Katariina II (1)

Katariina II
Referaat
Tallinn 2010
Sissejuhatus

Referaat räägib naisest nimega Katariina II, kes oli kunagi Venemaa mõjukas valitseja ja erakordne monarh . Ta oli väga mitmekülgne isiksus, sest tema puhul mängisid võrdset rolli nii ilu kui ka intelligents . Meelelise ja kirgliku naisena andus ta igavese armastuse otsinguile ja murdis sellega truudust traditsioonilistele moraalinormidele.
Katariina II on kirjutad ka raamatut, mille autoriks on Gala Naumova. Ta üritab kujutada selles raamatus Katariina elutööd ja isiksust kui naiselikku elujõu sümbolit.
2
Katariina II elukäik
Katariina, sünnijärgselt Anhalt-Zerbsti printsess Sophia Frederike Auguste. Et Katariina õige nimi oli Sophie , kutsuti teda perekondlikult Fieke, Figge või Figchen. Voltaire nimetas Katariinat Catherine le Grand – Katariina Suur meessoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikku eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis. Keisrinna portree järgi Vene 100-rublasel paberrahal nimetatakse viimast „Katariinaks“.
Sündinud on ta Stettinis 21. aprillil aastal 1729. 1744. aastal asus elama Venemaale, kus 1745. aastal abiellus troonipärija Peeter Feodorovitšiga. Andekas neiu õppis kiiresti selgeks vene keele ning võttis omaks vene õigeusu, millesse ta 1745. aastal ümber ristiti. Tema uueks ristinimeks sai Katariina (Jekaterina Aleksejevna). Katariina sai väga hea hariduse, mis võimaldas tal pidada kirjavahetust tolleaegse maailma tuntud filoosofidega, näiteks Voltaire’ga. 1754 . aastal sündis Katariina ja Peetri poeg, kellele anti nimeks Paul ( Pavel Petrovitš). 25. detsembril 1761. a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis , et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Paleepöörde käigus tõugati Peeter III 28. juunil 1762. a. kaardiväelaste poolt troonilt. Riigipööret juhtisid Katariina ja tema armuke Grigori Orlov, neid toetasid nii kirik , aadlikud kui ka valitsev Senat (Venemaa kõrgeim kohtuorgan). Troonilttõugatud keiser suleti Ropša kindlusse, kus ta tapeti valvuriks määratud Aleksei Orlovi, Grigori Orlovi venna poolt.
3
Valitsemisviis
Valitsejana oli Katariinal kavas läbi viia suuri ümberkorraldusi nii seadusandluses, ühiskondlikus elus, riigi halduskorralduses ja teistes valdkondades. Selleks, et seda teha kutsus ta kokku seisusi esindava Seadusandliku komitee, kuid see ei suutnud aadlike vastuseisu tõttu keisrinna poolt ettepandud reforme vastu võtta ning saadeti lõpuks tulemusi saavutamata laiali. Siiski üht-teist saavutati. 1763. a. asutati vaeslaste varjupaigad, 1766. a. pandi Õilsate Aadlineiude Ühingu (Smolnõi Instituut) asutamisega alus naiste harimisele Venemaal. 1786. a. rahvakoolide seaduse alusel sai võimalikuks gümnaasiumide asutamine. 1775. a. Kubermanguseadusega korrastati riigi halduskorraldus, linnadele anti linnade armukirjaga piiratud omavalitsusõigus. Samal ajal tugevdati aadli seisuslikke õigusi, tugevnesid nende õigused talupoegade üle. See tõi kaasa talurahva olukorra halvenemise ning sellest tuleneva pahameele, mida omakorda õhutasid kuulujutud, mille kohaselt hea tsaar Peeter III, kelle aadlikud seetõttu ära tapsid , et ta rahvale vabaduse tahtis anda, on imekombel pääsenud ning tuleb varsti oma seduslikku trooni tagasi nõudma. Mitmeid Valepeetreid kerkis, kuid neid ei saatnud eriline edu kuni ilmus Doni kasakas Jemeljan Pugatšov (pugatj - hirmutama), kes suutis valla päästa 18. saj. suurima talurahvaülestõuse Venemaal. 1773-1775. a. kestnud ülestõus saavutas nii suure ulatuse, et seda maha suruma kutsuti tolleaegse Venemaa tuntuim väejuht Suvorov. Suvorovil siiski oma käsi talupoegade vastu sõdimisega määrida ei tulnud. Pugatšov sai lüüa teiselt talupojalt, nimelt võitis teda Riisipere mõisa toapoisist Katariina II voodi kaudu Vene kindraliks tõusnud Johann von Michelsohnen.
4
Välispoliitika
Väga edukas oli Katariina välispoliitika. Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Peamisi muresid oli sekkumine Poola kui Venemaa jaoks ammuse vaenu- ja mässukolde riigiasjadesse, mis viidi lõpule Kolmanda Poola jagamisega 1795. Samal aastal liidendas Katariina Kuramaa ja suurema osa Leedut. 1783. aastal kaotati Läänemereprovintside iseseisvus , mille Paul I võimule tulles taastas. Sõdades türklaste ja tatarlastega võitis Venemaa Lõuna- Ukraina ja Krimmi. Nii enne Katariinat kui tema ajal vallutatud alad asustati, kas või Potjomkini küladega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade (pärastised volgasakslased ) paigutamist Volga kallastele. Türgi sõja (1768-1775) tulemusel sai Venemaa endale Aasovi ja osaliselt Musta mere põhjaranniku. 1783. a. ühendati Venemaaga Krimm ja Kubanimaa. Järjekordne sõda Türgiga (1787-1791) andis Otšakovi ja stepialad Bugi jõeni. Venemaa osales kõigis Poola jagamistes, mille tulemusena Venemaa saagiks langes üle 8000 km2 territoorium , millel elas 7 miljonit inimest. Poolast sai Katariina saagiks ka Poola kunigatrooni, millest ta lasknud teha ööpoti hoidja. Saatuse iroonia tõttu surnudki ta 6. novembril 1796. a. südamerabandusse parasjagu hetkel, mil ta Poola kuningatroonil oma loomulike vajadusi rahuldas. Surres oli keisrinna 68-aastane.
5
Riigiasjad
Riigiasjade ajamine oli ka Katariina valitsusajal tema favoriitide käes, kellest olulisemad olid vennad Orlovid, Pjotr Zubov ja Grigori Potjomkin. Neist viimane on läinud ajalukku "Potjomkini külade" asutajana. 1764. aastal viis ta läbi maade riigistamise, mille tulemusena seni kirikule kuulunud pärisorjad ja maavaldused läksid riigi omandusse. Riigistamise vastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka Rostovi metropoliit Arseni, keda hoiti Tallinna kindluse Harju väravatornis asuvas vanglas .
Isiklik elu
Oma armukese Grigori Grigorjevitš Orloviga oli Katariinal poeg Aleksei (1752- 1813 ), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariinal oli mitmeid soosikuid: krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, feldmarssal Grigori Potjomkin, rittmeister Platon Zubov, ratsaväe kaardiväeohvitser Aleksandr Lanski, Zavadovski, ratsaväe kaardiväeporutšik Vasiltšikov, kürassiiride kapten Ivan Korsakov , kaardiväekapten Aleksandr Mamontov, Potjomnkini adjutant Aleksei Jermolov.
Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis . Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuninga Stanisław Poniatowski trooni.
6
Katariina II kokkupuuted Eestiga
1764. aastal tegi Katariina ringreisi Eesti- ja Liivimaa kubermangus. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil. Esimese vastuvõtu organiseerisid Eestimaa rüütelkonna ja Narva bürgermeister Narvas. Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav, millel oli kiri "Katariina II-le, Isamaa Emale, võrreldamatule". Paar päeva hiljem suundus keisrinna Paldiskisse sealse sõjasadama ülevaatuseks ja seejärel Riiga , kust lahkus 15. juulil Peterburi, sest 5. juulil oli toimunud troonipretendendi Ivan IV põgenemiskatse ja tema tapmine . 3. mail 1783 kuulutas Katariina II kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad nende valdajate pärusomandiks, kõrvaldades sellega aastakümneid mõisnikke ärevuses hoidnud reduktsiooniohu. Samas kaotati Baltikumi senine Venemaast erinev maksusüsteem. Eesti- ja Liivimaale laiendati Venemaal juba Peeter I aegadest käibel olnud pearahamaks. Mõisnik pidi iga talle kuuluva talupoja eest tasuma aastas 70 kopikat , linlase pearahaks kehtestati 1 rubla ja 20 kopikat, kaupmehed pidid maksma aastas 1% oma kapitalist . Pearahamaksu kehtestamine nõudis hingeloenduste korraldamist Eesti- ja Liivimaal. Esimene loendus korraldati põhiliselt 1782 . aasta esimesel poolel. Eestis elas loenduse andmetel 485 000 inimest, nendest Eestimaa kubermangus 205 000. Mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Talupojad moodustasid rahvastikust üle 90%, aadlikud umbes 1%. Linnades elas umbes 23 500 inimest ehk 5%.
Tema valitsemisajal asutati Paldiski ja Võru ning ehitati Liivimaa esimene kivisild Tartusse .
7
Kasutatud kirjandus:
Eesti Nõukogude Entspklopeedia, Tallinn 1971
Gala Naumova „KATARIINA II. MEELELISUS JA POLIITILINE VÕIM“
http://et.wikipedia.org/wiki/Katariina_II
http://www.hot.ee/ajaloost/valitseja/romanov/tekst/katariina_ii.ht m
8