Modernism (3)

Inglisekeelsete allikates nimetatakse modernismiks 20. saj algul alanud perioodi. Saksa- ja prantsusekeelsed allikad peavad modernismi alguseks 19. saj keskpaika.
19. saj avaldasid oma teooria inimese ajaloost ja arengust C. Darwin ja K. Marx. Sellega seati ootamatusse valgusse küsimus inimese olemusest ja tähendusest. Hakkas kujunema arusaam tegelikkuse illusoorsusest.
Tööstus, tehnika ning kasvavad linnad tekitasid uue keskkonna. Demokraatia arenes (kõik inimesed on võrdselt väärtuslikud). Ümbrus oli muutunud ning keset seda ei olnud ka enese isiksus enam iseenesestmõistetav.
Modernistlikud tegelased ei tea sageli, kes nad on. Nad võivad avastada , et neis peitub keegi teine, ning see võib olla hirmutav. Samuti võivad nad avastada, et on kelegi teise inimese võimuses.
Modernistlikel tegelastel tuleb esitada endale küsimusi näiteks selle kohta, mida tähendab olla naine, kuidas ollakse naine või mees, keda ning kuidas tohib armastada . Selgub , et need valdkonnad on täis ebakindlust, keerukust ja võimatust.
Kui 19. saj realism paistis teadvat, mis on tõde ning kuidas asjad maailmas on, siis modernistide teosed ja tegelesed ei ole selles enam nii kindlad. Modernistlik teos loob oma reaalsuse, oma maailma. Lugeja peab maailma ise lugemise käigus looma.
Jutustaja ei näe igale poole, hindab olukordi valesti, ei tunne tegelaste minvikku ega tea nende õigeid nimesid . Jutustaja ei püstita enam küsimust, kas toimuv on hea või halb, õiglane või ebaõiglane. Sündmusi ei esitata enam kronoloogilises järjestuses. Ajaline järgnevus muutub tabamatuks, läheb segamini . Modernistlikud autorid leiavad, et lood ei peagi millestki jutustama, oluline on see, kuidas jutustatakse või räägitakse.
Võõrandumisefekt sunnib vaatajaid jälgima näidendit kriitilise kõrvalseisjana. Modernistlik kirjandus ei paku meelelahutust, vaid tahab edastada ärevust olukorra pärast, kus inimene asub. Ärevusest ei räägita, vaid seda tekitatakse.
Kirjandus on alati olnud ajendatud soovist ennast ja maailma mõiste, püüdlusest mailma kuidagi mõjutada. Modernism avastab, et vastused on lõpmata palju keerulisemad , kui varem tundus, ning et neid on peaaegu võimatu leida ning iga leitud vastuse juurest tuleb uuesti edasi otsima hakata. Inimeset ja maailma ei saa ära seletada.
Kirjandus ei olnud enam vahend, mille abil edastada kasulikke või kauneid teateid elu kohta. Iga teksti kaudu tuli maailm uuesti üles ehitada, nii teksti loojal kui ka lugejal.
Modernism saab alguse turvatunde ja harmooniliseuse kadumisest ning inimese üksinduse tajumisest maailmas.
V. Woolf -Woolf eitab traditsioonilised süžeearendusega romaani. Ta kasutab oma teistes sisemonoloogi ja muudab jutustamise vaatepunkti. Ta tunneb huvi inimese sisemaailma ja selle muutlikkuse vastu.
M. Proust - Proust kirjutab väga tundlikku süvapsühholoogilist proosat . Tegelaste tundeid, mõtteid analüüsitakse imepeenelt. Kõige olulisem on inimese sisemaailmas toimuv, järgitakse teadvuse voolu, mis tekitab mängu ajaga .
J. Joyce - tema kasutab teadvuse voolu, mille eesmärgiks on avada vahetult inimese sisemaailma.