Jaapani kunst (6)

11. klass
JAAPANI KUNST
Referaat
Juhendaja
2008
Sissejuhatus
Vana-Jaapani kultuuri on läbi sajandite mõjutanud kõige enam hiina kultuur, millest on üle võetud nii religioon ( budism ), moraalinormid (konfutsianism) kui ka kiri. Siiski on jaapani kultuur saavutanud omanäolisuse paljuski seeläbi, et üle võttes õpetlaste ja munkade poolt Hiinast ja Koreast kaasa toodud tarbeesemeid ja kunsti, on mandri- Aasia ilumaitse ja stiil segunenud jaapani esteetika arusaamadega ning selle mõjul tekkinud uus kvaliteet. Suuremat osa kui Hiinas etendab siin dekoratiivne element, ühtlasi valitseb jaapani kunstiteostes juba ainuüksi käsitöö seisukohalt suurem osavus ja peenus. Vanimad kunstimälestised, ilustustega savinõud ja kultuslikud inimkujud dogu´d, kuuluvad viiendal aastatuhandel e.m.a alanud neoliitilisse Jomoni kultuuri. Esimese aastatuhande teisel poolel e.m.a alanud Yayoi kultuurist on säilinud pronkspeeglid, rituaalseid kellukesi dotakuśid ning eelmise ajastu omast lihtsamat ja tarbelisemat keraamikat. 3.- 6. sajandil rajati seoses esivanemate kultusega suuri kurgaane (kofun´e). Neist on leitud põletatud savist sõdalaste, loomade ja naispreestrite (haniwa´de) kujusid . 6.saj teisel poolest hakkasid ilmnema hiina ja korea mõjud. Jaapani kunstiajalugu jaotatakse alljärgmistesse perioodidesse:
Asuka 538- 645
varane Nara 645- 710
hiline Nara 710- 784
varane Heian 784- 894
hiline Heian (Fujiwara) 894- 1185
Kamakura 1185- 1333
Muramachi (Ashikaga) 1338 - 1573
Momoyama 573- 1615
Edo ( Tokugawa ) 1615- 1868
Arhitektuur
Jaapani arhitektuuris on tähtsaim ehitusmaterjal olnud puit. Vanimad mälestised on Ise ja Izumo sinto tempel, lihtsad õlgedest viilkatusega vaiehitised. Arhitektuur mitmekesistus, kui Jaapanisse levis budism. Asuka ajastul (6.- 7. saj) ehitati silmapaistvad Asukadera (588) ja Horyuji templid (607, maailma vanimad puitehitised ). Need koosnevad pagoodist, peatemplist ehk kondo`st ja ühekorruselistest kõrvalhoonetest, ehitised seisavad valgest kivist soklil, massiivsed mitmekorruselised katused toetuvad lakitud piilareile. Nara ajastu väärtuslikem mälestis on Todaiji klooster (ill 1), selle hoonestikku kuuluv Buddha tempel (745) on maailma suurim puitehitis . Heiani ajastul hakkasid budistlikud tendai ja shingon´i sektid ehitama mägedesse lihtsaid ja intiimseid kloostreid, millel ei olnud ranget põhiplaani. Säilinud on Enryakuji (782), Kongobuji(816) ja Muroji tempel (8. saj lõpp- 9. saj algus)(ill 2). Pealinn heian ( Kyoto ) rajati hiina linnade eeskujul range põhiplaani järgi. Ilmalikest hooneist on tuntuim Heiani keisriloss (9. saj), seda matkisid ülikud endale residentsi ehitades. Kujunes lossitüüp shinden („rahu loss“): see koosneb koridoridega ühendatud eluruumidest ja teravnurksest rõdudega osast, mis asetseb hoone keskel, lõunaküljel on harilikult tiigiga aed. Hiina eeskujul ehitati ka suurejooneliste katustega zen- budistlikke mungakloostreid (Kamakura engakuji kloostri kondo, 1285). Jaapanlik lihtsusetaotlus pärineb Kamakura ajastust. Eriti iseloomulik oli lihtsus Ashikagaehk Muromachi ajastul tekkinud shoin´i stiilile . Senisest valgusrikkamaks muutunud elamuis said üldkasutatavaks lükandpaneelid (shoji), põrandaid kaeti punutud õlgmattide tatami´ tega , ruumid olid värvimata, sisekujundusse kuulusid ilunurk tokonema ja pühade raamatute riiul tana. Ashikaga ajastu vaimsus ja iluideaalid avaldusid enim teetseremoonia majakese chaseki ja seda ümbritseva aia kujunduses.
Alatised kodusõjad sundisid arendama kindlusearhitektuuri (nt. 1577 ehitati Himeji kindlusloss). Kaitseotstarbeta lossid olid Kinkakuji (Kuldne paviljon , 14. saj lõpp) ja Ginkakuji (Hõbedane paviljon, 1480). Tokugawa ehk Edo ajastu arhitektuuri tippteos on gongeni ehk yatsumune stiilis ehitatud Nikko templistik: hooned on seest ja väljast lakitud ning ilustatud peente nikerdistega, dekoratiivsed on keeruka ehitusega katused. Nikko ehitised said eeskujuks ülikute residentsidele. 1620 hakati rajama Katsura keiserlikku lossiparki. Meiji ajastul algas Lääne eshituskunsti mõju. Võeti kasutusele uusi materjale, nt. tellised. 1920.- 30. aastail püüti luua rahvusliku ja euroopaliku ehituskunsti sünteesi. Kenzo Tange , Kuni Maekwa (s. 1905) ja Junzo Sakakura (s. 1911) loomingus kujunes pärast II maailmasõda funktsionalismist lähtuv Jaapani nüüdisarhitektuur. 1960. aastail hakkas suunda andma Kenzo Tange juhitav metabolistide rühm (Kiyonori Kikutake, s. 1928; Kisho Kurokawa). Metabolism avaldus eriti Osaka EXPO-70 näituse ehitistes; projekteeriti ka tulevikulinnu kui hiidstruktuure, mille väikseim üksus on elukapsel. 1970.- 80. aastate peamisi hilismodernistliku arhitektuuri tuntud nimesid on Kazuo Shinohara (s. 1925) ja Arata Isozaki (s. 1934). Ehituskunsti on suuresti mõjutanud maa nappus ja maavärinaoht. Jaapani siseruumid on mööblist peaaegu tühjad, kuid mugavad ja elegantsed. Peen värvivalik ja üksikute detailide ja elemente kaalutletud paigutus näitab, et elamise ilu on jaapanlastele väga tähtis.
Skulptuur
Skulptuure tehti tavaliselt puust või metallist. Eelkõige on skulptuurportreedes kujutatud juhte, preestreid või patriarhe. Olulised on läbi sajandite olnud skulptuurid jumalatest ja nende meeleoludest. Nende läbi on tahetud näidata jumalate kurjust ja headust. Pärast 1400 hääbub budistlik skulptuur, sest Hiina zen-budismi usuvool muutub sellest mõjukamaks.
Välja arvatud väikeseformaadilised kunstkäsitöö esemed, on jaapani plastika eranditult sakraalse iseloomuga. Skulptuur on arenenud tihedas seoses budismiga. Budistlikku skulptuuri iseloomustab suursugune ja abstraktne ilulaad. 6.-7. saj valitses nn. Põhja- Wei stiil: hiinlaste eeskujul matkisid jaapanlased puidus ja pronksis kivitehnikaid. Mõjutusi saadi ka Koreast, sealt pärines hulk meistreid. Tuntumad teosed on Avalokitešvara ehk Kannon (591) ja kujur Kuratsukuribe no Tori „Buddha Sakyamuni ja bodhisatvad“ (623). 7. ja 8. sajandi vahetuses loodi stiililt ja näojoontelt indiapäraseid pronkskujusid. 8. sajandil hakati rohkem kasutama savi ja lakki, kujud muutusid väljendusrikkamaks ja realistlikumaks (Todaiji templi 10 m kõrgune Buddha, Nara Kofukuji templi „Buddha Sakyamuni ja kümme apostlit “ ja Horyuji templi skulptuurid). 9. sajandil loodi rohkesti portreid, iseloomulik on järsk sügav lõige (Hokkoji kloostri 11- pealine Kannon). Kujur Jocho (srn 1057 ) viljeles romantilist kammerlikku laadi , tema budad on jaapanipärased, neil on proportsionaalne kehaehitus ja looklevais voltides rõivad (Hoshoji templi Dainichi ehk Mahavairocana kuju Hoo-do templi Buddha Amitabha (Amida) kuju. Kaakura ajastul asendus romantism dramaatilisusega. Mõjujõu suurendamiseks valmistati kujudele (Hiina skulptuuride eeskujul) kristallsilmad, rõivad värviti eredaks ja kaunistati kullaga. Taas kasutati peamiselt puitu, kuid ajastu suurteos oli 11 m kõrgune Buddha pronkskuju Kamakuras (ill 3) ( 1252 ). Silmapaistvad meistrid olid Kokei (12. saj) ja ta poeg Unkei (12.- 13. saj). Ashikaga ajastu oli skulptuuri langusaeg, ilmalikele võimudele vastupanu osutanud kloostreid hävitati. Tokugawa ajal, kui templeid ja kloostreid restaureeriti, tehti hävinud kujude jäljendeid. 19. sajandil algas Lääne kunsti mõju elavnemine , paljud kujurid läksid õppima Euroopasse või Ameerikasse. Skulptuuris on 20. sajandil rahvuslikud traditsioonid nõrgemad kui teistel kujutava kunsti aladel. Tuntuimad 20 sajandi kujurid on Koun Takamura (1852- 1934) ja Kogan tebari (1882- 1927).
Maalikunst
Maalitakse, nagu Hiinaski, pintsliga ja vesivärvidega siidile või paberile. Tušimaal on algselt munkade pärusmaa, muudatused Kano koolkonnas u. 1500. Maalitakse makimonosid (põikrullid) ja kakemonosid (ripprullid). Lisaks leidub dekoratiivset maali albumilehtedel, liikuvatel vaheseintel ja paarissirmidel. Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved , mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks.
Jaapani maal lähtub samadest põhimõtetest, mis hiina maal. Paberile või siidile joonistatakse ja kirjutatakse pintsliga. Budismieelse ajastu maalikunstist on säilinud totemistlikke sümboleid ja geomeetrilisi kujutisi (hauakambrite seintel ). 6. sajandil tõid Korea meistrid Jaapanisse Hiina maali traditsiooni. Nende töödeks peetakse Tamamushi ja Tachibana templi altarifreskosid (7. saj), Horyuji kondo seinamaale ning portreed „ Prints Shotoku poegadega“ (8. saj). Heiani ajastul kujutati peamiselt Buddha elu, tema õpetusega ja Buddha Amitabha (Amida) kultusega seonduvat ning kaitsejumalannasid. Maalid olid lüürilised ja värvikad. Sellel perioodil tõid müstilised sektid kunsti meditatsioonipildi – mandala. Õukonna tellimusel tekkis teise haruna ilmalik maal – portree ja maastik . Ajastu meistriteos on munk Eshini (942- 1017) triptühhon „Amida ja kakskümmend viis bodhisatvat“ Koyosani muuseumis. Kirevate värvide seas on kasutatud kuldfooliot, võte, mis saab omaseks Fujiwara ja Kamakura aja maalidele. Pühakute graatsia ja värvide toredus vastas jaapanlaste ettekujutusele taevasest maailmast. Sai kombeks, et kõrged vaimulikud isikud tegutsesid usuliste maalijatena. Nende eeskujul pühendus aadel ilmalikule maalile . Tuntud on ka tema Kongobuji kloostris asuv „ Nirvaana “ (1086) ja Chohoji kloostris asuv „Ülestõusmine“. Samaj ajal võrsus ilmalik yamato-e koolkond, mis viljeles peamiselt makimonot- lai pildirull, mis rullitakse kokku lühemas servas oleva kepi ümber. Yamato-e esindas rahvuslikku stiili jutustavate motiividega aga ka maastikega. Maalide seas on traagilisi ajaloosündmusi edasi andvaid, rahulikult kirjeldavaid ja karikatuursuseni teravdatud tegelaste kujutusi. Tuntuim on Fujiwara no Takayoshi makimono klassikalise romaani „Genji Monogatar“ (ill 4) aineil. Munk Toba Sojo (1053- 1140) maalis satiirilisi makimonosid. Ta naeruvääristas seisusi ja tähtsaid isikuid, kujutades neid loomadena (konnadena, ahvidena, jänestena vm.). Kamakura ajastul yamato-e teemaring laienes: maaliti jõulisi ja värviküllaseid portreid, õukonnaelu, ajaloosündmusi ning pühakute, poeetide ja õpetlaste elujuhtumeid. Zen- budismi levik põhjustas tihenenud läbikäimise Hiinaga. Nüüd kopeeritakse ja jäljendatakse innukalt hiina tušimaali. Fujiwaraaegse maali värvikuse ja õrnalt kurvlevate joonte asemele tuleb vaba pintslitöö ja monokroomsus. Teemaks on inimene looduse foonil, maastik või linnud - lilled. Meeleolu on rahulik- meditatiivne. Silmapaistvad meistrid olid Mitsunaga (12. saj), kelle „To no Dainagoni ajalugu“ kujutab kuulsate kirjanike ja õpetlaste elu, Nobuzane (12. saj), kelle portreedest on tuntuim „Kobo Daishi lapsena“, ning Fujiwara no Takanobu (1142- 1205 ), kes portreteeris kuulsaid väejuhte.
Ajastu teisel poollel muutus yamato-e pikkamööda Tosa koolkonnaks, põhiliselt jätkas see varasemaid traditsioone. Ashikaga ajastul sai Hiina eeskujul eelistatuks sumi -e (ühevärviline tušimaal), selle esimesi viljelejaid oli pühakuportreede maalija mincho (1351- 1427 ). Hiinast pärit Soga Shubun rajas ühevärvilise maastikumaali koolkonna. Tema ja ta järglase mungad Ekkei Shubun, Noami, Geiami ja Soami järgisid hiinapäraseid eeskujusid . Sumi-e rahvusliku suuna algatas Sesshu (Oda Toyo ). Teda peetakse üldse üheks suurimaks jaapani maalijaks. Ta õppis Hiina zen- kloostrites ja kogus maastikumuljeid reisidel mööda Hiinat. Sesshu tušimaali teostuses imetletakse energilisust ja sisemist vabadust. Neis valitseb mõtlik rahu ja aupaklikkus looduse suuruse ees. 16. sajandi alguses rajasid Kano Masanabo (1434- 1530 ) ja tema poeg Kano Motonubo (1476- 1559 ) yamato-e ja sumi-e alusel Kano koolkonna, mis ühendas Hiina mõjud taas jaapani traditsiooniga. Selle koolkonna meistrid kaunistavad Momoyama ajal värvikate maalidega paleede interjööre ja seinasirme, kasutades ka kulda. 17. sajandil lõid oma maali- ja tarbekunstilaadi Hon’ami koetsu (s. 1558), Tawaraya Sotatsu (17. saj I pool) ja Ogata Korin, nad lähtusid peamiselt Tosa koolkonnast, kuid võtsid üht-teist ka Kano koolkonnalt. 18. sajandi keskpaigas panid Hiina kunstniku shen Nanpini (elas 2 aastat Jaapanis ) jäljendajad Ikeno Taiga ( 1723 - 1776) ja Yosa Buson (1716- 1783) aluse bunjinga (õpetlaste maalikunst) koolkonnale , mis elustas ühevärvilise maastikumaali traditsiooni. Samaaegselt tegutses naturalistlik koolkond, mille rajaja oli Maruyama Okyo ( 1733 - 1795). Tema järgijaist maalis Mori Sosen (1747- 1821 ) peamiselt hirvi ja ahve ning Ganku (1745- 1806) tiigreid. Tokugawa ajastule andis ilme põhiliselt ukiyo-e koolkond, mis algselt viljeles ühevärvilist ja koloreeritud puugravüüri (Hashikawa Moronobu, Okumura Masanobu). 18. sajandi keskpaigaks olid tehnilised vahendid sedavõrd täiustunud, et hakati tegema värvilist gravüüri. Suzuki Harunobu, Torii Kiyonaga (1752- 1815), Kitagawa Utamaro (1753- 1806) jmt. Lõid peamiselt kaunitaride portreegravüüre, Katsukawa Shunsho (1726- 1792), Toshusai Sharaku (18. saj II pool) ja Toyokuni ( 1769 - 1825) näitljejate gravüürportreid; Katsushika Hokusai ja Ando Hiroshige kujutasid maastikku .
Euroopa kunsti mõju hakkas Jaapanisse imbuma 17. sajandil, kui Yamada Emosaki õppis hollandlaste faktoorias maalima õlivärvidega. 18. sajandil tegi euroopa ehk Hollandi stiilis pilte Shiba Kokan. Meiji ajastul püüti seda stiili matkida. Tokugawa ajal luuakse kunstiliselt väärtuslikumad teosed puugravüüris. Kujutatakse lõbustusasutuste ainestikku (ukiyo-e) – geišade elu ja näitlejaid. Puugravüürid olid algul ühevärvilised või koloreeritud, 18. sajandi sajandi keskpaigas hakati looma värvilisi gravüüre. 1857 hakkas jaapanlasi õpetama inglane C. Wirgman, 1876 kutsus valitsus Jaapanisse itaallase A. Fontanesi ja 1878 ameeriklase E. F. Fenollosa. 20. sajandil on järgitud Euroopa kunstivoole. Rahvusvahelise tunnustuse on saavutanud traditsioonilise maali viljeleja Seiho Takeuchi (1869- 1942), maalisarja „ Hiroshima õudused“ autorid Iri Maruki (s. 1902 ) ja Toshiko Maruki (s. 1912) ning graafikud Shiko Munakata (s. 1903), Tadashige Oko (s. 1909) ja Fumio Kitaoka (s. 1918). 1970. aastaist on õhutatud viljelema rahvuslikke stiile, eriti sumi-e’d (seda on propageeritud ka teistel maadel).
Tarbekunst
Jaapanlased hindavad kujutavat kunsti ja tarbekunsti võrdväärseks. Ka tarbekunst oli algselt hiina kunsti mõjuline. Väga armastatud ja levinud on kõrgtasemelised lakitud tarberiistad , nende seas kastikesed. Leidub äärmiselt hinnalisi pärlmutri, kuldlaki ja kullaga kaunistatud esemeid. Ruumikujunduses traditsioonilised liikuvad vaheseinad (shoji) ja sirmid ( byobu) pärinevad 10. sajandist. 11.- 12. sajandil, õukondliku estetismi kõrgajal sai tarbekunst eriti tähtsaks. Kamakura ajastul muutus tarbekunst kargemaks ja mehisemaks. Tähtsaim ala oli metallehistöö (mõõgad, kiivrid , turvised). Ashikaga ajastul hakati valmistama mõõkade käekaitseid. Teetseremooniad ajendasid keraamika arengut, 16.- 19. sajandil (tarbekunsti õitseng) viljelesid keraamikat ka tuntud maalikunstnikud Ogata Korin, Tawaraya Sotatsu ja Hon’ami Koetsu. Üldrahvalikuks sai sel ajal puidust ja elevandiluust pisiskulptuuride netsuke’de (ill 6) nikerdamine. Jaapani pargikunst väldib reeglipära ja sümmeetriat ning jätab mulje juhuslikult kujunenud, muinasjutuliselt mitmekesisest põnevast aiast .
Kalligraafia
Jaapani üheks atraktiivsemaks kunstiliigiks võib pidada kalligraafiat (ill 5), mis jaapani kirjasüsteemi omapära tõttu on stiiliderohke ja võimaldab suurel hulgal variatsioone ka tehnilisest küljest. Jaapanis kasutusel hiina märgid võeti umbes VIII sajandil üle selleks, et teksti foneetiliselt üles märkida; korealaste eeskujul loodud manyōgana’ks nimetatud kirjasüsteemi abil pandi kirja luuleantoloogia “Manyōshu” (u 759). Juba IX sajandil loodi jaapani oma foneetilised tähestikud, millest ühe ( hiragana ) märgid on tervikliku hiina märgi lihtsustatud kujutised, teise tähestiku ( katakana ) märkideks on aga hiina märgi ühest osast tekkinud märk. Nõnda on ka kalligraafias leida nii üksikute hiina märkide disainitud kujutisi kui ka tekste , mis võivad olla hiina märkide ja jaapani tähestike kombinatsioon (ehk nii nagu tänapäevalgi jaapani keelt kirjutatakse) või siis nn kana-tekst (ehk hiragana’s kirjutatud tekst). Kalligraafiaga tegelesid kloostrites mungad, kes kirjutasid ümber Hiinast ja Koreast kaasa toodud konfutsianistlikke ja budistlikke tekste. Ajapikku kujunes välja erinevaid stiile, millel Jaapanis on tänapäevalgi igaühel oma kasutusala. Nii on näiteks Qini dünastia ajast (221 – 206) pärit arhailises tensho stiilis märgid kasutusel ametiasutuste pitsatitel, vanade hiina käsikirjade ümberkirjutamisel kasutati aga reisho stiili ehk nn dokumendikirja. Tänapäeval luuakse kalligraafiateoseid peamiselt kolmes stiilis, milleks on selgete joontega hästiloetav kaisho (nn plokk-kiri), kursiivkiri gyōsho ning rohulible-kirjaks kutsutud sōsho, mis on eelmiste kõrval kõige voolavam ja elegantsem. Kirjutatava teksti olemusest lähtuvalt valivad kalligraafid ka sobiliku stiili (nii on näiteks kaisho sobilik aforismide jaoks, gyōsho ja sōsho aga pikema kirjandusliku teksti puhul), ent levinum on siiski see, et kunstnik n-ö spetsialiseerub ühele stiilile, sest selles meisterlikkuse saavutamine on aastakümnete- pikkune protsess. Üksnes pintsli ja musta (mõnikord ka halli, pruuni või kirju) tuši abil valgele paberile loodavad kujutised tekitavad oma joonterägastikuga tumedamaid ja heledamaid laike. Seetõttu ei ole kirjalehe kompositsiooni seisukohalt sugugi mitte vähetähtis teksti sisu ehk siis keerukate ja lihtsamate hiina märkide vaheldumise rütm, mis tekitavad erineva tihedusega pindu. Samuti on jaapani kirjasüsteemide (hiina märkide ja tähestike) kombineerimisel suur osa selles, mismoodi tulevane teos välja nägema hakkab.
Ikebana
Ikebana (ill 7) on otsetõlkes “elava materjali seadmine vees” ja taimekunsti vormina on ta täiesti erinev Lääne-stiilist. Lääne-stiil loob lillekaunistusi, kasutades lilli nende värviefekti pärast samal viisil kui maalija kasutab pintslit ja paletti. Aga ikebana loob lineaarseid lilleseadeid vastavalt kindlatele reeglitele, mille eesmärgiks on saavutada täielikku harmooniat, ilu ja tasakaalu. Inimene saab kasutada kogu oma fantaasiat ja arendada seeläbi oskusi, leidmaks ikebanast igatsetud emotsioone. Nii nagu paljud teisedki jaapani kunstivormid, sai ka ikebana alguse 6.sajandil, mil buddha mungad korjasid lilli ja oksi jumalatele ohverdamiseks ja sellest kasvas välja iseseisev kunst. Värvus on äärmiselt oluliseks teguriks lilleseadel. Kompositsioon koosneb neutraalsetest materjalidest – taimedest ja vaasist, millel on oma värvus. Ikebana asetatakse mingile alusele, mille taga on taust. Suurt osa mängib ka üldine ruumi atmosfäär ja valgus. Kõik need komponendid peavad harmoneeruma, selleks et ruumis viibija tunneks esteetilist rahuldust. Peamiste stiilidena on tuntud nageire stiil, moribana, chabana, rikka, suna-no- moto jt.
Bonsai
Bonsai (ill 8) on tuntud kui jaapani traditsiooniline miniatuursete puude või metsikult kasvavate taimede lillepottides kasvatamise kunst. "Õige" bonsai kordab looduses kasvava taime proportsioone . Bonsaid võib kasvatada praktiliselt igast puuliigist, sealhulgas ka viljapuust. Bonsai loomise kunst on väga vaevarikas. Kui seda kasvatatakse seemnest, kulub selleks aastakümneid ning kui aluseks on kääbusistik, mis on kasvanud karmides loodustingimustes, näiteks kusagil kaljupraos mägedes, siis mitte vähem kui 4-5 aastat.

Origami

Paberi voltimise kunst. Kurgi volditakse enim. Haigele tehakse tuhat kurge, sest loodetakse, et seeläbi paraneb inimene kiiremini – võibolla seisneb lootus ka selles, et nende voltimiseks võtab piisavalt kaua aega, ja kui haige ära surnud pole, siis paraneb ta juba kindlasti. Kurgi peetakse ka rahu sümboliks ja nii on võib neid näha tuhandeid Hiroshima ja Nagasaki aatompommis hukkunute mälestusmärgi kõrval.
Keraamika
13. sajandil sai alguse kunstipärane keraamika. Jaapani keraamikale on iseloomulik range vormikäsitlus, looduslähedus, peen värvi-ja detailikäsitlus, luksuslikkus, perfektne viimistlus , meisterlikkuse kõrgtase ja loomulikult traditsioonide jälgimine.
Jōmoni perioodi keraamika
Sõna Jōmon tähendab nöörornamentikat. Vanimad keraamikaleiud pärinevad viiendast aastatuhandest e.m.a. Jōmoni perioodi (13 000 eKr–300 eKr) nöörkeraamikat, mille omapärastemaks joonteks on tugev liigestatus ja viimistletus, on väga vähe säilinud.
Yayoi perioodi keraamika
Jaapani keraamikasse tuli mõjutusi Hiinast ja Koreast. Yayoi perioodi (300 eKr–300) keraamikale on iseloomulik tagasihoidlik kujundus ja keraamiliste esemete punakas toon.
Kofuni perioodi keraamika
Keraamika arengule Kofuni perioodil (300–710) aitas palju kaasa Koreast pärit keraamikute tegevus Jaapanis. Korea meistrid tõid Jaapanisse potikedra kasutusoskuse ja hakkasid rajama anagama ahjusid (teatud keraamikapõletusahju tüüp). Perioodile on iseloomulik tuhaglasuuriga kõrgkuumuskeraamika. Tekkis Sue kivinõu. Kofuni perioodist on tuntud ka Haniwa keraamilised skulptuurid, mida valmistati punasest savist ja mida asetati haudadele.
Kamakura perioodi keraamika
Kamakura perioodiga (1185–1333) kujunesid välja Jaapani keraamikakeskused (Bizen, Tamba, Echizen, Tokoname, Seto ja Shigaraki) ja algas Jaapani keraamika õitseaeg, mis kestab tänaseni. Loodi Bizeni tehnika.
Muromachi perioodi keraamika
Seoses teetseremooniate kasvava populaarsusega kasvas ka vajadus sobivate nõude järgi. Kyōto keraamik Chōjiro Raku pani aluse raku-keraamika tekkele.
Azuchi-Momoyama perioodi keraamika
Azuchi-Momoyama perioodil (1573–1603) toodi sõjakäigult Koreasse Jaapanisse, Kyūshū saarele , palju keraamikuid, kes Saga ja Nagasaki prefektuuris panid aluse nõndanimetatud Karatsu kivinõukeraamikale, mida viljeleti eriti intensiivselt 17. sajandi lõpul.
Edo perioodi keraamika
17. sajandil avastati Arita lähedal suured portselanisavi maardlad. Sellega pangi alus Arita portselani tekkele, mis jäljendas oma sini-valge glasuurialuse maaliga Hiina ja Korea portselani. Arita lähedal asus Imari sadam, kust toimus Arita portselani eksport Euroopasse. Selle sadamaga seoses tekkis ka üldnimetus Imari keraamika. 17. sajandil sai alguse ka Kakiemono portselani tootmine, mis sai nime Sakaida Kakemono järgi, kes oli ametilt portselanimaalija. Kakiemono portselanile on iseloomulik lillede ja lindude domineerimine dekooris, mis oli kõrvuti rohke vaba pinnaga. Tänu euroopa kaupmeestele jõudis järjest rohkem Jaapani portselani Euroopasse, mis avaldas tohutut mõju Euroopa keraamika edasisele arengule.
Jaapani keraamika 20. sajandil
Pärast II maailmasõda muutus põhjalikult kogu Jaapani elukorraldus. Tekkis taas suur huvi Jaapani vanema kultuuri vastu ja hakati toetama vanade traditsioonide jätkajaid. Seda ka keraamikas . Siiski tekkis ka keraamikuid, kes vastandasid end vanu traditsioone jälgivatele keraamikutele ja hakkasid katsetama uute keraamikatehnikatega. 1948. aastal loodi Sodeisha grupp, mis ühendas endas mitmeid tuntuid jaapani keraamikuid.
Kokkuvõte
Vana-Jaapani kultuuri on läbi sajandite mõjutanud kõige enam hiina kultuur, millest on üle võetud nii religioon (budism), moraalinormid (konfutsianism) kui ka kiri. Siiski on jaapani kultuur saavutanud omanäolisuse. Jaapani kunst erineb palju meie kunstist. Meie kultuuritraditsioonis on kombeks jagada visuaalsed kunstid kategooriatessse - maal, skulptuur, arhitektuur jne. Jaapani traditsioonis sellist jaotust ei tunta. Teiseks, meie eristame nn. puhast kunsti ja tarbekunsti, mis jällegi on tundmatu nähtus jaapani kultuuris. Kõik, mis on silmaga nähtav ja kaunilt tehtud ning omab kunstiväärtust, on kunst. Loomulikult toimub ka jaapani kunsti uurimisel liigitamine , kuid eelkõige ajaloolisel alusel ja keskendutakse kunstiväärtusele ehk siis sellele, mida ja kuidas kunstiteosed väljendavad.
LISA
Illustratsioon 1. Todaiji klooster.
Illustratsioon 2. Muroji tempel.
Illustratsioon 3. Buddha pronkskuju Kamakuras.
Illustratsioon 4. „Genji Monogatar“.
Illustratsioon 5. Jaapani kalligraafia.
Illustratsioon 6. Netsuke.
Illustratsioon 7. Jaapani stiilis ikebana.
Illustratsioon 8. Bonsai
KASUTATUD KIRJANDUS

Vaga, V. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: kirjastus Koolibri, 1999, lk 861- 867.

Kangilaski , J. Üldine Kunstiajalugu. Tallinn: kirjastus Kunst, 1997, lk 321- 323.

http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/jaapani_kunst_leilalille.ht m 16.04.08

http://www.sirp.ee/2002/25.10.02/Kunst/kunst1-5.html 16.04.08

http://www.artelino.com/articles/japanese_art_history.asp 16.04.08