Rüütlivägi ja jalamehed: võim ja sõjaline efektiivsus (0)

Rüütlivägi ja jalamehed: võim ja sõjaline efektiivsus
Keskaeg on periood, mida iseloomustasid pidevad sõjad. Need sõjad olid põhjustatud tugeva keskvõimu puudumise tõttu, mis oleks vägivalda monopoliseerinud ja rahu taganud. Sõdu soodustas ka rüütliideoloogia, mis õilistas vägivalda ja vaimulikkonna seisukoht, mis aktsepteeris vägivalda, kui hädavajalikku pahet, et sundida halbu head tegema.
Pärimisõiguse kohaselt sai vanim poeg kogu päranduse endale. Kuna aadlik seisuse tõttu põldu harida ei saanud, jäid üle vaimulikuamet või pidi ta hakkama kannupoisiks rüütli teenistuses. Guillaume , räägib oma viimasena sündinud pojast, kelle jaoks ei jätku maad ega varandust: “Tema on mulle iseäranis armas. Elaks ta selle eani, et tast rüütel võiks saada, sõitku ta ringi, et kuulsust leida; küll siis leiab ta ka selle, kes teda armastab ja kes talle suurt au osutab, suuremat kui kellegile teisele.” (“Guillaume le Maréchal” G. Duby , lk13)
Maad olid keskajal väga killustunud. Läänikord nägi ette, et aadlikud seisavad üksteise järel hierarhiliselt teenistuses ja saavad tasuks teenete eest lääni ehk maad. Kuna keskvõim oli nõrk ja maad killustunud, siis esines palju aadlike omavahelisi rüüsteretki. Kristlik Euroopa oli igast nurgast rünnakute all. Põhjast rüüstasid pea 300 aastat viikingid , maurid ületasid Püreneed ja ründasid Lõuna-Prantsusmaad, Araabia piraadid rüüstasid Vahemere rannaalasid, idast ründasid steppidest pärit madjarid ning põhjast saksid ja taanlased . On ime, et kristlik Euroopa selle kõik üle elas, kuid mis ei tapa – teeb tugevamaks. Tänu pidevatele rünnakutele militariseerusid eurooplased väga kiirelt ja muutusid tugevaks sõjaliseks jõuks maailmas.
Keskaja sõjaväest rääkides tuleb inimestele esimesena ette raudrüüs ratsarüütlid, kes otsustasid lahingu käigu. Rüütlivägi oli kahtlemata äärmiselt tugev eliitüksus, kes olid ametilt sõdurid. Alates seitsmendast eluaastast anti heast perekonnast poiss teenima kõrgemasse aadliperekonda, kus temast sai paaž, seal õppis ta võitlust ja kombeid. Teismelisena sai noormees kannupoisiks, ta käis oma isandaga võitluses kaasas. Tema ülesanneteks oli kanda rüütli kilpi, varurelvastust ja lisahobust. Ta pidi kaitsma lahingus oma isandat, kui too peaks viga saama ja valvama isanda vange. Vabal ajal käis pidev treening tulevaseks elukutseks. 21 aastaselt oli kannupoiss valmis saama rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonia oli täis sümboolikat.Iga ese, mis rüütlile anti, sümboliseeris midagi. Mõõk, millega ta rüütliks löödi, oli altaril pühitsetud ja esindas lojaalsust ning õiglust. Tulevane rüütel andis vande täita kõiki rüütliseadusi ja senjöör või valitseja lõi talle mõõgaga 3 korda lapiti õlale (kaks korda paremale ja üks kord vasakule). Rüütlile kinnitati kuldsed kannused, mis tähistasid tema pühitsetust ning talle anti kogu ülejäänud varustus , mille sümboolseid tähendusi värskele rüütlile selgitati. Pärast auringi linnas, läks rüütel lossi, kus tema auks oli korraldatud pidusöömaaeg.
Rüütlid olid väga kokkuhoidev koorekiht, kes kaitsesid oma võimu ja klassi. Enda võimu kindlustamiseks ehitasid aristokraadid kõrgeid losse , kust saaks enda maal silma peal hoida. Loss oli aristokraatia võimu sümbol! Rüütellikkus tähendas eestkätt rüütellikkust teiste rüütlite vastu, mitte lihtrahva vastu. Inglismaa kuulus rüütliideaal Walesi prints Edward, tuntuma nimega – Must Prints, sai ilmselt oma hüüdnime mitte tumeda turvise, vaid enda musta südametunnistuse eest. Kui Prantsusmaal asuv linn Limoges, mis oli vandund truudust Inglismaale , otsustas liituda Prantsusmaaga, sattus prints Edward tohutusse raevu ja vallutas selle linna tagasi. Linnas lasi ta kättemaksuks mõrvata tuhandeid linnaelanikke , sealhulgas naisi ja lapsi. Kuid kui prantsuse rüütlid nägid, et ei suuda võita, andsid nad alla ja nõudsid, et inglise rüütlid käituksid nendega sõjareeglite kohaselt. Inglise rüütlid otseloomulikult ei tapnud enda klassi mehi ja võtsid nad vangi. See on perfektne näide, kuidas rüütellikkus esines ainult rüütlite vahel, alamklass aga pidi maksma nende näilise rüütellikkuse enda eludega kinni.
Rüütlil oli suurepärane relvastus ja kaitserüü. Tüüpilisel 11. sajandi rüütlil oli ninakaitsega kiiver, mis vastavalt kuuluvusega teatud gruppi võis olla keegli või pagoodikujuline või hoopis neljakandiline . Kukalt kaitses rippuv raudkettidest kardin, mis andis ka lisakaitset õlgadele. Rüütli põhiliseks kaitseks oli pikk, reiteni ulatuv öösärgitaoline poolpikkade varrukatega raudrüü. Rikkamad rüütlid kandsid täiendava kaitsena ka käsivarre või säärekaitseid. Pikk rüü koosnes enamasti kas nahksele hamele õmmeldud või needitud metallplaatidest või omavahel läbipõimitud rõngastest. Rüül olid ees ja taga lõhikud, võimaldamaks rüütlil hõlpsasti sadulasse ja sealt maha saada. Raudrüü all pidi rüütel kandma riidest või vildist valmistatud rõivast, mis kaitses teda raudrüü kareduse eest ning pehmendas pihta saadavaid hoope. Küllaltki tihti tekitas halvasti selga sobiv raudrüü vigastusi ja lakkamatuid piinu. Sellist 11. sajandi raudrüüd oli võrdlemisi kerge selga panna ja seljast ära võtta – alles hilisemal ajal ei olnud rüütlid ise võimelised endale raudrüüd selga panema . Sellised raudrüüd olid kogu keha katvad plaatturvised, mis tehti vastavalt tellija kehale. Plaatturvis oli piisavalt tugev, et ei vajanud kilpi ja piisavalt kerge, et rüütel saaks ringi joosta ja hobuse selga hüpata. Tänu kilbi kadumisele, muutusid rüütlite seas populaarseks kahekäemõõgad.
Kõige väärtuslikum varustus rüütli jaoks oli tema hobune. Hobune oli lahingu käraks ja raskusteks spetsiaalselt treenitud täkk. Rüütlitest koosnev ratsavägi oli väga tugev šokiüksus, mis raius vaenlase ridadesse sügavaid auke . Mees-mehele võitluses ei olnud rüütlitele vastast, samuti kui nad ründasi ühtse massina. Kergelt relvastatud üksustel ei olnud mingit lootust selle massi vastu. Lechfeld`i lahingus hävitasid saksa raskeratsaväelased täielikult madjarite suures arvulises ülekaalus olevad vibudega varustatud kergeratsaväed. Kuid taoline võit vibudega varustatud kergeratsaväelaste vastu oli suur erand , enamasti ei saanud kohmakad ja aeglasemad raskeratsaväelased nooli pilduvaid kergeratsavägesid kättegi. Seda probleemi kirjeldab täpselt Tüürose peapiiskop Guilaumme oma laiahaardelises teoses: ” Historia Rerum in Partileus Transmarinis Gestarum”: “Oma esimese rünnaku ajal katsid türklased meid nii tiheda nooltehulgaga, et ei vihm ega rahe poleks suutnud suuremat pimedust tekitada; seejuures said meist paljud nooltest haavata . Kui esimesed olid oma nooletuped tühjaks teinud, tuli teine parv… ja hakkas veel tihedamalt nooli saatma …”
“See võitlusviis oli meie sõduritele täiesti tundmatu, ja nad suutsid seda aina vähema külmaverelisusega taluda, kui nägid iga silmapilk langemas oma hobuseid, kes ennast ei saanud kaitsta. Sõjamehed ise, ootamatult rünnatud ja sageli surmavalt haavatud, katsusid küll vaenlasi tagasi lüüa, kusjuures nad nende kallale tormasid ja neid mõõga ja odaga ründasid, kuid nood, kuna nad omalt poolt polnud võimelised sellist rünnakut pareerima, ei kaotanud aega, et kohe tagasi tõmbuda ja kokkupõrkamist vältida, ja kuna meie sõjamehed olid oma ootuses petetud ega leidnud endi ees mitte kedagi, siis olid nad sunnitud tagasi tõmbuma.” (“Ristisõjad: Legendid ja tõelisus” R. Pörtner, lk.232) Seda probleemi said eurooplased tunda ka mongolite vastu Liegnitz`i lahingus.
Viimane probleem rüütlite kasutamisel lahingus, mida rõhutaksin , oli indvidualistlikkus. Rüütlid läksid lahingusse isiklikku tublidust tõestama. See tegi nende organiseeritud ja taktikalise kasutamise lahingus küllaltki raskeks.
Kindluste kaitsel ja piiramisel mängis pearolli jalavägi, kellel oli oluline roll ka lähinguväljal. Keskaja jooksul muutus jalaväe roll järjest tähtsamaks tänu uute relvade ja taktikate kasutamisele. Rüütliväe vastu töötasid väga hästi uued laskerelvad: pikkvibu ja amb.
Crécy lahingus mängis pearolli inglaste pikkvibu, mille tihe noolterahe tekitas suuri auke prantslaste ridades. Teine oluline muutus, oli Edward III-da Šoti sõdadest väljatöötatud taktika , mille kohaselt rüütlid ja sõjasulased võitlevad jalgsi .
Amb oli murrangulise tähtsusega relv jalaväes. Ammu kasutamist on kerge õppida (erinevalt vibust), temaga on tunduvalt kergem sihtida, tal on tugevam löögijõud ja teda saab kasutada ise varjus olles. Genova ammuküttide varustuse hulka kuulusid suured kilbid - pavised, mille varjust sai ammukütt lasta ja laadida . See relv osutus rüütlitele nii surmavaks, et Rooma paavst Innocent II keelas selle kasutamise teiste kristlaste vastu. Euroopa rüütliideaal Richard Lõvisüda sai surma sellest hirmsast keskaja relvast, mida ta ise meelsasti ristisõdades kasutas.
Jalaväes mängisid tähtsat rolli ka odamehed. Bannockburn`i lahingus moodustasid šotlaste odamehed schiltrom`i, mis kujutas endast odameeste ringi. Schiltrom oli väga tugev kaitserivistus, mis töötas eriliselt hästi ratsaväe vastu. Jalgsi võitlevate plaatturvisega rüütlite jaoks olid aga odad liiga viletsad. Odad ei tunginud plaatturvisest läbi ja kui rüütel oma mõõgaga metallist tera otsast ära raius, jäi alles kasutu puutoigas. Rüütlite vastu oli vaja efektiivsemat relva millega saaks nii raiuda kui ka torgata. Lahenduseks olid hellebardid. Väga tugev samataoline relv Inglismaal oli billhook, millega sai ideaalselt rüütlit torgata või hoopis rüütli ratsu seljast kõvera konksuga alla tõmmata. Sellised relvad andsid tavalistele jalaväelaste päris head võimalused rüütlite vastu võitlemiseks.
Rüütelkonna võimu languses mängis peamist rolli kaupmeeste ja seetõttu linnade võimu suurenemine. Linnad ei sõltunud põllumajandusest, vaid kaubandusest ning lõpuks ei talutud enam lossiülikute sekkumist. Kodanikud ehitasid oma linnade ümber müüri ja moodustasid enda kaitseks rahvaväe. Tekkisid linnade liidud nagu näiteks Lombardia Liiga. Ehkki keskaega peetakse tihtipeale ratsaväeajastuks, mängis pearolli siiski jalavägi.
“Pärast Hastingsit(1066) lõi jalavägi ratsanikke ristisõdades, Legnano , Courtrai´ (1302), Crécy (1346), Poitiers ´ (1356) ja lõpuks ka Atzingourti lahingus (1415).”
“Robert Bruce´I Šoti jalaväelased olid võidukad 1314. aastal Bannokburni all, kus üheainsa päevaga tabas Inglise rüütleid suurim kaotus, mida nad olid kunagi kogenud.”
“Loomulikult mängis jalavägi nii kaitsjate kui ka ründajatena kõikides tolle aja paljudes piiramistes tähtsaimat rolli. Niisiis ei saa kuidagi väita, nagu oleksid Šveitsi piigimehed Morgarteni (1315), Sempachi (1336) ja Näfelsi (1380) lahingutes või Inglise vibukütid Azincourtis ratsaväe ülemvõimule lõpu teinud, sest ratsaväe ülemvõimu aega ei ole olemas olnudki. Oli aga, ning nõnda alati, väljaõpetatud vägede ülekaal väljaõpetamata massi üle, ükspuha, kas võideldi jalgsi või ratsa . Kõik rüütlid olid juba lapsepõlvest peale sõdimiskunsti õppinud.” (“Sõjaajaloo pöördepunktid” W. R. Wier, lk 71)
Kasutatud kirjandus:
“Ristisõjad kui seiklus : pühakud, patused ja narrid” K.Frischler
“Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade” J. Black
“Sõjaajaloo pöördepunktid” W. R. Weir
"Guillaume le Marechal ehk Maailma parim rüütel" G. Duby
“Ristisõjad: Legendid ja tõelisus” R. Pörtner
4