2. mõõk 3. lai mõõk 4. oda 5. kaigas Võistlejad peavad alguses esitama standardharjutusi ja siis vabalt valitud liigutusi. Alates 1950. aastate lõpust eksperimenteeritakse Pekingis võitlust kaitsevahenditega ja 1965. a. peeti ka sellised võistlused. Sõjalistes operatsioonides on jätkatud traditsiooniliste wu-shu elementidega. (http://www.wushuclub.ee/wushu%20ajalugu.html ; 28.12.2012) Aastal 1979, Riikliku Spordi- ja Kehalise Kultuuri Komitee andis ühele wushu asjatundjate
Ajalooline aeg (Eestis ~1200) Esemelised + kirjalikud ajalooallikad Jaguneb: 1) vanaaeg: kiri ~3300-3500 eKr 2) keskaeg: Lääne-Rooma keisri kukutamine 5. saj. 3) uusaeg: Konstantinoopoli vallutamine (15. saj), Ameerika avastamine (15. saj.), usureformid (16. saj.) 4) Lähiajalugu: I maailmasõda Esi- e. muinasaja arengujärgud 1) Kiviaeg a) Paleoliitikum e. vanem kiviaeg (2,5 mln aastat tagasi). Peamised tööriistad: pihukirves, oda, kaabits (kõõvits), kirves, õngekonks, ahing, harpuun. Korilus, küttimine, kalapüük. Anastav majandamisviis (võeti looduselt, mida vaja oli). Tingis rändleva eluviisi (reviir kindel piirkond, mille piires rännati). b) Mesoliitikum e. keskmine kiviaeg (12 000 a. eKr). Leiutised: vibu ja nool (saadi paremini suuremaid loomi küttida). Kodustati koer. Anastav majandamisviis ja rändlev eluviis. c) Neoliitikum e. noorem kiviaeg (7 000 a. eKr). Kivi lihvimine ja kivisse augu
Erinevaid tööriistu on juba päris palju. Otsad on ära löödud ja siis eraldati õige nurga all lüües pikemaid noalaadseid kilde. Lisakas koobastele oli ka asulapaiku, kus oli püstkojalaaadseid hooneid. Mammutite luid (ribikonte) kasutati püstkodade ehitamiseks ja all servas naha kinni hoidmiseks. Ka lõkked olid juba olemas. Solutre kultuur: ilmuvad esmakordselt üle terve pinna retuseeritud nooleotsad, hea töö. Nooleotsad viitavad sellele, et oli olemas vibu. Vibu oli esimene masin. Tehti ka vibupuur, millega sai tuld teha ja kivisse auke puurida. Selles kultuuris oli üks oluline jahiloom metshobune, on leitud metshobuste luid. Oldi kavalad ja püüti hobuseid. Valiti välja kari, mis piirati ümber, aeti kõrge kalju peale, hobused kukkusid alla ja inimesed said liha. Kalju alt on leitud umbes 10k hobuseluustikku. Solutre'i kultuuri inimesed olid päris kavalad toidu kätte saamises. Hilispaleoliitikumis ilmub päris palju luust ja sarvest tööriistu
a. Enne seda oli ta Bremeni toomhärra. Temast sai Baltikumi ristisõja juht. Albert tuli suure sõjaväega Väina suudmesse ja rajas seal juba eesolevate saksa kaupmeeste abiga 1201. a. Riia linna, mis sai ristisõdijate keskuseks Baltimaades. Tema heakskiidul loodi 1202. a. vaimulik rüütliordu Kristuse sõjateenistuse vennad ehk Mõõgavendade ordu, selle nimetus tuleneb nende valgest ülekuuest, millel oli kujutatud (punasega) mõõk ja rist. Ordusse kuulusid rüütel -, preester - ja teenijavennad ning palgasulased. Rüütlid olid ühtlasi ka mungad. Ühendust juhtis ordumeister. Ordu loodi ennast Pühal Maal teostanud militaarvennaskondade eeskujul. Peaaegu igal aastal purjetas Albert Saksamaale sõjaväele lisa tooma. Mõne aastaga alistati Väina ning Koiva jõe ümbruse liivlased ning lätlased. Võidetud maa nimetas Albert neitsi Maarja järgi Maarjamaaks. Et sõjalist jõudu suurendada, läänistas ta
Eesti Keskaeg 1. Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: Mõiste kasutuselevõtt- Mõistet "keskaeg" kohtame kirjasõnas juba alates 14. sajandist, kuid ajaloolise perioodi nimetusena kinnistus see 17. sajandil. Nimetus "Eesti" ulatub ajas kaugemale, Tacituse (u. 55-120) "Germanias" mainitud aestide hõimu, kuid allikas ei viidanud eestlaste praegusele asualale. "Eesti" nime järjepidev traditsioon sai alguse muinaspõhjala Eistland'ist ja eistr'idest ning jõudis sealt 11.-12. sajandil ladina kirjasõnasse. 13. saj hakati "Eestimaaks" kutsuma Taani kuninga valduseid Põhja-Eestis. Sünkroonsus Lääne-Euroopa keskajaga- Eesti keskaeg (1200-1550) pole sünkroonis Euroopa keskajaga (500-1492). 20. sajandi viimastest kümnenditest on eelistatud rääkida euroopa eksapnsioonist ja läänemere piirkonna euroopastumisest. Katoliiklik Euroopa kujunes välja 11.-13. sajandil jõulise ekspansiooni, kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel. Te
annaabi.ee 
