Jean-Paul Charles Aymard Sartre (1)

Jean-Paul Charles Aymard Sartre

21. juuni 1905 – 15. aprill 1980

Elukäik

Jean-Paul Sartre sündis Pariisis. Mereväeohvitserist isa sureb , kui Jean Paul on viieteistkümne kuune . Sartre ema neiupõlvenimi oli Anna-Marie Schweitzer ja ta oli Albert Schweitzeriga lähedalt sugulane.Ta veetis keskooliaastad La Rochelle'is. 1929 Sartre lõpetab École Normale Superieure. Seal kohtab ta Simone de Beauvoir ’d, kellest saab ta elukaaslane.
Töötas 1931 - 1945 Le Havre 'is filosoofiaõpetajana. Sartre üks tuntumaid romaane on " Iiveldus ", mille autor kirjutas ülikooliprofessorina. Sartre võitles tulihingeliselt kõige ebaõiglase vastu. Ta oli veendunud antifašist ning läks vabatahtlikult sõtta. Teise maailmasõja ajal viibib lühiajaliselt Saksamaal vangis . Aastal 1945 loobus õpetajaametist ning asutas ajakirja Les Temps Modernes.
Neljakümnendail aastail oli Sartre kommunismi suhtes skeptiliselt meelestatud. Muutus tuli 1952. aastal, mil Le Havre’is puhkes suur dokitööliste streik. Siis ütles kirjanik: "Kas tahame või mitte, aga vene sõdur on kommunist ja me peame teda toetama . Mina toetan kõigi maade kommunistlikke parteisid." Samas mõistab Sartre hukka Punaarmee invasiooni Ungarisse 1956 ja Tšehhoslovakkiasse.
Aasta pärast Stalini surma 1953 tutvub ta kirjanik Konstantin Simonoviga ja Sartre külastab Nõukogude Liitu. Selle reisi ajal on tal armuafäär oma tõlgi Lena Zoninaga. Suvepuhkusel viibiv peasekretär Nikita Hruštšov kutsus ta oma suvilasse Gruusias, kuid suhtus kirjanikepaari väga tõrjuvalt. Otsustaval hetkel meenus peasekretärile, et 1956. aastal Roomas viibides oli Sartre teravalt arvustanud Nõukogude vägede invasiooni Ungarisse. "Teie, härra Sartre, olete kapitalismi sabassörkija," sõnas Hruštšov. "Ärge sekkuge meie riigi siseasjadesse." Liidu esimese mehe nõustaja andis nõu olla külalise vastu sõbralikum, Hruštšov aga vastas: "Mina tahan olla rangem , muidu nad ju ei mõista, mida on teinud." Lõpuks peasekretär leebus ja lõpetas vestluse sõnadega: "Ja siiski olete ka teie sõja vastu. Sellepärast me istumegi siin ja joome."
Sartre’i Nobeli-aastal jäänud paarike Eestis kultuuriintelligentsile silma sellega, et vahetpidamata sebiv Beauvoir ei lasknud väliselt veel noorel ja elujõus mehel suudki lahti teha ega iseseisvalt sammugi astuda. Pikk Beauvoir pidas väikest kasvu ja mitte just kõige nägusama välimusega Sartre’it teatud mõttes oma lapseks. Vabaabielupaari peresuhetest annab tunnistust ka see, et järglasi neil endil polnud, kuid see-eest adopteerisid mõlemad täisealisi lapsi. Tõlkija Tatjana Hallap meenutab Sartre Eesti reisist: "Sartre ja de Beauvoir armastasid väikeseid Eesti külapoode, kust nad ostsid veini, mis meenutas maitselt prantsuse omi. Veine aitas valida Lennart Meri, kes prantsuse keele hea oskuse tõttu neid kantseldas." Uno Laht: "Kirjanikepaar toodi Kuku klubisse, kus toimus pidulik ja rikkalik lõunasöök, millest Sartre tublisti osa võttis. Veini ja õlut maitses vähe. Külaline jättis võrdlemisi kuiva mulje."
1964. aastal tunnustati kirjanikku Nobeli kirjandusauhinnaga, millest Sartre protestiks süsteemi vastu loobus olles seega ainuke kirjanik, kes on sellise sammu astunud .
"Monsieur le Secrétaire. Olen kindlaist allikaist teada saanud, et mul on head väljavaated saada Teie preemiat. Ehkki seda on ebameeldiv teha enne hääletamist, pean ma Teile kirjutama, vältimaks arusaamatusi. Palun võtke kõigepealt vastu minu lugupidamine, Monsieur le Secrétaire, selle preemia vastu, mida nii palju kirjanikke nii kõrgelt hindab. Siiski, personaalsetel ja enam vast objektiivsetel põhjustel ei soovi ma olla selle auhinna kandidaatide nimekirjas ei 1964. aastal ega ka hiljem. Palun võtke, Monsieur le Secrétaire, vastu minu sügavad vabandused.
Jean-Paul Sartre, Pariis, 14. oktoobril 1964."
Sartre oli suur Vietnami sõja vastane aktivist. 1970 Sartre arreteeritakse, kuna müüs tänaval maoistlikku ajalehte, mis oli keelatud.
Sartre’i haigusest saab lugeda tema elukaaslase Simone de Beauvoiri 1984. aastal avaldatud raamatust "Hüvastijätutseremoonia", kus kirjeldatakse kümmet viimast ja vaimselt nõtra Sartre’i aastat. Oma elupäevade lõpul lisandus täielikule kontaktivõimetusele ka füüsiline pimedus. Sureb 1980 kopsuhaigusesse.

Sartre ütleb

• Kogu materialismi tulemus on see, et kõiki inimesi, kaasa arvatud seda, kes filosofeerib , koheldakse nagu objekte, määratud reaktsioonide ansamblit , mida mingil viisil ei eristata omaduste ja nähtuste ansamblist, mis moodustavad laua või tooli või kivi.
  

• Ainult inimolendite puhul eelneb eksistents loomusele; inimene teeb end selleks, kes ta on. Kui Jumalat pole olemas, siis on vähemalt üks olend , kelles eksistents eelneb loomusele, olend, kes eksisteerib enne, kui teda saab ühegi mõiste abil defineerida ja see olend on inimene.
  

Alguses inimene eksisteerib, ilmub, astub lavale ja alles hiljem defineerib ta end.

• Valida, saamaks selleks või tolleks, tähendab samal ajal kinnitada selle väärtust, mida me valime, sest me ei saa kunagi valida halba. Me valime alati hea.
  

• Olete vaba, valige, see tähendab - leiutage
  

Teosed

Romaan:

• "Iiveldus" La nausée (1938; eesti keeles 2002)
  

Antoine Roquentin, kes on end pärast pikki reisiaastaid sisse seadnud ühte Prantsuse sadamalinna, asub reipalt tööle, et lõpetada uurimus ühest tuntud poliitikategelasest. Ühel hetkel hakkab teda aga painama kummaline iiveldustunne , mis saadab teda kõikjal - kirjutades uurimust , kohtudes sõpradega ning isegi siis, kui tema mõtted kanduvad Annyle - tüdrukule, keda ta kunagi armastas … See on paeluv ja filosoofilise tooniga lugu iseendasse vaatamisest ja eksistentsiaalsuse lätete avastamisest.

• "Sõnad" Les mots (1964) Prantsuse keelest tõlkinud Leili-Maria Kask. Perioodika , 1965. (Loomingu raamatukogu,1965, 25/26 (397/398))
  

Novellikogu :

• "Sein" (1939; eesti keeles 1965)
  

Näidendid:

• "Kärbsed" (1943)
  
• "Räpased käed" (1948)
  
• "Kurat ja Vanajumal" (1951)
  
• " Kinnine kohus" (1944) Eesti keeles koos Altona Vangide näidendiga. prantsuse keelest tõlkinud E. Vasara , T. Hallap, Eesti Raamat, 1989
  
• "Altona vangid" ( 1959 ; eesti keeles 1989)
  
• "Sõnad" (1964; eesti keeles 1965)