Friedebert Tuglas „Väike Illimar” (3)

Friedebert Tuglas „Väike Illimar ”
Illimar ärkas hommikul vara, kui päikesekiired talle silma paistma hakkasid. Illimar ei tõusnud veel üles vaid vaatas toas ringi. Ta vaatas truupi, millele algul küljelt paistev päikesevalgus joonistas kühmukesed ja lohukesed. Päike aga muudkui tõusis ja tõusis ning ühel hetkel olid päikesekiired valgustamas truupi otse. Nüüd nägi Illimar truubi erinevaid värvivarjundeid: sinist , roosakat ja tumedamat. Truupi oli lubjatud mitmeid kordi ning osaliselt oli lubi maha koorunud . Samas oli aga seda kohta uuesti lubjatud ning lupjamisrante oli veelgi rohkem näha. Illimar sai lasta oma kujutlusvõimel lennata , sellepärast kaunistasidki truupi vahel kodukünkad ja orud ning vahel hoopiski mets oma puude ja põõsastega. Illimar pööras külge ning nägi, et tema vanemad olid juba üles tõusnud. Illimari isa oli teinud enamuse toa sisustusest . Seda tegi ta siis, kui nad veel alatare juures elasid. Illimar mäletas sellest ajast vaid vaiguste höövlilaastude lõhna. Toa seinal rippusid kolm maali, samuti isa tehtud raamides. Ühel pildil oli Illimari arvates kujutatud Jumalat ja tema naist. Ühel pildil oli Magdaleena ning kolmandal pildil oli justkui juhtunud mingi õnnetus. Illimarile meeldis kolmandalt pildilt mees, kellel oli ülestõstetud käes luud . Illimar sirutas ennast soojas voodis ning talle pakkus alati huvi nende piltide vaatlemine. Ta ei saanud küll neid edasi arendada nagu truubikirju kuid need olid iseenesest palju huvitavamad.
Niimoodi vaadeldes pani Illimar tähele, et majast ei kostunud ühtki häält. Illimar karjus ema järele, kuid keegi ei vastanud ning Illimar hakkas kartma . Ta otsustas siiski ise üles tõusta. Ta ajas endale püksid jalga ja sai isegi traksid üle õlgade, kuid küljel olevaid püksinööpe ta kinni panna ei osanud. Niisiis jooksis Illimar tagant lahtiste pükstega, särk püksist pooleldi väljas, magamistoast ära. Ta vaatas majas ringi ning läks lõpuks õue. Ema istus trepil ja kooris kartuleid. Ta kohendas siis Illimari riideid ning nad viisid sigadele kartulikoori. Nüüd läksid nad tuppa ja ema andis Illimarile süüa. Illimar mõtiskles oma unenäo üle ning küsis siis emalt luba Pleekaeda minna. Enne pleekaeda minekut käis ta veel seasulus ning maja taga suurte takjate metsas. Ta käis ümber maja ja otsustas siis lõpuks ka pleekaeda minna.
Pleekaed oli neljakandiline maalapp, mida kahelt küljelt ümritses püstaed, kolmandalt tammikuvõsa ning neljandalt must põld. Illimar imetles selle koha ilu kuid mõtles siis edasi järvele minna. Järvele ta ei läinudki tegelikult, sest nägi teel sinna ühte punast kassi, kelle hammaste vahel oli tuvi. Illimar otsustas peale selle pildi nägemist minna linnumajja. Seal elas Haige-Jakob. Ta rääkis lindudega ning tutvustas Illimarile oma majas elavaid linde. Jakob oli uhke oma kahe suure sule üle: jaanalinnu- ja kakaduusule üle. Alati lõppes Illimari külaskäik sellega, et Jakob uhkusega oma sulgede omanike elu kirjeldas. Illimar ei saanud aga neid lugusid kodus rääkida, sest ta oleks siis välja naerdud.
Linnumaja oli piir kuhu Illimar tohtis üksi minna. Edasi oli vaja veel eraldi luba küsida. Aga Illimar läks siiski. Ta läks järvele ning nägi teiselpool järve toonekurg Joosepit.
Ühel hetkel Joosep märkas midagi ning hakkas silla poole liikuma, Illimar liikus temaga kaasa kuni äkki jõudis viinakeldrini. Illimari isa tegi seal tööd. Joosep tuli ka viinakeldri juurde ning kõik nägid ka kuidas Hull-Juhan viina nõudma tuli. Muidu käis ta paljapäi ja paljajalu , aga viina võis juua ainult jalanõude ja mütsiga. Sai oma viina kätte jooksis minema ning varsti lõigi lõunakell. Viinakeldri uks pandi lukku ning Illimar läks koos isaga koju sööma. Kõik tulid kokku, et ühiselt süüa: tädi Liisa , ema, isa, Illimar ning Illimari suur vend Karla . Söödi algul vaikides kuid hiljem hakati päeva asju arutama. Peale sööki läksid kõik peale Illimari natukeseks magama. Niipea kui Illimari isa magama oli jäänud, hiilis Illimar välja. Seal nägi ta Hirmu Juhanit. Hirmu Juhan kutsus teda jooma ning heeringat sööma ning Illimar läkski. Juhan jõu viina, Illimarile anti vett. Illimar veetis seal tükk aega ning varsti peale magamist oligi käes uus päev.
Oli pühapäev ning Illimari isa otsustas minna jalutuskäigule, mis oli ühtlasi harv ning selga pandi pidulikud pühapäevariided. Isa vestis peatuste ajal ikka mõne loo ning Lusthoones said nad kokku kolme neiu ning kirjutaja Mattieseniga. Sohvi olevat olnud Illimari pruut ning Illimar kinkis talle lilli. Sohvi oli kogukas naine heledate juustega. Õhtuhämaruses hakkasid nad liikuma tagasi kodu poole ning jätsid kahe järve vahelisel tammil hüvasti. Illimar oli väsinud ja ema seelikust kinni hoides ning pooleldi magades liikus ta koju.
Järgmisel päeval ärkas Illimar vara ning otsustas siis kosja minna. Ta otsis välja oma erineva suurusega saapad . Nimelt üks oli suurem ja tumedam kui teine. Leidis kapist tühja pudeli ning pani selle vett täis ning läkski arglikult kosja. Illimar koperdas oma saabastega mõisa teisele korrusele ning märkas Sohvit uksest väljumas. Sohvi kutsus Illimari tuppa ja Illimar käskis tal kosjaviina juua. Sohvi jõi ja pakkus Illimarile magusat. Peale vestlust Sohviga läks Illimar veel ka alatarele ning rääkis lellele kosjaskäigust. Lell soovitas tal varsti koju minema hakata ning seda Illimar ka tegi. Teel koju sattus ta kokku suure pulliga ning vältis mitmeid inimesi, kaasaarvatud enda isa. Ta tahtis järve kaudu koju minna, kuid talle tulid tema pruudi Sohvi koerad Maks ja Moorits vastu. Illimar võttis saapad jalast ja ronis toominga otsa. Koerad ei lahkunudki niipea nagu Illimar lootis. Siis hakkas vihma sadama ning tuul tõusis. Ühel hetkel umbes lõuna ajal kuulis ema koerte klähvimist ja tuli ajas koerad ära ning aitas Illimari puu otsast alla. Ema seelikust kinni hoides ning nuuksudes läks Illimar koju.
Sellele järgnevalt oli Illimar otsekui haige. Ta tõusis kord vara, kord hilja , kord kiiresti, kord aeglaselt. Ta tahtis olla üksi ja mõelda. Mõne aja pärast läks see üle ja ta hakkas ka uuesti õues käima. Siis saabus üks äikese-eelne kuum õhtupoolik. Sellel õhtupoolikul pääses lahti marupull. Seesama, kellega Illimar oli enne kokku puutunud. Kõik mõisarahvas oli paanikas ning inimesed ronisid igale poole varju pulli eest. Lõpuks aeti pull lautade juurde ning lasti siis maha. Sel öösel ärkas Illimar ülesse ning väljas lõi välku ning müristas. Illimar uinus uuesti vihmasabina saatel. Edasi hakkasid mõisas suured ettevalmistused mõisahärrade tulekuks. Rahvas ootas väga sel päeval härrasid. Kõik olid pidulikult riides . Lõpuks Illimar pettus kogu selles asjas, sest see kestis nii vähe. Koju minnes kuulis Illimar linnumaja poolt karjumist. Haige-Jakob oli ennast majja lukustanud ning keeldus mõisahärradele linde söögiks andmast. Mõne aja pärast läksid linnu-nõudjad minema ning Illimaril hakkas vaikuses kõhe. Ta jooksis koju.
Suve lõpupoole hakkas põldudel tööle rehepeksumasin. Illimar käis masinat päris pikalt uudistamas. Mõne aja pärast see rehepeksumasin viidi ära ning põllule toodi seakari. Illimari ema lubas Illimaril käia seakarjas, sest kari oli kodu lähedal. Karjas olles nägid poisid kuidas üks naine jooksis valge pambuga mööda maanteed ja teda ajasid taga kolm meest. Siis saadi naine kätte ning tema käes olevad padjad rebiti katki. Siis jooksis naine metsa ja Illimar sai aru et see oli hull-sõtse. Illimar jooksis kohe koju ja nägi kuidas ema oli paanikas ning ema läks tuppa. Kui Illimar tuppa läks, siis ema pakkus talle suhkruvett, et väike Illimar rahuneks.
Sündmuseid oli palju, kui uusi juurde tuli siis vanad unustati. Nii unustati ka hull-sõtse külaskäik. Korstnapühkija Schwarz külastas mõisat ainult paar korda aastas. Ta oli oma töö üle ääretult uhke. Viimasena puhastas ta aidamehe korstnaid ning alati, kui Schwarz ära minema hakkas, siis sai Illimar kaarikuga kaasa sõita. Ka sel korral ei olnud teisiti. Nad sõitsid kuni suurte mändideni ning seal katsusid nad kahekesi suuri mände juurtega välja tõmmata. See oli nende mäng. Siis hakkas Illimar tagasi koju minema ning Schwarz läks edasi. Mõne aja pärast aga tuli ta tagasi, ise jutustades mõisahärrade ning ka Illimari isaga. Viimased olid nimelt jahil käinud ning kaks mäkra ära tapnud .
Kaks päeva hiljem aeti Illimar üles enne päikesetõusu. Tädi Liisa viis Illimari lelle juurde alataresse minema. Ema oli voodis haige. Vähemalt nii arvas Illimar. Illimar jõudis kohale vara ning lell pani ta Juula kõrvale magama. Kui ta üles ärkas kostus väljast laste kilkeid ja toas polnud enam kedagi. Illimar pani riidesse ja läks välja. Ta nägi, kuidas ta vend Karla teiste laste seal kiitles, et tema kõige täpsem vibulaskja on, aga tegelikult oli vastupidi. Mõne aja pärast oli kuulda kaarikut lähenemas. Tulid mustlased . Mustlaste kaarik aeti hiljem järve. Sepa naine tahtis, et Sepp kuke ära tapaks. Seda Sepp ka tegi, kuid kui pea oli kirvega otsast löödud siis lendas keha ise minema ja keegi ei leidnudki seda üles. Tavaliselt magas lell ka kaua, kuid sel hommikul oli ta eriti vara üleval. Ta vahtis üle järve kõrkjaisse ja vedas püssi endaga kaasa. Lapsed käisid tal järel. Ta lasi lõpuks maha suure kollase koera . Talle tehti pakkumine, et ta selle päeva jooksul ühe varese maha laseks ning seda ta siis prooviski teha. Aga iga kord, kui ta juba laskmas oli siis midagi juhtus. Näiteks üks kord, kui tal oli väga hea võimalus varem maha lasta, siis väike Laka-Leena Juku karjus, et nüüd lell laseb !
Kui tädi Liisa Illimari koju viis, siis nägi Illimar oma ema taas voodis. Ta ema oli kahvatu ja Illimari arust kuidagi kõhnaks jäänud. Siis märkas Illimari ema teda ning ütles, et Illimar oma väikest venda vaatama tuleks. Sel päeval sündis Illimari väike vend.
Kogu Illimari elu muutus: ta pidi ühel ööl magama tädi Liisa kõrval voodis ning ka isa magas diivanil. Illimari arvates oli väikevend kole ja kortsus ja üldsegi mitte inimese moodi. Ta ei tunnistanud algul, et see tema väike vend oli. Illimar kutsus teda Puruvanakeseks. Ajapikku aga Illimar harjus ning lõpuks sai ta aru, et see ikkagi on tema väikevend Johannes.
Saabus sügis: vihma sadas tihedamini, päevad olid pimedamad ning oli külmem. Tädi Liisa käis nüüd mõisa aias õunu korjamas ning ka Illimar läks sinna teda vaatama. Seal oli tore aednik keda kutsuti tema imeliku kõneviisi pärast Toruks. Ühel retkel kuulis Illimar koera klähvimist, ta läks lähemale, et vaadata mis toimub. Koer oli pisikene ning energiline . Koer taganes oma pere juurde, kes heinamaal rõuke tegid. Illimari jaoks olid nad võõrad inimesed ning Illimar jooksis koju. Ta tahtis endale kangesti seda koera. Ta rääkis emale ja rääkis isale ning lõpuks läksidki nad emaga seda koera ostma. Koera nimi oli Milli . Tal oli ka vend Kähri, kes oli suur ja laisk. Kähri käis kogu aeg Millil külas ning ükskord kui Kähri perenaine tuli teda ära viima, siis koer näksas teda ning näitas, et tahab Illimari pere juurde jääda koos Milliga. Ka Kähri eest maksti raha ning nüüd oligi seal peres kaks koera.
Nüüd sadas juba pidevalt. Ainult toas sai istuda ja vaadata tädi Liisa ja ema ketramist. Algul oli see Illimari jaoks päris huvitav, kuid ajapikku tüütas. Ka koertele see ei meeldinud. Algul ei lubatud koeri Johannese juurde, kuid nüüd käisid nad ikka aeg-ajalt ka väikest poissi vaatamas. Külas käidi üksteisel ka omajagu. Üks kord tuli külla Kaanu, kes vajas igaks asjaks aega. Koertele Kaanu algul ei meeldinud. Ta oli isemoodi mees. Kaanu rääkis Illimari emale ning tädi Liinale oma kosjaskäigust ja muustki. Illimari ema ravitses tema vasakut õlga ning siis läks Kaanu minema. Vihma sadas endiselt.
Kolm päeva oli nüüd olnud käre külm. Sel päeval hakkasid Illimari ema ja tädi Liisa kangaspuid üles seadma ning Illimar jäi neile pidevalt ette ning Illimari ema saatis siis poisi välja. Illimar pandi paksult riidesse ning Karla vana kuubki aeti talle selga. Ema luges Illimarile sõnad peale, et ta ei külmetaks ega jääle ei läheks ning külmetaks. Illimar hüppas algul maja ees peenikese jääkihiga kattunud lompides, kuid siis läks ta järjest rohkem järve poole. Ta katsetas jää tugevust ning varsti kõndis ta vabalt tervel järvel. Ta oli seal ikka päris kaua kuni nägi järve äära Kährit ning Millit. Nad olid mitte kuskilt välja ilmunud. Siis istus Illimar tammi all kaua ning kui tal ikka päris külm hakkas siis läks ta lõpuks koju. Illimar heitis tagatoa sohvale magama.
Nüüdsest magas ta eestoas, sest Karla oli nädalate kaupa koolis. Nende toas oli vähe ruumi. Ning, kui Karla koju tuli, siis pandi ta tädi Liisa kõrvale magama. Järgneval ööl tundis Illimar ennast halvasti ning üritas kellelegi sellest teada anda, kuid ei suutnud. Tädi Liisagi ainult mõmises unes sellepeale, kui Illimar ütles et ta on haige. Illimar oli surmahirmus, kuid jäi siiski varsti peale voodisse heitmist magama. Illimar oli mitu päeva haige. Väljas muutus ilm valgemaks ning sadas maha esimene lumi. Ühel õhtul tegi Illimari ema valmis hernekomme ning kadrisandid käisid neil külas. Illimar kartis ning oli voodis vaiba all varjus kadrisantide eest. Peale kadrisantide käimist tuli ka Illimari isa koju. Koeradki olid kadrisante kartnud ning jooksid teadmata ringiga koju. Kõik naersid koerte äpardust.
Paar päeva hiljem läks Illimar uuesti õue. Sel korral koos isaga. Nad läksid kuivatusrehte. Seal kuvatati parasjagu kaera ning peale isa lahkumist lasi Illimar pika liu kaeral ning sai julgust ka koos Avvus-Jaani ja Mark-Jaaniga Musse Ennu poole minemiseks. Nad astusid siis kolmekesi üle nurme Ennu suitsurehe juurde. Rehi oli paksu suitsu täis. Mehed rääkisid kolmekesi juttu , mis Illimari väga hirmutas. Tegelikult hirmutas see jutt isegi Musse Ennu ennast. Just jutu lõpupoole oli rehe ukse tagant kosta kolistamist ning seal olid Kähri ja Milli. Illimar kasutas võimalust ning jooksis koos nendega kiiresti koju.
Nüüd oli valgust vähe ning päev lühike. Sel päeval, kui hakati härrastemaja pesu pesema , ärkas Illimar enne aovalgust. Peale riiete pesemist läksid pesunaised minema. Eeskotta toodi suur punane lehm ning tapeti siis ära. Illimar nägi pealt, kuidas Hirmu Juhan kirvega looma tappis. Kui Illimar hommikul ärkas oli eeskoda täiesti puhas ning ei olnud jälgegi, et seal eelmisel päeval lehma tapetud oleks olnud. Oli laupäev ning õlletares köeti sauna. Saunas käisid enne mehed ja siis naised ja lapsed. Järgmisel päeval riputasid Illimari ema ja Peep sauna seasingid suitsema. Peep tegi selleks vastava tule saunaahju. Illimari ema muretses, et singid ikka seest toored ei jääks ning liiga ära ei kuivaks . Illimari kohutas algul mõte, et ta peab oma sulusea liha sööma, kuid kui ta seda maitsta sai, siis muutis ta meelt .
Jõuludeni olevat siis veel olnud vaid nädal, kui isa otsustas saaniga linna minna. Karla lubati jõuludeks koju. Karlal oli probleeme koolis käitumisega ning ta sai ema käest sõimata. Kui isa linnast tagasi tuli, siis unustati Karla tunnistus , sest isa tõi linnast kassi nimega Ants. Alguses urisesid koerad küll Antsu peale kuid pärast said nad hästi läbi. Kassil oli sama maha lõigatud ning ühel pool polnud vurre.
Järgmised kaks päeva olid sisustatud jõuludeks ette valmistamisega. Kangaspuud võeti maha ja valmistati palju sööke jõuludeks. Vahepeal aga avastati, et keegi käib toite söömas ilma loata ja kahtlustati kassi, kuid Illimari isa kaitses teda. Ühel hommikul kui Illimari ema läks sahvrisse siis jooksis talle sealt Ants vastu ning siis oli selge, et Ants see söögivaras oli. Illimari isa läks vihaseks ja lubas kassi maha lasta, kui kätte saab, aga ainult sõnadeks see jäigi. Illimar sai jõuludeks uued linnast toodud kamassid. Ta oli nende üle uhke ning nii jäidki talle meelde need jõulud kui Kamassijõulud ehk lühemalt kassijõulud, sest nii oli lihtsam öelda.
Pimedatel talveõhtutel olid kõik varem kodus ning siis loeti raamatuid ette. Samuti jutustas Illimari isa igasuguseid huvitavaid jutte . Loeti ka Piiblit , kuid neid jutte kuulates jäi Illimar tihti magama.
Juba pikemat aega olid naised omavahel nurisenud, et Hull-Juhan käis saunas naisi vaatamas. Ta tuli ikka hiljem, siis kui mehed olid juba saunas ära käinud ning vaatas siis naisi. Naised olid üritanud Juhanit saunast ära ajada, aga ta ei läinud. Nad pidid ikka ise alla andma ja ise saunast enne lahkuma kui Hull-Juhan. Ükskord mõtlesid aga Illimari isa ja mõisarahvas mängida Hull-Juhanile vingerbussi. Kirjutaja Tiilik ja veel kaks meest riietusid nö. Kuraditeks ning läksid siis ühel päeval sauna Hull-Juhanit ära ajama . Hull-Juhan ehmus nii ära, et enam kunagi ei läinud naiste sauna. Juhani üle visati selle juhtumi pärast ka palju nalja .
Oli käre külm, kuid öeldi et päev on nüüd kukesammu võrra pikem. Illimar läks sel päeval kelgutama. Ta lasi pleekaiast linnumaja ja järve poole mäest alla. Järvel jäi hoog pidama ja Illimar imetles ilu enda umber. Siis jäi Illimar kalavenelasi vaatama ja vaatas koguni niikaua , et täiesti ära külmus. Ta pani nüüd tähele, et pakane näpistas nina ja eriti vasaku jala varbaid, sest vasaku jala saabas oli väiksem. Seal märkas teda vana Hirm ning viis Illimari viinavabrikusse. Seal oli soe ja hea ning peagi jäi Illimar põhuhunnikusse magama. Siis pakkus vana Hirm, et veab pool teed Illimari kelguga kodupoole ja siis teise poole veab Illimar teda, aga kokkuvõttes viis ikkagi Hirmu-Juhan Illimari terve tee ise koju.
Illimar sai vaid näiliselt ise oma elu korraldada, kuid tegelikult tegid seda tema eest ema, isa, tädi Liisa ja ilm. Oma kamasse ei saanudki ta kanda, sest ema ütles, et need peavad kuivi ilmu ootama. Kamasse võis ta kanda ainult pühapäeviti ja paar tundi, et kamassid jalaga harjuksid ja vastupidi. Muul ajal kandis ta säärikuid, sest nendega sai ta nautida kõike juhuslikku. Kord käis ta karjalautade juures, kus isa ka vahel töötas ning kord käis ta viinavabriku masinaruumis meeste juttu kuulamas. Ta käis seal kuhu jalad viisid.
Järgnevad päevad olid üldraamidelt ikka samasugused: hommikul ärkamine, lõunasöök ja õhtul magama minek. Kangaspuud olid jälle tuppa toodud ning nüüd lõi tädi Liisa vaipu. Ka Illimar oli abis ning aitas tädil värve valida. Ühel päeval saabus Piiskop oma kalakotiga ning Illimar imestas, kuidas ta talvel kala püüda saab. Kõik tegelesid millegagi: rätsep ja sepp olid tööl ning tegevust jätkus. Illimar käis koos Karlaga tuuleratast veeretamas. Nad käisid pikemat aega tuuleratta sabas ning see pidi alati juhatama otsitava asja juurde. Mõisa ees seisis Nunn -Jaani hobune ning regi. Nüüd teati, et Nunn Jaan on jälle mõisas, kuid keegi ei teadnud kus täpselt. Karla oli ise teinud püssi ning nüüd tahtsid nad seda koos Illimariga saunas lasta. Illimar pani püssirohu põlema, käis kõva pauk ning keegi nagu liigutas saunalaval heintes. Seal oli Nunn Jaan. Ta oli selline, kes kõigepealt hästi palju sõi, siis magas ja siis jälle otsast peale niimoodi. Illimar õppis ka seda, et kohustused ja töö ei ole meeldivad asjad.
Küünlakuul oli suur torm ning peale seda läks ilm üha soojemaks ja soojemaks. Lumi hakkas sulama ja kassid hakkasid kontserte pidama. Hirmu Juhan puuris kahe kase sisse augud ja kogus siis kasemahla nii endale kui ka Illimari perele. Üks kord tuli ka Härja-Kaanu ning ütles et nüüd tulevad tema ja Leena pulmad . Kaanu pulmad olid munadepühadel ja Illimari ema oli ka pulma kutsutud. Illimar sai sellel päeval oma uhkeid kamasse kanda. Illimar mängis alatare juures ka munamängu ning võitis isegi sepaemandat. Peale pulma olevat toimunud isegi madin Kaanu ja Luut-karla vahel.
Oli jüripäev ning mõisapargis mängiti ringmängu. Ka tädi Liisa läks sinna ning Illimar uudishimust samuti. Seal nägi Illimar üle pika aja Sohvit ning viimane tutvustas talle omale võetud tütart Martat. Ta arvas, et lapsed saavad omavahel mängida, aga nad olid liiga arad, et seda teha. Nad ei rääkinudki omavahel üldse. Illimar jooksis minema ning nägi Luut-Karla lapsi kellegi herneid põllult söömas. Siis jooksis ta oma aiamaale ning hiljem nägi vankreid mööda teed sõitmas koos paljude asjadega. Ta sai teada, et nii kolitakse ja et nemadki olid niimoodi kolinud alatarelt praegusesse elukohta. Tädi Liisa jõudis alles õhtul toomingaokstega koju.
Sel ajal anti kiireid teateid edasi ratsatahvetite abil. Ka sel päeval tuli üks ratsanik ning teatas mõisasse, et mõisahärra on surnud. Nüüd hakkasid mõisas ettevalmistused mõisahärra matusteks. Kõik olid leinas. Räägiti, et härrade haigustes oli alati midagi salapärast ning seegi kord ei teatud, millesse mõisahärra suri. Illimar jäi saks -silla juurde meeste juttu kuulama . Väike tundmatu vanamees rääkis ühe loo Kohkva paruni surmast. Illimar nägi nüüd luupainajaid sellest. Järgmisel õhtul maeti härra ning Illimar koos emaga oli ka rongkäigul ning matustel. Illimar ei saanud matustel toimunust aru. Ta jäi kuulama meeste juttu, sealhulgas oli ka Hirmu Juhan. Pimedas nägi Illimar oma ema ning nad läksid koju. Neli päeva hiljem peeti ka Pöta-Tõnise matuseid.
Vend Karla pääses suveks koju. Koolitunnistus oli hea ning isegi eelmise aasta käitumise pärast ei saanud ta isa käest riielda. Ema viis Illimari ka rätsepa juurde, kus mõõdud võeti ning Illimar sai endale uue ülikonna. Illimar võeti nüüd ka linna kaasa ning Karla oli kade . Illimar arvas reisi huvitav olevat, aga ise magas ta tegelikult enamuse sõidust maha. Nad peatusid kõrtsis, et süüa ja juua ning läksid siis edasi. Ületasid lodjaga jõe ning varsti oligi linn paista.
Illimar oli kujutanud sõtsemees Viidu korterit palju uhkemana ette, kui see oli. Illimar nägi nüüd esmakordselt sõtse Mai ära. Illimar käis isaga linnapeal asju ajamas ning isa rääkis talle linnast nii mõndagi. Illimar arvas linnas korstnapühkija Schwarzi nägevat, aga tegelikult oli see hoopis võõras korstnapühkija. Nad läksid tagasi Viidu juurde. Illimar ja tema ema läksid nüüd koos Maie -sõtsega jumalateenistusele. Sinna tuli politsei ning Illimari ema võttis Illimari kaendlasse ja nad jooksid sealt ära. Korraks olid nad ka eksinud , kuid jõudsid siiski õigesse kohta tagasi. Enne magama jäämist hakkas Illimar koduigatsust tundma.
Illimar oli nüüd juba kolmandat päeva kodus. Järgmisel päevalgi oli ta veel väsinud. Nüüd hakkasid Illimarile meenuma detailid linnast ja linna mineku teest. Ta mängis mängu, kus vedas sõrmega jutti mööda seinu ja kappe, ilma et sõrme lahti tõstaks. Ta käis terve tagatoa läbi ja eeskojast läks kiiresti läbi ning ka mööda maja seina vedas ta oma sõrmega. Kuid lõpetas ta seasulu juures. Siis läks ta koopakünkale ning jälgis ümbritsevat loodust. Sinna tuli kass , keda kutsuti Antsuks, kuid nagu linnas välja tuli siis oli tema nimi hoopiski Napoleon.
Kui Illimar koos isaga läbi mõisa läks siis tundus nagu oleks mingi rahvaste rändamine lahti. Kõik läksid jaanitulele. Illimar ei pannudki tähele, et kui nad kohale jõudsid siis oli juba pimedaks läinud. Jaanituli pandi põlema ja pillimehedki hakkasid mängima. Tantsimine käis üha hoogsamalt ja kilgati kõvemini. Tiilik tantsutas kõiki tüdrukuid. Siis võeti ka Kaera-Jaan ette ning tantsiti sedagi. Noored hüppasid eemal üle lõkke ja lasksid süsipüssi. Illimarile aitas juba kõigest ning ta otsis isa üles. Kui nad kodupoole läksid käisid nende ees tülitsedes Härja-kaanu ja Laka- Leenu .
Ema loputas eeskojas pesu ning Illimar pidi Johannese järele vaatama. Siis oli kuulda pillimängu ning Illimar jooksis õuepeale. Juudid mängisid leierkastist muusikat ning nukudki etendasid kastide peal huvitavat mängu. Illimar käis kogu päeva juutidel sabas nagu nõiutu, eirates samal ajal ema ning ka isa käsku koju minna. Ta kaalus ikka vahepeal koju tagasi minna, kuid siiski jätkas juutide jälitamist. Õhtul, kui oli juba hilja käskisid juudid tal koju minna. Illimar jooksis koju, kuid ei läinud tuppa sisse. Ta kuulas kuidas ema, isa ja tädi Liisa temast rääkisid. Ta läks seasulu juures olevast rõuguredelist üles ning ronis seasulu pindkatusele. Ta toetas seljaga vastu maja kiviseina ning vaatas loojuvat päikest. Talle meenus haabu vahtides, kuidas ta kord toominga otsas samamoodi meeleheitest nutnud oli. See kõik oli kaugel. Ta oli vahepeal aasta vanemaks saanud, kuid siiski oli tema jaoks kõik täis mõistmatust ning suutmatust ennast vabandada .
10