Kristluse teke (Piibel, Vana Testament, Uus Testament) (1)

Kristluse teke
Piibel , Vana ja Uus Testament
Religioon oli Roomas vabariigi ajast peale riigiga lahutamatult seotud: provintsidesse rajatud Rooma jumalate ja keisrite kultusel oli poliitiline tähendus – neile austust avaldades näidati lojaalsust Rooma riigile. Polüteistlike religioonide puhul, kus oma jumalate austamine ei välistanud respekti võõraste
vastu ja eripäritolulised jumalused sageli segunesid ning ühte sulasid, ei tekitanud riikliku kultuse formaalse järgimise nõue mingeid probleeme.
Rooma riigi suhtumine eri religioonidesse oli tolerantne ja religioosne pilt impeeriumis ülimalt kirju. Kreeka ja rooma jumalate vahelised piirid olid juba ammu hägustunud ning kogu impeeriumis vohasid hellenistlikud müsteeriumikultused, mis kreeka ja idamaade traditsioone ühendades tõotasid usklikele tihedat sidet ühe või teise jumalusega ning seeläbi igavest õndsust pärast surma. Dionysose ja Orpheuse, Väike- Aasia Kybele (tuntud ka kui Magna Mater – Suur Ema), Egiptuse Isise (ja tema süles kujutatava Horos-lapsukese) ja paljude teiste jumalate või pooljumalate kõrval tõusis keisririigi ajal esile eriti Iraani päritolu härjatapja Mithra, kelle päikesega seonduv kultus levis, eriti sõjaväelaste hulgas, idapiirkondadest kõige kaugemate lääneprovintsideni. Riigile pakkusid rahva seas levivad uskumused huvi alles siis, kui nad näisid amoraalsed või ohtlikud
avalikule korrale. Seetõttu oli keelatud näiteks Gallia preestrite, druiidide tegevus, kellele heideti ette inimohvreid, nõidust ja vaenu Rooma vastu. Mithrase härjatapp.
10 käsku:

Mina olen Issand , sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.

Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta.

Sina pead pühapäeva pühitsema.

Sina pead austama oma ema ja isa.

Sina ei tohi tappa.

Sina ei tohi rikkuda abielu.

Sina ei tohi varastada.

Sina ei tohi valetunnistust anda oma ligimese vastu.

Sina ei tohi himustada oma ligimese koda.

Sina ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast , ümmardajat, kariloomi ega midagi muud, mis on tema oma.
7 surmapattu:

• Aplus
  
• Omandihimu
  
• Kiim
  
• Kadedus
  
• Õgardlus
  
• Vihapidamine
  
• Tujutus
  

• Peagi saabub jumalariik , kus pole ebaõiglust ega kannatusi
  
• Sinna pääsemiseks tuleb uskuda ja armastada jumalat ning kaasinimesi
  
• Haridus, seisuslikud vahed jmt pole jumalariiki pääsemiseks oluline
  
• Jeesust peeti Jumala pojaks ja messiaks
  
• U 6-4 saj eKr olevat sündinud Petlemmas Jeesus
  
• U 30-aastaselt hakkas mööda maad rändama kood 12 jüngriga
  
• U 33-aastaselt löödi juudi ülikute nõudmisel Jeruusalemmas Kolgata mäel risti
  
• 3 päeva hiljem olevat surnust üles tõusnud, kohtunud mitmete inimestega ja viimaks kehaliselt taevasse läinud.
  
• Varajane areng:
  
• Kreeka keeles ( idaprovintsid ) hakati Jeesust kutsuma Kristuseks („Salvitud“)
  
• Algul ootasid Kristuse järgijad peatsed jumalariigi saabumist maa peale (maailmalõppu), hiljem hakati uskuma, et see on taevane paradiis, kuhu lähevad usklike hinged peale surma
  
• Hakkasid levitama oma usku ka mittejuutide seas
  
• Juudid pidasid nende usku valeks ja kiusasid kristlasi tagant
  
• Roomlased suhtusid esialgu sallivalt
  
• Rändjutlustajad ( apostlid ) levitasid usku ( neid oli 12 tähtsamat, sh Peetrus ja Paulus )
  
• Kristlased moodustasid kogudusi paljudes rooma riigi piirkondades
  
• Roomlased austasid paljusid jumalaid, sh keisreid, kristlased keeldusid neile ohverdamast
  
• Lihtrahvas süüdistas kristlasi sageli kuritegudes ja õnnetuste põhjustamises
  
• Kristlasi kiusati taga Tooma riigis hooti taga kuni 313. a. pKr
  

Kristluse teket ja arengut mõjutasid I sajandi Palestiinas ja Rooma impeeriumis üldiselt toiminud usulised, poliitilised, majanduslikud, üldkultuurilised jne mõjutegurid. Kristluse tähtsaim alusdokument on koguteos Uus Testament. Ühtlasi on see tähtsaim allikas kristluse algusaegade kohta.
Uue Testamendi distsipliinid vaatlevad kristluse algust ja sellega seotud nähtusi. Nad kajastavad kristluse teket ning tingimusi selleks, samuti kristluse kujunemist, seoseid juutluse ja muu religioosse maailmaga . Nad käsitlevad algkristlikku õpetust ja praktikat, algkristlike teoste (eelkõige Uue Testamendi) vormilist ja sisulist külge. Annavad keelelised vahendid Uue Testamendi jt varakristlike teoste kreeka keeles lugemiseks ja mõistmiseks.
Piibel: Et sõna „piibel” tuleneb kreekakeelsest sõnast biblion , mis tähendab sõna “raamat”, on piibli mõistes juba olemas see miski, mis tõstab ta teistest raamatutest kõrgemale. Piibel on pühakiri, kus on kirjas jumalasõna. Raamatute Raamat on Piibel ka seepärast, et siia on koondatud 66 teost – Vanas Testamendis 39 teost ja Uues Testamendis 27 teost. Selles raamatukogus on kindel süsteem peateemade kaupa: seaduseraamatud, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetite raamatud, kirjad, ilmutusraamat.
Piibel pole valminud ühe kirjutuslaua taga. Väljend “Raamatute Raamat” koosneb mitmuslikust ja ainsuslikust sõnavormist. See tähendab, et paljude autorite looming on koondatud üheks tervikuks - Piibliks. Piiblis on sõna saanud prohvetid , luuletajad, kuningad, ajalookirjutajad, apostlid. Esimese raamatu koostamist lahutab viimasest enam kui 1000 aastat.
Piiblil on kaks põhiosa: Vana Testament ja Uus Testament. Kuigi me oleme harjunud mõistma, et testament on surija viimane tahe pärandi suhtes, on Piibli kontekst teistsugune. Raamatute Raamat jutustab inimese ja jumala suhtest – lepingust. Raamatute Raamatus on antud terve inimkonna mineviku, oleviku ja tuleviku kvintessents. Raamatute Raamat õpetab. Eelkõige õpetab ta inimeseks olemist, et inimene oskaks armastada iseennast ja ligimest ega liialdaks oma tahtmistega
Vana Testament- juudi pühakiri, mis kirjutati heebrea keeles, kuigi kõnekeeleks oli ajaarvamise algul aramea või kreeka keel. Hiljem sai Vana Testament ka kristlaste pühakirjaks. Vana Testament sisaldab Vanade Idamaade müüte maailma ja inimese loomisest. Üldistatult võib seda nimetada ka Iisraeli rahva ajalooks, sest tekstid räägivad iisraellaste ühiskondlikust arengust nende omariikluseni ja selle kaotamisest (Paabeli vangistus).
Vana Testamendi kirjapanek toimus peaaegu tuhande aasta jooksul: 1200. –165. eKr. Originaalkäsikirju pole säilinud, on aga märkimisväärne hulk ümberkirjutusi. Vana Testamendi raamatud on jagatud neljaks suuremaks grupiks : seaduseraamatud, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetiraamatud. Koos Uue Testamendiga moodustab Vana Testament ristiusu Piibli (kr biblion „raamat, kiri”).
Uus Testament- sündis hellenistlikus maailmas ja on kirja pandud kreeka keeles. Uus Testament koosneb Jeesuse Kristuse elust jutustavaist evangeeliumidest ja varakristluse ajaloost. See pärineb 1. - 2. sajandist m. a. j. Uue Testamendi säilinud käsikirju on üle 5300. Arvatakse, et Rooma keiser Constantinus Suur, kes tunnistas 313. aastal ristiusu lubatuks, finantseeris Piibli koostamist. Uue Testamendi koostamiseks oli valida rohkem kui 80 evangeeliumi vahel, Constantinuse suunamisel valiti neli: Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium . Need evangeeliumid ülistasid Kristust kui Jumala sarnast, teised evangeeliumid korjati kokku ja põletati. Nii kõrvaldati piiblitekstide hulgast tuhandeid lehekülgi, mis rääkisid Kristusest kui surelikust inimesest. Kõik, kes neid keelatud evangeeliume Constantinuse versioonist paremaks pidasid, kuulutati ketseriks .
Uue Testamendi raamatud on jagatud kolmeks suuremaks grupiks: evangeeliumid, kirjad ehk epistlid, ilmutusraamat. Evangeelium (kr euangelion) tähendab „head sõnumit”. Sõnum, mida evangeeliumid sisaldavad, on seotud Jeesus Kristuse elu ja õpetusega. Jeesuse õpilased Matteus, Markus, Luukas ja Johannes said ülesandeks oma usulise kogemuse jutustamise inimkonnale.
Matteuse, Markuse, Luuka evangeeliume nimetatakse sünoptilisteks („koos vaadatavateks”). Umbes 1/6 nende tekstidest kattub kõigis kolmes, ligi 2/3 kattuvat materjali esineb vähemalt kahes evangeeliumis.
Evangelist Johannes võttis kasutusele mõiste logos (kr„sõna”, aga tähendab ka „väge, vaimset ürgolemust, jumalikku tarkust, mõistust”) (Jh 1:1).