Proosaanalüüs Knut Hamsun „Nälg“ (0)

Proosaanalüüs
Knut Hamsun „ Nälg “
Knut Hamsuni teose „ Nälg “ järgib klassikalist narratiivi, kõik sündmused toimuvad tekstis esitatud järjekorras ning nagu klassikalised narratiivid ikka, siis algab see ka oma sissejuhatusega, kus nimetu peategelane peab endaga sisemonoloogi ning räägib lugejale sellest, kuidas kõik algas, jutt läheb sellega edasi, et kõik hakkab ainult allamäge minema, sest peategelasel pole võimalust maksta renti ning osta süüa endale, ja lõppeb klassikalistele omasena konkreetse lõpuga, milleks on tegelase uue elu algus ning vana jätmine ehk laevaga lahkumine Kristiaaniast. Peale selle on ka igal neljal peatükil oma väike narratiiv , millel on oma algus ning lõpp, näiteks esimesed kaks peatükki ketravad seda lugu, kuidas peategelasel pole raha söögi jaoks ning kindlat ööbimiskohta, aga peatükkide lõpus saab ta mingil viisil raha, et ta mured on murtud natukeseks ajaks.
Tekst ise on esitatud samaaegselt, kuna lugeja on justkui peategelase peas ja kuuleb kõike, mida ta mõtleb, ja näeb kõike, mida ta teeb ja näeb. See on antud teoses väga oluline, sest sellisel viisil on hea jälgida tegelase arengut ning tema mõttemaailma. Võrreldes mõne muu kirjaviisiga nagu paljude modernsete autorite kõrvalhüpetest klassikalisest narratiivist, siis muutuks antud teos liiga segaseks ja oleks peategelast liiga raske jälgida.
Ajaline distants sündmuste ja jutustamise vahel on tehniliselt olematu, sellepärast et kõik kirjeldatakse peategelase kaudu ning ei pöörata rõhku kokkuvõtetele või pausidele, et jutustada mingit lisateksti. See kõik on hea antud teoses, sest just nii on hea käsitleda sellist psühholoogilist teost.
Samas esineb ellipseid. Need pole siin selle eesmärgiga, et tuua lugejatesse närvikõdi, kuid hoopis lihtsad ja tähtsusetud hüpped, et jätta kõrvale kõik ebaolulise. Teose nimi on ikkagi „Nälg“ ning pole mõtet kirjutada sellest, kuidas inimene tunneb end mitmeid päevi hästi ja muretult.
Jutustaja positsioon on Hamsuni teoses vägagi piiratud sellepärast, et kõik toimub nimetu tegelase peas. Terve teos oleks justkui kirjutatud nii, et peategelane mõtleb valjult , kuid harva juurde lisada ka kõrvaltegelaste lauseid . Ühesõnaga peategelane võrdub jutustaja .
Autor edastab lugejale informatsiooni läbi sisemise fokuseerimise ehk nagu eespool juba mainitud , siis läbi peategelase silmade läbi. Ja ka kõik tegelasedki ning peategelane isegi on kirjeldatud nimetu peategelase nägemuse järgi. Seega on terve see teos autodiegeetiline, kus peategelane on ka jutustaja.
Teose „Nälg“ nimetu peategelane on sügav tegelaskuju, kuna teda on kujutatud detailselt ja ka tema mõtted ja arvamus on lugejale teada. Tegelaskuju ise aga areneb minimaalselt: leiab endas julguse varastada, põgeneda Kristiaaniast ja jätta kirjanikutöö. Aga needki arenguetapid on rohkem viimase minuti muutused, sest muidu on tegelase peas ainult üks küsimus: kuidas elada järgmise päevani?
Teksti ülejäänud tegelased on aga lamedad – nende roll on ilmuda peatükis paar korda ning aidata kaasa peategelase ning teose arengule. Seega nad on episoodilised tegelased ehk erinevad teoses põgusalt . Aga on üks erand , kelleks on Ylajali, kes võiks isegi teenida kõrvaltegelase nime antud teoses, sest erinevalt teistest kõrvaltegelastest ilmub ta rohkem kui ainult ühes peatükis ning peale selle on tal ka südameside peategelasega, mis jätab peategelasse suurema märgi kui teised tegelased.
Teose peategelast iseloomustavad peamiselt suhted iseenda, teiste ning ümbritseva maailmaga . Suhted iseendaga on peategelasel head, kuna ta on väga enesekeskne , kuid liiga palju, sest tänu sellele muutub ta päris egoistlikuks. Ta usub, et tal on alati õigus ning teistel pole õigust vastupidist väida. Pealegi suudab ta hinnata end hästi ning analüüsidagi, kuid viimast ta teeb ainult siis, kui inimesed panevad teda endas kahtlema nagu näiteks sel korral, kui peategelane oli ööbinud kolm nädalat Vaterlandi võõrastemajas, siis emand oli toonud talle arvutamisülesande, kuid kuna peategelane ei suutnud seda lahendada hakkas emand teda alavääristama ja hulluks nimetama. Peategelase reaktsioon selle vastu oli see, et ta hakkas analüüsima kõike, mida ta suudab märgata väikese ajaga , et näidata endale, et ta on kaugel hulluks minemisest. Peategelase mineviku ja tuleviku käsitlus on aga minimaalne, ta elu keerleb söögi ning oleviku ümber, et kuidas vaid süüa saaks – kõige kaugem tulevik, millele ta mõtleb on lähitulevik, mis vaid paari päeva kaugusel, kus ta loodab, et saab oma kirjatöö valmis ning saab selle eest mõned kroonid.
Suhted teiste tegelastega on peategelasel halvad, sest ta leiab, et teised alati eksivad ning käituvad isegi siis halvasti, kui nad proovivad peategelasele mingit lahkust näidata. Ta ka ei märka just eriti palju teiste puhul, peale silmnähtava välimuse ning nende käitumise – ta ei hakka otsima igast detaile nende välimusest ega hakka mõtlema nende mõttemaailmast. Lähedasematest tegelastest, kes moodustavad peategelase tutvusringkonna, ei saa palju rääkida, sest selleks oli kestvalt ainult Ylajali, kuid tedagi põgusalt. Aga saab tuua näiteks peategelase heietusi tema vanadest aegadest endiste suuremate sõprade/tuttavatega, millest võib järeldada, et peategelasel oli kunagi rohkem sõpru ning parem elu, kuna tal oli võimalus isegi kohvikutes käia ning raha laenata teistele.
Suhted ümbritseva maailmaga pole eriti selged, kuid need mõjutavad teda palju. Näiteks viib pilkane pimedus temalt rahu ja ajab täiesti hulluks, samas ka söögi nägemisega, sest tegelasel on alatasa nälg. Ise elab aga tegelane selles maailmas tarbijana või kui laskuda äärmustesse, siis isegi parasiidina, sest ta kasutab teisi inimesi ning maailma ennast ära, et endale varjualust ja süüa saada, kuid ei suuda seda ise endale tuua, olgugi et ta on valinud kirjanikuna looja tee. Raamatu lõpus aga lõpuks jätab peategelane oma unelma kirjaniku elust ning seega ka tarbija elu Kristiaanias, kui ta läheb merele, et leida midagi uut ja huvitavat enda jaoks.
Mina leian, et teksti tähendust mõjutavad narratiivi struktuur, jutustaja positsioon ja vaatepunkt vägagi positiivselt. Autor on leidnud just õige nõksu, kuidas kirjutada antud teos paberile ning esitada seda lugejale, sest kui oleks kaldunud natukenegi väljaspoole nimetu peategelase mõttemaailma või oleks olnud mõni n-ö kõiketeadav jutustaja, siis oleks tekstil olnud palju väiksem magnetiline jõud ning ei tõmbaks nii palju lugema, kui see praegult seda teeb.
3