Katariina II (0)

Katariina II
Katariina II ka Katariina Suur, sünninimega Sophie Friederike Auguste , päritolult Anhalt-Zerbsti printsess, sündis 2. mai 1729 Stettinis. Oli Venemaa keisrinna aastatel 1762–1796. Ta oli Peeter III abikaasa ning Paul I ema.
1744. aasta jaanuaris reisis Sophie Friederike Auguste koos emaga keisrinna Jelizaveta Petrovna kutsel Venemaale. Reis kulges Berliini ja Tallinna kaudu. 1744. a. asus elama Venemaale, abiellus 1745 Vene troonipärija, oma teise põlve nõo , hilisema keisri Peeter III-ga. Andekas neiu õppis kiiresti selgeks vene keele ning võttis omaks vene õigeusu, millesse ta 1745. a. ümber ristiti. Tema uueks ristinimeks sai Katariina (Jekaterina Aleksejevna). Katariina sai väga hea hariduse, mis võimaldas tal pidada kirjavahetust tolleaegse maailma tuntud filosoofide, näiteks Voltaire'ga (kes on nimetanud teda "Põhjala täheks"). Katariina ning Peetri abielu oli sõlmitud riiklikel kaalutlustel , abielu ei olnud tundeabielu ja kummalgi abikaasal olid oma nn favoriidid sellepärast sündis neil alles 1754 . a. poeg, kellele anti nimeks Paul ( Pavel Petrovitš).
25. detsembril 1761. a. krooniti Peeter III pärast Jelizaveta surma keisriks. Ta sattus kohe teravasse vastuollu Venemaa valitsevate ringkondadega, kellele ei meeldinud tema preisimeelne hoiak. Aadlike ja kaardiväelaste meelepaha leidis toetust Katariina poolt, kes kartis , et tema armuafääridest ja abielurikkumistest teada saanud Peeter algatab abielulahutuse. Paleepöörde käigus tõugati Peeter III 28. juunil 1762. a. kaardiväelaste poolt troonilt. Riigipööret juhtisid Katariina ja tema armuke Grigori Orlov, neid toetasid nii kirik , aadlikud kui ka valitsev Senat (Venemaa kõrgeim kohtuorgan). Troonilttõugatud keiser suleti Ropša kindlusse, kus ta tapeti valvuriks määratud Aleksei Orlovi, Grigori Orlovi venna poolt.
1762. aastal tõusis Venemaa troonile paleepöördega oma mehe Peeter III kukutanud endine saksa printsess Katariina II. Oma aja kohta äärmiselt haritud valitsejanna plaanis Venemaal läbi viia hulga valgustatud reforme, suuri ümberkorraldusi nii seadusandluses, ühiskondlikus elus, riigi halduskorralduses ja teistes valdkondades. Kusjuures suureks eeskujuks tema uuendustele pidid saama Venemaa Balti kubermangud kui ka tsaaririigi kõige läänelikum ja arenenum osa. Nende aladega tutvumiseks korraldas keisrinna 1764. aastal suurejoonelise ringreisi läbi Eesti- ja Liivimaa . Selleks, et seda teha kutsus ta kokku seisusi esindava Seadusandliku komitee, kuid see ei suutnud aadlike vastuseisu tõttu keisrinna poolt ettepandud reforme vastu võtta ning saadeti lõpuks ikkagi tulemusi saavutamata laiali. Üht-teist siiski saavutati. 1763 . a. asutati vaeslaste varjupaigad, 1766 . a. pandi Õilsate Aadlineiude Ühingu (Smolnõi Instituut) asutamisega alus naiste harimisele Venemaal. 1786 . a. rahvakoolide seaduse alusel sai võimalikuks gümnaasiumide
asutamine. 1775. a. Kubermanguseadusega korrastati riigi halduskorraldus, linnadele anti linnade armukirjaga piiratud omavalitsusõigus.
Samal ajal tugevdati aadli seisuslikke õigusi, tugevnesid nende õigused talupoegade üle. See tõi kaasa talurahva olukorra halvenemise ning sellest tuleneva pahameele, mida omakorda õhutasid kuulujutud, mille kohaselt hea tsaar Peeter III, kelle aadlikud seetõttu ära tapsid , et ta rahvale vabaduse tahtis anda, on imekombel pääsenud ning tuleb varsti oma seaduslikku trooni tagasi nõudma. Mitmeid Valepeetreid kerkis, kuid neid ei saatnud eriline edu kuni ilmus Doni kasakas Jemeljan Pugatšov, kes suutis valla päästa 18. saj. suurima talurahvaülestõuse Venemaal. 1773-1775. a. kestnud ülestõus saavutas nii suure ulatuse, et seda maha suruma kutsuti tolleaegse Venemaa tuntuim väejuht Suvorov. Suvorovil siiski oma käsi talupoegade vastu sõdimisega määrida ei tulnud. Pugatšov sai lüüa teiselt talupojalt, nimelt võitis teda Riisipere mõisa toapoisist, Katariina II voodi kaudu Vene kindraliks tõusnud Johann von Michelsohnen.
Väga edukas oli Katariina välispoliitika. Türgi sõja (1768-1774, 1787– 91) tulemusel sai Venemaa endale Aasovi ja osaliselt Musta mere põhjaranniku. 1783. a. ühendati Venemaaga Krimm ja Kubanimaa. Järjekordne sõda Türgiga (1787-1791) andis Otšakovi ja stepialad Bugi jõeni. Venemaa osales kõigis Poola jagamistes, mille tulemusena Venemaa saagiks langes üle 8000 km2 territoorium , millel elas 7 miljonit inimest. Poolast sai Katariina saagiks ka Poola kunigatrooni, millest ta lasknud teha ööpoti hoidja. Saatuse iroonia tõttu surnudki ta 6. novembril 1796. a. südamerabandusse parasjagu hetkel, mil ta Poola kuningatroonil oma loomulike vajadusi rahuldas. Surres oli keisrinna 68-aastane.
Riigiasjade ajamine oli ka Katariina valitsusajal tema favoriitide käes. Pärast troonile tõusmist oli tal pidevalt mõni ametlik armuke, kelle ruumid paiknesid keisrinna maga­mistoa lähedal ja kelle sõnal oli kaalu riigi valitsemises. Enamasti pärinesid need õukon­nas kõigile teada olevad soosikud vene kõrgaadlist (Sergei Saltõkov, Grigori Orlov), aga nende hulgas oli ka näiteks tulevane Poola kuningas Stanislaw August Poniatowski. Kõige kauem suutis ametliku soosiku positsiooni hoida vürst Grigori Potjomkin. Tegelik valitseja oligi vürst Potjomkin, kelle nimi muutus üldmõisteks seoses Katariina II reisiga Krimmi. Demonstreerimaks rahva heaolu Lõuna-Venemaa I, ei näida­tud keisrinnale viletsaid hurtsikuid – neid varjasid nn Potjomkini külad (kerged puidust fassaadid ).