Eeste talutoit (2)

Eesti talutoit
Sissejuhatuseks tutvustan lähemalt leiba, leivakõrvast, jooke , lauanõusid, kombeid, tööjaotust, uusi toite ja toidukordade jaotust.
1. Leib
Eesti talurahva peamine toit esimese aastatuhande esimestest sajanditest peale oli teraviljast. Kõige tähtsamaks kujuneski pärast talirukki levikut teise aastatuhande algul rukkileib . Leiba ei jätkunud alati mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljale lisada aganaid, ikaldusaastatel isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks . Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma.
2. Leivakõrvane
Kõik muu, mida leivakõrvale lisaks söödi, oli leivakõrvane. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusuppi ehk körti. Kaua aega ei tundnud eesti rahvas kartulit , selle asemel tarvitati naerist. Tangu - või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti või laupäeviti.Kõige tähtsamaks leivakõrvaseks pidas talurahvas "suutäit soolast". Suupäraseks leivakõrvaseks peeti soolast kala ja liha. Kala saadi merest ja maa siseveekogudest, liha omakasvatatud koduloomadest. Peeti sigu, veiseid, lambaid ja kitsi . Saarlased ja randlased said tugevat leivakõrvast ka hülgelihast. Kindlasti oli eesti talurahva toidus varasematel sajanditel kodumetsadest püütud loomadel ja lindudel palju suurem osatähtsus kui möödunud sajandi lõpupoolest alates.
XIX sajandi teisel poolel lahutas arenev tööjaotus endisest järsemalt põllumehi randlastest-kaluritest. Käesoleva sajandi 40-ndate aastateni käisid talumehed randades endale kala vahetamas vilja, villa, Saaremaal vahel ka õlle vastu, hiljem raha eest ostmas. Headel saagiaegadel käisid kalamehed ise laatadel ja külades kalu pakkumas. Mere- ja järvedeäärne rannarahvas sai värsket kala püügihooaegadel, sisemaa rahvas vanemal ajal 2-3 korda aastas, siis, kui rannast käidi kalatagavara toomas.
Võrreldes kala ja liha osa leivakõrvasena, võib eelöeldust järeldada, et möödunud sajandil oli eesti talurahva toidus kala, eriti soolakala osa liha osast suurem, see tähendab et kala, nimelt silku, sai näpu vahel hoida ja leiva kõrvale hammustada sagedamini ja igapäevasemalt kui liha.
Nii kala kui liha vinnutati vanasti, s.o. kuivatati tagavaraks kevadel tuule ja päikese käes, eriti siis, kui sool oli kallis. Liha vinnutamist Eestis on nähtud veel käesoleval sajandil Läänemaal. Kalurid eelistasid süüa vinnutatud kala ja seetõttu vinnutatakse kala kohati tänini.
Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees .
3. Joogid
Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut. Kõige tavalisem loomse valguga rüübe oli lüpsiaegadel hapupiim, millele aga möödunud sajandil tuli tihti vett piimajätkuks juurde lisada.
Kevadel saadi loodusest puude, meil peamiselt kasemahla, mida hoiti suveks ja joodi seal, kus kadakaid oli, ka kadakamarjajooke.
4. Uued toidud
Möödunud sajandi lõpul lisandus pudrupäevadele ka kartulipuder ja segapuder kartulitest ning tangudest. Viimase nimetused läti puder ja mulgi puder asenduvad põhja pool uute nimetustega, näiteks poolvillane puder.
XIX-XX sajandi vahetusel hakkasid eesti külades levima uued toidud, mida varem oli valmistatud vaid linnades ja mõisates. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad või koogid, tangupuder asendus manna - või riisipudruga. Hakati kohvi keetma , millest sai peagi traditsioon paljudes peredes.
5. Lauanõud ja kombed
Lauanõud olid taludes enamasti puust ja savist. Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Igal sööjal oli ka oma nuga . Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres kindel koht. Laua otsas istus peremees, tema läheduses oli leivapäts, kust ta igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid sööma püstijalu. Vallatust söömise juures ei lubatud. Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjatele sooviti "Jätku leiba", millele vastati "Jätku tarvis".
6. Toidukordade jaotus
Möödunud sajandil oli suuremas osas Eestis 1-2 lihasupipäeva kõrval nädalas kaks pudrupäeva – kesknädal ja laupäev. Tangupuder oli peotoiduks perekondlike sündmuste pühitsemisel üle Eesti, seda söödi vanemal ajal tavatoiduna jõuluõhtutel ja paljudel teistel tähtpäevadel eriti Lõuna- Eestis. Tangupudruga käidi vastsündinut vaatamas ja tangupudru söödi matusemajas enne surnu ärasaatmist. Seetõttu öeldigi: "Inimese elu on kahe pudru vahel" või "Pudruga tuleb, pudruga läheb".
7. Meeste ja naiste töö.
Võrreldes eesti mehe ja naise tööd toidu muretsemisel ja valmistamisel võib öelda, et toidu keetmine oli põhiliselt naiste töö. Viljakasvatuse põhiline osa tööst – kündmine, äestamine, külvamine, on Eesti mandril olnud meeste töö, ka hilisemal ajal veskist jahu kojutoomine. Käsikivil jahutegemine oli aga naiste töö. Leivaküpsetamine on mäletatavatel aegadel eesti talus olnud perenaise töö, leivajagaja laua ääres oli aga peremees.
Põhilise loomse leivakõrvase eest hoolitsesid mehed. Nad küttisid, tapsid koduloomi ja püüdsid kala. Hädaga on naised muidugi kõigega hakkama saanud, siin on jutt tavalisest kombekohasest tööjaotusest