Seneca ja Sartre tekstid (0)

Jean-Paul Sartre kui ka Seneca hindasid mõlemad sama, „vabadust”. Vabaduse mõiste pole aga neil sama. Seneca võrdleb vabadust, kui loobumist kõigest ja kõigist, tähtsaimal kohal on jumal ja filosoofia. Ta leiab, et filosoofiat tuleb lausa orjata, sest filosoofia on tarkuse kehastus, mis võimaldab õnnelikku elu. „Filosoofia korraldab elu, reeglistab tegusid , näitab mis teha ja tegemata jätta, ilma selleta pole võimalik elada”. Ta kritiseerib neid filosoofe, kes on küll mõtlejad ja jutlustajad, kuid ei ela nagu filosoofid, seega ei tunnista ta neid filosoofideks.
„Kõige tähtsam on inimeses tarkus, sest see annab talle julguse kõige ees, kõige rohkem aga vajame me julgust eelseisva ees”. Ta toob paralleeli surmaga, kus ta arvab , et kui oled piisavalt tark, oled valmis iga kell surema. „ Tark elab nii kaua kui peab, mitte nii kaua kui saab”, vabasurma minek ei ole keelatud, vaid tema meelest mehine tegu.
Tänapäevaks on selline käitumine vastupidise hoiaku saanud, seda peetakse arguseks.
Ühes olen ma aga Seneca´ga ühel nõu, tark inimene ei karda eelseisva ees, sest oled enda sees „läbi mänginud” erinevad situatsioonid.
Jean-Paul Sartre leiab, et inimest peetakse maailmale alluvaks objektiks. Tema vabaduse mõiste kandub inimesse , kui indiviidi, kes ei sõltu jumalast, vaid teisest indiviidist, inimesest. Inimese käsitlust, eksistentsialismi paneb teda vastuollu seisma kõige eelneva ees, kus oli tähtsaimal kohal jumal. Seega rühmitab ta eksistentsialistid kahte gruppi, kristlikud ja ateistlikud. Esimesed arvavad , et eksistents eelneb olemusele, ehk inimene tuleneb jumalast ja on temast ka sõltuv, teised siis arvavad, et jumalat pole olemas ja inimene tuleb eelkõige inimesest ja on sõltuv ainult inimesest. Ta ei tahagi tõestada, et jumalat pole olemas, vaid tõestada seda, et ka ilma jumala puudumisel ei muutu mitte midagi. Eksistentsialismi õpetus on eelkõige inimelu võimalikkusest. Ta ei lepi sellega, et inimene siia ilma tulles pole midagi ja tema muutumise kellekski kujundab keegi teine. Inimene ise kujundab ennast, ehk visandab. Iga inimene on üksikeksemplar, ta eksisteerib täpselt nii, kuidas ta end teostab . Kui arvatakse, et inimene on objekt, siis peaks ta olema samasugune objekt nagu maal seinal . Ometi ei heideta kunstiteosele ette kellestki kõrgemal seisva reeglite täitmatust, küll aga heidetakse ette inimesele reeglite täitmatust, kuigi ta ise on ju ka objekt.
Eksistentsialism määratleb inimest tema tegude kaudu, ehk siis inimene ei saa loota millelgi muule peale oma tegude, ning teod on ainsad mis inimese elamist võimalikuks teevad. Ükski moraaliteooria ei saa anda meile käsklusi ega kohustusi, öeldes, et nende järgi pead sa elama, sest need võtavad ära meilt ISE mõtlemise ja panevad meid tegutsema kellegi järgi. „ Elu pole midagi enne, kui te seda elate, ent teie asi on sellele mõte anda ja väärtus pole midagi muud kui see teie valitud mõte”.
Leian ka ise, et inimene peab eelkõige olema seotud inimesega, kui indiviidiga; tõelisusega, ehk mida ta näeb ja tunneb; teadmistega, mis tagavad ühiskonnas turvatunde, ehk vastutuse ühiskonna ees.
Kui meile antaks rohkem aega mõelda ISE, siis arvan, et me poleks nii ükskõiksed ja enesekesksed nagu me hetkel maailmas oleme. See on minu isiklik tunne!!!