Friedebert Tuglas „Väike Illimar” (3)

Friedebert Tuglas „Väike Illimar ”
Illimar ärkas hommikul vara, kui päikesekiired talle silma paistma hakkasid. Illimar ei tõusnud veel üles vaid vaatas toas ringi. Ta vaatas truupi, millele algul küljelt paistev päikesevalgus joonistas kühmukesed ja lohukesed. Päike aga muudkui tõusis ja tõusis ning ühel hetkel olid päikesekiired valgustamas truupi otse. Nüüd nägi Illimar truubi erinevaid värvivarjundeid: sinist , roosakat ja tumedamat. Truupi oli lubjatud mitmeid kordi ning osaliselt oli lubi maha koorunud . Samas oli aga seda kohta uuesti lubjatud ning lupjamisrante oli veelgi rohkem näha. Illimar sai lasta oma kujutlusvõimel lennata , sellepärast kaunistasidki truupi vahel kodukünkad ja orud ning vahel hoopiski mets oma puude ja põõsastega. Illimar pööras külge ning nägi, et tema vanemad olid juba üles tõusnud. Illimari isa oli teinud enamuse toa sisustusest . Seda tegi ta siis, kui nad veel alatare juures elasid. Illimar mäletas sellest ajast vaid vaiguste höövlilaastude lõhna. Toa seinal rippusid kolm maali, samuti isa tehtud raamides. Ühel pildil oli Illimari arvates kujutatud Jumalat ja tema naist. Ühel pildil oli Magdaleena ning kolmandal pildil oli justkui juhtunud mingi õnnetus. Illimarile meeldis kolmandalt pildilt mees, kellel oli ülestõstetud käes luud . Illimar sirutas ennast soojas voodis ning talle pakkus alati huvi nende piltide vaatlemine. Ta ei saanud küll neid edasi arendada nagu truubikirju kuid need olid iseenesest