Saaga. Islandi kunstilood (0)

Kadrioru Saksa Gümnaasium

Retsensioon

Saaga . Islandi kunstilood

Erika Krusman
11-1
20.12. 2016
Tallinn 2016
Vanadest saagadest kuni Nobeli preemia laureaadi Halldór Laxnessi romaanideni – kirjandus on kahtlemata Islandi olulisim panus maailmakultuuri. Lugude jutustamise kunst on saarel au sees, mida kinnitab ka tõsiasi, et igal aastal annavad Islandi kirjastused välja üle 1000 uue kirjandusteose. See on suur number, kui arvestada, et islandi keele kõnelejaid on kokku pisut vähem kui 300 000. Looduse etteaimamatus ja Islandi ekstreemsed elamistingimused on inspireerinud sealseid kunstnikke looma südantliigutavaid taieseid. Väljapanek ongi üles ehitatud teatraalse kompositsiooni süžeed ja kontseptsiooni silmas pidades.
Seda näitust külastasin ma veel talvisel vaheajal ning seepärast ei kirjutanud üles ühtegi kunstniku nime, kelle töödest näitusel tahaksin rääkida. Kaua käisin mööda saali jälle ja jälle ning ei teadnud , mida kindlasti valida, et kirjeldada retsensioonis. Silme jäi just alltoodud foto tagaplaanil olev pilt.
See teos näis minu jaoks väga ebaarusaadav ja kummaline. Kui ma esimest korda, seda vaatasin ei pööranud ma isegi tähelepanu detailide ja ei jäänud tema ees kauemaks, kui paariks sekundiks. Teist ja kolmandat ringi tehes hakkasin rohkem seisma ja vaatama. Proovisin aru saada missugune see teos on. Mida ta väljendab. Kui tulin koju ja vaatasin juba veel kord näituselt tehtud pildid üle, otsustasin, et valin kirjeldamiseks just selle pildi.
Maal on tehtud justkui mitmest osast. Pildid on üksteisest eraldatud, aga ma arvan, et jutt, mida nad edasi kannavad on üks.Väga kaua mõtiskledes teose mulle meeldis see aina rohkem. Igas väikeses pildis on kujutatud mingi sündmus. Olgu see ajalooline või lihtsalt mingi mäss. Seal oli ka väikesi pilte tavaelust. Kõik see nägi välja nii erk ja ilus.Kogu pilt oli massiivne ja kohe paistis silma, kuigi ma ei peatunud selle ees kauaks , ma väga tahaks, et teeksin nii, sest foto peal seda vaadates on palju raskem, kui saalis olles.
Samuti mulle väga imponeeris näitusel paika pandud installatsioon.
Sinna sisse astudes ei näinud midagi peale seinal kujutatud erinevaid videoid. Nad näitasid mulle vaadet nagu peidetud kaamerast. Seal olid loomad, inimesed oma tavaelu elades ja ma olin see, kes alati hoiab neil silma peal. Ruumi sees ainuke, mis oli kuulda, oli südame tuksumine ja hingamine . See ajas mul kananaha peale. Kõik oli nii realistlik . Oli nii huvitav, kui jube, sellepärast ei suutnud ma sinna ruumi kauaks jääda, aga see avaldas mulle suuremat muljet, kui mingi muu töö näituselt.
Lõpetuseks, tahaksin öelda, et Islandi kunst on minu jaoks väga arusaamatu ja kohati imelik. Sealne kunst rahvusvaheliste stiilide ja suundadega võrreldes hämmastavalt omanäoline. Islandi kunsti (ja selle sügavamaid saladusi) on kõige parem vaadelda ilma kunstiteoreetiliste eelarvamusteta, sest „ emotsioonid on täpsemad kui mõistus”, nagu on öelnud üks näitusel osalevaid kunstnikke Sigurdur Gudmundsson. Selle lausega olen täielikult nõus, sest pole vaja kaua mõtiskleda tööde üle. Neid tuleb kaua vaadata ja lihtsalt püüda emotsioone, mida tekitab sul see või teine töö. See oligi kõige tähtsam Islandi näituse külastamisel.