Katariina II Suur (1)

KATARIINA II SUUR
(1762-1796)
Referaat
Karin Torim
10T
Katariina, sünnijärgse nimega Sophia Frederike Auguste ning Anhalt-Zerbsti printsess , sündis 21. aprillil 1729 Stettinis. 1744. a. asus elama Venemaale, kus 1745. a. abiellus troonipärija Peeter Feodorovitšiga. Abielu 21. augustil 1745. aastal sai teoks nii poliitiliste kui eriti Katariina ema, Holstein -Gottorpi printsessi Johanna Elisabethi isiklike intriigide tulemusel. Andekas neiu õppis kiiresti selgeks vene keele ning võttis omaks vene õigeusu, millesse ta 1745. a. ümber ristiti. Tema uueks ristinimeks sai Katariina (Jekaterina Aleksejevna). Katariina pühendus kogu hingega vene olemuse tundmaõppimisele, liialdas usuliste kombetalitustega, tegi kõik, et väärida krooni, nagu ta on oma mälestustes tunnistanud. Rahuldamatu abielu, millest alles 1754 sündis poeg Paul I ja hiljem tütar Anna (1757-1759), süvendas Katariina nümfomaaniat ja viis suheteni meestega, kes oma karjääri võlgnesid ainult talle. Ühtlasi hoidis vaimselt võimekas Katariina end kursis poliitiliste oludega ja pidas kirjavahetust valgustusajastu oluliste nimedega, eelkõige Voltaire 'iga, kes on nimetanud seda printsessi "Põhjala täheks".

Võimuletõus ja valitsemisviis

25. detsembril 1761 . a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks, kes annulleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis , et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Vastukaaluks tema Preisi-lembusele Katariina toetuseks koondunud kaardivägi kukutas Peeter III 28. juunil 1762 troonilt ja kuulutas Katariina II paleepöörde tulemusena 14. juulit valitsejaks. Riigipöörde läbiviimisesse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise, kuna kaardiväerügemendi ohvitserid, kus teenis tema soosik Grigori Orlov vennaga, panid toime Peeter III mõrva mõni päev hiljem ja teiste trooninõudlejate vangistamise, mis märgistas kogu tema valitsusaega. Neid toetasid nii kirik , aadlikud kui ka valitsev Senat . Samuti takistas Katariina poeg Pauli valitsemast, väites oma memuaarides, et Paul olevat koguni tema armukese Sergei Saltõkovi poeg.
Valitsejana oli Katariinal kavas läbi viia suuri ümberkorraldusi nii seadusandluses, ühiskondlikus elus, riigi halduskorralduses ja teistes valdkondades. Selleks, et seda teha kutsus ta kokku seisusi esindava Seadusandliku komitee, kuid see ei suutnud aadlike vastuseisu tõttu keisrinna poolt ettepandud reforme vastu võtta ning saadeti lõpuks tulemusi saavutamata laiali. Siiski üht-teist saavutati. 1763. a. asutati vaeslaste varjupaigad. 1764. aastal viis ta läbi kiriku maade riigistamise, mille tulemusena seni kirikule kuulunud pärisorjad ja maavaldused läksid riigi omandusse. Riigistamise vastaseid vaimulikke karistas ta riigivastastena. Teiste hulgas vangistati ka Rostovi metropoliit Arseni, keda hoiti Tallinna kindluse Harju väravatornis asuvas vanglas. 1766 . a. pandi Õilsate Aadlineiude Ühingu asutamisega alus naiste harimisele Venemaal. 1786 . a. rahvakoolide seaduse alusel sai võimalikuks gümnaasiumide asutamine. 1775. a. Kubermanguseadusega korrastati riigi halduskorraldus, linnadele anti linnade armukirjaga piiratud omavalitsusõigus.
Samal ajal tugevdati aadli seisuslikke õigusi, tugevnesid nende õigused talupoegade üle. See tõi kaasa talurahva olukorra halvenemise ning sellest tuleneva pahameele, mida omakorda õhutasid kuulujutud, mille kohaselt hea tsaar Peeter III, kelle aadlikud seetõttu ära tapsid , et ta rahvale vabaduse tahtis anda, on imekombel pääsenud ning tuleb varsti oma seaduslikku trooni tagasi nõudma. Mitmeid Valepeetreid kerkis, kuid neid ei saatnud eriline edu kuni ilmus Doni kasakas Jemeljan Pugatšov, kes suutis valla päästa 18. saj. suurima talurahvaülestõuse Venemaal. 1773-1775. a. kestnud ülestõus saavutas nii suure ulatuse , et seda maha suruma kutsuti tolleaegse Venemaa tuntuim väejuht Suvorov. Suvorovil siiski oma käsi talupoegade vastu sõdimisega määrida ei tulnud. Pugatšov sai lüüa teiselt talupojalt, nimelt võitis teda Riisipere mõisa toapoisist Katariina II voodi kaudu Vene kindraliks tõusnud Johann von Michelsohnen.
Väga edukas oli Katariina välispoliitika. Türgi sõja (1768-1775) tulemusel sai Venemaa endale Aasovi ja osaliselt Musta mere põhjaranniku. 1783. a. ühendati Venemaaga Krimm ja Kubanimaa. Järjekordne sõda Türgiga (1787-1791) andis Otšakovi ja stepialad Bugi jõeni. Venemaa osales kõigis Poola jagamistes, mille tulemusena Venemaa saagiks langes üle 8000 km2 territoorium , millel elas 7 miljonit inimest. Poolast sai Katariina saagiks ka Poola kunigatrooni, millest ta lasknud teha ööpoti hoidja. Saatuse iroonia tõttu surnudki ta 6. novembril 1796. a. südamerabandusse parasjagu hetkel, mil ta Poola kuningatroonil oma loomulike vajadusi rahuldas. Surres oli keisrinna 68-aastane.
Riigiasjade ajamine oli ka Katariina valitsusajal tema favoriitide käes, kellest olulisemad olid vennad Orlovid, Pjotr Zubov ja Grigori Potjomkin. Neist viimane on läinud ajalukku "Potjomkini külade" asutajana
Hooldeasutuste ja Venemaa esimeste linnarahvakoolide rajamise kõrval edendas Katariina meelsasti ka kauneid kunste . Katariina tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse. Lääne-Euroopale, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja diplomaadina, siseriikluses oli kõigest isepäine türann keset vohavat korruptsiooni.
Kuigi Katariina arvustas pärisorjust kinnistasid tema reformid talurahva rõhutud olukorda, millega kaasnesid ulatuslikud rahutused sh. Jemeljan Pugatšovi ülestõus 1773. aastal.
Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Peamisi muresid oli sekkumine Poola kui Venemaa jaoks ammuse vaenu- ja mässukolde riigiasjadesse, mis viidi lõpule Kolmanda Poola jagamisega 1795. Samal aastal liidendas Katariina Kuramaa ja suurema osa Leedut. 1783. aastal kaotati Läänemereprovintside iseseisvus , mille Paul I võimule tulles taastas. Sõdades türklaste ja tatarlastega võitis Venemaa Lõuna- Ukraina ja Krimmi. Nii enne Katariinat kui tema ajal vallutatud alad asustati, kas või Potjomkini küladega. Suurima aktsioonina tuntakse saksa talupoegade (pärastised volgasakslased ) paigutamist Volga kallastele.

Isiklikku

Oma armukese Grigori Orloviga oli Katariinal poeg Aleksei (1752- 1813 ), pärastine krahv Bobrinski, ja tütar. Väidetavalt oli tal veel kaks vallastütart kahe armukesega. Katariinal oli mitmeid soosikuid: Grigori Orlov, Grigori Potjomkin, Platon Zubov.
Saanud vannitoas rabanduse, suri Katariina teadvusele tulemata oma voodis . Võib-olla liialdatult mainiti, et rabandus oli teda tabanud potil, milleks ta oli kujundanud kunagise armukese, Poola kuningas Stanisław Poniatowski trooni. Kohe levitati ka mürgisemat juttu, nagu oleks Katariina hinge heitnud täku all.

Muud

Et Katariina õige (põhi)nimi oli Sophie , kutsuti teda perekondlikult Fieke, Figge või Figchen.
Voltaire nimetas Katariinat Catherine le Grand - Katariina Suur meesoost artikliga, mis kõditas juba lapsena mehelikku eelistanud keisrinna enesearmastust iseäranis.
Keisrinna portree järgi Vene 100-rublasel paberrahal nimetatakse viimast "Katariinaks".

Katariina II ja Eesti

1764. aastal tegi keisrinna Katariina ringreisi Eesti- ja Liivimaa kubermangudes. Keisrinna sõitis Peterburist välja 20. juunil ning esimene vastuvõtt Eestimaa rüütelkonna ja Narva burgermeistri poolt organiseeriti Narvas, aga Tallinnas ehitati tema auks triumfivärav, millel oli kirje "Katariina II, Isamaa Emale, võrreldamatule" ("Екатерине II, матери Отечества, несравненной"). Paar päeva hiljem suundus keisrinna Paldiskisse, sealse sõjasadama ülevaatuseks ning seejärel suundus Riiga, kust lahkus 15. juulil 1864 Peterburi, seoses 5. juulil toiminud võimaliku troonikandidaadi Ivan IV põgenemiskatse ja surmaga.
Tema valitsemisajal asutati Paldiski ja Võru ning ehitati Liivimaa esimene kivisild Tartusse . Tema valitsemisajal kehtis Eesti- ja Liivimaal asehalduskord .
Kasutatud kirjandus:
http://www.hot.ee/ajaloost/valitseja/romanov/tekst/katariina_ii.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Katariina_II