Eesti rahvaluule (0)

Laulmiseks olid oma kindlad olukorrad, aga laulda võidi
kõikjal ja igal ajal, kus oli inimesi koos ja töö laulmist
võimaldas. Sajandite jooksul meie maalt läbi sõitnud reisijad
jutustavad laulmisest põldudel, eriti lõikusel. Rohkesti on
andmeid laulmisest mõisas teol, tööle minnes või töölt tulles,
ka üheskoos öömajapidamisel.  Rahvaluules
ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus:
laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on
suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud,
mõistatuste esitamisega seondub uskumusi.
Regilaulu esitavad tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi.
Mõnikord lauldi ka üksi (näiteks karjaselaulud, hällilaulud),
kaksi või üheskoos ilma eeslaulmiseta (näiteks
sanditamislaulud), ka kahe koori vaheldumisega. Regilaule
lauldi ilma pillisaateta. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed
mängisid rohkem pilli.
Suured laulupaigad olid ka pulmad, kus iga kombejärk nõudis
oma saatelaulu ja kus peigmehe - ning pruudipoolsed
kaasitajad püüdsid üksteist üle trumbata.
Pühapäev lähen pulma, Pulmas kedran kepiga, Noore härra nokaga, Suure härra sukaga, Vana härra vakaga, Pisikese härra piibuga.
Palju lauldi kiigel, enamasti kiikudes, millele maasolijadki
kaasa aitasid.
Kiigessepad ellad vennad, Ärge te võtke vihaks, Ega te pange pahaks. Et tulin teie kiige alla Teie kiike kiikumaie, Kiige lauda laulamaie Kiik teil kiigub kindaaida Sambad siidi searepaelu Alus laud tahab andeeida Pealis pakk tahab paelusida.
Laule kasutati ka tantsude saateks.
Andke maada mängijalle, 
tasast maada tantsijalle, 
ümmargusta, kus ma hüppan, 
latergusta laulajalle!
Maa mina leidsin, kus ma
mängin
tasasema, kus ma tantsin , 
ümmarguse, kus ma hüppan, 
laterguse, kus ma laulan .
Mängude hulka loeme ka ringmängulaule. Neid lauldi
ringmänge mängides.
Meil on kaval kassikene,
hiirekera Intsukene,
püiab hiired põllu pealta,
ajab rotid aida pealta,
vesihallid vilja seesta,
küidud külmasta kambrista.
Kass on kaval kargamaie,
hiir on vilgas hüppamaie.
Sõitke, sääred, pöitke, põlved,
laske teeda, labajalad,
hüppa, hüppa, hiirekene, 
karga noppest, kassikene!
Laulud on ka teekäigul ajaviiteks.
Tüüpiline üksilaul on  karjaste helletamine.
Kindla otstarbega üksilaul on hällilaul või äiutus.
Aia, äiu emme poega, Tuudu, tuudu tuvi poega, Tammu, tammu taadi poega, Emme heina niitijaks Taadi tamme raiujaks. Ole usin kasva kasin Siis sind noorelt nopitakse, Tanu pähä topitakse.
Kadunud omakse või sõbra surma puhul lauldi itke. Needki on
üksilaulud, kus laulja leinameeleolusid väljendades ühtlasi
heietab mälestusi kadunust. Ühtlasi on see leinaja kõnelus
kadunuga.
Lauluvormis retsiteeriti mitmesugust tõemaagiat (ussi-,
hundisõnu vm.) ja arstimissõnu.