EEPIKA (0)

EEPIKA  
Jutustus  – suhteliselt vaba eepikažanr, kujutab sündmusi, mis valgustavad peategelase 
 
elu  tervet ajajärku. Mitu kõrvaltegelast grupeerunud peategelase umber. Tavaliselt 
(tuleneb  kreekakeelsest sõnast epos  - ´lugu, jutustus, laul´) on jutustav kirjanduse 
piirdutakse ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega kui romaanis , 
põhiliik. Põhitunnuseks  jutustaja ja jutustatava olemasolu. Peegeldab elu jutustamise 
vorm novellist hajusam, pole nii tihe, sündmused rahulikumad, väldib fantastikat.   
kaudu. Teosed jutustavad inimestest ja sündmustest, millest inimene osa võttis, inimese 
Novell  – eepika väikevorm (novella – jutt). Pühendub inimese elu üksikule sündmusele, 
käitumisest, elamustest eri  situatsioonides , suhtumisest mitmesugustesse nähtustesse, 
ei anna, mis juhtus enne või pärast. Lühike periood – seega tuuakse esile vaid olulised, 
tegelikkuses või fantaasiaga loodust. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem 
tüüpilised jooned. Žanri rajas Giovanni  Boccaccio “Dekameroniga”, milles nn suletud e 
kui dramaatika .  
toskaana  novellid   - tegevustik areneb põnevuselt tõusvas joones, lõpplahendus  ootamatu  
Eepika žanrid 
ja üllatuslik. Vabama, lõdvema struktuuriga on nn cervanteslik novell. 19. saj tekkis veel 
Romaan – eepika suurvorm , loetavamaid ja tähsamaid žanre tänapäeva kirjanduses, mida 
tšehhovlik e avatud novell – süžeearendus ei vii alati puändini, tooni annavad peidetud 
iseloomustab avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, 
värelused, meeleolud, sündmused võivad puududagi. Pärast 2. maailmasõda suurenes 
probleemirohkus, arvukas tegelaskond, pikk tegevusaeg . Keskendub inimsuhetele, 
novellides huvi  inimsuhete , poliitiliste ja sotsiaalsete probleemide vastu. 
isiksuse sisemaailmale, vahekorrale ühiskonnnaga. Eepilisele koele lisaks esineb 
Novellett  – eriti lühike novell. 
dramaatilisi ja lüürilisi vahelepõimeid. Kujutab elu mitmesugustel perioodidel. 17.-18. saj 
Miniatuur  e laast – viimistletud sõnastusega meeleolupilt. Novellist lühem, tegevustikku 
nimetati romaaniks  novelli, mis oli kirjut  romaani keeltes: prantsuse,  hispaania , itaalia. 
ei pruugi ollagi, domineerib  lüüriline meeleolu või filosoofiline mõtisklus.  
Põhilised keskaegsed  romaanid  olid kangelas-, rüütli-, armastus- ja pastoraalromaan. 
Olukirjeldus kasutab päriselus elavaid inimesi või reaalseid sündmusi (on vaheaste 
Nüüd on romaan  ulatuslikum . Teema ja ainestiku järgi jaguneb žanr: 
ilukirj ja dokumentaalse materjali vahel).  
•   arenguromaan ; 
Muinasjutt 
•  reisi-; 
Muistend 
•  kunstniku-; 
Naljand  
•   seiklusromaan ; 
 
•  armastusromaan jne 
Teema – kreeka k  thema – teoses kujutatud eluliste nähtuste valdkond . Teema on see, 
Autori temperamendist lähtuvalt: 
mida kirjanik kujutab, idee – kuidas ta kujutatavat hindab ja mida sellega soovib öelda. 
1.  lüüriline, 
Tihti on teose peale peateema ka kõrvalteemad e allteemad. Teema on lühike vastus 
2.   tendents -, 
küsimusele “Millest romaan kõneleb?”. 
3.  humoristlik, 
Süžee (pr k sujet ´ese´) - omavahel seostatud ja lahenduseni arenevate sündmuste rida, 
4.   satiiriline romaan. 
mis moodustab teose sisu. S.t sündmused tekstis esitatud järjekorras.  
Vormilis-struktuuriliste tunnuste põhjal: 
Faabula (lad k fabula ´valem´) – kirjandusteoses kujutatud sündmuste üksteisele järgnev 
•  mina-, 
esitamine. Sisu ajalis-põhjuslikus järjekorras. 
•
Teose  sündmustikku e teose tegevust iseloomustab koht (kus tegevus toimub) ja aeg 
 
kiri-, 
•
(millal ja kui kaua?).  
 
päevik-, 
•
Kompositsioon  (lad k composito ´koostamine, korrastamine´) – teose ehitus, koostisosade 
 
kroonikaromaan; 
•
paigutus , sündmuste järgnevus jutustamisel.  
 
värssromaan, 
Teose väikseim kunstiline üksus on detail. Detailid edastavad üksikfakte teose tegevuse, 
•  eksperimentaalne, 
tegelaste ja tegevuskoha kohta. 
•  naturalistlik,  
Motiiv  on teose teema allelement, teatav kujutatud olukord (näit külaskäik põrgusse, 
•  eksistentsialistlik romaan. 
naabertalude vaheline vaen, kättesaamatu armastusobjekt jne). On pea- ja kõrvalmotiivid. 
19. saj romaan oli realistlik , 20. saj keskenduti inimese sisemaailmale, kasutades palju 
Konflikt on tegelastevaheline või tegelasesisene ( sisekonflikt ) vastuolu.  Intriig  on 
modernistlikke võtteid. Eesti kirjanduses tekkis romaan 19. saj lõpukümnenditel (Jaak 
konfliktist põhjustatud tegevuse pingeline kulg teoses.  
Jar, Eduard   Vilde ).  
Ka eepilises teoses võib kasutada motot – teisest teosest valitud juhtmõtet, mis selgitab 
Samad tegelased, sama teema mitmes romaanis: 
peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist.  
diloogia (2) – Tolstoi “Kannatuste rada”; 
Iga teos algab sissejuhatusega, mis tutvustab lugejale tegelasi, tegevuskohta ja –aega – 
triloogia (3) –  Ristikivi Tallinna triloogia; 
seda, mis vajalik järgneva mõistmiseks, sõlmituses selguvad vastuolud, järgneb teema 
romaanitsükkel – Balzac “Inimlik komöödia”; 
arendus, mis jõuab haripunkti  e kulminatsiooni (eelnevalt võib olenevalt teose mahust 
epopöa  (kogu  ajastut kujutav suurteos) –  Tammsaare  “Tõde ja õigus” 5 osa. 
esineda pinge tõuse ja langusi, lõpplahendus võtab  otsad  kokku.