vees tüüpi emulsioon. Emulsioonid on üldlevinud toiduainete valdkonnas, värvitööstuses ja paljudel muudel elualadel. Reeglina on tegu rohkem kui kahekomponentsete süsteemidega, mis emulsiooni stabiilsuse eesmärgil sisaldavad ka stabiliseerivaid lisandeid. Töö käik · Kahte kuiva katseklaasi valasin 1 ml kahte erinevat uuritavat lahust, millest üks sisaldas lipiide, teine mitte. · Katseklaase loksutasin. · Lisasin mõlemasse katseklaasi 4 ml destilleeritud vett. · Loksutasin katseklaase intensiivselt. Esimese uuritava lahuse korral muutus lahus häguseks. Järeldus Eelnevalt orgaanilises solvendis olevad orgaanilised lahused viisin vesikeskkonda ning segasin intensiivselt, mille tulemusena muutus 1. katseklaasis olnud uuritav lahus häguseks. See annab tunnistust sellest, et katseklaasi tekkis õli-vees tüüpi emulsioon ning seega võib järeldada, et 1
temperatuurist, mida vaadeldi väävelhappe ja naatriumsulfaadi vahelise reaktsiooniga: Na2 S2 O3 + H2 SO4 → Na2 SO4 + H2 O + SO2 + S ↓ Selles reaktsioonis tekkiv hägune väävlisade on hõlpsasti jälgitav ning suhteliselt lahjade (~ 1%) lahuste korral on ajavahemik lahuste kokkuvalamise hetkest kuni hägu tekkimis e ni mõni minut. Töö õnnestumise eelduseks oli puhtus. Pesin enne töö algust katseklaase hoolikalt kraanivee, harjaga ja loputasin neid 2-3 korda destilleeritud veega. Sama tuli teha kahe katse vahel ja töö lõpul. Tähelepanelikkus oli samuti tähtis, et õige lahus valada õigesse büretti. 3 Katse 1 Reaktsioonikiiruse sõltuvus lähteainete kontsentratsioonist Katse alguses jagasin kaheksa katseklaasi neljaks paariks
Rasvade kui rasvhapete glütserüülestrite tunnuseks on hüdrofoobsus ja lahustumatus vees ja vesilahustes. Orgaanilistes solventides aga nad lahustuvad. Kui orgaanilises solvendis lahustatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda segada/loksutada, moodustub õli-vees tüüpi emulsioon. Katse käik: Valasin ühte katseklaasi emulsioonitesti lahust I ja teise katseklaasi emulsioonitesti lahust II. Lisasin kummalegi u 2 ml etanooli ning lahjendasin destilleeritud veega. Loksutasin katseklaase. Tulemus: Esimeses katseklaasis, mis sisaldas emusioonitesti lahust I, tekkis hägu. Teises katseklaasis, kus oli emulsioonitesti lahus II, muutusi ei toimunud. Järeldus: Hägu tekkimine esimes katseklaasis annab tunnistust emulsiooni tekkest ja võib öelda, et emulsioonitesti lahus I sisaldas lipiide. Emulsioonitesti lahus II lipiide ei sisaldanud, kuna emulsiooni ei tekkinud. 1.3.3 Akroleiiniproov Kui glütserooli kuumutada vett siduvate ainete juuresolekul, siis tekib teravalõhnaline
0.8 0.6 Reaktsioonikiirus v=1/t min-1 0.4 0.2 0 1.5 2 2.5 3 3.5 4 4.5 5 5.5 6 6.5 Na2S2O3 suhteline kontsentratsioon Katse 2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Töö käik Võtsin neli paari katseklaase. Märgistasin katseklaasid, mis sisaldasid Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Ühe katseklaasi igast paarist täitsin 4 cm 3 ulatuses väävelhappelahusega, teine 4 cm3 ulatuses Na2S2O3 lahusega. Edasi täitsin ühe suurema keeduklaasi poolenisti veega ning asetasin sinna kõik katseklaasid ning termomeetri. Siis tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgima temperatuuri tõusu.
punkti väärtusest, siis ei pruugi väljasadestumist toimuda. Valgu isoelektriline punkt näitab keskkonna pH väärtust, mille juures on lahuses tsvitterioonid. Sellest tingituna sadenevad valgumolekulid lahusest välja. Kui aga lahuse pH on oluliselt erinev pI-st, siis väljasadestumist ei toimu. Töö käik Valan kahte katseklaasi 2 ml munavalgu lahust. Ühte lisan 1 ml kontsentreeritud äädikhapet, seejärel kuumutan mõlemaid katseklaase vesivannil. Happega katseklaasis ei teki sadet kuumutamisel, kuid teises tekkis üsna kiiresti valge hägu. Happega katseklaasis oli pH ilmselt oluliselt madalam kui valgu pI ning seetõttu ei sadenenud selles katseklaasis midagi. Süsivesikute sissejuhatus Süsivesikud koosnevad süsinikust, vesinikust ja hapnikust.Vastavalt struktuurile jaotatakse neid mono-, oligo-, ja polüsahhariidideks. Monosahhariidide üldvalem on C x(H20)y. Molekuli
Kuna türosiin esineb enamiku valkude koostises, siis suurem osa valkudest annab positiivse Milloni reaktsiooni, mille puhul valgu lahus või denatureerunud valgu sade värvuvad soojendamisel roosakaks kuni tume(telliskivi)- punaseks. Töö käik Võtsin kaks katseklaasi, millest esimesse valasin 1 ml munavalgu lahust, teise 1 ml zelatiini lahust. Lisasin mõlemasse katseklaasi 5 tilka Milloni reaktiivi. Valku sisaldavas katseklaasis tekkis koheselt piimjas sade. Soojendasin katseklaase, mille käigus munavalku sisaldava katseklaasi sisu värvus punakas-tumepruuniks, mis tõestas türosiini olemasolu. Zelatiini lahus jäi pigem muutumatuks, millest võib järeldada, et zelatiinis puudub aminohape türosiin. 1.4. Sulfühüdrüüli- ehk tioolireaktsioon Teoreetilised alused Positiivne sulfhüdrüülreaktsioon näitab tsüsteiini (Cys) esinemist valgus. Tsüsteiini radikaalis
Kasutatud uurimis-ja analüüsimeetodid ning metoodikad Katses 1 jagasin 8 katseklaasi 4-ks paariks. Igast paarist täitsin ühe katseklaasi 6 cm 3 H2SO4 lahusega. Teise katseklaasi täitsin Na2S2O3 lahusega, mille kontsentratsioon igas paaris erines. Siis valasin esimese paari lahused kokku, sulgesin katseklaasi korgiga, segasin ning mõõtsin stopperiga aega lahuse häguseks muutumiseni, sama tegin ka ülejäänud paaridega. Katses 2 võtsin samuti 4 paari katseklaase. Igast paarist täitsin ühe katseklaasi 4 cm 3 HCl lahusega, teise 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Siis täitsin keeduklaasi poolenisti veega, asetasin vette kõik katseklaasid ning termomeetri ja tõstsin keeduklaasi elektripliidile. Kui temperatuur oli tõusnud ~32 ~32 °C-ni -ni, tõstsin keeduklaasi koos katseklaasidega pliidilt maha, võtsin ühe paari katseklaase, valasin lahused kokku ning mõõtsin stopperiga aega hägu tekkimiseni.
Liikuvustegur Rf: Töö käik Pärast kolonni vertikaalsuse kontrollimist märgitakse üles täidiseks oleva Sephadex´i mark ja tegur k ning uuritava lahuse ja voolutuslahuse koostis. Mõõdetakse geelisamba kõrgus L ja diameeter d. Arvutatakse täidise kogumaht Vt, geelmaatrikis maht Vg = k·Vt ning maksimaalne elueerimismaht Vxmax=Vt Vg. Arvutatakse fraktsioonide üldarv n (võttes ühe fraktsiooni mahuks 2 ml) n = Vxmax/2. Nummerdatakse vajalik arv (n) kalibreeritud katseklaase. Avatakse ettevaatlikult kolonni väljavooluava ja täidise kohal olev voolutuslahus lastakse voolata kolonni kuni vedeliku tase langeb täidise pinnani, siis suletakse väljavooluava. Voolukiiruse reguleerimiseks kulus minul 2 min. Pipeti abil võetakse 0,5 ml uuritavat proovi ja viiakse see kolonni, juhtides pipeti otsa vastu kolonni seina. Proov geeli pinnale viidud, avatakse väljavool ja vooluti suunatakse 100 ml
lahjendust konsentratsioonidega 0,125mg/ml ja 0,062mg/ml · Seati valmis ja nummerdati 6 puhast katseklaasi · Katseklaasi o Nr 1 pipeteeriti 1ml destileeritud vett o Nr 2 ja 3 pipeteeriti 1ml uuritavat lahust o Nr 4,5 ja 6 pipeteeri igasse 1ml erineva konsentratsiooniga glükoosilahust. · Igasse katseklaasi pipeteeriti 3ml eelnevalt valmistatud tööreaktiivi* ja loksutati · Katseklaase hoiti 20 minutit toatemperatuuril · Spetrofotomeertia põhimõttel mõõdeti optilised tihedused katseklaasides *Õppejõu poolt valmistatud 25ml tööreaktiiv koosnes: · 2,5mg glükoosi oksüdaasi · 1,5mg peroksüdaasi · 16,6ml 0,2M fosfaatpuhvrit, pH = 6,0 · K4[Fe(CN)6] 0,1% lahust, millega täideti kolb kuni lõppmahuni. Optilised tihedused Korrigeeritud optilised tihedused 1
Emulsioonitest Emulsioonid on üks liik kahe- või enamafaasilistest süsteemidest, mida tuntakse kolloidide nime all. Kolloidid koosnevad kahest mittesegunevast vedelikust, millest üks on jaotunud mikroskoopiliste tilgakestena teises vedelikus. Kuna emulsioonid hajutavad läbivat valgust, siis emulsiooni moodustumisest annab informatsiooni selge lahuse muutumine häguseks. Töö käik Kahte kuiva katseklaasi valati 2ml uuritavat lahust, mida oli eelnevalt etanooliga lahjendatud. Katseklaase loksutatakse homogeense sademe moodustumiseni. Lisatakse mõlemasse 4ml destileeritud vett ja loksutatakse uuesti. Esimeses katseklaasis tekkis valkjas sade, mis tõestab glütseerüülestrite olemasolu, teises aga muutusi ei toimunud, mistõttu puuduvad sealt glütserüülestrid. Akroleiiniproov Glütserooli (propaantriooli) kuumutamisel, eriti vett siduvate ainete juuresolekul, tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal ehk akroleiin
2 4 2 4 1,17 0,85 3 3 3 3 1,5 0,67 4 2 4 2 2,55 0,39 KATSE2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist. Kui katseklaasid olid hoolikalt pestud, siis aususin järgmise katse juurde. Jällegi võtsin neli paari katseklaase. Et ma neid hiljem segamini ei ajaks märgistasin ühteaeinet sisaldavad katseklaasid ühtemoodi. Täitsin ühe katseklaasi igast paarist 4cm3 väävelhappelahusega, teise 4cm3 Na2S2O3 lahusega. Nüüd töitsin poolenisti veega ühe suurema keeduklaasi ning asetasin kõik katselaasid ning termomeetri sinna. Siis tõstsin keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakkasin jälgime temperatuuri tõusu. Katsed sooritasin temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ning 60°C.
Tavaliselt on üheks vedelikuks vesi ja teiseks on vähepolaarne orgaaniline vedelik. Rasvade iseloomulikuks tunnuseks on hüdrofoobsus ja lahustumatus vees ja vesilahustes, aga nad lahustuvad orgaanilistes solventides. Kui taolises solvendis valmistatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda intensiivselt segada või loksutada, siis moodustub õli-vees tüüpi emulsioon. Töökäik: Kahte kuiva katseklaasi valasin 1 ml kahte erinevat uuritavat lahust. Katseklaase loksutatasin kuni homogeense lahuse moodustumiseni. Seejärel lisasin mõlemasse 4 ml destilleeritud vett ja loksutasin taas. Järeldus: Hägu tekkis esimeses katseklaasis, teises katseklaasis oli lahus selge. See tähendab, et lipiide sisaldab esimene proov. 1.3.3 Akroleiiniproov Glütserooli kuumutamisel tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal ehk akroleiin. Sama reaktsiooni annavad rasvad ja glütserofosfolipiidid, kuid ei anna glütserooli mittesisaldavad lipiidid
Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg = k · Vt ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustava maksimaalse elueelirimismahu Vxmax = Vt - Vg Vg = 0,1 · 124,4 cm3 = 12,44 cm3 Vxmax = 124,4 cm3 12,44 cm3 = 111, 96 cm3 Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2ml; seega n = Vxmax / 2 = 111,96 cm3 / 2 = 55, 98 56 Katseklaasistatiivi asetasin fraktsioonide arvule vastava hulga kindla mahu järgi ( 2ml ) kalibriitud katseklaase ja numereerisin need. Kolonni lähedusse paigutasin voolutuslahutuse ehk eluendi pudeli ja märkisin üles voolutuslahuse koostise: 50 mM Tris HCl 150mM NaCl pH = 7,5 Varusin väikse keedkulaasi, kuhu kogusin kolonni täidise pinnal oleva eluendi, mis enne uuritava segu sisestamist kolonnist välja lasin. 2.2. Segu komponentide lahutamine Avasin ettevaatlikult kolonni väjavooluava ja täidise kohal olev voolutuslahus hakkas
hüdrofoobsus ja lahustumatus vees ja vesilahustes. Küll aga lahustuvad nad orgaanilistes solventides, nagu kloroform, benseen, aga ka atsetoon, metanool jt. Kui taolises solvendis valmistatud rasvalahus viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda intensiivselt segada või loksutada, siis moodustub õli-vees tüüpi emulsioon. Töö käik: Kahte kuiva katseklaasi valatakse 2 ml 96%-list etanooli ja lisatakse 2 ml kahte erinevat uuritavat lahust, millest üks sisaldab lipiidi, teine mitte. Katseklaase loksutatakse kuni homogeense lahuse moodustumiseni. Seejärel lisatakse mõlemasse 4 ml destilleeritud vett ja loksutatakse taas intensiivselt. Jälgitakse, kumba proovi sisaldavas katseklaasis muutub segu häguseks ja tehakse järeldus lipiidi sisaldumise kohta. Järeldus: Pärast dest vee lisamist ja loksutamist hägustus esimese prooviga tehtud lahus. Sealt järeldub, et esimene proov sisaldab lipiide. 1.3.3 Akroleiiniproov
n L=28cm; d=2.2cm. ·Arvutasin täidise kogumahu Vt= r 2 *L= *1.1²*28=106 cm³ ·Arvutasin geelimaatriksi mahu Vg=k*Vt=0.1*106=10.6 ja sellest lähtuv kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimistmaht Vx;max=Vt-Vg=106-10.6=95.4 ·Arvutasin fraktsioonide üldarvu, arvestan kindlaks mahuks 2ml. n=Vx;max/2=95.4/2=47.7. (Kuigi selline arvutus, läks mul vaja 36 katseklaasi). ·Asetasin katseklaasistatiivi fraktsiooni arvule vastava hulga kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdan. ·Paigutasin kolonni lähedusse voolutuslahuse (eluendi) pudeli ja märkisin üles selle koostise. Varusin sobiva mahuga (20ml,25ml) pipeti, millega voolutuslahus kolonni viia. ·Varusin väikese (50ml)seisukolvi, kuhu kogusin kolonni täidise pinnal oleva eluendi, mis enne uuritava segu sisestamist tuli kolonnist välja lasta. Segu komponentide lahutamine
Valgu pl näitab keskkonna pH väärtust, mille juures on valgumolekulis positiivsete ja negatiivsete laengute hulk võrdne, summaarne laeng võrdub nulliga. Selle tulemusena valgud sadestuvad. Pl-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laengu ja väljasadestumist ei toimu. Töö käik: valasin kahte katseklaasi kummassegi 2 ml munavalgu lahust. Ühte lisasin 1 ml konsentreeritud äädikhapet. Kuumutasin katseklaase kuumal veevannil. Katseklaasis, kus oli ainult munavalk, tekkis väga õrn hägu, teises katseklaasis muutusi ei toimunud. Järeldus: äädikhape muutis keskkonna pH väärtust, seega omandasid valgumolekulid ühesuguse laengu ja valgu väljasadestumist ei toimunud. Kirjanduse järgi on munavalgu isoelektriliseks täpiks 4,6, järelikult muutis äädikhappe lisamine keskkonna pH happelisemaks ja väljasadestumist ei toimunud. 8. Valkude sadestamine orgaaniliste lahustitega
tunduvalt valgu pI (isoelektriline täpp) väärtusest. Valgu pl näitab keskkonna pH väärtust, millal valgumolekulis on positiivsete ja negatiivsete laengute arv võrdne, st molekuli summaarne laeng on null. Sellest tingituna sadestuvad valgumolekulid välja. Kui aga pl ja pH on väga erinevad, siis väljasadestumist ei toimu. Töö käik: Kahte katseklaasi valada 2 ml munavalgu lahust, ühte lisada ka 1 ml kontsentreeritud äädikhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutada keeval vesivannil. Jälgida sademe teket katseklaasides. Tulemus: See katseklaas, kuhu äädikhapet ei lisatud, sinna tekkis valge sade. See tähendab, et molekuli summaarne laeng võrdus nulliga ning seetõttu saidki valgumolekulid lahusest välja sadestuda. See katseklaas, kuhu lisati aga ka äädikhapet, seal ei toimunud midagi. See annab märku olukorrast, kus kõik valgumolekulid on omandanud laengu, pl ja pH väärtused on erinevad ning väljasadestumist ei toimu. 1.1
Üldiselt kaasneb valgu denaturatsiooniga väljasadestumine lahusest, kuid keskkonna pH väärtuse erinemisel valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtustest (keskkonna pH, mille korral valgu molekuli summaarne laeng on null) ei pruugi denatureerunud valk lahusest välja sadestuda. Töö käik: 1) Valasin 2 katseklaasi 2 ml munavalgu lahust. 2) Ühte katseklaasi lisasin 1 ml kontsentreeritud äädikhapet. 3) Kuumutasin mõlemaid katseklaase vesivannil ning jälgisin sademe tekkimist. 4) Katseklaasis, kuhu lisasin etaanhapet ei tekkinud sadet, teise tekkis. Tulemused: Katseklaasis, kus oli sees ainult munavalgulahus, toimus kuumutamisel väljasadestumine, sest sellise keskkonna pH väärtuse juures on valgu molekulis positiivsete ja negatiivsete laengute hulk võrdne. Sellest tingituna hakkavad valgumolekulid agregeeruma ja välja sadestuma.
mis on vajalik kolvi vaba mahu täitmiseks kuni kaelal oleva märgini. Seejärel asetasin statiivile kuus puhast katseklaasi ja nummerdasin need. Esimesse panin 1 ml destilleeritd vett ja lisasin juurde 3ml tööreaktiivi. Teise ja kolmandasse panin 1ml viinamarja lahust ja 3ml tööreaktiivi. Neljandasse, viiendasse ja kuuendasse panin 1ml erineva sisaldusega glükoosi lahust, mis eelnevalt said valmis tehtu ja panin juurde kõikidesse 3ml tööreaktiivi. Kõki katseklaase loksutasin hoolikalt kohe pärast tööreaktiivi lisamist ja jätsin naa 20 minutiks seisma. Oli näha väga õrna kollakat värust. Seejärel määrasin spektrofotomeetr abil kõikide lahuste optilised tihedused. OPTILISED TIHEDUSED: KATSEKLAAS nr.1: 0,043 ABS KATSEKLAAS nr.2: 0,081-0,043= 0,038 ABS KATSEKLAAS nr.3: 0,083-0,043=0,04 ABS KATSEKLAAS nr.4: 0,131-0,043=0,088 ABS KATSEKLAAS nr.5: 0,089-0,043=0,046 ABS KATSEKLAAS nr.6: O,O67-0,043=0,024 ABS Kaliibrimisgraafik
o Arvutasin geelmaatriksi mahu Vg = k*Vt = 0,1*6,4= 6,4 cm2 ja sellest lähutvalt kolonni iseloomustava maksimaalse elueerimismahu Vxmax = Vt Vg = 64cm2 6,4 cm2 = 57,6 cm2. o Arvutasin fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n= Vxmax/2 = 57,6/2 =~29. o Katseklaasistatiivile asetasin fraktsioonide arvule (29) vastava hulga kindla mahu järgi (2 ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdasin. o Kolonni lähedusse paigutasin voolutuslahuse (eluendi) pudeli ning märkisin ülesse voolutuslahuse koositse tris HCl, 0,15 M NaCl, pH=7,5. Varusin sobiva mahuga pipeti (20 ml, 25 ml), millega voolutuslahust kolonni viia. o Varusin väikse keedukolvi (50 ml) enne uuritava segu sisestamist kolonnist välja lastava kolonni pinnal oleva eluendi jaoks. Lahutasin segu komponendid.
Samamoodi toimida teise, kolmanda ja neljanda paariga. Et aega kokku hoida, võib ülejäänud paarid omavahel kokku valada enam-vähem korraga, kiiresti kõik läbi segada, käivitada kell ning oodata hägu tekkimist algul teises, siis kolmandas ja lõpuks neljandas paaris, milles on Na2S2O3 kontsentratsioon kõige väiksem. Katse 2 - Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Kui katseklaasid on hoolikalt pestud, võib alustada järgmist katset. Jällegi võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed
n 1 6 0 6 0.41 2.44 2 4 2 4 0.7 1,43 3 3 3 3 0.86 1.16 4 2 4 2 1.41 0.71 reaktsioonikiirus Na2S2O3 suhteline kontsentratsioon Katse 2 Võtta neli paari katseklaase, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 ml väävelhappelahusega, teine 4 ml Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Katsed sooritada temperatuuridel 30oC, 40oC, 50oC, 60oC. Katseklaaside Katse Aeg min Reaktsioonikii paar temperatuur to rus
Ning arvutasin kogumaht: Vt = S · L = 2,54 · 31 78,74cm3 · Arvutasin geelimaatriksi maht Vg = k · Vt ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vxmax = Vt Vg: Vg = 0,1 · 78.88 = 7,87 cm3 Vxmax = 78,74 7,87 = 70,87cm3 · Arvutasin fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n = Vx max / 2 = 70,99 / 2 = 35,44 · Katseklaasistatiivi asetasin fraktsioonide arvule vastav hulk kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdasin. · Märkisin voolutuslahuse koostis. Varusin sobiva mahuga (20 ml, 25 ml) pipett, millega voolutuslahust kolonni viia. · Varusin väike (50 ml) keeduklaas või seisukolb, kuhu kogusin kolonni täidise pinnal olev eluent, mis enne uuritava segu sisestamist tuli kolonnist välja lasta. Segu komponentide lahutamine. Kui eelnevad ettevalmistused olid valmis, avasin ettevaatlikult kolonni väljavooluala ning kolonnis olev voolutuslahus hakkas tilkuma
1.1.7 Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st Kõik valgud denatureeruvad kõrgel temperatuuril ja vastav temperatuur oleneb valgu loomusest ja keskkonna koostisest. Tavaliselt kaasneb valgu väljasadestumine. Tavaliselt kaasneb denatureerumisega valgu väljasadestumine lahusest. Töö käik · Kahte katseklaasi valatakse 2ml munavalgu lahust. Ühte katseklaasi lisatakse 1ml konts. äädikhapet. · Mõlemaid katseklaase kuumutatakse keeval vesivannil. · Lahus, kus oli ainilut munavalk, värvus valgeks (hägune), teise lahusega, kus oli munavalk ja äädikhape, ei toimunud mitte midagi. Järeldus: Valgu denatureerimine sõltub temperatuurist ja pH-st. Kaitses me näeme, et happelises keskkonnas (pH<7) valk ei sadestu, aga samal temperaturil munavalk, mille keskkond on neutraalne (pH=7), sadestus. Kui aga keskkonna pH väärtus erineb tunduvalt
1 6 0 6 1, 25 0,8 2 4 2 4 1,77 0,56 3 3 3 3 2,24 0,45 4 2 4 2 3,23 0,31 KATSE2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada ühte aeinet sisaldavad katseklaasid ühtemoodi. Täita üks katseklaas igast paarist 4cm3 väävelhappelahusega, teine 4cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ning 60°C.
vett saadi 0,125 mg/ml konts-ga lahus. Kolmandasse katseklaasi pipeteeriti 5 ml 0,125 mg/ml konts-ga lahust ning 5 ml vett saadi 0,062 mg/ml konts-ga lahus. Võeti 6 puhast katseklaasi, nummerdati. Katseklaasi nr 1 pipeteeriti 1 ml destilleeritud vett (0-proov), katseklaasidesse nr 2 ja 3 1 ml uuritavat lahust, katseklaasidesse nr 4, 5 ja 6 igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. Igasse katseklaasi lisati 3 ml tööreaktiivi, loksutati. Katseklaase hoiti 20 minutit toatemperatuuril. Selle aja möödudes mõõdeti spektrofotomeetriga lainepikkusel 410 nm lahuste optiliste tiheduste väärtused. Tulemused Katseklaasi nr D Korrigeeritud D 1 0,0417 0 2 0,2024* 0,1607* 3 0,2012* 0,1595* 4 0,2368 0,1951 5 0,1628 0,1211
Uuritava lahusega tehakse kaks paralleelkatset. Iga glükoosilahusega üka katse. Katseklaasi nr1 pipeteeritakse 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov). Katseklaasidesse nr 2 ja 3 pipeteeritakse 1 ml uuritavat lahust (2 paralleelproovi). Katseklaasidesse nr 4, 5 ja 6 pipeteeritakse igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. Igasse katseklaasi pipeteeritakse 3 ml tööreaktiivi ja loksutatakse saavutamaks ühtlane konsentratsioon. Fikseeritakse reaktsiooni algusaeg ja katseklaase hoitakse 20 minutit toatemperatuuril, et jõuaksid toimuda reaktsioonid, mille tulemusel glükoosi sisaldavad lahused värvuvad kollaseks. Lainepikkusel 410 nm mõõdetakse lahuste optilised tihedused. Võrdluslahuseks on destilleeritud vesi. Kaliibrimisgraafiku koostamine ja glükoosi kontsentratsiooni kindlakstegemine Kaliibrimisgraafik koostatakse standardlahuse lahjendamisel saadud kindla glükoosi kontsentratsiooniga proovide optilise tiheduse väärtuste alusel. Graafiku x-telg näitab
4 2 4 2 3,23 0,31 Reaktsioonikiiruse sõltuvus Na2S2O3 konsentratsioonist 1 0.8 0.6 v,min-1 0.4 0.2 0 1.5 2 2.5 3 3.5 4 4.5 5 5.5 6 6.5 Na2S2O3 suhteline kontsentratsioon KATSE2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada ühte aeinet sisaldavad katseklaasid ühtemoodi. Täita üks katseklaas igast paarist 4cm3 väävelhappelahusega, teine 4cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30°C, 40°C, 50°C ning 60°C.
Müoglobiin (6 mg/ml), DNP-aspartaat (0.3mg/ml), proovi lahusti ja eluent NaCl lahus. 2. Märgin ära kolonni andmed: geel on Sephadex G-75, koeffitsient k=0.1, geelisambla kõrgus L=27.4 cm, diameeter d=1.9 cm. 3. Arvutan vajalikud mahud: ; ; 4.Arvutan fraktsioonide üldarv: n= (tegelikult 29-s fraktsioonis oli nii vähe elueerivat ainet, et sellega ma lõpetasin fraktsioonide kogumist). 5. Asetan katseklaase statiivi ja nummerdan neid. 6. Geeli kohal olevat lahust kogun eraldi keeduklaasi (19.5 ml) 7. Kogun fraktsioone (29). Iga fraktsioon ~2 ml. 8. Mõõdan kogutud fraktsioonide absorptsioonid. 1-3 fraktsioonid lainepikkusel 670 nm, 4-10 fraktsioonid lainepikkusel 410 (4 fraktsioon kahel lainepikkusel) nm ja 11, 12, 19-29 fraktsioonid lainepikkusel 360 nm (fraktsioonid 13-18 on tühjad, nende A on 0). Arvutan eluuerimismahud arvestades, et iga fraktsiooni
numereerin. Kontrollkatse e 0-proov,mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni,viian läbi destilleeritud veega. Katseklaasi nr.1 pipeteerin 1ml dest.vett Katseklaasidesse nr.2,3 pipeteerin 1ml uuritavat lahust(2 paralleelproovi) Katseklaasidesse nr.4,5,6 pipeteerin igaühte 1ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. Igasse katseklaasi pipeteerin 3ml tööreaktiivi ja loksutan kohe,et saavutada ühtlast kontsentratsiooni. Fikseerin reaktsiooni alguse aeg ja katseklaase hoian 20 minutit toatemperatuuril.Reaktsiooni tulemusena glükoosi sisaldavad lahused värvuvad tekkiva K-heksatsüanoferraat(lll) toimel kollaseks. 20 minuti pärast mõõdan spektrofotomeetriga lainepikkusel 410nm lahuste optilise tiheduse väärtused. Kaliibrimisgraafiku koostamine ja glükoosi kontsentratsiooni kindlakstegemine Katse tulemused: 1) 0-proob 0,059ABS 2) Uuritav lahus 0,173ABS 3) Uuritav lahus 0,170ABS 4) Glükoosi lahus 0,25mg/ml 0,196ABS
Värvusreaktsiooni läbiviimine · Reaktsioon viiakse läbi toatemperatuuril · Võetakse 6 kuiva katseklaasi, nummerdatakse · Katseklaasi 1 pipeteeritakse 1 ml dest. vett (kontrollproov) · Katseklaasidesse 2 ja 3 pipeteeritakse 1 ml uuritavat mahlalahust (2 paralleelproovi) · Katseklaasidesse 4, 5 ja 6 pipeteeritakse 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust · Igasse katseklaasi pipeteeritakse 3 ml tööreaktiivi ja loksutatakse kohe · Katseklaase hoitakse 20 min toatemperatuuril · Lainepikkusel 410 nm mõõdetakse lahuste optilise tiheduse väärtused Koostatakse kaliibrimisgraafik ja tehakse kindlaks glükoosi kontsentratsioon Paralleelproovide optilised tihedused: 0,086 ja 0,087, keskmine on 0,0865. Massiprotsent arvestades 400x lahjendust: Järeldus: Erinevates allikates on apelsini glükoosisisaldus vahemikus 2% - 8%, seega võib eeldada, et katse tulemused on rahuldavad. Kasutatud apelsini glükoosisisaldus on 5,2374
suurendas. 1.3.2. Emulsioonitest Emulsiooni moodustumisest annab märku selge lahuse muutumine häguseks, sest emulsioonid hajutavad läbivat valgust. Kui orgaanilises solvendis lahustatud rasv viia hüdrofiilsesse vesikeskkonda ja seda intensiivselt loksutada, tekib õli-vees tüüpi emulsioon. Töö käik Kahte kuiva katseklaasi valatakse 2 ml 96%-list etanooli ja lisatakse 2 ml kahte erinevat uuritavat lahust, millest üks sisaldab lipiidi, teine mitte. Katseklaase loksutatakse. Seejärel lisatakse mõlemasse 4 ml destilleeritud vett ja loksutatakse veel. Lipiidi sisaldavas katseklaasis muutub segu häguseks. Järeldused Hägusus tekkis esimest proovi sisaldavas katseklaasis. Tekkis õli-vees tüüpi emulsioon. 1.3.3 Akroleiiniproov Glütserooli kuumutamisel tekib terava lõhnaga propenaal (akroleiin). Sama juhtub ka rasvade ja glütserofosfolipiidedega, kuid mitte lipiididega, mis ei sisalda glütserooli. CH2OH-CHOH-CH2OH CH2=CH-CHO + H2O
Mõõdan geelisamba kõrguse ja diameetri L = 17,8 cm d = 2,7 cm 4. Arvutan täidise kogumahu Vt = = 3,14 5. Arvutan geelimaatriksi mahu Sellest lähtuvalt saab leida kolonni iseloomustava maksimaalse elueerimismahu 6. Arvutan fraktsioonide üldarvu n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml, mistõttu 7. Asetasin statiivi umbes 35 katseklaasi (kuigi arvutused näitasid, et vaja oleks 45) 2 ml mahu järgi kalibreeritud katseklaase ja nummerdasin need. 8. Paigutasin kolonni lähedusse eluendi pudeli ja võtsin 25 ml mahuga pipeti ning 50 ml mahuga keeduklaasi. Eluendi koostis: 50 mM tris-HCl + 150 mM NaCl (pH = 7,5) SEGU KOMPONENTIDE LAHUTAMINE JA PROOVI SISESTAMINE 1. Avan ettevaatlikult kolonni väljavooluava, et täidise kohal olev voolutuslahus (eluent) hakkaks aeglaselt kolonni alla asetatud keeduklaasi tilkuma. 2
Sellest tingituna valgumolekulid agregeeruvad hõlpsasti ning sadestuvad lahusest välja. Seevastu pI-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laengu („+“ või „-“), valk-valk interaktsioonid lakkavad, agregatsiooni ja väljasadestumist ei toimu. Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse kummassegi 2 ml munavalgu lahust. Ühte neist lisatakse 1 ml kontsentreeritud etaan- e äädikhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutatakse. Järeldus: Katseklaas, mis sisaldas äädikhapet (pildil vasakul), jäi läbipaistvaks, valku välja ei sadestunud, sest katseklaasi keskkonna pH väärtus erines tunduvalt valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest. Segu, kus äädikhapet aga polnud (pildil paremal), toimus valgu denatureerimisega ka sadestumine. Sadestumine toimus, sest katseklaasi keskkonna pH ei erinenud palju valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest. 1.1
Sellest tingituna valgumolekulid agregeeruvad hõlpsasti ning sadestuvad lahusest välja. Seevastu pI-st oluliselt erineva pH väärtusega keskkonnas omandavad kõik valgumolekulid ühesuguse laengu (,,+" või ,,-"), valk-valk interaktsioonid lakkavad, agregatsiooni ja väljasadestumist ei toimu. Töö käik: Kahte katseklaasi valatakse kummassegi 2 ml munavalgu lahust. Ühte neist lisatakse 1 ml kontsentreeritud etaan- e äädikhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutatakse. Järeldus: Katseklaas, mis sisaldas äädikhapet (pildil vasakul), jäi läbipaistvaks, valku välja ei sadestunud, sest katseklaasi keskkonna pH väärtus erines tunduvalt valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest. Segu, kus äädikhapet aga polnud (pildil paremal), toimus valgu denatureerimisega ka sadestumine. Sadestumine toimus, sest katseklaasi keskkonna pH ei erinenud palju valgu isoelektrilise täpi (pI) väärtusest. 1.1
2. Katseklaas nr. 1: pipeteerisin sinna 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov, mis näitab tööreaktiivist tingitud absorptsiooni). 3. Katseklaasid nr. 2 ja 3: 1 ml greibimahla lahust (paralleelproovid). 4. Katseklaasid nr. 4,5 ja 6: pipeteerisin igasse katseklaasi 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust. 5. Pipeteerisin igasse katseklaasi 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin koheselt. Fikseerisin aja ja hoidsin katseklaase 20 min toatemperatuuril. 6. Katseklaasides olevad lahuses värvusid suuremal või vähemal määral kollakaks, see toimus K3[Fe(CN)6] toimel ja näitas glükoosi olemasolu. 7. Mõõtsin spektrofotomeetril (lainepikkus 410 nm) lahuste optilised tihedused destilleeritud vee vastu. 8. Kuna ka kontrollproov andis madala optilise tiheduse väärtuse (tööreaktiivi komponentide tõttu), lahutasin glükoosi sisaldavate lahuste (katseklaasid 2-6)
2 4 2 4 1,63 0,6135 3 3 3 3 2,38 0,4202 4 2 4 2 4,46 0,2242 Katseandmete töötlus Katse 2 Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Meetod: Erinevatel temperatuuridel toimuvate reaktsioonide kiiruse mõõtmine ja tulemuste võrdlemine Metoodika: Võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtemoodi ja katseklaasid väävelhappe lahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid termomeetriga. Keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu. Katsed sooritada temperatuuridel 30C, 40C, 50C ja 60C.
1. Selleks asetasin statiivile 6 puhast kuiva katseklaasi ja märkisin need numbritega. 2. Katseklaasi nr. 1 pipeteerisin 1 ml destilleeritud vett (kontrollproov) 3. Katseklaasidesse 2 ja 3 pipeteerisin 1ml melonimahla lahust (paralleelproovid) 4. Katseklaasidesse 4, 5, 6 pipeteerisin igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust ( lahjendused) 5. Igasse klaasi pipeteerisin veel 3 ml tööreaktiivi ja loksutasin hoolikalt. 6. Hoidsin katseklaase 20 minutit toatemperatuuril. Glükoosi sisaldavad lahused värvusid nõrgalt helekollaseks. 7. Mõõdsin spektrofotomeetril lahuste optilised tihedused lainepikkusel 410 nm, kasutades võrdluslahusena destilleeritud vett. Katse tulemused Nr4 konsentratsioon on 2,5/10 = 0,25 mg/ml Nr5 konsentartsioon on 1,25/10 = 0,125 mg/ml Nr6 konsentratsioon on 0,625/10 = 0,0625 mg/ml Optiline tihedus ABS Korrigeeritud tihedus Glükoos mg/ml
toimub ja mis juhtub kui segada mingid ained kokku. Minu laboratoorse töö tegemise oskused on normaalsed. Tugevused on see, et ma suudan korralikult kaasa teha ning ma ei pane liiga palju ainet ühte lahusesse. Minu arenguruum oleks see, et õpiks ilusti ära, mida tohib kinnasteta katsuda ja mida mitte. Seekord pidin katsetel järgima selliseid ohutusnõudeid nagu: ei tohi liiga palju ainet panna lahusesse, kuumutamisel ei kallutaks liiga suure nurga all katseklaasi, ei tohiks katseklaase ilma kinnasteta puutuda. Mina ei suutnud vahepeal jälgida kinda reeglit, sest ma tahtsin võtta selle katseklaasi enda silmale rohkem lähemale, et saaks rohkem analüüsida seda ja ma ei võtnud tunni alguses kindaid, sest ma arvasin, et neid ei lähe mul vaja, kuna ma ei pannud neid aine koguseid katseklaasi. Kirjaliku töö vormistamine pole just kõige parem, sest sellest kooli juhendist ei saa väga midagi aru
segada mingid ained kokku. Minu laboratoorse töö tegemise oskused on keskmised. Tugevused on see, et ma suudan korralikult kaasa mõelda ning ma ei pane liiga palju ainet ühte lahusesse. Minu arenguruum oleks see, et õpiks ilusti ära, mida tohib kinnasteta katsuda ja mida mitte. Seekord pidin katsetel järgima selliseid ohutusnõudeid nagu: ei tohi liiga palju ainet panna lahusesse, kuumutamisel ei kallutaks liiga suure nurga all katseklaasi, ei tohiks katseklaase ilma kinnasteta puutuda. Mina ei suutnud vahepeal jälgida kinda reeglit, sest ma tahtsin võtta selle katseklaasi enda silmale rohkem lähemale, et saaks rohkem analüüsida seda ja ma ei võtnud tunni alguses kindaid, sest ma arvasin, et neid ei lähe mul vaja, kuna ma ei pannud neid aine koguseid katseklaasi. Kirjaliku töö vormistamine pole just kõige parem, sest sellest kooli juhendist ei saa väga midagi aru
Võrreldes globuliinide sadet albumiinide sademega täidetud katseklaasi, võis järeldada, et munavalgus on rohkem albumiine, kui globuliine. Esimesel korral laguneb kõrgem struktuur (globuliin) ning teises etapis temast järgmine molekulaarne struktuur (albumiin). 1.1.7. Valgu termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st Kahte katseklaasi panin kummassegi ~2 ml munavalgu lahust. Ühte katseklaasi lisasin juurde 1 ml kontsentreeritud etaanhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutades sain äädikhappe lisandiga lahuse puhul valge sademe, teine muutus paksuks valgeks massiks. Järeldus Ilma pH mõjutuseta e siin katses etaan- e äädikhappe lisamiseta denatureerunud munavalk lahusest välja ei sadestunud, äädikhappe lisamisel aga valgumolekulid agregeerusid hõlpsasti ning sadestusid lahusest välja. +¿ H >¿ H3N+--CH2--COO H3N+--CH2--COOH
Rf = Vx Vxmin / Vxmax - Vxmin Töö käik · Kontrollitakse kolonni vertikaalsust · kolonni täidis: Sephadex G-75, tegur k = 0,1 · geelisamba kõrgus l = 31,4 cm · diameeter d = 1,6 cm · täidise kogumaht Vt = 63 ml · geelimaatriksi maht Vg = 0,1 63 = 6,3 ml · maksimaalne elueerimismaht Vxmax = 63 6,3 = 56,7 ml · fraktsioonide üldarv n = 56,7 / 2 = 29 · statiivi võetakse vastav arv katseklaase · eluendi koostis: 50nM Tris-HCl, 150mM NaCl, pH = 7,5 · uuritav segu: o dekstraansinine (6mg/ml) o müoglobiin (6mg/ml) o 2,4-dinitrofenüülaspartaat (0,6mg/ml) · kolonni täidise pinnal olev eluent lastakse välja · kolonni voolukiirus reguleeritakse piiridesse 0,7 1,0 ml/min · kui vedeliku tase langeb täidise pinnani, suletakse kolonni väljavooluava
Analüüs Tõenäoliselt sattus viga sisse kolonni mõõtmisel sest, kui kolonni diameeter oleks 1mm võrra väiksem (d = 1,6mm -> r = 0,8mm) siis 0,82 · 32 · = 64,34ml ja Vxmax = 64,34 (64,34 · 0,1) = 57,9ml on peaaegu sama maht, mida ma väljunud elueerimimahtu vaadates sain. Lisaks sellele on põhjust uskuda, et tulemustes on 20%-line viga, kuna algselt tehtud valearvestuse tõttu sai võetud fraktsioonide kogumiseks vähem katseklaase, kui oleks pidanud (võtsin 26, kuigi vaja oleks läinud 33) aga kõik fraktsioonid mahtusid võetud katseklaasidesse ära, mistõttu on põhjust uskuda, et katseklaasid olid ebatäpselt kalibreeritud või fraktsiooni koguti neisse rohkem. Järelikult tuleks rohkem tähelepanu pöörata koguste ja aparatuuri mõõtmisele, et tekkiv viga võimalikult väike oleks.
· Märgitakse üles kasutatava kolonni täidiseks oleva Sephadex'i mark ja seda iseloomustav tegur k. · Mõõdetakse geelisamba kõrgus L ja ja diameeter d. · Arvutatakse täidise kogumaht Vt · Arvutatakse geelimaatriksi maht Vg = k · Vt ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vxmax=Vt - Vg · Arvutatakse fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n = Vxmax / 2. · Statiivi pannakse vajalik kogus kalibreeritud ja nummerdatud katseklaase. · Märgitakse üles voolutuslahus ja varustatakse end sobiva pipetiga, millega saab lahust kolonni lisada. · Varutakse väike keeduklaas, kuhu lastakse alguses täidise pinnal olev eluent. Segu komponentide lahutamine. · Avatakse kolonni väljavooluava ja kogutakse voolutuslahust kuni see jõuab täidise pinnani. Samal ajal reguleeritakse vooluiirus. · Kui vedeliku tase kolonnis langeb täidise pinnani, suletakse kolonni väljavooluava
kolmanda ja neljanda paariga. Et aega kokku hoida, võib ülejäänud paarid omavahel kokku valada enam-vähem korraga, kiiresti kõik läbi segada, käivitada kell ning oodata hägu tekkimist algul teises, siis kolmandas ja lõpuks neljandas paaris, milles on Na2S2O3 kontsentratsioon kõige väiksem. Mõõdetud ajavahemikud fikseerida tabelis. Katse 2 Reaktsioonikiiruse sõltuvus temperatuurist Kui katseklaasid on hoolikalt pestud, võib alustada järgmist katset. Jällegi võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada, märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtmoodi, ja katseklaasid väävelhappelahusega teistmoodi. Üks katseklaas igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada sinna kõik katseklaasid ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu.
Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Büretid, katseklaaside komplekt (8 tk), kummikork, , suurem keeduklaas, termomeeter, elektripliit. 1%-ne Na2S2O3 lahus, 1%-ne H2SO4 lahus. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad. Et läbiviidav töö hästi õnnestuks, pesin kõik katseklaasid kraaniveega ja pudeliharjaga üle, lisaks loputasin katseklaasid ka veel destilleeritud veega üle. Nii pesin katseklaase enne esimest katset ja enne teist katset ning ka lõpus, kui töö oli tehtud. Katse 1- Reaktsioonikiiruse sõltuvus lähteainete kontsentratsioonist Jagasin 8 katseklaasi neljaks paariks.Kirjutasin katseklaasidele markeriga märgised peale, et neid mitte segi ajada. Ühes katseklaasis igast paarist oli väävelhappelahus, teises naatriumtiosulfaadilahus, mille kontsentratsioon paariti erines. Algul täitsin 4 katseklaasi H2SO4lahusega – igasse katseklaasi 6 cm3(6 ml)
Töö ülesanne ja eesmärk. Reaktsioonikiirust mõjutavate tegurite mõju uurimine, reaktsiooni järgu määramine, graafikute koostamine. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Mõõteseadmed: termomeeter Töövahendid:Büretid, katseklaaside komplekt (8tk), kummikork, pesupudelid, suurem keeduklaas, elektripliit Kasutatud ained:1%-ne Na2S2O3 lahus, 1% H2SO4 lahus Töö käik Taas võtta neli paari katseklaase. Et neid hiljem mitte segi ajada märgistada katseklaasid, mis sisaldavad Na2S2O3 ühtemoodi ja katseklaasid väävelhappe lahusega teistmoodi. Üks katseklaasi igast paarist täita 4 cm3 väävelhappelahusega, teine 4 cm3 Na2S2O3 lahusega. Edasi täita poolenisti veega üks suurem keeduklaas ning asetada kõik katseklaasid sinna ning termomeeter. Siis tõsta keeduklaas koos katseklaasidega elektripliidile ning hakata jälgima temperatuuri tõusu.
Reaktsiooni tööreaktiiviga viisin läbi katseklaasides toatemperatuuri juures. Selleks asetasin katseklaaside statiivi 6 puhast, kuiva katseklaasi ning nummerdasin need. Katseklaasi nr 1 pipeteerisin 1 ml destilleeritud vett, katseklaasidesse nr 2 ja 3 1 ml mee tõmmist ning katseklaasidesse nr 4, 5 ja 6 igaühte 1 ml erineva kontsentratsiooniga glükoosilahust (mida olin eelnevalt valmistanud). Seejärel lisasin igasse katseklaasi 3 ml tööreaktiivi, loksutasin ning hoidsin katseklaase 20 minutit toatemperatuuril. Kaliibrismisgraafiku koostamine ja glükoosi kontsentratsiooni kindlakstegemine Proov Optiline tihedus Optiline tihedus kontrollproovita Destilleeritud vesi 0,0832 - (kontrollproov) Mee tõmmis 1 0,1714 0,0882
Arvutatakse täidise kogumaht Vt=>71,53 Arvutatakse geelimaatriksi maht Vg = k • Vt=>7,15 ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vx max = Vt – Vg=>64.38. Arvutatakse fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n = Vx max / 2=>32,19. Katseklaasistatiivi asetatakse fraktsioonide arvule vastav hulk kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdatakse. Seejärel pandi kirja eluent=> NaCl 0,15 M. Varutakse väike keeduklaas või seisukolb, kuhu kogutakse kolonni täidise pinnal olev eluent. Segu komponentide lahutamine Kui ettevalmistused said tehtud võis avada kolonni väljavooluava. Kui vedeliku tase kolonnis langeb täidise pinnani, suletakse kiiresti kolonni väljavooluava ja kolonn on valmis uuritava proovi sisestamiseks. Proovi sisestamine
Vt = S · L = 2,54 · 31 78,88cm3 · Arvutasin geelimaatriksi maht Vg = k · Vt ja sellest lähtuvalt kolonni iseloomustav maksimaalne elueerimismaht Vxmax = Vt Vg: Vg = 0,1 · 78.88 = 7,89 cm3 Vxmax = 78,88 7,89 = 70,99cm3 Selline täpsus pole õigustatud! · Arvutasin fraktsioonide üldarv n, arvestades ühe fraktsiooni mahuks 2 ml; seega n = Vx max / 2 = 70,99 / 2 = 35,45 · Katseklaasistatiivi asetasin fraktsioonide arvule vastav hulk kindla mahu järgi (2ml) kaliibritud katseklaase ja nummerdasin. · Märkisin voolutuslahuse koostis. Varusin sobiva mahuga (20 ml, 25 ml) pipett, millega voolutuslahust kolonni viia. · Varusin väike (50 ml) keeduklaas või seisukolb, kuhu kogusin kolonni täidise pinnal olev eluent, mis enne uuritava segu sisestamist tuli kolonnist välja lasta. Segu komponentide lahutamine. Kui eelnevad ettevalmistused olid valmis, avasin ettevaatlikult kolonni väljavooluala ning kolonnis olev voolutuslahus hakkas tilkuma
annaabi.ee 
