lugeja loeb). Süzee sündmused tekstis esitatud järjekorras Faabula sündmused ajalises järjekorras Sündmustik teose tegevus Sündmuskohti võib olla mitu, kuid tavaliselt on üks neist peamine Sündmustiku aega iseloomustab Sündmuste algus Sõndmuste lõpp Loo kestvus Teema kujutatud elunähtuse valdkond (millest romaan kõneleb?), jaguneb peateemaks ja mitmeks allteemaks. Detail romaani väikseim kunstiline üksus, esitavad fakte tegelase, tegevuse ja koha kohta. Motiiv teema allelement, teatav olukord. Motiive liiguvad läbi ajaloo mööda teoseid. Jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Konflikt tegelaste vaheline või tegelasesisene vastuolu teoses Intriig konfliktist tingitud tegevuse kulg Moto teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte Raamjutustus juhatab järgneva loo sisse, kirjeldab tagamaid
2) kunsteeposed hilisema tekkega, kirjanike poolt loodud. Pikemad luuleteosed, mis võivad toetuda rahvaluuleainesele. Näiteks: Vergilius ,, Aeneis "- roomlaste eepos, eestlaste ,, Kalevipoeg " Erivorm on koomiline eepos kui üleva eepose paroodia, enamasti esinevad selles loomtegelased. Rahva teadvuses ja ajaloolises arenemises olulist osa etendanud eepost nim rahvuseeposeks. Selleks võib olla nii rahva- kui ka kunsteepos. JUTUSTUS suhteliselt vaba eepikazanr, mis asub romaani ja novelli vahel. Struktuurilt ja kompositsioonilt romaanist lihtsam ja mahult enamasti lühem. Piirdutakse enamasti ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega. Novellist erineb hajusama vormi, väiksema kunstilise tiheduse ja sündmuste rahulikuma ning sujuva arendamise poolest. Väldib fantastikat. KROONIKA ajaraamat, ajaloolisi sündmusi ajalises järjestuses esitav jutustus. Neid läbib
kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Nimelt on kirjandusteaduse enda sünd seotud arenguga, mida Hegel on nimetanud kunsti lõpuks. See tähendab, et kirjandusteaduse teke on seotud tõsiasjaga, et kunst, sh ka kirjandus, kaotas võime ulatuda vahetult oma publikuni. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. Kui kirjandus suudab noori võluda ilma kriitika või teooria vahenduseta, asub ta veel kadestamisväärselt eelmodernses faasis. 1 Seega selleks, et kohati keeruline tekst jõuaks ka lugejani on tarvis uurida kirjandust. Nüüdsel ajal vajab kirjandus vahendamist, tõlgendamist, populariseerimist, elushoidmist. Kirjanduskriitika ja kirjandusteadus. Lad.k criticism igasugune kirjanduse üle arutamine. E.k kriitika pigem raamatuarvustus, akadeemiline sfäär seega kirjandusteadus.
vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Normatiivne poeetika toob ära reeglid, millest selle poeetika arvates peaksid kirjanikud juhinduma.( Horatius (65-8 e.Kr.) Läkitus Pisodele, mida hilisemad põlved on kutsunud Ars poetica'ks) - Deskriptiivne poeetika kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab sellest kirjanduse seaduspärasused.() - Immanentne poeetika - kirjeldab, mida kirjanik nt romaaniks peab (nt romaani Sissekirjutatud. (). 11. Iseloomustage Aristotelese poeetikat. Mis tüüpi poeetikaga on tegemist? - Ilmselt esimene teos, mis süstemaatiliselt käsitleb poeesia probleeme. Tõenäoliselt kirjutatud Aristotelese viljakaimal perioodil alates aastast 336. e.m.a. Ilmselt on tegemist teosega, mis oli mõeldud kitsamale ringile lugemiseks (esoteeriline), võib-olla midagi loengukonspektilaadset. Teoses on mitmeid hüppeid argumentatsioonis ja vihjeid, ka
psühholoogilistest, füsioloogilistest omadustest. Tsehhov aga püüdis näidata, kuidas tegelaste käitumine sõltub hetkemeeleolust. Tegelasel on palju motiive ja iga teo taga on mitu motiivi. Mõned motiivid osutuvad tähtsamateks (seda armastab näidata Tolstoi). Dostojevski näitab, kuidas mitu motiivi viivad teoni. Ivan Sergeevits Turgenev (1818 1883) Ta kuulub nende kirjanike hulka, keda saab nimetada uue romaani loojateks. Ta ei olnud ainuke uuendaja, vaid paralleelselt kirjutas temaga ka Gontsarov. Gontsarovi esimene romaan imus 1847, Turgenevil aga alles 1855. Turgenev on põhiliselt tuntud romaanikirjanikuna. Ta alustas oma loomingulist teed aga luuletajana, romantikuna. Tema looming algas 1830ndatel aastatel. 1840-50ndatel kirjutas Turgenev ka näidendeid, mida lavastatkse ka siiani. Draamalooming teda ei rahuldanud. Ta on kuue romaani autor ,,Rudin", ,,Aadlipesa",
Kirjandusteooria pole sisuliselt määratletav ja koosneb konkureerivatest teooriatest. Teooriaid saab liigitada terminite kasutuse järgi, mis viitavad maailmavaatele. Nende valik võib olla alateadlik. Tavaliselt erineb uuritava teksti keel kriitika keelest. Kirjandusteaduses on nii objekti- kui ka metakeeleks loomulik keel. Kirjandusteooria on hinnanguline ja subjektiivne. Teose kriitika on teos, kuid kui kunstiteose keel on pidev ja mitmetähenduslik ning teos lõpmatu, siis teooria keel on pidetu, ühetähenduslik ja lõplik (terminitesse suletud) ning teooria ei hõlma teost tervikuna. Kriitika objektiks on kaasaegne kirjandus. Kriitik on vahendaja lugeja ja autori vahel. Kriitika soodustab kirjanduse levikut (Hennoste). Postmodernismis on kriitiku, teoreetiku ja autori rollid sulandunud ja nii on ka kriitika ja kirjanduse vaheline piir hägustunud. Kriitika meediastumine on muutnud selle tavaliseks, ebakonfliktseks ja ebaprominentseks
Teatrikriitika operatiivsem ja päevakajalisem kui teatriteadus. Aluseks teatriajaloo kirjutamisele. See on seotud eelkõige ajakirjandusega. a) Etenduse analüüs keskendutakse 1 lavastusele selle eri etendusi vaadeldes. Oluline on etendustervik kui protsess, kui mitmetest märgisüsteemidest (nt grimm, kostüüm) koosnev artefakt. Teatrietendus kui sündmus, reaalselt toimuv kunstiakt. Analüüsija tõlgendab. Etenduse analüüs toimub mitme teooria alusel: hermeneutika, semiootika, fenomenoloogia, antropoloogia jt. Etenduse analüüsi ei nimetata lavastuse analüüsiks, sest lavastus on reaalselt olemas ainult etendustes. Püütakse leida eri etenduste ühisosa, st lavastuste põhistruktuuri. Üksikosade kaudu jõutakse uuesti tervikuni, terviku tähenduseni. b) Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine c) Publiku-uuringud uuritakse teatrikülastajaid, kuidas nad etendusi vaatavad. Kitsamas mõttes uuritakse
Näiteks Juhan Smuuli (19221971) "Autobiograafia". autobiograafiline teos teos, mille ainestikuna on autor kasutanud oma elu sündmusi. Näiteks Oskar Lutsu (18871953) "Kevade". autograaf autori enda käega kirjutatud teose käsikiri, ka autori pühendus raamatus. Eesti kirjanike autograafe säilitatakse peamiselt Tartus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelises Kirjandusmuuseumis. autogramm omakäeline oma nime kirjutus. autor mingi teose (näiteks luuletuse, romaani, näidendi, maali, teadustöö jne) looja. autoriõigus teose looja õigus oma teost avaldada või kellelegi kasutada anda ja selle eest kokkulepitud tasu saada. Autori õigusi kaitseb autoriõiguse seadus. B ballaad keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni. Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta
Kõik kommentaarid