Britain forms the greater part of the British Isles, which lie off the north-west coast of mainland Europe.The geographical name for all the islands is the British Isles. They also include Eire, the Republic of Ireland, which has been politically independent of the British government since 1921. The largest of the islands is called Great Britain and it comprises England, Wales, snd Scotland. The full political name for the countries sharing a parliament in London is the United Kingdom of Great Britain and Northern Ireland. Covering an area of some 242, 500 sq km. The longest river, the Severn flows for 354 km and the largest lake is Lough Neagh in Northern Ireland. Scotland is the most mountainous part of the country.Britain is a relatively densely populated country.The capital, London, has population of around 8 million. The majority of the population speak English. Britain is a parliamentary democracy, in which people over 18 have a r...
Names In The English-Speaking Countries Naming children has always been important to families and authorities. A long time ago, when people lived in small communities, only one name was given to a baby. As the population increased, there were too many people living in the same place and having the same name. Between the twelfth and sixteenth centuries, depending on the part of Britain, families began to add an extra name to baby's first name. Many surnames were given after a person's father or mother. In the Middle Ages the name of a newborn baby was not said out before christening. It was a widespread belief that witches and fairies used the names of their future victims in their spells. In some parts of Britain people used to call each other by nicknames in order to avoid the sound of their real names reaching the ears of cruel fairies. I think it's pretty weird to call each other by nicknames because of cruel faries.
Apologies · We have probably all been in a situation when we know have behaved badly towards someone, but pride has made us slow to apologise. As the British pop singer Elton John put it on one of his songs, it is often the case that ,,sorry seems to be the hardest word." Of course when we do manage to make a sincere apology-it can quickly reduce the hurt or resestment felt by the person we have behaved badly towards. In the words of the Canadian cartoonist Lynn Johnston "An apology is the superglue of life-it can repair just about anything". However a recent survey suggests that in Britain the word ,,sorry" is being used in various situations where it doesn't have the traditional purpose of expressing regret for something a person has said or done. Arguably, the word is now being overused and might even be in danger of losing its meaning. Based on a sample...
Inimkeha juhib elektrit suhteliselt hästi. Kui kuivasid juukseid kammida, võivad need elektrit täis minna, aga siis kui kamm teha märjaks, siis need juuksed ei tõmbu kammi külge. Metalli või kraanivee hea juhitavus on tingitud asjaolust, et nad sisaldavad arvukalt liikumisvõimelisi laetud osakesi ehk vabu laengukandjaid. Laengukandjate suunatud liikumist nim. elektrivooluks. Voolu tekkimisel on vajalik vabade laengukandjate olemasolu. Juhid on ained, milles vabade laengukandjate arv on väga suur. Tüüpilised juhid on metallid.Dielektrikud on isoleerivad ehk elektrit mittejuhtivad ained. Nad sisaldavad väga vähe laengukandjais. Pooljuhid on saanud oma nime vahepealse elektrijuhtivuse järgi juhtide ja dielektrikute vahel. Laengukandjad pole küll tihti vabad, kuid ei ole neid raske vabaks teha. Kindlaid piire kolme ainete rühma vahel pole.Elektrivoolu iseloomustamiseks on voolutugevus. See näitab , kui suur laeng läbib ahaühikus juhi ristlõ...
11. 30 e e
KAUR RIISMAA Raul Tiitus KAUR RIISMAA Ta on sündinud 24. märtsil 1986 Tartus Eesti luuletaja Kirjanike Liidu liige 2012.aastast Näitekirjanik Dramaturg ja näitleja HARIDUS Riismaa on lõpetanud Tartu Descartes`i lütseumi ja Hugo Treffneri gümnaasiumi Aastail 2005–2010 õppis Tartu Ülikoolis semiootikat ja teoloogiat KIRJANDUSLIK LOOMING Erakordselt hea jutustamise ja tegelasloome anne Paistab silma suure empaatiavõime ja huviga ligimese ja tema elukäigu vastu Ta huvitub aktiivselt teistest inimestest, püüab neisse sisse elada, ümber kehastuda, inimene, kes tunneb huvi teiste inimeste vastu LUULEKOGUD "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd". "Rebase matmine". "Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat". "Metamorfoosid". "Teekond päeva lõppu". "Merimetsa".
Jutustus teeb võimalikuks inimestevahelise kommunikatsiooni, jutustuste jagamisel põhineb kultuur ja traditsioon. Ühtlasi annab jutustus tähenduse isiklikule kogemusele ja loob indiviidi või rühma identiteedi. Suure jutustuse põhjal hakatakse hindama kõiki tõdesid ja teadmisi, üleüldist õiglust, eetilisi ja esteetilisi otsustusi (Vaino, 2013). 3 1 STORYTELLING Lugude jutustamise puhul on tegemist väga vana tehnikaga, mis ulatub tagasi läbi inimajaloo kaugetesse aegadesse. Jutustamise praktika põimus meie kultuuri ning muutus selle lahutamatuks osaks; tegemist oli (ja ka on) ühe meelispärase meelelahutusvõimalusega perekonnas ning seda juba enne televisiooni laiemat levikut ja kättesaadavust. Jutustamise vormi kasutavad nii poliitikud kui ka ajakirjanikud ning endiselt püsib see ühe kõige efektiivsema meetodiga kellegini jõudmises ning nende
Kreeka kultuurireisid Mart Raukase juhatusel 2016 Nädalane kultuurireis. Käime kohtades, kus klassikalise Kreeka vaimu puudutus on eriti selgelt tajutav. Mart Raukase suurepärane jutustamise anne ning tema põhjalikud teadmised Kreeka ajaloost toovad silme ette inimkonna hiilgava perioodi, mil pandi alus Euroopa kultuurile. Õhtused ühisvestlused võimaldavad päeval nähtut paremini mõtestada ning otsida vastuseid kaasaja põletavatele probleemidele. Lendame Kreekasse ja tagasi Aegian Airlinesi mugava otselennuga. Kreekas liigume ringi rendiautodega. Põhjalikum info 5112536
Raamatus “Kuristik rukkis” toimub tegevustik 1950ndate paiku USAs sõjajärgsel ajal ning seda jutustab noormees nimega Holden Caulfield. Holden ei räägi loo jutustamise ajal oma asukohast konkreetselt, kuid teeb selgeks, et teda ravitakse vaimuhaiglas või sanatooriumis. Tema jutustatud sündmused leiavad aset kooli sügissemestri lõpu ja jõulude vahel, kui Holden on kuusteist aastat vana. Holden Caulfield on ebaharilik peategelane, sest tema keskne eesmärk on seista küpsusprotsessi vastu. Nii nagu näitavad tema mõtted loodusloomuuseumi kohta, kardab Holden muutust ja on keerukusest üle koormatud. Ta soovib, et kõik oleks
Arvan, et vürst kahetses oma kangust elu lõpuni. Seda tõestas ka see, et ta tütre viimase soovi täitis ja armunute kehad avalikult kõrvuti lasi matta. Arvan, et selle novelli puhul tahab autor näidata armastuse jõudu ja selle ülimalt tugevat mõju inimestele. Esimene novell, 6. päev Selles novellis pihtimusi ega monolooge ei olnud. Tegelasteks on Oretta ja rüütlihärra. Mõlemad on aadliseisusest. Oretta on väga auväärne, sõnakas ja heade kommetega. Rüütli lugude jutustamise oskamatuse tõestamiseks on autor väga hea näite toonud: ,,Rüütlihärra, kelle puusale mõõk sama vähe sobis kui jutt ta keelele..." Sellest lausest võib järeldada, et ka rüütlina polnud ta osav. Novelli lõpus aga on kirjas, et tema arusaamine on õnneks suurem, kui jutustamisoskus, sest peale Oretta teravat lauset lõpetas ta jutustamise kohe ja sai aru, et see daamile ei meeldinud. Autor naeruvääristab antud novellis enesekindlat rüütlit, kes hoolimata oskamatusest
sajandist väga sagedasti uuritud, lahkab ka Gerard Genette, kelle arvates enamik teoreetilisi töid ajab segamini mooduse(mood) ja hääle(voice), nimetades neid kokku kui lihtsalt "vaatepunkt" ja alahinnates sellega nende eristatavust. Genette eristab kaks instantsi: Kes näeb ? (vaatepunkt, fokalisatsioon) ja Kes räägib? (jutustamine). "Kes näeb?" küsimuse tarvis võtab kasutusele abstraktse termini fokalisatsioon (focalization)- ,,jutustamise fookus" ning jagab selle kolmeks eri tüübiks: 1) Nullfokalisatsioon ehk mittefokaliseeritud: Jutustaja > Tegelane; "piirangut pole" Kõikvõimas jutustaja, kes teab rohkem kui Tegelane, täpsemini: ütleb rohkem, kui tegelased teavad; nn vaade tagantpoolt. (klassikaline tüüp) 2) Sisemine (intra-) fokalisatsioon: Jutustaja = Tegelane; "piirang on sisemine" Jutustaja ütleb ainult seda, mida antud tegelane teab. Sisemine fokalisatsioon saab olla:
Minu klassi õpilane elab perekodus. Tema kasvu- ja keelekeskkond esimestel eluaastatel ei olnud kõne arengut toetav. Kasvuperekonnast eraldamise järel asus ta elama perekodus ning hakkas käima lasteaias. Mina töötan temaga esimest aastat. Verbaalse arengu eakohasest mahajäämusest tingituna jõukohastan õppematerjale individuaalselt kõikides õppeainetes ning eraldan olulise teabe ebaolulisest. Loetud teksti taasesitame kirjeldamise ja jutustamise teel, lisaks visualiseerin. Mitme etapilise tööjuhise jagan osadeks, mille lahendame osade kaupa. Räägime ja suhtleme omavahel palju. Kuulan rahulikult ja osavõtlikult, mida õpilane räägib. Kasutan jutukuubikuid eneseväljendamise ja jutustamisoskuse arendamiseks. Verbaalse töömälu mahu arendamiseks harjutame sõnaridade järele kordamist. Kasutan lausete koostamist juhuslikus järjekorras esitatud sõnadest.
sotsiaalset keskkonda mõistetakse ühtse tervikuna. Inimene ise on aga bioloogilis-psühho- sotsiaalsete vajadustega olend, kelle kõiki külgi ja vajadusi tuleb arvestada. Ta on enda elu juht ning tunneb ise ennast kõige paremini. Lood ehk narratiivid on osa maailmast, mida luuakse ja räägitakse igapäevaselt. „Inimesed, tõlgendades ja mõtestades neid ümbritsevaid nähtusi ja sündmusi, teevad seda lugude jutustamise kaudu. Sotsiaalne maailm on täis lugusid ja need lood seovad mineviku, oleviku ja tuleviku omavahel. Selgus, et lugude jutustamine on indiviidi mina (self) kujunemise seisukohalt vältimatu sotsiaalne oskus ning identiteedi kujunemise põhiline meede“ (Strömpl, J., Selg, M., Linno, M. 2012: 18). Inimestele on loomupärane sündmuste ja kogemuste mõtestamine ja tõlgendamine, millega luuakse tohutult erinevaid lugusid ehk narratiive, mis võivad olla tõlgendatud erinevatest vaatenurkadest
pärimus, vaid saab olla ka kirjalik ja tänapäevane, nt netifolkloor. Rahvaluule on protsess: rahvaluule autorit tavaliselt ei teata ja see on pidevas varieerumises, kui keegi kunagi mingi algteksti lõi, siis kõige tähtsam oli tekst mitte autor ning ühel tekstil võib olla päris mitmeid variatsioone. Rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse. Rahvaluulele on iseloomulik sünkretism: erinevad kunstid ja zanrid ühenduvad, laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. 4. Missuguste tunnuste alusel saab folklooriks pidada kaasaja meedia vahendatud kummituslugusid, vandenõuteooriaid, sotsiaalmeedias jagatavaid meeme ja pildinalju? Rahvaluule kommunikatiivsus rahvaluule on pidevas arengus, sest võimaldab inimestevahelist kommunikatsiooni, mis toob kaasa rahvaluule kohandamise vastavalt mingi rühma vajadustele.
metsas varitsevast hundist. Ta läks sinna ikkagi, arvates, et mees ei taha salajastel põhjustel padrikusse kaaslasi sellel hetkel. Lõpuks jäi naisele armiline kael ning nägu ja ta kahetses enda trotslikust. Praegu esineb sellist iseloomujoont rahvas rohkem ning sellest on kahju, kuna see tekitab pigem probleeme kui lahendab neid. Bogatcho stiil oli rahulik. Ta kasutas lihtsat sõnavara ja laused olid selged ning lühikesed. Jutustamise tempo oli suhteliselt kiire, kuid kerge keelekasutus kompenseeris selle täielikult. Mind kõnetas kahjuks lühijutt kangekaelsusest. Need novellid on kullafondist, kuna nad räägivad tavalistest käitumisnormidest ja inimloomusest. Igaüks võiks need jutustused läbi lugeda, sest seal leidub kõigile iseloomulike häid või halbu külgi ning nende üle mõtlemine võib panna isikut ennast parandama.
Kalevipoeg käis ka mõõgaseppa juures ning sai sealt endale korraliku mõõga. Kord tormasid sortsid Kalevipoja juurde ning teatasid raudmeeste tulekust. Kalevipoeg läks abilistega sõtta. Esimese sõja nad võitsid. Seejärel läksid kolm poega vett otsima ja vee ääres kukkus Alevipoeg vette ning uppus. Kalevipoeg andis Olevipojale võimu üle. Kalevipoeg ise läks oma vana mõõga järele. Ta leidis oma mõõga üles ja rääkis natukene juttu mõõgaga. Jutustamise ajal läksid mehel sõnad segi ja mõõk hukkas ta. Kalevipoeg läks taevasse kus ta saadeti põrguväravaid valvama, et Sarvik põrgust välja ei pääseks. Kert Kompus
I OSA Raamat "Ivan Orava mälestused" on kirjutatud jutustamise vormis peategelase Ivan Orava silme läbi, kes räägib enda mälestustest alates ajast kui Eesti 1939 aasta augustis okupeeriti kuni Eesti vabaks saamiseni. Orav oli pigem terves raamatus Eestile truuks jääv, ja oli korra isegi metsavend. Raamat oli enamjaolt läbi põhilise ajaloos toimunud sündmustega kirjutatud, aga sellele oli juurde lisatud palju välja mõeldud asju. Näiteks see, kuidas molotov- ribbentropi patk sõlmiti. (I osa, 3 ptk, pakti sõlmimine-mausoleum)
häirete heterogeenne grupp, mis avaldub Individuaalselt lahendamiseks Probleemis käitumisega lapsel olulistes raskustes standardiseeritud aritmeetilisi teste tuleks kuulamisharjumuse, kõne, jutustamise, On ebaselge, kas selliste häirete anda lugemise, kirjutamise või matemaatiliste esinemissagedus sõltub keele iseärasustest oskuste omandamises (esmakordselt ja/või kirjapildist Ei ole seotud muude defektidega defineeritud 1963, täpsustatud 1994.) ÕIGEKIRJAHÄIRE Visuaal-ruumilise ja nägemistaju Kuidas
195692 toimetas poliitikaajakirja "Side". Võru murre R. Kolga esimene luulekogu "Ütsik täht" kirjutatud võru murdes domineerib ka kogus "Kõiv akna all" R. Kolk arendab edasi eesti murdeluule traditsioone Murdekeel on taandunud hilisemates kogudes "Müüdud sõrmus" ja "Kiri". Debüütromaan "Küla põleb kahest otsast" näitab eesti üliõpilase kohanemist Rootsi oludega kõrgelt hinnatud humoristliku jutustamise pärast R. Kolga parim proosateos on romaan "Sulajää" Triloogiad Stockholmi triloogia: "Et mitte kunagi võita", "Mõned päevad septembris", "Truudus elu vastu" kujutavad pagulassaatusi. Triloogia "Vallavanema pärandustomp", "Elu edeneb", "Ajad muutuvad" kujutab reportaazlikult vapside liikumist ja Isamaaliidu moodustumist Eesti Vabariigis. Triloogia lõpuosa vaatleb 1940. 41. a. dramaatilisi sündmusi LõunaEestis.
Laulmiseks olid oma kindlad olukorrad, aga laulda võidi kõikjal ja igal ajal, kus oli inimesi koos ja töö laulmist võimaldas. Sajandite jooksul meie maalt läbi sõitnud reisijad jutustavad laulmisest põldudel, eriti lõikusel. Rohkesti on andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles, ka üheskoos öömajapidamisel. Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi. Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud), kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli.
näitavadki tegevuste muutusi). Loos toimuv peab olema ebaharilik või normidest kõrvale kalduma. Narratiivis kirjeldavates tegevustes või sündmustes osalejad on enamasti inimesed või elusolendid. Jutustaja identifitseerib ennast ühe loos osalejaga. Narratiivi kolm tasandit: 1) Lugu (story) – sündmuste ahel 2) Tekst (text) – narratiivne tekst 3) Jutustamine (narration) – jutustamise toiming (Gerard Gebbette’i ja Shlomith Rimmon-Kenani järgi) Vaatepunkt – konkreetne vaade asjadele; narratiivne perspektiiv, mis identifitseerib hääle. Jutustaja: Autor-jutustaja (heterodiegeetiline) – väljaspool lugu (teadmise määr on erinev ja sekkumise määr ka üsna erinev nt Flaubert’i „Madame Bovary“) Jutustaja-tegelane (homodiegeetiline) – osaleb loos (metatasand: ma loon
tähenduste paljusus ning segunemine. Kirjandusteostes annab kirjutatud tekst tugevama selguse ja seoste kimbu ning on iseloomult konkreetsem, lähtudes iga kirjaniku stiilitunnetusest, kuigi laiemas plaanis lisandub lugeja omaenese loodud fantaasia, mida ta leiab endale raamatus ridade vahelt. Filmikunstis on pilt ajas kordades konkreetsem, tekst - monoloog või dialoog, mängib vähemolulisemat rolli ning tegevuse ja loo jutustamise kiirus kinolinal on vaataja silmades olulisemalt kõrgema määraga. Samas võime väita, et asjade ja nähtuste tajumise vastuvõtmine sõltub meis keelelise kontrolli võimalikkusest, kuna sõna- või pildisõnum tõlgendatakse igas inimeses mõistuse ja meelte abil. Siit tulenevalt saame me küll igasugust kunstiteost teatud piirini mõista ja laiendada, kuigi lõpuni ei suuda me igasugust kunstiteost lahti seletada. Veel huvitavamaks teeb mõistmise, et kas lugeja või
vastuse juurest tuleb uuesti edasi otsima hakata. Inimeset ja maailma ei saa ära seletada. Kirjandus ei olnud enam vahend, mille abil edastada kasulikke või kauneid teateid elu kohta. Iga teksti kaudu tuli maailm uuesti üles ehitada, nii teksti loojal kui ka lugejal. Modernism saab alguse turvatunde ja harmooniliseuse kadumisest ning inimese üksinduse tajumisest maailmas. V.Woolf -Woolf eitab traditsioonilised süzeearendusega romaani. Ta kasutab oma teistes sisemonoloogi ja muudab jutustamise vaatepunkti. Ta tunneb huvi inimese sisemaailma ja selle muutlikkuse vastu. M.Proust - Proust kirjutab väga tundlikku süvapsühholoogilist proosat. Tegelaste tundeid, mõtteid analüüsitakse imepeenelt. Kõige olulisem on inimese sisemaailmas toimuv, järgitakse teadvuse voolu, mis tekitab mängu ajaga. J. Joyce - tema kasutab teadvuse voolu, mille eesmärgiks on avada vahetult inimese sisemaailma.
Kadrioru Saksa Gümnaasium Retsensioon Saaga. Islandi kunstilood Erika Krusman 11-1 20.12.2016 Tallinn 2016 Vanadest saagadest kuni Nobeli preemia laureaadi Halldór Laxnessi romaanideni – kirjandus on kahtlemata Islandi olulisim panus maailmakultuuri. Lugude jutustamise kunst on saarel au sees, mida kinnitab ka tõsiasi, et igal aastal annavad Islandi kirjastused välja üle 1000 uue kirjandusteose. See on suur number, kui arvestada, et islandi keele kõnelejaid on kokku pisut vähem kui 300 000. Looduse etteaimamatus ja Islandi ekstreemsed elamistingimused on inspireerinud sealseid kunstnikke looma südantliigutavaid taieseid. Väljapanek ongi üles ehitatud teatraalse kompositsiooni süžeed ja kontseptsiooni silmas pidades.
tegelasterohke, ning konfliktil pole siin nii olulist osa kui novellis. Klassikalise jutustuse aluseks on sündmustik (süzee), mida viivad edasi tegelased ja nendevahelised vastuolud (konflikt). Need omakorda aitavad luua pinget ja tekitada põnevust. Sündmuste arenedes tegevuspinge kasvab ja avaldub kõige teravamalt haripunktis (kulminatsioon). Sellele peaks järgnema pööre (peripeetia), mis juhib lugeja nii püstitatud probleemi kui ka konflikti lahenduseni (konklusioon). Jutustamise kõrval on oluline osa kirjeldusel, mille ülesanne on luua meeleolu, pakkuda puhkepause, vaadelda tegelasi, ümbrust, esemeid, iseloomustada tegelasi ja sündmusi. Kirjeldada võib tegelasi (otsene ja kaudne), tegevuspaika (ruumiline ja ajaline taust), meeleolusid. Jutustuse süzee on kahetasandiline, hõlmates tegelastega seotud juhtumusi ning tegelaste mõtte- ja tundeelu. KIRJUTA VÄHEMALT 300-SÕNALINE JUTUSTUS ESIMESEST VÕI (SIIANI) VIIMASEST KOOLIPÄEVAST.
lahkub kodust, ajutine viibimine eemal; umbmäärane aeg; pearõhk kandub kangelase saatusele, ta on individualist, Müüt- etnograafiline, tugineb kosmoloogiale; tootem; kangelane teeb kõik kogukonna nimel) Kirjanduse põhiliigid Eepika (eepos; romaan, jutustus, novell, lühijutt) Tegelaste rohkus; laiaulatuslik, palju sündmusi, kujutatud isikust väljaspool asuat maailma objektiivselt;ajavahe kehastab objektiivsust, sündmused alati minevikus, jutustamise aeg on olevik Lüürika (ood, hümn, eleegia, epigramm, sonett) Subjektiivne- põhil asesõnad sina-mina; süzee on kommunikats nende 2 vahel, monoloogiline Dramaatika (tragöödia, komöödia, draama) Lavalisus- tegevus toim alati olevikus; luuakse reaalsete sündmuste illusioon;tavaliselt dünaamiline, keskend põhikonfliktile; vaataja vahetu juuresoleks, kommunikatsiooniakt J.Tõnjanov, R.Jakobson, B.McHale
elu tervet ajajärku. Mitu kõrvaltegelast grupeerunud peategelase umber. Tavaliselt (tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´) on jutustav kirjanduse piirdutakse ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega kui romaanis, põhiliik. Põhitunnuseks jutustaja ja jutustatava olemasolu. Peegeldab elu jutustamise vorm novellist hajusam, pole nii tihe, sündmused rahulikumad, väldib fantastikat. kaudu. Teosed jutustavad inimestest ja sündmustest, millest inimene osa võttis, inimese Novell eepika väikevorm (novella jutt). Pühendub inimese elu üksikule sündmusele, käitumisest, elamustest eri situatsioonides, suhtumisest mitmesugustesse nähtustesse, ei anna, mis juhtus enne või pärast. Lühike periood seega tuuakse esile vaid olulised,
ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule uurimisega tegeleb folkloristika ehk rahvaluuleteadus. Jaguneb: Rahvalaul- regivärsiline, lõppriimiline. Rahvajutt- muistend, muinasjutt, naljand, pajatus. Rahvaluule väikeliigid- mõistatus, kõnekäänd, vanasõna. Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Iseseisvaid rahvaluuleteoseid nimetatakse tüüpideks. Tüübid avalduvad teisendeina ehk variantidena. Mõnest tüübist on jäädvustatud sadu teisendeid, aga leidub ka tüüpe, millest on kirja pandud ainult üks-kaks teisendit. Mida laialdasemalt rahvaluuleteost tuntakse, seda rohkem erinevad selle teisendid üksteisest.
Eneseteenendus- Eneseteenendamsiega saab hakkama. Paneb riide, kinnitab lukke, sööb puhtalt, wc saab ise hakkama, peseb käsi tublisti ja kuivatab korrektselt. Mäng- Mängib pigem teistega koos kui üksi. Kaua ühest mängust kinni ei pea, tüdineb ära. Vahetab mänge tihti, kuid oskab erinevaid mänge. Kaasnevad probleemid- Kaasneda võib see, et lapsel hakkab olema koolis raske värvide mitte tundmsie tõttu ja mitte tähtede tundmise pärast. Probleem võib tulla ka jutustamise, et ta ei oska asju kirjeldada ja räägib vaid lihtlausetega, kus lauses on vaid paar sõna.
5 aastat läks loengute lugemisel eesti keele peale üle) - 1920-1939 Tartus - hiljem Kielis Andersoni seadus kuidas tekst püsib 1942 etnograafia dotsentuur (I. Manninen) 1927 Eesti Rahvaluule Arhiiv (kujuneb etnoloogiline uurimissuund) Oskar Loorits (1900 1961): - 1926 kaitses väitekirja Liivi rahva usund - 1927 ERA juhataja ja ülikooli õppejõud - 1944 läks Rootsi Richard Viidalepp (1904-1986) - Jutustaja/jutustamise uurimused - tavaõigus Herbert Tampere (1909-1975) 19. september Folkloristikapõhimõtete uuenemine 20. sajandi viimasel veerandil, 21. sajandi alguses Uute meetodite otsingud: - võrdlev usundilugu - psühholoogiateadustele tuginevad meetodid (J. Semper) - kirjandusteaduslikud meetodid (A. Annist) - eksperimentaalsed välitöömeetodid (H. Tampere) Pärast IIMS Nõukogude aeg: keskne tüpoloogiline meetod:
Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism, psühhoanalüüs, uuskriitika, strukturalism, poststrukturalism, feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest). Narratoloogia uurib, mis tingimusel lugusid jutustatakse, samuti jutustamise ja aja vahelisi seoseid. 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Lugeja garanteerib selle, et tekst hakkab tähendust omama. Lugemist mõjutavad lugeja elukogemus, kultuurikogemus, teadmised, ellusuhtumine, tõlgenduskogukond (inimkooslus, kes kasutab lugemisel teataval määral samu tõlgendusstrateegiaid), oma põlvkonna ootused ja nii edasi. Lugeja ülesandeks (ja ka motiiviks, et lugeda) on lünkade täitmine ja seeläbi teksti mõttestamine. 4
EEPIKA suurima mahuga kirjanduszanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne) Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs (vrd Ihonen 1996: 10) kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur
klassikaaslasi, vihkab ja kardab ka homoseksuaale. Ta näeb võltsina inimesi, kes üritavad käituda teiste järgi. · Milline mässaja Holden on? Lapsik, kes ei taha kasvada täiskasvanuks. Mässab nii teiste kui iseendaga. · Võrdle teisi mässajaid Holdeniga. Keda teisi? · Iseloomusta Holdenit. Holden on probleemne laps, kes välja langenud neljast koolist, tal väljendub täielik apaatia oma tuleviku suhtes, on raskusi teiste inimestega suhtlemisel ja novelli jutustamise hetkel viibib vaimuhaiglas psühhoanalüütiku pideva järelvalve all. Holdeni probleemse vaimse seisundi kujundamises on kindlasti süüdi ka kaks traumat: tema venna Allie surm ja ühe koolikaaslase enesetapp. Iseloomult on ta väga hindav kõige ja kõigi üle- ta kritiseerib ja filosofeerib inimesi, kes on igavad, ebakindlas ja olemuselt võltsid. Võltsideks peab ta neid, kes ei erine teistest, kes püüavad käituda ja riietuda teiste järgi, vastavalt oma sotsiaalsele staatusele.
kord. 4. Teose peategelase iseloomustus Tegelase suhe loo jutustajaga Selles teoses on tegelane ja jutustaja üks ja sama isik. Jutustaja kirjeldab oma isiklikust vaatepunktist kõiki teoses olevaid sündmusi. Lugeja kohtub tegelasega esimese peatüki esimeses lauses, kus jutustaja/peategelane ennast lugejatele tutvustab. Tegelase suhe iseendaga Tegelane peab endast kõrgelt lugu, kuid saab aru, et ta on jutustamise hetkel juba vana. Teose käigus hindab jutustaja korduvalt oma motiive ning valikuid ning harilikult leiab ta, et ta on käitunud õigesti. Tegelane huvitab vägagi teistest, tal on palju sõpru ning tuttavaid kellega ta teoses koos aega veetis. Ta on huvitatud Eesti rahvast ning neile hea elu tagamisest. Tegelasel on tihe suhe oma minevikuga, teos on üles ehitatud sellele, kuidas ta kirjeldab oma mineviku. Tegelase suhe teiste tegelastega
Autor kirjeldab väga pikalt Popi tundeid Isanda vastu. ,,See on parem isand kui ükski teine, mõtles Popi ja sulges silma. Tema tarkusel pole piire". Järsku hüppab Huhuu oma puurist välja ning otsustab käituma hakata nagu Isand. Ta kannab tema riideid, sööb tema sööki, käib turul puuvilju ja liha ostmas ning magab Isanda voodis. Tagatipuks hakkab ta ka jooma ning see saabki nii temale endale kui ka Popile saatuslikuks. Ajaline distants sündmuste ning jutustamise vahel on alguses väga väike, kuid loo edasi arenedes jääb see sootuks selgusetuks. Kuna faabulat ei ole modernsetes tekstid väga kerge eristada, ei ole see ka selles tekstis väga selge. Teoses on kolm tegelast: Isand, Popi ja Huhuu. Isand on autori kirjelduse järgi mõtlik ning tasane mees, kes Popist väga hoolib. Ta toob koerale liha ning võtab ta mõnikord isegi turule kaasa. Vahetevahel vajub ta küünlaleeke vaadates väga mõttesse ning veeretab oma käes musti helmeid
tarditsioonilisi elemente, vorm võib olla etteaimatav jne. See võib olla nt lõbus juhtum lapsepõlvest, töölt, koolist.. kust iganes, mis iganes. Kokkupuude üleloomulikuga jne. On esitatud mina-vormis, sest tegu on esitaja enda looga. Kui jutt meeldib, siis seda korratakse, räägitakse iga kord uuesti ja uuesti. On olnud alati populaarne 33. Missugune on "klassikaliste rahvajuttude" põhijaotus? Mille poolest need folkloori zanrid erinevad? Muinasjutt konventsiaalne algus tavaline; jutustamise aeg on piiratud; ei ole enamasti usutava sisuga; tegevuse koht & aeg on teadmata ehk ta on kohatu ja ajatu; (toimumisaeg ebamäärane; toimumiskoht ebamäärane); hoiak profaanne; peategelaseks inimene või mitte-inimene. Muistend puudub kindel algusaeg; jutustamise aeg ei ole piiratud; võib olla usutava sisuga(enamasti on); on teada koht; toimumisajaks lähiminevik; toimumiskohaks tänapäeva maailm; hoiak püha või profaanne; peategelaseks inimene.
Tutvunud autoriga, arvan, et Henry Fielding oli positiivse mõtlemisega inimene, kes uskus helgemasse tulevikku. Ta teosed olid optimistlikud ja humoorikad. Laurence Sterne (1731-1768) Silmapaistev romaanizanri asendaja. Teosed: "Tristram Shandy elu ja arvamused" ja "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia". Need teosed on omamoodi kirjanduslikud manifestid. Sterne on loobunud traditsioonilisest süzeest. Loo jutustamise asemel kirjeldab ta kaootiliselt tegelaste tundeid ja mõtteid. Sterne´i teoseid võib nimetada ka modernistliku romaani eelkäijateks. Sterne ei uskunud objektiivsesse reaalsusesse. "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia" on süntees huumorist, lüürikast, irooniast, mõõdukusest ja ekstsentrilisusest. Ränduri tundelisust ja sisemisi vastuolusid leevendab autor kerge naljaga. Kriitikud kritiseerisid Sterne´i teoste täiesti uudset mängulist vormi.
meenutavad möödunud sündmusi oma elust. Nii annab jutustaja lugejale edasi tegelaste eellugusid. Näiteks meenutab peategelane Jaan oma vanaonu juubelit, põimides selle käesolevasse hetke ja lootes, et eelolev vanatädi sünnipäev sarnaneb olnule. Vanatädi meenutab karme lugusid oma elust, mis näitab, mispärast on ta nii umbusaldava suhtumisega, et lukustab ukse ning võtab võtme enda kätte. Minu arvates ei ole aru saada, et ajaline distants tekstis aset leidnud sündmuste ja jutustamise vahel oleks väga pikk, sest lugu on kirjutatud lihtminevikus. Novelli tegevuses toimuvad pausid ehk ellipsid: sündmuste kulg peatub, kui tegelased meenutavad oma mälestusi. Loo jutustaja on heterodiegeetiline ehk väljaspool lugu, esineb palju ka kahekõnet, seega pole tema roll väga suur. Siiski suunab jutustaja lugeja hinnanguid tegelaste suhtes, näiteks iseloomustab vanatädi jutustusi ,,Aga vanatädi jutus oli midagi rusuvat". Lugeja arvabki, et
EEPIKA suurima mahuga kirjanduszanr; mis omab vastet pragmaatilises keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne). Narratoloogia Jutustamise strukturalistlik analüüs kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel. Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama). Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg. Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu. Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist.
puäanti see siiski ära ei anna. See on oluline, et tekitada lugejas põnevust ja ootusärevust, soovi teksti ühe korraga lõpuni lugeda. Tekstis esineb mitu lühikest pausi, et kirjeldada vanatädi välimust, olekut ning kodu. Lugejale avaldab see pigem rahutuks tegevat mõju ning aitab mõista Jaani ja Margiti ebamugavust. Ellipsite osatähtsus on tunduvalt väiksem, kuna lugu toimub suhteliselt lühikese aja – tõenäoliselt poole päeva – jooksul. Ajaline distants jutustamise ja tekstis aset leidnud sündmuste vahel on väga väike, et aidata lugejal samastuda Jaani ja Margitiga. Jutustaja tundub olevat heterodiegeetiline, kuid esitab loo läbivalt tegelase Jaani vaatenurgast. Jutustaja teab juba loo alguses, mis lõpuks juhtub, aga ta ei jaga rohkem teavet, kui seda, mida näeb ning mõtleb Jaan. Ta püsib neutraalsena terve loo jooksul, tuues esile ainult Jaani tunded sündmuste ja teiste tegelaste kohta
ja järgmisel hetkel hakkab puperdama,» kirjeldab kokkupuuteid taskutelefoniga igapäevane mobiilikasutaja. «Kasutan mobiiltelefoni intensiivselt seitse aastat ja olen taibanud, et kõrvakuulmine on muutunud nõrgemaks. Eriti parem kõrv, sest hoian telefoni just selle juures. Pikem kõne tekitab isegi kerge valulikkuse,» teatab staaikas helistaja. Peale võimaliku mälu nõrgenemise ja südamevaeguste kurdavad inimesed ka telefonikõnest lähtuva peavalu üle. «Minul hakkab pea pikema jutustamise ajal alati natuke ringi käima ja lõpuks tekib iiveldustunne. See juhtub umbes sel ajal, kui telefoni aku hakkab soojaks minema,» kurdab järjekordne taskutelefoni omanik. «Olen tähele pannud, et kui ööseks olen sisselülitatud mobiiltelefoni jätnud öökapile, mis on üsna pea lähedal, ärkan hommikul peavaluga. See ei saa olla juhus, olen seda mitu korda täheldanud. Kui telefon on välja lülitatud, siis pea ei valuta,» lisab ta. Kiirguse mõju on teadmata
naturalism Jaapani kirjanikud pöördusid naturalismi poole osaliselt vastureaktsioonina Ken`ysha`le, aga osalt ka Euroopas olnud kirjandusvoolu autoriteetsuse tõttu. Kõige silmatorkavamaks omaduseks oli individualismi otsingud. Naturalistid olid seisukohal, et kirjandus peab teenima tõde, mitte ilu. Nad kirjeldasid elu inetut ja triviaalset poolt, ilma ideaalide ja väärarvamusteta. Tüüpilised naturalistide teosed portreteerisid autoreid endeid, nende pere ja sõpru. Tõe jutustamise tähtsuse tõttu muutus lugu kohati ekstreemseks. 22)Shishsetsu (watakushi-shsetsu), mina-romaan, Väljend shishsetsu tuli käibele 1920ndate lõpus, määramaks eelkõige autobiograafilisi tekste. 23)Shinkankaku-ha Uussensualism, liikumisele, millele pandi alus a1924. Sündmuste moraalse sisu eitamine, olulisem pigem vorm kui sisu. Kolmandas isikus jutustamine (nagu tähtsusetu kõrvalseisja). 24)sengo bungaku
Surnuid veel on, kuid kuna inimesed paranevad, siis sellest tehakse järjest vähem välja. Selline loogiline järjestus on oluline, et katkust ning selle mõjust inimestele kõige paremini aru saada – muidugi on tekstis ka tegelaste minevikust juttu ning meenutusi (nt Tarrou mälestus isast), kuid need ei sega kuidagi teksti kulgevust ning on väga sobilikult ning oskuslikult jutu sisse kirjutatud. Ajaline distants sündmuste ja jutustamise vahel on väike – raamatu päris lõpus tunnistab jutustaja, et ta on doktor Rieux ning ta otsustas n-ö kroonika kirjutada just viimasel tegevusel, mis raamatus on kirjeldatud. Nimelt siis, kui ta istus astmaatiku rõdul, kus oli kord varem katku surnud Tarrouga olnud. Pärast seda kogus arst allikaid ning alustas kirjatööga. Üheks allikaks oligi Tarrou tekstid, mida ta kirjutas kuni surmani. Autori soov oli kirjeldada
Nad ei ole absoluutsed kategooriad vaid jagunevad vastavalt vaatenurgale. Seega saab ka folklooris luua erinevaid žanrisüsteeme mis on pidevalt muutuvad. Näiteks on folklooris eraldi žanriteks müüt, muistend ja muinasjutt. Ü.Valgu sõnul on elujõulised žanrid plastilised. 14. Kirjelda müüdi kohta folkloori žanrisüsteemis. Too esile müüdi erinevusi ja ühisjooni muinasjutu ning muistendiga. Müüdis puudub konventsionaalne algus ja jutustamise aeg ei ole piiratud, ta on usutav ning tegevus toimub kindlas paigas kindlal ajal, toimub kauges minevikus kuskil teises maailmas, peategelased pole inimesed vaid jumalad jt, hoiak on püha. Muinasjutul on konventsionaalne algus ning jutustamise aeg on piiratud. Ta on mitteusutav ning toimub ebamäärases kohas, ebamäärasel ajal. Tegelane võib olla nii inimene kui mitte- inimene, hoiak on profaanne
kõike, mida ta mõtleb, ja näeb kõike, mida ta teeb ja näeb. See on antud teoses väga oluline, sest sellisel viisil on hea jälgida tegelase arengut ning tema mõttemaailma. Võrreldes mõne muu kirjaviisiga nagu paljude modernsete autorite kõrvalhüpetest klassikalisest narratiivist, siis muutuks antud teos liiga segaseks ja oleks peategelast liiga raske jälgida. Ajaline distants sündmuste ja jutustamise vahel on tehniliselt olematu, sellepärast et kõik kirjeldatakse peategelase kaudu ning ei pöörata rõhku kokkuvõtetele või pausidele, et jutustada mingit lisateksti. See kõik on hea antud teoses, sest just nii on hea käsitleda sellist psühholoogilist teost. Samas esineb ellipseid. Need pole siin selle eesmärgiga, et tuua lugejatesse närvikõdi, kuid hoopis lihtsad ja tähtsusetud hüpped, et jätta kõrvale kõik ebaolulise. Teose nimi on
,,Roxana" (1665) ,,Ühe kavaleri mälestused" (1665) ,,Uus reis ümber maailma" (1665) ,,Retk läbi Suurbritannia" (1724) ,,Robinson Crusoe" (1719) Sisu Ma olen sündinud Yorgi linnas ja mind hüütakse Crusoeks. Kuna olen kolmas poeg perekonnas polnud mul mingiks ametiks ettevalmistatud hakkas mu pea juba üsna varakult tühja tuult jahvatama. Isa ja ema olid sellele mõttele vastu. Aga kuigi ema keeldus minu eest kostmast, kuulsin ma hiljem siiski, et ta oli isale kogu meie jutustamise edasi andnud ja et isa oli seda murelikult kuulanud ja ohates lausunud:,,See poiss võiks õnnelikult elada, kui ta koju jääks, läheb ta aga laia maailma, saab temast kõige haletsusväärsem olevus, kes eales ilma sündinud ja selleks ma talle oma nõusolekut anda ei saa." Aasta möödus asusin laevale ja minu õnnetused ja hädad algasid. Tugev torm hävitas laeva ja ma olin ainus kes ellu jäi. Ma jõutsin asustamata saarele
see on enam seotud tekstivälisega. Todorov kasutab proosatesti kahesusest kõneldes Platoni sõnu: mimesis – kõne kujutamine, autor imiteerib kellegi kõnet. diegesis – mittekõne kujutamine, mittesõnaliste nähtuste tähistamine sõnadega. Moodus on täpsuse aste, millega tekst väljendab/esitab referenti. (Kõne on vist ainus valdkond, mida proosatekst saab edastada täpselt – otsest stiili kasutades.) 2. ajaline organiseeritus Organiseerituse kord, kulgemine. Jutustamise kord ei saa olla täiesti paralleelne jut. sündmusele. Enamikul juhtudel on tegu etteruttamiste v tagasipöördumistega. Jut. aeg on mitmemõõtmeline. Ettevaatamine võib sisalduda juba pealkirjas: “Ivan Iljitši surm”. Tulemuseks on jutustavas diskursuses – anakronism – eksimus ajaarvamise vastu. Retrospektiivsus ja prospektiivsus. Sageli kombineeruvad tekstis ja moodustavad keerulisi põiminguid – lihtne faabula, keeruline süžee.
Abstraktse jutustamis vormi puhul jutustab autor oma kangelastest kolmandas isikus. (Kõike teadev jutustaja või osaline või täielik minek tegelase vaatepunktile) Vaatepunkti küsimus on oluline igas jutustavas ehk eepilises teoses, eriti aga suurtes romaanides kus on mitu keskset tegelast ja mitu paralleelset tegevusliini. Romaanide erinevad temaatiliselt, mahult, sündmuste draamatilisuse astmelt, kompositsiooni printsiibilt, jutustamise viisilt, autori seisukoha edastamise viisilt jne. 90% eepikast on romaanid. Aga oma olemusest on ta üks eepika zanr. Romaanide mitmekesisuses domineerivad tendentsid. Romaani mõõdupuuks on eelkõige elu kujutamise iseloom, mitte sündmuste lõpetatus või lahkamine. 16 september: Romaanizanri sünteetilusus Romaanis on ühendunud eepilised, dramaatilised ja lüürilised tendetsid. Põhiolemuselt jääb romaan eepiliseks, aga elu täiuse esile toomiseks
Kõik, kes neid keelatud evangeeliume Constantinuse versioonist paremaks pidasid, kuulutati ketseriks. Uue Testamendi raamatud on jagatud kolmeks suuremaks grupiks: evangeeliumid, kirjad ehk epistlid, ilmutusraamat. Evangeelium (kr euangelion) tähendab ,,head sõnumit". Sõnum, mida evangeeliumid sisaldavad, on seotud Jeesus Kristuse elu ja õpetusega. Jeesuse õpilased Matteus, Markus, Luukas ja Johannes said ülesandeks oma usulise kogemuse jutustamise inimkonnale. Matteuse, Markuse, Luuka evangeeliume nimetatakse sünoptilisteks (,,koos vaadatavateks"). Umbes 1/6 nende tekstidest kattub kõigis kolmes, ligi 2/3 kattuvat materjali esineb vähemalt kahes evangeeliumis. Evangelist Johannes võttis kasutusele mõiste logos (kr,,sõna", aga tähendab ka ,,väge, vaimset ürgolemust, jumalikku tarkust, mõistust") (Jh 1:1).
minvikust õppida. 8) Meie kavandatud seisund võib jääda saavutamata. St. et inimene peab õppima elus ka kaotama. 9) Looduses on palju tsenaariume. Inimene suudab mõista neist väheseid, st. et kõike ei saa ega pea oskama seletada mõistusega. 10) Üheski protsessis pole üksik isik määrav jõud . 11) Elus ja eluta looduse vahel puudub piir. Peale muinasjutu lugemist või jutustamise tuleks koos lastega leida kõik elulised seosed. Kunstmuinajutude ülesandeks on püüda lapsele selgitada mõistmatut ja seni avastamatut. Nende muinasjuttude najal peaks ta mõistma, et loodus on meie peremees, mitte vastupidi ning loodust tuleb austada ja hoida. DIDAKTILISED MUINASJUTUD Didaktika on õpetamisõpetus. Didaktilised muinasjutud on pedagoogide loodud õppe otstarbeline materjal, kus abstraktsed (numbrid, tähed) mõisted hakkavad elama. NÄITEKS: Karu aabits (Heljo Mänd)
annaabi.ee 
