Romaani teooria (0)

Romaan
Romaan on jutustav pikk ilukirjanuslik teos, mida iseloomustab probleemide rohkus ja palju tegelasi.
Romaan on jutustava proosa suurvorm, millele on iseloomulik avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arukas tegelaskond ja pikk tegevusaeg .
Romaan keskendub inimsuhetele, isiksuse sisemaailmale ja tema vahekorrale ühiskonnaga.
Romaani žanr pärineb keskajast, kasvas välja eeposest. Keskajal tähendas romaan rahvuskeelset teost.
Romaan jaotatakse kolme lähte alusel:
1.teema ja ainestiku järgi: rüütliromaan, röövliromaan, kelmiromaan , seiklusromaan, kunstnikuromaan, kriminaalromaan, reisiromaan, armastusromaan,talupojaromaan, ajalooline romaan, psühholoogiline romaan.
2. autorite temperamendist lähtuv: lüüriline(romantiline) , tendents ( esitab teatud mõttemaailma), humoristlik, satiiriline( terva pilge, millegi välja naermini)
3. vormilis-strultuurilised tunnuste põhjal: mina-romaan( mina vormis) kiriromaan(sõndmustik väljendatakse kirjade najal ), päevik(päeviku kujul), kroonika ( ilukirjanduslik romaan, aga antakse edasi kroonika vormis), värss ( Onegin ) , eksperimentaalne , lühiromaan, jõgiromaan(mitme osaline, ulatuslik tegevus, sündmused põlvnevad)
4. voolu tunnuste järgi: realistlik , romantiline, naturalistlik, eksistentsialistlik
Realistlikromaan sündis 19. Sajandil . 20 sajandi moodne romaan keskendus inimese sisemaailmale ja loobus traditsioonilistest romaani printsiipidest. (Franz Kafka ).
Eesti kirjandusse jõudis romaan 19 sajani lõpus. ( Eduard Vilde).
Karakteri käsitlus romaanis :
Karakteri käsitlus romaanis lähtub sellest, et inimest ei kujutata antud sotsiaalses olukorras täielikult.
9 september:
Romaanis avatakse tegelaskuju järkjärgult. Kesksed tegelased avatakse põhjalikumalt, kõrvaltegelaste kohta vähem. Romaanis avatakse karakteri ajalugu. Vähemal või rohkemal määra olenevalt ideest saame teada päritolust, lapsepõlvest. Peategelase arengu protsess saab teada. Peamine vahend, kuidas tegelaskuju avatakse on tegevus. Kõigepealt avaldub tegelase karakter teguvuses ja pärast dialoogis . Dialoogist avab meile tegelase mõtte- ja tundemaailma. Kolmas karakteri avamise vahend on tegelase vaatepunkt . Romaani sündmustikku avatakse just selle tegelase mõttetest lähtuvalt. Tegevus, dialoog ja tegelase vaatepunkt on peamised asjad, kus saame tegeleja kohta teada. Kasutatakse nii otsest ( omane vanematele romaanidele, tähendab, et kirjanik on kõike teadval vaatepunktil ja tema tõeliselt kirjeldab) ja kaudne (tegelase olemus avaldub tegevuse käigus).
Tegevuse arendamine:
Tegevuse arendamisel on kaks tüüpi: astmeline ja paralleelne ülesehitus. Astmeline: üks sündmus järgneb teisele, on sündmuste jada, iga uus aste-sündmus toob kaasa pinge tõusu. Kutsutakse ka ahelromaanideks. Kuulub romaani algaegadesse. Iseloomustab ka see, et peategelast iseloomustatakse põhjalikult, kõrvaliine eriti ei ole, peategelase keskne .
Paralleelne:Suurem arv keskseid tegelasi, kellel saatused kord hargnevad eri suundadesse ja liiguvad paralleelselt, kord ristuvad ja põimuvad. Iga keskse tegevuse puhul kujuneb oma tegevus liin. Autor liigub ühe tegelas punkti juurest teise juurde. Ühe romaani piires kujuneb otse kui mitu romaani ja mitu paralleelset tegevusliini eesmärgiks on avada idee ja mitme külgsemalt ja avaramalt. Annab laiema pildi kujutatavast ühiskonnast.
Enamasti kasutatakse ikka mõlemat.
Tegevus kujutatakse kahte moodi: otsesed sündmused, mis toimuvad romaani jooksul, mitme sugused eellood ja lavataga toimuvad sündmused.
10 september:
Kirjaniku eesmärk on, et kangelase käitumine oleks sotsiaalselt ja psühholoogiliselt mõistetav/motiveeritud. Tegevuse arendamise ajaline järjestus on romaanis vaba. Romaani tegevuse ajalise järjestusega soovib autor tekitada dramaatilist pinget. Romaanides kasutatakse üldiselt mõtet, et tegevuse kõrgpunkti jõudmise silmapilgul tuuakse sisse pidurdav moment. Uuemas psühholoogilises romaanis on välistegevust vähe, selle asemel on tegelase sisemin psüühhiline tegevus pinge. Iseendaga võitlev tegelaskuju.
Romaan koosneb episoodidest( need annavad võimaluse ühte mõtet välja arendada). Romaanides kasutatakse kiirentatud jutustust. Aega kasutatakse vabalt. Episoodid jagunevad kaheks: tegevust otse edasi viivad ja siis vahel on vaheepisoodid, milles iseloomustatakse mõnd tegevust, olukorda, ajajärku või muud sellist. Romaani seisukohast on olulised kirjeldused: kirjeltatakse tegevuspaiku ehk miljööd, loodust, tegevuskohti , tegelaste välimust.
Tegevuse peamine edasi arendamise viis on dialoog ehk tegelaste vaheline kõne. Dialoogiga antakse edasi nii mineviku sündmusi kui ka praegu toimuvat, maailma vaatelistest seisukohtatest ja loomulikult iseloomustab dialoog ka tegelasi. Romaan annab võimaluse kujutatada ulatuslikult oma tegelase mõtteid.
Üheks meetodiks on tegevuste mõtete edasi andmiseks on siirdkõne( autor poeb tegelase sisse ja autori maailmavaatelised seisukohad antakse tegelase mõtetena edasi). Antakse sageli edasi tegelase meeleolu( see tähendab, et episoodis valitseb tegelase mõtteviis).
15 september:

Mis on romaan?

Mille järgi jaotatakse romaane?

Millised on tegelaskuju avamise vahendid?

Millised on tegevuse arendamise tüübid?

Millest koosneb romaan?

Mis on tegevuse peamine edasi arendamise viis?
Romaanis jutustaja võib olla kõike teadjal positsioonil.
Siirdkõnele lähedane on sisemonoloog.Sisemonoloogi kõrval eksisteerib ka sisedialoog. Sisedialoogi kasutatakse tegeliku dialoogi taustaks. See tähendab, et me loeme raamatust kahe tegelase vahelist kõnet ja selle kõrval veel nende mõtteid.
Mina- romaanis saab lugeja teada kõikidest sündmustest mina-tegelase vaate punktist ja see tekitab mulje, et jutustatav on autori enesega juhtunud. On romaane, kus mina-tegelane ei ole peategelane( Keisri hull).
Abstraktse jutustamis vormi puhul jutustab autor oma kangelastest kolmandas isikus . (Kõike teadev jutustaja või osaline või täielik minek tegelase vaatepunktile)
Vaatepunkti küsimus on oluline igas jutustavas ehk eepilises teoses, eriti aga suurtes romaanides kus on mitu keskset tegelast ja mitu paralleelset tegevusliini.
Romaanide erinevad temaatiliselt, mahult, sündmuste draamatilisuse astmelt, kompositsiooni printsiibilt, jutustamise viisilt, autori seisukoha edastamise viisilt jne.
90% eepikast on romaanid . Aga oma olemusest on ta üks eepika žanr. Romaanide mitmekesisuses domineerivad tendentsid. Romaani mõõdupuuks on eelkõige elu kujutamise iseloom, mitte sündmuste lõpetatus või lahkamine.
16 september:
Romaanižanri sünteetilusus
Romaanis on ühendunud eepilised, dramaatilised ja lüürilised tendetsid. Põhiolemuselt jääb romaan eepiliseks, aga elu täiuse esile toomiseks kasutatakse dramaatilist ja inimeses siseellu süvenemiseks lüürilist kujutamis viisi. Sünteetilisust on näha romaani ehituse välja kujunemises. Varajane romaan olid mina-vormilised koroonikat meenutavad. Valgutusajal olid romaanid peamiselt dialoogilised. Realisimiga jõudis romaan jutustamiseni. Tänapäeva romaanid on suhtelised objektiivsed ja autori suhtumine avaldub tonaalsuses. Romaanis on võimalik igapäevase puht isikliku kaudu käsitleda kõige suuremaid , üldisemaid probleeme. Mida sügavamale autor tungib inimese olemusse seda rohkem leiab üld inimlikku ( Dostojevski!!)
Romaani autor tõstatab vahel probleemi, millel ei ole veel seletust. Vahel autor isegi ei hõlma seda, mida ta öelda tahab. Dostojevskiga koos tuli uus nähtus- lahendamatus. Romaanis võib esineda erinevate lahendusvõimaluste kokkupõrge. Rooman on lõpetamatu,s.t. et loobutakse formaalsest lõpplahedusest, kui autori jaoks on lahendus kunstilises tähenduses saabunud. Mida sügavamam on analüüs, seda tavamatum on lõpp. Rooman on üks viis mõista maailma. Romaanide põhivastu olud põhinevad selles, et kujutatakse tõelist inimest tõelises keskkonnas. Teose kaalutluse määrab see, kuivõrd teose tegelased tegelevad inimeste tegelikke probleemidega. Kõige tavalisema inimese jaoks on need tema elu taustsüsteemiks. Suurteos saab tekkida siis, kui kogu toimimine toimuks nagu avaral kosmilisel näitelaval.

90% eepikast on romaanid. Aga oma olemusest on ta üks eepika žanr.

Karakteri käsitlus romaanis lähtub sellest, et inimest ei kujutata antud sotsiaalses olukorras täielikult.

Romaanis võib esineda erinevate lahendusvõimaluste kokkupõrge. Rooman on lõpetamatu,s.t. et loobutakse formaalsest lõpplahedusest, kui autori jaoks on lahendus kunstilises tähenduses saabunud.

Romaan keskendub inimsuhetele, isiksuse sisemaailmale ja tema vahekorrale ühiskonnaga.