Camus ''Katk'' (0)

’’Katk’’
Camus
Raamatu keskseks teemaks on katk 20. sajandil Prantsusmaa linnas Oranis. Linn otsustatakse karantiini panna ning seal sureb väga palju inimesi, haripunktis ulatuvad surnute arvud saja ning kahesaja vahele päevas. On palju probleeme, mis tulenevad katkust ning millega inimesed peavad tegelema – näiteks lähedaste kaotamine, söögi ja joogivee puudus, pidev hirm haiguse ees, eraldatud olek pereliikmetest jne. Lisaks on karmistatud seadusi, mis teevad elamise veel raskemaks.
Raamatu žanr on eksistentsialistlik. Sündmuste areng on tekstis esitatud loogilises järjekorras - tekst algab lihtsa surnud roti leiuga ning järk-järgult läheb olukord halvemaks ning kõike on kirjeldatud päris detailselt. Autor alustab tegevust kevadega ning lõpetab järgmise aasta veebruariga . Katku haripunkt on raamatus peaaegu lõpus ning seejärel kirjeldab autor, kuidas inimesed olukorra paremuse poole minemise järel elavnevad, kuidas lahusolnud inimesed jälle kohtuvad ning kuidas lõpuks isegi loomi tänavatel näha hakkab olema. Pärast pikka kannatuste perioodi annab autor edasi tegelaste rõõmu isegi pisiasjadest ning võtmesõnaks on lõpus ka lootus – lootus, et lähedased paranevad ning et katk lõpuks lõppeb. Muidugi on ka pessimiste, kes ei julge veel loota , kuid mida aeg edasi, seda paremaks läheb olukord. Surnuid veel on, kuid kuna inimesed paranevad, siis sellest tehakse järjest vähem välja.
Selline loogiline järjestus on oluline, et katkust ning selle mõjust inimestele kõige paremini aru saada – muidugi on tekstis ka tegelaste minevikust juttu ning meenutusi (nt Tarrou mälestus isast), kuid need ei sega kuidagi teksti kulgevust ning on väga sobilikult ning oskuslikult jutu sisse kirjutatud.
Ajaline distants sündmuste ja jutustamise vahel on väike – raamatu päris lõpus tunnistab jutustaja , et ta on doktor Rieux ning ta otsustas n-ö kroonika kirjutada just viimasel tegevusel, mis raamatus on kirjeldatud. Nimelt siis, kui ta istus astmaatiku rõdul, kus oli kord varem katku surnud Tarrouga olnud. Pärast seda kogus arst allikaid ning alustas kirjatööga. Üheks allikaks oligi Tarrou tekstid, mida ta kirjutas kuni surmani. Autori soov oli kirjeldada sündmusi võimalikult objektiivselt ning samuti kirjutada kõigest, mille kohta on tõene informatsioon olemas – sellepärast kasutaski arst mitut erinevat allikat peale enda mälestuste ning jättis kirjeldamata asjad, millest ei olnud temal ja teistel konkreetseid tõendeid. Rieux kirjutab terve raamatu nii, et räägib justkui kõrvalseisjana endast, kuid tegelikult on tema üks tähtsaimatest tegelastest ning mulle jäi ka mulje, et siiski enamus mälestusi, mida kirjeldati, olid tema omad ning teiste tekste kasutas palju vähem.
Rieux puutus kokku peaaegu kõigega, mis toimus. Kuna ta oli arst, siis tegeles ta ise ning ka teised tema sõbrad, kellest romaanis rohkem räägitud, haigetega. Tema oligi see, kes avastas katku ning kellega lugu algas ja lõppes. Samuti kirjeldas ta igatsust enda naise vastu ning kokkupuuteid erinevate inimestega. Tema oli üks neist, kes oli katastroofile väga lähedal ning riskis iga päev tööle minnes eluga, kuid see teda ei kõigutanud – ta jätkas patsientide ravimist ning vabatahtlike kaasamist.
Tegelased on väga erinevad – on neid, kes tulevad esile vaid pinnapealselt ja lisaks neile on mõned, kellest räägitakse pikemalt. Sügavad tegelased on sündmustega seotud ning kirjeldatakse nende välimust jne. Kuna Rieux on kasutanud mitme inimese tekste raamatu kirjutamiseks, siis osade inimeste kirjeldused on kellegi muu poolt kirja pandud. Näiteks oli mitu Tarrou kirjeldust tegelaskujude kohta. Samas kirjeldati detailselt ka mõnda sellist inimest, kes ei omanud raamatus suurt rolli, vaid oli tuntud ainult ühe asjaga nt Tarrou kirjeldas meest, kes sülitas kassidele pähe. Palju on ka lamedaid tegelasi, sest linnas on mitusada tuhat elanikku ning palju mainitakse inimesi, kuid neist ei räägita lähemalt.
Rieux teab ise küllaltki palju sündmuste kohta, kuna tema on siiski üks arstidest , kes haigeid ravib. Muidugi sellises katkusituatsioonis ei saa inimesed kõigega kursis olla, sest paljud üritavad põgeneda, paljud ei anna teadagi haigusest ning kuna välismaailmaga oli raske ühendust saada, siis ei teatud ka väljaspool toimuvast midagi, kuid siiski arvestades olukorda oli Rieux’il asjadest päris hea ülevaade linnas toimuvast – ta teadis surnute arvu ning oli kursis kõikide sümptomitega. Lisaks oli ta üleüldiselt tark inimene, mis tähendab, et ta teadis, mis informatsioon on vajalik ning kust seda saada. Puudulikuks jäid tema teadmised oma naisest ning sellele mõtles ta ka tihti. Ta teadis ka palju tuttavatest, kellega ta suhtles ning nemad usaldasid teda, kuid oli ka asju, millest ei räägitud.
Tekst oli minu jaoks tõsiseltvõetav, sest Rieux rääkis endast kolmandas isikus . See tegi raamatu minu jaoks põnevamaks ning mõtlesin ka sellele, kes võiks jutustaja olla. Kuna keskne tegelane tundus olevat doktor, siis arvasin ka, et tema on jutustaja, kuid polnud selles kindel. Väga huvitav oli ka see, et Rieux rääkis mitme inimese vaatepunktist, sest tal olid lihtsalt ka teiste materjalid. See oli teistmoodi ning mulle meeldis, et sai teada ka sündmustest, milles mees ise ei osalenud. Selles teoses oli katku kujutamine küllaltki detailne – oli küll ka kohti, kus lihtsalt mainiti sümptomeid, kuid väikese poisi surma kirjeldus oli vägagi detailne ning andis haigust paremini edasi. Kokku kõik need erinevad aspektid mõjutasid raamatu tähendust – nii on minu arvates alati, et terve raamat ja kõik selles toimuv annab edasi teose tähendust ja mõtet, mitte üksikud read või tegelased või nende mõtted.
Lõppu tahaksin lisada, et nautisin väga raamatut ning tegin kindlasti väga hea valiku.