50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2019-01-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
4 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
annumeoww
Õppematerjali autor
Kallis lugeja! See mälestusraamat on kirjutatud ning koostatud seoses minu selle aastase praktilise tööga ning on pühendatud Läänemaa Ühisgümnaasiumi viiendale juubeliaastale. Ma loodan, et kõik kes Te seda loete, saate kooli ajalugu ja sündimise lugu veidikene rohkem teadma ning ehk need toredad mälestused kattuvad veidigi Teie enda omadega. Sooviksin väga tänada oma juhendajat Monika Undot tema kannatlikkuse eest ning kõiki vilistlasi, kes olid nõus oma mälestusi minuga jagama. Mul on olnud väga lõbus Teie lugusid lugeda ja ma loodan, et ka kõigile teistele toovad need lood naeratuse näole. Suur aitäh! Palju õnne Läänemaa Ühisgümnaasium! Loodan, et neid rõõmsaid ja lõbusaid aastaid tuleb veel sadu! 2 Natuke ajaloost.. Koolireform gümnaasiumivõrgu korrastamiseks tõi rohkelt vastukaja nii õpilaste kui linnakodanike seas. Omavalitsusjuhid polnud nõus koole sulgema, samas õpilasi meelitas mõte har
Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1 Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
keerukamatele zanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arengust. Kooliajal oli Alveril kaks harrastust: muusika ja kirjandus. Valiku kirjanduse kasuks otsustas gümnaasiumi lõppklassis kirjutatud romaan "Tuulearmuke", mis kujutab konservatooriumi üliõpilase Lea Ringi kujunemislugu. Teos sai "Looduse" romaanivõitlusel II auhinna ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine proosaraamat, paiguti naturalismi kalduv jutustus "Invaliidid" (1930), on pühendatud rannaolustikule: randlaste karmile elule ja selle sotsiaalsetele probleemidele. Alveri järgnevas loomingus sai esikoha luule. Üleminekut ühelt kirjandusliigilt teisele märgivad A. Puskini "Jevgeni Onegini" eeskujudest lähtuv poeem "Lugu valgest varesest" (1931) ja proosapoeem "Viletsuse komöödia" (1935). Nende sisuks on inimeste eetiliste vastuolude (südamemõistuse, tõevale,
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
vanemas eas pühendus draamaloomingule. · Lapse- ja noorpõlves oli tema kasvataja ja vaimne suunaja vanem vend Jaan, kelle juures Niitsaadu vallakoolis sai Kitzberg koolihariduse. · 1879. aasta suvel abiellus mõisarentniku tütre Sophie Petersoniga. · Kitzbergi kirjanduslik tegevus algas 1870-ndatel aastatel vähenõudliku tõlketööga. Intensiivsemat loomingulist tegevust alustas 1880-ndate aastate teisest poolest. Valmisid romantiline ajalooline jutustus "Maimu", rida külajutte ja näidendeid. Nendes ilmnes autori võime tõepäraselt kujutada Mulgimaa külaelust nähtud inimtüüpe ja olusuhteid, samuti tema tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse probleemile. Realistina näitas Kitzberg suurtalunike ülbust ja kehvade inimeste kõrvalesurutust, kuid autori üldine suhtumine oli seejuures lepitada püüdev või idüllilis-humoristlik.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid