Kokkuvõte Katariina II elust (0)

RAKVERE GÜMNAASIUM
Katariina II
Referaat
Koostaja : Erki Aaver
Klass: 8.klass
Juhendaja : Silva Taremaa
Rakvere 2012

Sisukord

Sissejuhatus

Venemaa tulevane keisrinna sündis Saksa väikevürsti tütrema. Venemaale kutsuti Katariina juba 14-aastasena, kavatsusega panna ta mehele troonipärijale ja hilisemale keisrile Peeter III-le. Ta õppis kiiresti selgeks vene keele, astus õigeusku ning omandas vene kombed ja harjumused. Seetõttu saavutas ta õukonnas suure populaarsuse. Erinevalt oma eelkäijatest oli Katariina haritud ja laia silmaringiga. Ta luges meeleldi valgustusfilosoofide kirjutisi, mis ülistasid niisuguseid valitsejaid, kes kasutasid oma võimu ühiskonna parandamiseks. Selliseks valitsejaks tahtis saada ka Katariina. Katariina abikaasa Peeter III, kes suutis kõigiga tülli minna, kukutati peagi troonilt. Uueks valitsejaks sai Katariina II, ta valitses 1762-1796 aastatel.

Elukäik

Oma teise põlve nõo, Vene troonipärija,  Holstein - Gottorpi  hertsogi Karl Peter Ulrichi pruudina võttis Sophie 1744 vastu õigeusu, millega sai nimeks Katariina. Abielu 21. augustil 1745 (vkj.) sai teoks nii poliitiliste kui eriti Katariina ema, Holstein-Gottorpi printsessi  Johanna Elisabethi  isiklike intriigide tulemusel. Katariina pühendus kogu hingega vene olemuse tundmaõppimisele, liialdas usuliste kombetalitustega, tegi kõik, et väärida krooni, nagu ta on oma mälestustes tunnistanud. Rahuldamatu abielu, millest alles  1754  sündis poeg (tulevane keiser  PaulI) ja hiljem tütar Anna (1757–1759), süvendas Katariina nümfomaaniat ja viis suheteni meestega, kes oma karjääri võlgnesid ainult talle. Ühtlasi hoidis vaimselt võimekas Katariina end kursis poliitiliste oludega ja pidas kirjavahetust valgustusajastu oluliste nimedega, eelkõige  Voltaire 'iga, kes on nimetanud seda printsessi "Põhjala täheks".

Võimuletõus ja valitsemisviis

Peale keisrinna  Jelizaveta Petrovna  surma Venemaa Keisririigi troonile tõusnud Peeter III annuleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud. Vastukaaluks tema Preisi-lembusele Katariina toetuseks koondunud kaardivägi kukutas Peeter III ja kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena 14. juulil (ukj) 1762. aastal valitsejaks. Riigipöörde läbiviimisesse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise, kuna kaardiväerügemendi ohvitserid, kus teenis tema soosik  Grigori Orlov  vennaga, panid toime Peeter III mõrva mõni päev hiljem ja teiste trooninõudlejate (vt. Ivan VI) vangistamise, mis märgistas kogu tema valitsusaega. Samuti takistas Katariina poeg Pauli valitsemast, väites ta memuaarides olevat koguni oma armukese Sergei Saltõkovi poja.

Sisepoliitika

1764. aastal viis ta läbi kiriku maade riigistamise, mille tulemusena seni kirikule kuulunud pärisorjad ja maavaldused läksid riigi omandusse. Riigistamise vastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka Rostovi metropoliit  Arseni , keda hoiti Tallinna kindluse Harju väravatornis asuvas vanglas .

1775. aasta haldusreform

Katariina viis läbi muudatusi riigihalduses (1775. aasta kubermanguseadus), püüdes vähendada liigset tsentraliseeritust. Provintse asusid valitsema asehaldurid ning ning linnadele anti piiratud omavalitsusõigus. Kubermanguseaduse alustel moodustati kubermangude ametiasutused 18. sajandu lõpul levinud Charles de Montesquieu  halduspõhimõtetel, mille kohaselt pidi toimima  võimude lahususe põhimõte, kuid siiski olid ette nähtud igale Venemaa sisekubermangude seisustele eraldi võimuasutused.

Haridussüsteemi edenemine

Lisaks hooldeasutustele (5. mail 1764. aastal Aadlineiude kasvatusselts («Воспитательное общество благородных девиц» ehk Smolnõi instituut) ja  1765 . aastal Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval (Устав мещанского училища) edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste. Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse peale (see ei laienenud vaid juutidele). Lääne-Euroopale, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja diplomaadina.
Kuigi Katariina arvustas pärisorjust kinnistasid tema reformid talurahva rõhutud olukorda, millega kaasnesid ulatuslikud rahutused sh. Jemeljan Pugatšovi ülestõus 1773–1775. aastal.

Välispoliitika

Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Peamisi muresid oli sekkumine Poola kui Venemaa jaoks ammuse vaenu- ja mässukolde riigiasjadesse, mis viidi lõpule Kolmanda Poola jagamisega 1795. Samal aastal liidendas Katariina  Kuramaa  ja suurema osa Leedut. 1783. aastal kaotati Läänemereprovintside iseseisvus, mille Paul I võimule tulles taastas. Sõdades türklaste ja tatarlastega võitis Venemaa Lõuna- Ukraina  ja Krimmi. Nii enne Katariinat kui tema ajal vallutatud alad asustati, kas või Potjomkini küladega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade (pärastised  volgasakslased ) paigutamist  Volga  kallastele.

Katariina II isiklik elu

Oma armukese Grigori Grigorjevitš Orloviga oli Katariinal poeg Aleksei (1762– 1813 ), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariinal oli mitmeid soosikuid: krahv Grigori Grigorjevitš Orlov, feldmarssal Grigori Potjomkin, rittmeister Platon Zubov, ratsaväe kaardiväeohvitser Aleksandr Lanski, Zavadovski, ratsaväe kaardiväeporutšik Vasiltšikov, kürassiiride kapten Ivan Korsakov, kaardiväekapten Aleksandr Mamontov, Potjomnkini adjutant Aleksei Jermolov.
Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis . Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuninga Stanisław Poniatowski trooni.

Midagi muud

Katariina õige nimi oli Sophie, kutsuti teda perekondlikult Fieke, Figge või Figchen.
Voltaire nimetas Katariinat  Catherine le Grand – Katariina Suur meessoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikku eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis.
Keisrinna portree järgi Vene 100-rublasel paberrahal nimetatakse viimast "Katariinaks".
Hiljem avastati, et ta oli hoopiski lesbi