Jaapani maalikunst (3)

11A. klass
JAAPANI MAALIKUNST JA KALLIGRAAFIA
Referaat
Autor: Peeter Seppel
Juhendaja : Rainer Vilumaa
2009
Sisukord:
2.......................................................Sissejuhatus
3.......................................................Maalikunst
5.......................................................Kalligraafia
6.......................................................Kasutatud Kirjandus
Sissejuhatus:
Vana-Jaapani kultuuri on läbi sajandite mõjutanud kõige enam hiina kultuur, millest on üle võetud nii religioon (budism), moraalinormid (konfutsianism) kui ka kiri. Siiski on jaapani kultuur saavutanud omanäolisuse paljuski seeläbi, et üle võttes õpetlaste ja munkade poolt Hiinast ja Koreast kaasa toodud tarbeesemeid ja kunsti, on mandri- Aasia ilumaitse ja stiil segunenud jaapani esteetika arusaamadega ning selle mõjul tekkinud uus kvaliteet. Suuremat osa kui Hiinas etendab siin dekoratiivne element, ühtlasi valitseb jaapani kunstiteostes juba ainuüksi käsitöö seisukohalt suurem osavus ja peenus.
Maalikunst
Maalitakse, nagu Hiinaski, pintsliga ja vesivärvidega siidile või paberile. Tušimaal on algselt munkade pärusmaa, muudatused Kano koolkonnas u. 1500. Maalitakse makimonosid (põikrullid) ja kakemonosid (ripprullid). Lisaks leidub dekoratiivset maali albumilehtedel, liikuvatel vaheseintel ja paarissirmidel. Kunstnikud ei huvitunud eriti inimkeha realistlikust kujutamisest, vahel on see viidud groteskini või esitatud karikatuurselt. Otsitakse jumalikkuse avaldumist maastikus, loomades või taimedes. Sagedasem motiiv on pilved , mis jaotavad maali üksikuteks stseenideks või pilditasanditeks.
Jaapani maal lähtub samadest põhimõtetest, mis hiina maal. Paberile või siidile joonistatakse ja kirjutatakse pintsliga. Budismieelse ajastu maalikunstist on säilinud totemistlikke sümboleid ja geomeetrilisi kujutisi (hauakambrite seintel ). 6. sajandil tõid Korea meistrid Jaapanisse Hiina maali traditsiooni. Nende töödeks peetakse Tamamushi ja Tachibana templi altarifreskosid (7. saj), Horyuji kondo seinamaale ning portreed „Prints Shotoku poegadega“ (8. saj). Heiani ajastul kujutati peamiselt Buddha elu, tema õpetusega ja Buddha Amitabha (Amida) kultusega seonduvat ning kaitsejumalannasid. Maalid olid lüürilised ja värvikad. Sellel perioodil tõid müstilised sektid kunsti meditatsioonipildi – mandala. Õukonna tellimusel tekkis teise haruna ilmalik maal – portree ja maastik . Ajastu meistriteos on munk Eshini (942- 1017) triptühhon „Amida ja kakskümmend viis bodhisatvat“ Koyosani muuseumis . Kirevate värvide seas on kasutatud kuldfooliot, võte, mis saab omaseks Fujiwara ja Kamakura aja maalidele. Pühakute graatsia ja värvide toredus vastas jaapanlaste ettekujutusele taevasest maailmast. Sai kombeks, et kõrged vaimulikud isikud tegutsesid usuliste maalijatena. Nende eeskujul pühendus aadel ilmalikule maalile . Tuntud on ka tema Kongobuji kloostris asuv „ Nirvaana “ (1086) ja Chohoji kloostris asuv „Ülestõusmine“. Samaj ajal võrsus ilmalik yamato-e koolkond, mis viljeles peamiselt makimonot- lai pildirull, mis rullitakse kokku lühemas servas oleva kepi ümber. Yamato-e esindas rahvuslikku stiili jutustavate motiividega aga ka maastikega. Maalide seas on traagilisi ajaloosündmusi edasi andvaid, rahulikult kirjeldavaid ja karikatuursuseni teravdatud tegelaste kujutusi. Tuntuim on Fujiwara no Takayoshi makimono klassikalise romaani „Genji Monogatar“ (ill 4) aineil. Munk Toba Sojo (1053- 1140) maalis satiirilisi makimonosid. Ta naeruvääristas seisusi ja tähtsaid isikuid, kujutades neid loomadena (konnadena, ahvidena, jänestena vm.). Kamakura ajastul yamato-e teemaring laienes: maaliti jõulisi ja värviküllaseid portreid, õukonnaelu, ajaloosündmusi ning pühakute, poeetide ja õpetlaste elujuhtumeid. Zen- budismi levik põhjustas tihenenud läbikäimise Hiinaga. Nüüd kopeeritakse ja jäljendatakse innukalt hiina tušimaali. Fujiwaraaegse maali värvikuse ja õrnalt kurvlevate joonte asemele tuleb vaba pintslitöö ja monokroomsus. Teemaks on inimene looduse foonil, maastik või linnud - lilled. Meeleolu on rahulik- meditatiivne. Silmapaistvad meistrid olid Mitsunaga (12. saj), kelle „To no Dainagoni ajalugu“ kujutab kuulsate kirjanike ja õpetlaste elu, Nobuzane (12. saj), kelle portreedest on tuntuim „Kobo Daishi lapsena“, ning Fujiwara no Takanobu (1142- 1205 ), kes portreteeris kuulsaid väejuhte.
Ajastu teisel poollel muutus yamato-e pikkamööda Tosa koolkonnaks, põhiliselt jätkas see varasemaid traditsioone. Ashikaga ajastul sai Hiina eeskujul eelistatuks sumi -e (ühevärviline tušimaal), selle esimesi viljelejaid oli pühakuportreede maalija mincho (1351- 1427 ). Hiinast pärit Soga Shubun rajas ühevärvilise maastikumaali koolkonna. Tema ja ta järglase mungad Ekkei Shubun, Noami, Geiami ja Soami järgisid hiinapäraseid eeskujusid . Sumi-e rahvusliku suuna algatas Sesshu (Oda Toyo ). Teda peetakse üldse üheks suurimaks jaapani maalijaks. Ta õppis Hiina zen- kloostrites ja kogus maastikumuljeid reisidel mööda Hiinat. Sesshu tušimaali teostuses imetletakse energilisust ja sisemist vabadust. Neis valitseb mõtlik rahu ja aupaklikkus looduse suuruse ees. 16. sajandi alguses rajasid Kano Masanabo (1434- 1530 ) ja tema poeg Kano Motonubo (1476- 1559 ) yamato-e ja sumi-e alusel Kano koolkonna, mis ühendas Hiina mõjud taas jaapani traditsiooniga. Selle koolkonna meistrid kaunistavad Momoyama ajal värvikate maalidega paleede interjööre ja seinasirme, kasutades ka kulda. 17. sajandil lõid oma maali- ja tarbekunstilaadi Hon’ami koetsu (s. 1558), Tawaraya Sotatsu (17. saj I pool) ja Ogata Korin, nad lähtusid peamiselt Tosa koolkonnast, kuid võtsid üht-teist ka Kano koolkonnalt. 18. sajandi keskpaigas panid Hiina kunstniku shen Nanpini (elas 2 aastat Jaapanis ) jäljendajad Ikeno Taiga ( 1723 - 1776) ja Yosa Buson (1716- 1783) aluse bunjinga (õpetlaste maalikunst) koolkonnale , mis elustas ühevärvilise maastikumaali traditsiooni. Samaaegselt tegutses naturalistlik koolkond, mille rajaja oli Maruyama Okyo ( 1733 - 1795). Tema järgijaist maalis Mori Sosen (1747- 1821 ) peamiselt hirvi ja ahve ning Ganku (1745- 1806) tiigreid. Tokugawa ajastule andis ilme põhiliselt ukiyo-e koolkond, mis algselt viljeles ühevärvilist ja koloreeritud puugravüüri (Hashikawa Moronobu, Okumura Masanobu). 18. sajandi keskpaigaks olid tehnilised vahendid sedavõrd täiustunud, et hakati tegema värvilist gravüüri. Suzuki Harunobu, Torii Kiyonaga (1752- 1815), Kitagawa Utamaro (1753- 1806) jmt. Lõid peamiselt kaunitaride portreegravüüre, Katsukawa Shunsho (1726- 1792), Toshusai Sharaku (18. saj II pool) ja Toyokuni ( 1769 - 1825) näitljejate gravüürportreid; Katsushika Hokusai ja Ando Hiroshige kujutasid maastikku .
Euroopa kunsti mõju hakkas Jaapanisse imbuma 17. sajandil, kui Yamada Emosaki õppis hollandlaste faktoorias maalima õlivärvidega. 18. sajandil tegi euroopa ehk Hollandi stiilis pilte Shiba Kokan. Meiji ajastul püüti seda stiili matkida. Tokugawa ajal luuakse kunstiliselt väärtuslikumad teosed puugravüüris. Kujutatakse lõbustusasutuste ainestikku (ukiyo-e) – geišade elu ja näitlejaid. Puugravüürid olid algul ühevärvilised või koloreeritud, 18. sajandi sajandi keskpaigas hakati looma värvilisi gravüüre. 1857 hakkas jaapanlasi õpetama inglane C. Wirgman, 1876 kutsus valitsus Jaapanisse itaallase A. Fontanesi ja 1878 ameeriklase E. F. Fenollosa. 20. sajandil on järgitud Euroopa kunstivoole. Rahvusvahelise tunnustuse on saavutanud traditsioonilise maali viljeleja Seiho Takeuchi (1869- 1942), maalisarja „Hiroshima õudused“ autorid Iri Maruki (s. 1902 ) ja Toshiko Maruki (s. 1912) ning graafikud Shiko Munakata (s. 1903), Tadashige Oko (s. 1909) ja Fumio Kitaoka (s. 1918). 1970. aastaist on õhutatud viljelema rahvuslikke stiile, eriti sumi-e’d (seda on propageeritud ka teistel maadel).
Kalligraafia
Jaapani üheks atraktiivsemaks kunstiliigiks võib pidada kalligraafiat (ill 5), mis jaapani kirjasüsteemi omapära tõttu on stiiliderohke ja võimaldab suurel hulgal variatsioone ka tehnilisest küljest. Jaapanis kasutusel hiina märgid võeti umbes VIII sajandil üle selleks, et teksti foneetiliselt üles märkida; korealaste eeskujul loodud manyōgana’ks nimetatud kirjasüsteemi abil pandi kirja luuleantoloogia “Manyōshu” (u 759). Juba IX sajandil loodi jaapani oma foneetilised tähestikud, millest ühe ( hiragana ) märgid on tervikliku hiina märgi lihtsustatud kujutised, teise tähestiku ( katakana ) märkideks on aga hiina märgi ühest osast tekkinud märk. Nõnda on ka kalligraafias leida nii üksikute hiina märkide disainitud kujutisi kui ka tekste , mis võivad olla hiina märkide ja jaapani tähestike kombinatsioon (ehk nii nagu tänapäevalgi jaapani keelt kirjutatakse) või siis nn kana-tekst (ehk hiragana’s kirjutatud tekst). Kalligraafiaga tegelesid kloostrites mungad, kes kirjutasid ümber Hiinast ja Koreast kaasa toodud konfutsianistlikke ja budistlikke tekste. Ajapikku kujunes välja erinevaid stiile, millel Jaapanis on tänapäevalgi igaühel oma kasutusala. Nii on näiteks Qini dünastia ajast (221 – 206) pärit arhailises tensho stiilis märgid kasutusel ametiasutuste pitsatitel, vanade hiina käsikirjade ümberkirjutamisel kasutati aga reisho stiili ehk nn dokumendikirja. Tänapäeval luuakse kalligraafiateoseid peamiselt kolmes stiilis, milleks on selgete joontega hästiloetav kaisho (nn plokk-kiri), kursiivkiri gyōsho ning rohulible-kirjaks kutsutud sōsho, mis on eelmiste kõrval kõige voolavam ja elegantsem. Kirjutatava teksti olemusest lähtuvalt valivad kalligraafid ka sobiliku stiili (nii on näiteks kaisho sobilik aforismide jaoks, gyōsho ja sōsho aga pikema kirjandusliku teksti puhul), ent levinum on siiski see, et kunstnik n-ö spetsialiseerub ühele stiilile, sest selles meisterlikkuse saavutamine on aastakümnete- pikkune protsess. Üksnes pintsli ja musta (mõnikord ka halli, pruuni või kirju) tuši abil valgele paberile loodavad kujutised tekitavad oma joonterägastikuga tumedamaid ja heledamaid laike. Seetõttu ei ole kirjalehe kompositsiooni seisukohalt sugugi mitte vähetähtis teksti sisu ehk siis keerukate ja lihtsamate hiina märkide vaheldumise rütm, mis tekitavad erineva tihedusega pindu. Samuti on jaapani kirjasüsteemide (hiina märkide ja tähestike) kombineerimisel suur osa selles, mismoodi tulevane teos välja nägema hakkab.
Kasutatud Kirjandus:

Kangilaski , J. Üldine Kunstiajalugu . Tallinn: kirjastus Kunst , 1997, lk 321- 323.

http://et.wikipedia.org/wiki/Jaapani_kunst

http://wiki.zzz.ee/index.php/Jaapani_ajalugu