J.- P. Sartre (Referaat) (1)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL
TALLINN COLLEGE OF ENGINEERING
Jean- Paul Sartre
REFERAAT
Õppeaines: FILOSOOFIA
Mehaanika teaduskond
Õpperühm:
Juhendaja : Endel Mesimaa
Tallinn 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Elukäik 3
Külaskäik Eestisse 4
Nobeli auhind 4
Ühiskondlik tegevus 5
Haigus 5
Inimese eksistentsi eripära 6
Inimese vastustus oma eksistentsi eest 8
Viited ilmutusele 8
Viited ennetele 9
Viited sisetundele 9
Nõu küsimine 10
Inimese mahajäetus 11
Lõppsõna 12
kasutatud kirjandus 14

Sissejuhatus

Elukäik

Jean-Paul Charles Aymard Sartre [žan-pol sartr ] (21. juuni 1905 Pariis – 15. aprill 1980) oli prantsuse kirjanik, filosoof ja kriitik , eksistentsialist .
Sartre'i ema neiupõlvenimi oli Anna-Marie Schweitzer ja ta oli Albert Schweitzeriga lähedalt sugulane. Jean-Pauli mereväeohvitserist isa suri, kui poiss oli 15- kuune .
Keskkooliaastad veetis ta La Rochelle'is.
Aastal 1929 lõpetas ta École Normale Superieure'i. Seal kohtas ta Simone de Beauvoir ’d, kellest sai ta elukaaslane . Sartre töötas 1931 –1945 Le Havre 'is filosoofiaõpetajana.
Tema üks tuntumaid romaane on " Iiveldus ", mille autor kirjutas ülikooliprofessorina.
Sartre võitles tulihingeliselt kõige ebaõiglase vastu. Ta oli veendunud antifašist ning läks vabatahtlikult sõtta. Teise maailmasõja ajal viibis ta lühiajaliselt Saksamaal vangis . Aastal 1945 loobus ta õpetajaametist ning asutas ajakirja "'Les Temps Modernes" (" Moodsad ajad").
1940. aastail oli Sartre kommunismi suhtes skeptiliselt meelestatud. Muutus tuli 1952. aastal, mil Le Havre’is puhkes suur dokitööliste streik. Siis ütles kirjanik: "Kas tahame või mitte, aga vene sõdur on kommunist ja me peame teda toetama . Mina toetan kõigi maade kommunistlikke parteisid." Samas mõistis Sartre hukka Punaarmee invasiooni Ungarisse 1956 ja Tšehhoslovakkiasse.
Pärast Stalini surma 1953 tutvus ta kirjanik Konstantin Simonoviga ja külastas Nõukogude Liitu. Selle reisi ajal oli tal armulugu oma tõlgi Lena Zoninaga. Suvepuhkusel viibiv peasekretär Nikita Hruštšov kutsus ta oma suvilasse Gruusias, kuid suhtus kirjanikepaari väga tõrjuvalt. Otsustaval hetkel meenus peasekretärile, et 1956. aastal Roomas viibides oli Sartre teravalt arvustanud Nõukogude vägede invasiooni Ungarisse. "Teie, härra Sartre, olete kapitalismi sabassörkija," sõnas Hruštšov. "Ärge sekkuge meie riigi siseasjadesse." Liidu esimese mehe nõustaja andis nõu olla külalise vastu sõbralikum, Hruštšov aga vastas: "Mina tahan olla rangem , muidu nad ju ei mõista, mida on teinud." Lõpuks peasekretär leebus ja lõpetas vestluse sõnadega: "Ja siiski olete ka teie sõja vastu. Sellepärast me istumegi siin ja joome."

Külaskäik Eestisse

1964 käisid Sartre ja Beauvoir Eestis. Vahetpidamata sebiv Beauvoir polevat lasknud väliselt veel noorel ja elujõus mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda. Pikk Beauvoir pidas väikest kasvu ja mitte just kõige nägusama välimusega Sartre'it teatud mõttes oma lapseks. Vabaabielupaari peresuhetest annab tunnistust ka see, et järglasi neil endil polnud, kuid see-eest adopteerisid mõlemad täisealisi lapsi.
Tõlkija Tatjana Hallap meenutab Sartre'i Eestis-käiku: "Sartre ja de Beauvoir armastasid väikeseid Eesti külapoode, kust nad ostsid veini, mis meenutas maitselt prantsuse omi. Veine aitas valida Lennart Meri, kes prantsuse keele hea oskuse tõttu neid kantseldas."
Uno Laht: "Kirjanikepaar toodi Kuku klubisse, kus toimus pidulik ja rikkalik lõunasöök, millest Sartre tublisti osa võttis. Veini ja õlut maitses vähe. Külaline jättis võrdlemisi kuiva mulje."

Nobeli auhind

1964. aastal tunnustati kirjanikku Nobeli kirjandusauhinnaga, millest Sartre protestiks süsteemi vastu loobus.
"Monsieur le Secrétaire. Olen kindlaist allikaist teada saanud, et mul on head väljavaated saada Teie preemiat. Ehkki seda on ebameeldiv teha enne hääletamist, pean ma Teile kirjutama, vältimaks arusaamatusi. Palun võtke kõigepealt vastu minu lugupidamine, Monsieur le Secrétaire, selle preemia vastu, mida nii palju kirjanikke nii kõrgelt hindab. Siiski, personaalsetel ja enam vast objektiivsetel põhjustel ei soovi ma olla selle auhinna kandidaatide nimekirjas ei 1964. aastal ega hiljem. Palun võtke, Monsieur le Secrétaire, vastu minu sügavad vabandused.
Jean-Paul Sartre, Pariis, 14. oktoobril 1964."

Ühiskondlik tegevus

Sartre oli Vietnami sõja vastane aktivist.
Samuti kaitses ta inimõigusi, pööramata siiski tähelepanu nende rikkumistele sotsialismimaades. Tema mässuliste ideede najal on kasvanud eriti kolmanda maailma noored. Just Sartre võttis kasutusele väljendi "kolmas maailm".
Aastal 1970 ta vahistati, sest müüs tänaval maoistlikku ajalehte, mis oli keelatud.

Haigus

Sartre'i haigusest saab lugeda Simone de Beauvoiri 1984 avaldatud raamatust "Hüvastijätutseremoonia", kus kirjeldati Sartre'i kümmet viimast, vaimselt nõtra aastat. Elu lõpus lisandus täielikule kontaktivõimetusele ka füüsiline pimedus. Sartre suri 1980 kopsuhaigusesse.(4;5)

Inimese eksistentsi eripära

Sartre’i kinnitusel on kaht liiki eksistentsalismi: kristlik ja ateistlik. Esimest esindavad saksa filosoof Karl Jaspers (1883- 1969) ja prantsuse filosoof Gabriel Marcel (1889- 1976), ateistlikku suunda aga saksa filosoof Martin Heidegger (1889- 1976), prantsuse filosoof Albert Camus (1913- 1960) ning Sartre ise.
Mõlemat suunda ühendab asjaolu, et inimese olemasolu erineb põhimõtteliselt asjade olemasolust. Inimene ei ole asi nagu tool, laud, maja vms. Vahe on selles, et inimese olemine eelneb tema olemusele. Asjade puhul on aga asi vastupidi: nende olemus eelneb olemisele. Seda saab selgitada järgmise näitega: Kui meistrimees hakkab näiteks valmistama tooli, siis ta juba teab, milline see peaks tulema ja milleks seda saab kasutada, st tooli olemus on määratud juba enne selle tegema hakkamist. See tähendabki, et asjade puhul eelneb nende olemus nende olemisele.(1. lk 95.) Asjade puhul võime alati küsida: milleks see mõeldud on? Sartre leidis, et kristlik eksistentsialism on sunnitud inimest käsitama samasuguse loodud asjana nagu nt paberinugagi. Jumal on ju sarnane kõrgema klassi käsitöölisega, kes teadis täpselt, milleks ta inimese loob. Sellisel juhul tuleb välja, et ka inimese olemus eelneb tema olemisele. Niisiis ei saa kristlik eksistentsialism olla järjekindel oma veenudumuses, et inimese olemine eelneb tema olemusele. 18. Sajandil jumala mõiste küll taandus, kuid mõte, et ka inimese olemus eelneb tema olemisele, oli visa püsima. Arvati, et inimesel on teatav loomus, mis määrab team teod ja iseloomu.
Ateistlik eksistentsialism on järjekindlalt veendumusel, et inimese olemine eelneb tema olemusele. See tähendab, et kõigepealt peab inimene tegutsema, midagi korda saatma , alles siis saame öelda, kes ta on, ehk siis määratleda tema olemuse. Sündides on inimene selles mõttes eimiski. Teatud määratlused omandab inimene alles pärast, ta kujuneb selliseks inimeseks, milliseks ta end ise teeb. Sartre’i arvates ei ole mingit inimloomust ega ka jumalat, kes selle välja mõtleks. Inimene on see, kelleks ta end ise teeb- nii kõlab eksistentsialismi põhimõte. See tähendab, et inimene ei ole asi, tal on rohkem väärikust kui kivil või laual.
Olen eeltooduga põhimõtteliselt nõus, kus on öeldud, et inimene määratleb end ja puudub inimloomus, mis määrab iseloomu ja teod. Mõelda, et pole olemas paika pandud loomust, mis mind kujundab ja saadab kogu elu. Ma tahan ise valida milline ma olen, kelleks ma saan ja see annab mulle tohutul määral motivatsiooni ja enensekindlust, sest pole midagi ega kedagi, mis tegudes mind suunab. Näiteks, et keegi ütleb, et sul pole lihtsalt antud piisavalt tehnilist taipu, et minna õppima tehnilist eriala. Või, et rääkitakse pärilikkusest iseloomu suhtes: isa oli alkohoolik , et ka sul on suurem soodumus saada selleks jne. Ma pole sellega absoluutselt nõus, kui ma tahan õppida tehnikat siis vastavalt tegutsedes ma seda ka suudan. Isa oli isa ja mina olen mina, ning tema tegemised ja teod ei mõjuta mind oma elus. Niimoodi mõeldes saan ilma kõrvaliste häirivate faktoriteta püüelda oma elu unistuste ja saavutuste poole.

Inimese vastustus oma eksistentsi eest

Et inimese olemine eelneb tema olemusele, siis vastutab inimene oma eksistentsi eest. Sellisest vastutusest tulenevad inimesele omased hirm, mure ja rahutus, ilma milleta poleks võimalik tõeline eksistents. Inimesed seda üldjuhul ei märka- põhjuseks on enesepettus , halb usk. Rahvahulka sulamine lihtsustab säärast enensepettust. Karl Jaspers kirjutas 1931. Aastal sellise nähtuse kohta: „Ka inimene ise kuulub massi hulka, ent see mass ähvardab teda luputada „meie kõik“- retoorikasse ja möllu, millest inimene saab petliku jõutunde, mis siiski haitub nagu poleks seda iial olnudki. Ka liigendatud mass on vaimuvaene ja ebainimlik. Ta on olemine ilma eksistentsita, ebausk ilma usuta. Ta võib kõik puruks tallata, tal on soodumus mitte taluda suurust ja iseseisvust, kuid kasvatada inimest nii, et neist saaksid usinad töösipelgad.“(2. lk 53.)
Inimesed põgenevad vastutuse eest. Kuidas seda tehakse? Üldjuhul seletavad eksistentsailistid seda järgmiste võtetega:

Viited ilmutusele

Selles suhtes on tuntud näiteks Piibli Aabraham , kellel Jumal käskis ohverdada oma poja Iisaki. Kuid Sartre leiab, et tegelikult pidi Aabraham kõigepealt vastama küsimustele: Kas see on jumal, kes käsib? Kas mina olen Aabraham? Kas ma saan käsust õigesti aru? Sartre toob näite ühe hullumeelse nägemusest, et keegi räägib temaga telefoni teel. Arsti küsimusele, et kes räägib, vastas ta: „Ta ütleb, et on Jumal.“ Kuidas tõestada, et see tõesti oli Jumal? Kui mul tekib nägemus Jumalast või inglist, siis on ainult minu otsustada, kas see tõesti oli tõesti Jumal või ingel või oli see hoopis mingi luul. Keegi meist pole Aabraham, kuid sellele vaatamata peame igal sammul tegema valikuid ning need on ainult meie valikud . Eksistentsialism ei raiska jõudu tõestamisega, et Jumalat ei ole olemas. Pigem väidetakse, et kui isegi oleks, siis see ei muudaks midagi. Mitte keegi ei saa inimest päästa tema enda eest.

Viited ennetele

Mõnikord püüavad inimesed oma valikuid kergendada mingite endeliste mängite põhjal. Sartre tõi näite ühest jesuiidist kellega ta tutvus sõjavangis olles: „ Mehe elus oli olnud selliseid endelisi sündmusi, kibedaid saatuselööke. Isa suri, jättes pere vaesusesse; ta võeti stipendiaadiks ühte religioosesse asutusse, kus tal tuli lakkamatult tunda, et ta on sinna võetud vaid halastusest; edaspidi jäi ta ilma neist tunnustusavaldustest, mis lapsi innustavad; kaheksateistkümneselt äpardus tal esimene armulugu ning lõpuks, kahekümne kahe aastaselt, juhtus üsna tühine asi, mis sai aga viimaseks piisaks karikas - läbikukkumine sõjaväelistel katsetel. Niisiis oli sel noormehel põhjust arvata, et ta on kõiges ebaõnnestunud; tegu oli märgiga, ent mille märgiga? Ta oleks võinud pageda kibestumusse ja meeleheitesse. Kuid enda seisukohalt väga nutikalt käsitas ta seda märgina sellest, et ta pole loodud ilmalikeks saavutusteks ning talle on kättesaadavad vaid religioosse, pühaduse ja usuga seotud võidud. Seega nägi noormees juhtunus Jumala sõnumit ja astus jesuiitide ordusse.“(3. lk 40) Sartre küsib nüüd retooriliselt, kas see polnud mitte tema enda otsus, mida võtta märgina ning kuidas sellele reageerida. Järelikult ei vabasta ka mingid ended , märgid, meid valikutest ega neist tulenevast vastutusest.

Viited sisetundele

Üks võimalus enda jaoks valikuid lihtsustada on otsida tuge sisetundest. Kuid sartre seadis kahtluse alla ka selle allika kindluse ning väitis, et tegelikult ei vabane me sel teel valikutest ega vastutusest. Ta tõi näiteks ühe loo okupeeritud Prantsusmaalt: „ Õpilane, kes ostsis mu üles, kui viibis järgmises olukorras:ta isa oli emaga tülli läinudja pealegi kaldus kollaborismi, vanem vend oli saksa fašistide käe läbi 1940. aasta pealetungis surma saanud ning too veidi lihtsakoeliste, ent õilsate tunnetega noormees ihkas oma venna eest kätte maksta. Ta elas koos abikaasa reetmisest ja vanema poja surmast äravaevatud emaga, kellele allesjäänud poeg oli ainsaks lohutuseks. Tol hetkel seisis noormees valiku ees, kas minna Inglismaale ja liituda Prantsuse Vabade relvajõududega, st jätta maha oma ema võis siis jääda toeks emale ja aidata tal edasi elada. Ta andis endale täiesti aru, et see naine elab veel vaid tema jaoks ja et poja lahkumine ja võimalik surm mataks ema meeleheitesse. Noormees mõistis samuti, et jäädes, iga ema heaks tehtud teol oleks ka kindel tulemus. Samas, lahkumiseks ja võtlemiseks iga ettevõetav samm oleks kahtlane ja võiks eesmärki teenimata liiva joosta . Seda mõttes, et tema teele võib sattuda väga palju takistusi, mis takistaksid eesmärgini jõudmist. Näiteks kui ta asub Inglismaa poole teele siis Hispaania kaudu minnes võib ta määramatuks ajaks mõnesse Hispaania laagrisse jääda. Inglismaale jõudes võidakse panna ta hoopis kuhugi kantseleisse kirjatööle. Seega tundis noormees, et valik, millest üks võimalus on kindel täitmaks eesmärki aga teine ebaselge ja igal hetkel oht, et katkeb.“(3.lk.35) Ent Sartre leidis, et tunne, mida endale ette kujutatakse, ja tegelik tunne on peaegu eristamatud, sest teguviis ju tekitab tunded, aga teod on ju inimese enda valikute tulemus. Järelikult ei leia inimene ka enda sees midagi kindlat.

Nõu küsimine

Mõnikord püüavad inimesed vabaneda valikute tegmisest ja sellega kaasnevast vastutusest kellegi käest nõu küsimisega. Kui Sartre leiab, et seegi on enesepettus, sest inimene ju lõppkokkuvõttes ise valib ja otsustab, kelle käest nõu küsida, kuidas seda nõuannet tõlgendada ja kas seda nõu ültse kuulda võtta.(1. lk 97)

Inimese mahajäetus

Niisiis ei vabane inimene vastutusest, vaid sageli püüab end petta , sest vastutus oma eksistentsi eest on raske kanda. Inimene on „maha jäetud“, see tähendab, et tal pole mingeid kindlaid tugipunkte, näiteks väärtusi, mida võiks aluseks võtta. Sartre on öelnud: “Eksistentsialist arvab , et inimene on ilma igasuguse toeta ja abita mõistetud igal hetkel inimest leiutama.“(3. lk34) Sartre’i arvates jumalat ei ole ja sellest on vaja teha omad järeldused. Ta viitas Dostojevkile kelle romaanis „Vennad Karamazovid “ ütleb Ivan, et kui jumalat pole olemas siis on kõik lubatud. Sartre nõustus täielikult selle väitega. See tähendab, et ei ole loodud absoluutseid väärtusi. Inimene ise peab need väärtused looma ning otsustama. Inimene on määratud olema vaba, määratud, sest sünd ei sõltu tema tahtest, kuid siiski vaba, sest kord juba siia maailma heidetuna vastutab ta nüüd kõige eest, mida ta elus korda saadab.
Sartre’i väidab, et me oleme vabaks määratud ja samas, et selle täieliku vabadusega kaasneb ka kõikehõlmav vastutus oma sündinud ja sündimata tegude eest. Mulle tekitab see väide natuke kõhklust selle vastutuse osas. Kui me oleme olukorras, kus me vastutame absoluutselt kõige eest, siis tekib tunne, et me ei vastuta nagu millegi ees. Mulle tundub, et me peaksime olema võimelised ise oma vastutuse suurust määrama, sest kui meid on pandud vastutama kõige eest siis see tundub liiga raske koorem ja mul tekib selline lootusetuse tunne. Tunne, et vastutan ja mis siis, niikuinii ei saa enam midagi juurde lisada ja kõik on nii nagu on.
Eksistentsialism on Sartre’i arvates ainuke õpetus, mis annab inimesele väärikuse, sest teda ei käsitleta nagu objekti. Inimene on ju sellelt seisukohalt võttes olemas sedavõrd, kuivõrd ta end oma tegudes näitab. Eksistentsialismi vaates on inimene oma tegude kogusumma . Siit tulevad mõningatele ebameeldivad järeldused: oma oskamatust ja võimetust varjatakse sageli selleise väitega, et tingimused olid tema vastu, et polnud võimalust jne. Sartre väitel pole olemas muud geeniust peale selle, kes väljendab end geniaalsetes tegudes. See võib näida julmana neile, kes pole elus edasi jõudnud, kuid arvesse lähevad siiski vaid reaalsed teod, mitte unistused, lootused ega ootused. Kui eksistentsialistid kujutavad argpüksi, siis nad väidavad, et see argpüks vastutab oma arguse eest. Ta pole arg kuna ta süda, kopsud või ajud oleksid arad. Ta on arg sellepärast, et ta ise on oma käitumisega teinud end selliseks. Sageli inimesed tahaksid, et argpüksideks või kangelasteks sünnitaks; kui ollakse kord sündunud argpüksiks, siis pole midagi parata. Samuti ka vastupidi: kui ollakse sündinud kangelaseks või geeniuseks, siis nii ongi. Eksistentsialistid aga ütlevad, et argpüks teeb end ise argpüksiks ja kangelane teeb end ise kangelaseks. Mõlemal on alati võimalus ennast muuta vastavalt tegutsedes.
Ma võin osalisel määral väita, et eksistentsialist, sest ma olen täielikult nõus väitega, et inimene on kõik, mida ta teeb. Arvan, et ainus ja kõige õiglasem viis inimest hinnata on just tema tegude järgi. Väide, et argpüks on just oma käitumisega teinud end araks ja kangelane teinud end kangelaseks läbi oma tegude, on minule vaieldamatult õige. Kui eksistentsailistid teevad maha vabandused kellegi käitumise kohta nagu tingimused olid vastu jne, et oma mittepositiivset tegu õigustada, siis mina nii jäik selles suhtes pole. Arvan, et aeg- ajalt ongi elus olukordi , kus me lihtsalt polnud valmis ja meie tegu ebaõnnestus. Selle ainsa teo põhjal ei saa ju kedagi veel iseloomustada. Näiteks kogu elu kangelastegusi teinud ja korra käitunud aralt inimest ei saa me ju kohe tembeldada argpüksiks. Inimene on siiski oma tegude kogusumma, see on kõige tähtsam.

Lõppsõna

Sartre õpetuse kohta, eriti tema 1945. aastal Pariisis peetud loengu „ Eksistensialism on humanism “ , on öeldud, et see on põhimõtteliselt läbi kukkunud, seda muidugi filosoofilises mõttes. Sartre oodatud tulemus, et tema vaated saavad selgemaks, sai hoopis vastupidise tulemuse, tekidades veel rohkem küsimusi ja vääratimõistmist. Siiski leian, et vahet pole, mida keegi on arvanud, mulle andis Sartre’i teostega tutvumine väga palju mõtlemisainet. Ta tõi välja oma vaateid, millega ma sageli pidin nõustuma. Olles varemalt gümnaasiumis põgusalt tutvunud Sartre’i õpetusega, mis mulle tundus erinevalt paljude teiste filosoofide omast märksa huvitavam, siis seetõttu oli mul ka palju motivatsiooni avastamaks veel midagi, mida see mees oma eksistentsialistlikus mõttelaadis inimesest ja olemisest arvas .

kasutatud kirjandus

Meos, Kaasaja filosoofia, Koolibri, Tallinn 2000

Karl Jaspers, Aja viimne situatsioon. Ilmamaa , 1997

J.- P. Sartre, Eksistensialism on humanism. Varrak Tallinn 2007

http://et.wikipedia.org/wiki/Jean-Paul_Sartre

http://en.wikipedia.org/wiki/Sartre
14