Kirjandus ja film (0)

Tallinna Ülikool

Filoloogiateaduskond

Eesti keele kui võõrkeele õpetool

Anastassia Bosenko EV-3

KIRJANDUS JA FILM

Esse

Tallinn 2008

Iga inimese mälu on isiklik kirjandus – Aldous Huxley
Kirjandust uurib kahtlemata kirjandusteadus ning filmikunsti filmiteadus, siis saame siiski tõdeda asjaolu, et neil kahel on olemas omavaheline puutepunkt, sest lüürika, eepika ja dramaatika kõrvale on siginenud omaette kirjandusliigina filmistsenaarium . Niikaua kui inimkonnas vajatakse filmistsenaariume, niikaua on püsiv side kirjanduse ja kino vahel garanteeritud ja kindlustatud.
Loomulikult jääb õhku rippuma alatisteks aegadeks dilemma, et kuidas kirjanduslik sõna algmaterjalina kirevasse filmikeelde tõlkida. Kuna kõik kirjanikud eristuvad üksteisest oma isiklike autoristiilide poolest, siis sõnalist fenomeni on üldjuhul raske filmikunstis edastada. Aga siinkohal on võimalik ja oleks paslik lähtuda B. Eichenbaumi väitest, et kirjandusteoste filmikeelde tõlkimine tähendab teose stiiliprintsiipidele filmikõnes analoogiate leidmist.
Samas tajume ja tunnetame meie kõik asju ja nähtusi omamoodi ja erinevalt. Vaadates rulluvat filmi, lugedes köidetud raamatut, kuulates erinevaid interpreete - siis peegeldame sinna sisse omaenese tunnestusliku maailma ja ebakõlad. Teiselt poolt vaadates asja, siis puutume me kokku teose kirjutanud kirjaniku või filmi monteerinud filmilooja mõttemaailmaga ja nende loodud kuvandiga ning meis enestes tekib erinevate tähenduste paljusus ning segunemine. Kirjandusteostes annab kirjutatud tekst tugevama selguse ja seoste kimbu ning on iseloomult konkreetsem , lähtudes iga kirjaniku stiilitunnetusest, kuigi laiemas plaanis lisandub lugeja omaenese loodud fantaasia, mida ta leiab endale raamatus ridade vahelt.
Filmikunstis on pilt ajas kordades konkreetsem, tekst - monoloog või dialoog, mängib vähemolulisemat rolli ning tegevuse ja loo jutustamise kiirus kinolinal on vaataja silmades olulisemalt kõrgema määraga. Samas võime väita, et asjade ja nähtuste tajumise vastuvõtmine sõltub meis keelelise kontrolli võimalikkusest, kuna sõna- või pildisõnum tõlgendatakse igas inimeses mõistuse ja meelte abil. Siit tulenevalt saame me küll igasugust kunstiteost teatud piirini mõista ja laiendada, kuigi lõpuni ei suuda me igasugust kunstiteost lahti seletada. Veel huvitavamaks teeb mõistmise, et kas lugeja või vaataja suudab oma kujutelmades haarata kogu kunstiteose terviklikkust, haarata endasse kunstiteose algust ja lõppu ning nende vahel lugu ennast. Film võrreldes kirjandusega on antud lahenduses mõistmiselt lihtsam ja konkreetsem.
Kirjandust ja filmindust saab osadeks jaotatuna uurida ja analüüsida. Kirjanduslikku teksti saab jagada lähtudes fraseoloogiast ja süntaksist ning paljudest muudest grammatilistest suundumistest, kuid samas saab ka filmiteost jagada kaadriteks, episoodideks, heliks või pildiks ning võib lisada boonusena võrreldes tekstiga veel valguse, rakursi või muusika .
Kirjanduse ja filmi erinevust saab tabavalt üldistatuna kokku võtta - kirjandus on ainult fikseeritud kirjalik sõna, aga filmis toetab pilti heli, muusika ning suuline sõna. Sellest lähtuvalt tuleb meil tõdeda, et kirjanduses on kirjapandu üheülbaliselt konkreetne ning võimaldab etteantud teksti raames ammendava tõlgenduseni jõuda, aga filmteoses on lõpliku tõe saavutamine oluliselt keerulisem, sest liikuv helindatud pilt on raskemini tabatav ning seeditav .
Ehk teiste sõnadega saab lausuda, et ekraan avab vaatajat kujutelmadele suuremad avarused.
Sellest tulenevalt tekib kahtlusekübemeke, et kirjandusteose saamisel filmiks ei jäta alguspärasest teosest suurt midagi järele ning suretab hoopis. Ehk aitab meil sellest üle olla T. Mann , kes väitis omal ajal otse, et filmiks tegemine ei pea head romaani tingimata hävitama ja nullima, sest selleks on filmikunsti olemus liiga lähedane jutustamise olemusele, ta ongi ju olemuselt nähtav jutustus. Samas ei ole kirjaliku sõna ja jooksva pildi vastandamine eriti tulemuslik, sest inimese mõtlemise ja tajumise koha pealt on nad täiendavad nähtused teineteisele.
Romaani lugeja või filmi vaataja kasutab keelt nende kunstidega otsesel suhtlemisel, kuid piiranguid seab iga erineva kunstiliigi erinevad väljendusvahendid ning erineva keelelise taustsüsteemi kasutamine.
Imelik oleks otsida kinolinal jooksvast filmist teksti grammatilisi iseärasusi või kirjalikust kirjapandud tekstist pildi valgust ja rakurssi.
Võrreldes kirjandust ja filmi, siis keeleelemendid ja tähendused on suhteliselt tasakaalus arusaamiselt mõlemas žanris, kuid üksiti oleneb see samuti raamatu lugeja või filmi vaataja isiklikust üldmuljest ja hallolluse mahu suurusest .
Samas ei tohi unustada, et keel on semiootiline mõiste ja selle interpreteerimine võib kunsti puhul jõuda absurdi tasemeni.
Nüüd oleks aeg arutada kirjandusteose suubumisest filmiks, kirjaniku poolt kirjutatud romaani ülekandmisest filmikunsti, kinolinale toomisest. See tegevus on äärmiselt keeruline protsess, kuna filmipilt on sõnalisest pildist tuntavalt konkreetsem ja see muudab ahtamaks ja kitsamaks vaataja tõlgenduskäsitlust võrreldes kirjandusteose lugejaga. Kaamerarealism seab omaenese piirid ning see omakorda kitsendab filmivaataja fantaasiate mahukust. Ning vaevalt on alati leida filminäitlejaid, kes vastaksid ja sobiksid täpselt kirjandusteose tegelaskujudele või lugejate ettekujutustele nendest . Raamatust, kirjutatud sõnast filmi tegemine tähendab ikka teksti originaalist millegi säilitamist, millegi muutmist , millegist loobumist ja millegi juurde lisamist pildikeelde. Seda kõike saab kirjanduse ja filmi puhul lahendada aegruumi abil, mis annab piiramatud võimalused selleks.
Veel huvitavamaks ja intrigeerivamaks muutub kirjandusteose muutumine filmikunsti teoseks, kui kirjandusteost tuleb tõlkida võõrast keelest koos kaasatuleva erineva kultuuri ja selle ruumiga. Loodud filmiteos võib olla kinovaatajale välismaise romaani esmatutvustus ning hilisem originaalteksti järellugemine võib teosest arusaamist, adumist ning sellest tulenevaid tõlgendusi oluliselt muuta. Pole välistatud, et see protsess võib olla ka tagurpidine ehk raamat oli loetud enne linateose vaatamist. Antud juhul oleks raamatu lugejal ja filmiteose vaatajal tegemist omamoodi kaksiktekstiga, kuid eks kirjasõna ja filmipildi võrdlemine on olnud pikemat aega paratamatus ja kirjasõna ekraniseeringu puhul saab väita, et lugemine ja vaatamine on lahutamatud mõisted. Võib-olla aitaks filmikeelde tõlkijaid see, kui nad originaalis kirjasõnas edastatud sündmusi ja tegelaskujusid ning nende karaktereid endale silme ette manaksid ehk prooviksid iseenda tarbeks visualiseerida teksti aegruumis ning me näemegi, et kirjandusteose originaali muutmine filmiks ei olegi võimatult kauged asjad.
Kirjanduse ja filmi võrdlemises saabub tõsiselt huvitav hetk siis, kui ühest raamatust või teosest on tehtud mitu erinevat filmiteost. Omamoodi õpetlik ning äärmiselt huvitav on võrrelda erinevate filmitegijate arusaamisi ja tõlgendamisi ühest ürgsest kirjanduse allikast. Kindlasti oleks tark siin tuletada meelde vana kõnekäändu, et Issanda loomaaed on kirju ehk võime arvata seda, et niipalju kui on inimesi, siis niipalju on ka erinevaid lähenemisi kirjasõna interpreteerimisele.
Samas on huvitaval kombel räägitud võimalusest ka tagasitõlkeks, filmi pildikeelest saaks särav tekst kirjandusteoses. Raske on ette kujutada ja silme ette manada, kuidas on võimalik filmilinal nähtud värv, heli, valgus, dünaamika pressida konkreetsesse teksti või üksikutesse sõnadesse ning mis annaks raamatulugejale samasuguse tundeelamuse kui laia ekraaniga kinosaalis istudes. Aga pole ju välistatud, et äkki on võimalik halvast filmist tõesti hea raamat kirjutada ning mis annaks lugejale emotsionaalset rohkem, kui kehv filmielamus ekraanil .
Kindlasti ei ole ka vähetähtis asjaolu, et kus ja kuidas nautida kirjandust või filmi. Tavaliselt on raamatu lugemine lugejale üpriski intiimne tegevus, mis eeldab rahulikku keskkonda ning aega süübimiseks teosesse. Ei ole veel näinud raamatute masslugemist kärarikkas ja inimtäis keskkonnas ning seda vist ei saagi nägema, kui just mitte sumisevat raamatukogu arvestada.
Seevastu kinolinal toimuv on masside kogunemise alge, kuigi eks ole võimalik ka üksi kinos tühjas saalis istuda, kuid see on pigem erand kui reegel. Sõnaksin, et raamat on vaikus ja film on kära.
Tuletades omadest mälusoppidest meelde killukesi, siis täheldame huvitavat seaduspärasust, et filmikunsti tegemine on ääretult kallis ja rahaliselt mahukas tegevus, mis ei ole võrreldatav kirjandusteose loomiseks kulutatud materiaalsete väärtustega. Kirjaniku tüüp on silme ees oma tunnetest vaevleva sisemusega, mida kütab armastus ja õnn ning mille raiub kirjasõnasse, vastupidiselt filmiloojaga, kelle käsutuses on inim- ja tehniline ressurss ning kes juhatab filmivõtteid kui väejuhataja. Kuigi kaalukauss materiaalses mõttes on filmikunsti pool, siis järeldada saab ainult ühte – ilma hea raamatutekstita ei ole ka head filmi ekraanil.
Kui nüüd visata pilk valmiskirjutatud tekstile, mis väljendavad mõtisklusi kirjandusest ja filmist, siis kokkuvõtlikult võiks lihtsustatult sõnada, et kirjandus ja film on omavahel kunstiliikidena tihedalt põimunud ning annavad emotsionaalselt vaatajale ja kuulajale ühte moodi edasi kunstilist elamust. Omavahel neid võrreldes on küll erinevusi parajas port, kuid antud mõtisklused teksti ja pildi kohta võiks.

Kasutatud kirjandus

Lotman , J. Filmisemiootika. Tallinn: Varrak, 2004
Monaco, J. How to Read a Film. NY, 1977
Mann, J. Pisma. 1975
Robert, S. Film Theory. An Introduction. Blackwell Publishing, 2003
Sarapik, V. Keel ja kunst . Tallinn, 1999