proosaanalüüs Kivirähk "Ajaloo keerises" (0)

Proosaanalüüs: Andrus Kivirähk „Ajaloo keerises”

Valisin proosaanalüüsiks ühe oma lemmikkirjaniku Andrus Kivirähki lühinovelli „Ajaloo keerises”. Erinevalt tema paljudest teistest lugudest, on selles novellis tegelasteks täiesti tavalised inimesed. Kivirähki teostes arenevad sündmused üsna kiiresti, ta ei peatu pikalt detailide kirjeldamisega, vaid annab olulise info edasi lühidalt ja arusaadavalt. Näiteks kirjeldamaks selles novellis vana lagunenud kortermaja annab ta kogu kirjelduse edasi vaid ühe lausega „See oli ebamäärast värvi viiekorruseline ehitis, kooruva krohvi ning täissoditud seintega.” Minule kui lugejale sellest piisab : silme ette tuleb remonti vajav, laguneva krohviga, räämas paneelmaja. Novelli tegevus kulgeb ühe päeva vältel (umbes hommikust lõunani) ja ilmselt on tegu tänapäeval aset leidva looga . Teose sündmustik toimub kronoloogilises järjekorras. Teoses on peaagu kõik klassikalise narratiivi omadused: sissejuhatus, sõlmitus, pinge tõus, kõrgpunkt, pööre ja lõpp-pinge, ent lahendus on jäetud lahtiseks.Tegemist on üsna realistliku, ent vürtsitatud looga, millel on absurdne ja totter lõpp.
Novelli jutustamistüüp on järgnev, jutustatakse toimunud loost , kuhu on sisse põimitud kahe tegelase meenutused möödunud ajast. Lugu algab ühe noorpaari üsna tavalise hommikuga nende kodus, ent juba novelli esimeses lauses edastab jutustaja lugejale, et sellel päeval leiavad aset negatiivsed ja tavatud sündmused. „Kurjakuulutavaid märke oli õhus juba hommikul ---”. Esialgne pisikeste äpardustega päeva algus hakkab üsna kiiresti arenema Kivirähkile omaste rõvedate lugudega, mida selles novellis jutustab meenutustena edasi loo kolmas tegelane, kellele esimesed kaks külla lähevad. Lugeja huvi ja pinge on saavutatud ja kestavad sealtmaalt loo lõpuni.
Teoses esineb anakrooniaid: prolepsis, ehk ettevaade leiab aset juba loo alguses, nagu eespool toodud tsitaadist välja lugeda saab on jutustaja ette öelnud , millise alatooniga sündmused aset leidma hakkavad. Loo tegelaste puhul esineb analepsis ehk tagasivaated: kaks tegelast meenutavad möödunud sündmusi oma elust. Nii annab jutustaja lugejale edasi tegelaste eellugusid. Näiteks meenutab peategelane Jaan oma vanaonu juubelit, põimides selle käesolevasse hetke ja lootes, et eelolev vanatädi sünnipäev sarnaneb olnule. Vanatädi meenutab karme lugusid oma elust, mis näitab, mispärast on ta nii umbusaldava suhtumisega, et lukustab ukse ning võtab võtme enda kätte. Minu arvates ei ole aru saada, et ajaline distants tekstis aset leidnud sündmuste ja jutustamise vahel oleks väga pikk, sest lugu on kirjutatud lihtminevikus. Novelli tegevuses toimuvad pausid ehk ellipsid : sündmuste kulg peatub, kui tegelased meenutavad oma mälestusi.
Loo jutustaja on heterodiegeetiline ehk väljaspool lugu, esineb palju ka kahekõnet, seega pole tema roll väga suur. Siiski suunab jutustaja lugeja hinnanguid tegelaste suhtes, näiteks iseloomustab vanatädi jutustusi „Aga vanatädi jutus oli midagi rusuvat”. Lugeja arvabki, et vanatädi on negatiivne tegelane oma rõhuvate ja masendavate mälestustega. Võib öelda, et tegu on nn kõiketeadva jutustajaga, kellel on juurdepääs kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, samuti on jutustaja usaldusväärne. Kõige paremini suhtub jutustaja peategelasse Jaani, kes kõikides olukordades käitub tasakaalukalt ning rahustab ka oma kaaslast Margitit. „„Ära nüüd... Mis sa kogu aeg kaebled,” lohutas Jaan”.
Jutustaja ise ei ole tegelane. Sündmused on Jaani vaatepunktist fokuseeritud, jutustaja annab edasi Jaani mõtteid, näiteks mõtiskleb noormees tolmurulli üle, mis oli külmkappi sattunud ja meenutab vanaonu juubelit. Jaani vaatepunktist kirjeldatakse teose tegelasi, näiteks vanatädi, kui Jaan teda tema kodus bareti ja mantliga näeb. Teos on jutustatud läbivalt ühest vaatepunktist: Jaani omast.
Teoses on kolm tegelast: peategelane Jaan, tema elukaaslane Margit ja neiu vanatädi. Arvan, et tegu on võrdlemisi lamedate tegelastega, kuid kaldun arvama , et pigem keskmise poolsetega, st ei lamedate ega ka sügavatega, sest vanatädi tegelaskuju kohta on välimuse küllaltki detailne kirjeldus (riietus, pikkus, käed, sõrmed, kortsuline nägu) ja tema suhtumise kirjeldus kui umbusaldava, tänapäeva ühiskonda kartva vanainimese oma. Samuti on vanatädi Jaani kohta öelnud, et ta on suur ja tugev mees. Margiti kohta võib öelda, et tal on pikemapoolsed juuksed, mida kannab krunnis. Tegelaskujuna on Margit kiiresti ärrituv ja tige, et peab vanatädi külastama. See eest Jaan nagu eespool mainitud on rahumeelne ja tasakaalukas ning sõbralik, sest teretab isegi vanatädi naabrit - valge näoga vanameest.
Jutustaja räägib loo üsna erapooletult ja teose struktuur on loogiliselt üles ehitatud, tänu sellele tundub see lugu väga reaalne, ent loo lõpp on üle pakutud (korteri ujutab sekunditega suure veega üle vannitoa veevärk, kus tegelastel lained üle pea löövad) - mis teebki selle kaasahaaravaks ja põnevaks.
Tegelikult ei olnudki see lõpptulemus siin loos niivõrd oluline, asja tuum oli noorte ja vanade ehk põlvkonadade vaheline erinevus ja teineteise mitte mõistmine. Noored ei mõista tihti vanemate inimeste heietusi, nende negatiivsust ühiskonna suhtes, nende hirme. Kivirähki lühinovellis kartis vanatädi, et kui ta ukse lahti jätab, tuleb keegi tema korterisse. „Jumal, uks jäi lahti! Paneme lukku, muidu ei tea, kes sisse vaatab. Siin käivad igasugused.” Vanatädi kujutab paljude eesti vanainimeste mõtteviisi, kes kardavad ühiskonda, ei julge pimedal ajal väljas käia ja umbusaldavad kõike ja kõiki, meenutavad kohutavaid lugusid sõjaajast ja muudest sündmustest ja olnud aegadest ning jagavad neid noortega, et nemadki muutuksid ühiskonna suhtes ettevaatlikuks ja kriitilisemaks.